Eestimaa rüütelkond

Allikas: Vikipeedia

Eestimaa rüütelkond
Estländische Ritterschaft


Vapp est.gif

Eestimaa Rüütelkonna hoone
Eestimaa rüütelkonna hoone
Asutatud 1584
Laiali saadetud 1920
Peakorter Tallinn
Asukoht Toompea, Kiriku plats 1
Piirkond Eestimaa kubermang
Ametlikud keeled saksa keel
Juhtkond Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja
Eestimaa rüütelkonna peamees
Peaorgan Eestimaa maapäev (Landtag)

Eestimaa rüütelkond (saksa keeles Hoch- und Hochwolgeborne Ritterschaft des Herzogthums Ehstland, vene keeles Эстляндское дворянство) oli Eestimaa kesk-, varauusaja ja uusaja seisuliku ühiskonna territoriaalseisuslik omavalitsus. Rüütelkond moodustati 1252. aastal ja tegutses kuni 1920. aastani.

Eestimaa hertsogiriigi Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks võib pidada Taani-aegset Harju ja Viru vasallide ühendust (Universitas vasallorum in Estonia constituta), mille kohta on säilinud dokumendid aastast 1252.

Rüütelkonna moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1561. aasta 4. juuni6. juuni andsid Harju- ja Virumaa vasallidest 13. sajandil moodustatud Harju-Viru rüütelkond (vasallkond) ja Järvamaa aadelkond, koos Tallinna linnaga ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le, millega Põhja-Eesti läks Vene-Liivi sõja ajal Rootsi riigi koosseisu.

Pärast Rootsi kuninga Johan III poolt teostatud Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liitmist ühtseks territooriumiks – Eestimaa hertsogiriigi oli see ustavusvandeleping, koos sellest tulenevate õiguste ja privileegidega aluseks Pontus de la Gardie initsiatiivil 20. märtsil 1584 Rootsi Eestimaal oma rüütelkonna Estländische Ritterschaft moodustamiseks. Samal (1584) aastal võeti Eestimaa rüütelkonda vastu Läänemaa aadelkond, ning neile laienesid samad privileegid.

Eestimaa rüütelkond oma esindusorgani otsusega kapituleerus võõrvägede ees ja tunnistas uue maa vallutanud võõrriikide võimu, taotles ja sai kinnituse iga uue riigivalitseja troonileasumise puhul oma seniste õiguste, privileegide ja tavade kinnitamist.

Taani, Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi keskvõim ei sekkunud rüütelkonna poolt Eestimaa kubermangu siseelu juhtimisse ja selle korraldamine oli jäetud siinse rüütelkonna hoolde. Kubermangu maakonnad samuti aadli omavalitsuse-, kohtu-, politsei-, kooli- ja rahandusringkonnad.

Rüütelkonna õigusi piiras alles Venemaa keiser Aleksander III, kes erinevalt senistest valitsejatest ei kinnitanud Eestimaa ja teiste Balti kubermangude aadli privileege. 1880. aastate II poolest algas Balti erikorra otsustav piiramine: saksa keel asendati siinses kohtu-, haldus- ja haridussüsteemis vene keelega, 1888.–1889. aastate reformidega kaotati aadli politsei- ja kohtuvõim, rüütelkond jäi alles kui seisuslik omavalitsusorganisatsioon.

Rüütelkonna organisatsioon ja juhtorganid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa Rüütelkonna kõrgemaks võimuorganiks oli iga kolme aasta tagant toimuv Eestimaa rüütel- ja maiskonna Eestimaa maapäev (Landtag), millel osalesid kõik täiskasvanud Eestimaa rüütel- ja maiskonna liikmed. Rüütelkonda kuulusid ainult aadlimatriklisse kantud isikud ning isikuid võidi kanda matriklisse ainult maapäeval hääletamisel kohalviibinud kvoorumist 3/4 hääli saanud isikuid. Rüütelkonda mittekuulunud isikutele (landsassenid) kuulus Eestimaal 7,7% maavaldustest.

Kitsamaks Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikkelisse kantud mõisaomanike esindusorganiks oli Eestimaa Rüütlipäev (Rittertag).

Korralised Maapäeva istungid toimusid iga 3 aasta järel Tallinnas ja kestsid 3–4 nädalat ning nendel osalemine oli kohustuslik. Erakorralisi Maapäeva istungeid kutsuti kokku vajaduse järgi, rüütelkond teostas läbi rüütelkonna Maapäeva otsuste kaudu kohalikku võimu, kuni 1917. aastani.

Maapäeva kompetentsi kuulus: kõigi temast sõltuvate ametnike valimine, kohalike maksude määramine, maaomavalitsuse eelarve vastuvõtmine, kiriku- ja kooliolude korraldamine, mitmesuguste riigivõimu ettepanekute arutamine, aadli huvide kaitsmine riigivõimu ees. Tähtsamate asjade otsustamiseks nii maapäevade istungite ajal kui ka vaheaegadel kutsuti kokku Rüütelkonna Komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid: rüütelkonna peamees, maanõunikud (12) ja 12 kreisisaadikut (4 maakonnast), kes valiti maakondade (kreiside) Kreisipäevadel. Rüütelkonna Komitee otsuseid pidi kinnitama Maapäev.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäev

Maapäeval valiti Rüütelkonna peamees, kes valiti 3 aastaks, ja kes juhatas aadelkonna omavalitsust, jooksvat asjaajamist, komisjonide tööd ja esindas rüütelkonda, oli vahelüliks riigi ja aadli vahel ning oli ka Maapäeva eestseisja.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna peameeste loend
Rüütelkonna peamees (1902–1918) Eduard von Dellingshausen
Viimane rüütelkonna peamees Otto von Lilienfeld

Maapäeval valiti ka 12st eluajaks ametisse valitud maanõunikku, kellest koosnev Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Lisaks rüütelkonna elu juhtimisele oli maanõunike kolleegiumil veel kaks olulist ülesannet. Maanõunike Kolleegium moodustas ta nõuandva organi kubernerile, kes ei langetanud ühtki olulist otsust ilma maanõunikega nõu pidamata. Kolleegiumi töös osales ka sageli Eestimaa rüütelkonna rittmeister (sõjaline juht). Eestimaa kubermangu kuberneri eesistumisel moodustas Maanõunike Kolleegium kubermangu kõrgeima kohtuinstantsi – Ülemmaakohtu.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium

Eestimaa aadlilipkond oli Saksa Ordu kõrgmeister Heinrich Dusemeri korraldusel 23. mail 1350 moodustatud regulaarsõjaväeüksus, mis eksisteeris 1712. aastani. Aadlililpkonna ülalpidamiskohustus oli aadliseisusest ülikutel, ka ohvitserid olid aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa aadlilipkond

Tegevorganiks igapäevaküsimuste lahendamisel oli Rüütelkonna kantselei, mis asus Tallinnas Eestimaa rüütelkonna hoones Toompeal ja selle 1. ja 2. sekretär (linnaraadides oli sellise isiku ameti nimetus sündik) ning rüütelkonna juures tegutsevate erinevate komisjonide sekretärid.

Rüütelkonna kantselei

Rüütelkonna kantselei 1. sekretär

Rüütelkonna kantselei 2. sekretär

Majandussekretär

Maksukomisjoni sekretär

Provintsi vaestekohtu sekretär

Provintsi teedekomisjoni sekretär

Arhivaar

Provintsi tervishoiukomisjoni sekretär

Provintsi telefonikeskjaama sekretär

  • 1912–1918, Valerio von Grünewaldt

Matriklikomisjoni sekretär

Rüütelkonna juures tegutses rida ajutisi või alalisi komisjone ja komiteesid:

  • Matriklikomisjon,
  • Agraarkomisjon,
  • Reguleerimiskomisjon (Regulierungskommission),
  • Eestimaa Rüütelkonna Teedekomisjon (Estländische Landeswegekommission),
  • Melioratsioonikomisjon,
  • Eestimaa Maamaksu Komisjon,
  • Maal Asuvate Tööstusettevõtete Hindamise Komisjon,
  • Laenukomisjon,
  • Fideikomisside Komisjon,
  • Küttepuude ja Õlgede Varumise Komisjon,
  • Tallinna Küttepuudega Varustamise Komisjon,
  • Stipendiumikomisjon,
  • Eestimaa Tervishoiu Komisjon,
  • Veterinaaralane Komisjon,
  • Viinatootjate Komitee,
  • Telefonikomitee.

Eestimaa rüütelkonna seadusandlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa rüütelkonna tegevuses olid väga olulised aadlike ajaloolised privileegid ja omandiõigusdokumendid, mida väga hoolsalt säilitati.

Eestimaa rüütel- ja maiskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa rüütelkonna moodustasid kubermangu maakondade (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa) aadlimatriklisse kantud aadliperekonnad. Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäeval olid aga esindatud ka mitteimmatrikuleeritud aadlisuguvõsad ning kodanikest mõisaomanikud. Rootsi võimu ajal olid Eestimaal veel Rootsi teenistusaadlikud, kes siin maid saanud, keda aga rüütelkonna liikmeiks ei võetud, sest nad kuulusid Rootsi Rüütlimajja, kuhu omakorda Eestimaa rüütlid kuuluda ei saanud.

Selle eelduseks, et omada õigust osaleda maapäeval pidi omama mõisa Eestimaa kubermangus, rüütlimõisa võisid omada Eestimaal, Saaremaal ja Kuramaal ainult aadlimatriklisse immatrikuleeritud, Liivimaal aga kõik pärilikud aadlikud. Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse mittekantud mõisnikel oli hääleõigus vaid kohalike maksude ja andamite küsimuses.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna aadlimatrikkel

Eestimaa rüütelkond Rootsi kuningriigi Eestimaa kubermangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsiaegses Eestis oli rüütelkonna omavalitsusorgan moodustatud kohalikest aadelkonna esindajatest ning autonoomia (sõltumatus) oli võrdlemisi täielik, kuna Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele, kes oli ainus maapiirkondades reaalne kohalikku võimu teostav seisus. Hiljem (1680. aastast) seoses mõisate reduktsiooniga kaotati autonoomia peaaegu täielikult. Keskvõimuks on Rootsi kuningas ning Eestis tegutses kuninga esindajana "asevalitseja" (hiljem nim. Eestimaa kuberneriks). Ta määrati ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt. Eestimaa rüütelkond koondas kohalikud aadlikud ja kaitses nende õigusi Rootsi riigivõimu eest Karl XI absolutistlikus valitsusreformis ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi ning nende maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda.

Eestimaa rüütelkond Venemaa keisririigi Eestimaa kubermangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa rüütelkonna likvideerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920 vastu võetud "Seisuste kaotamise seadusega".

Eestimaa rüütelkond emigratsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda moodustasid nelja Läänemere kubermangude rüütelkondade esindajad Balti Rüütelkondade Liidu (Verband der Baltischen Ritterschaften), mis jaguneb kaheksaks territoriaalorganisatsiooniks Saksamaal ja lisaks veel üks Kanadas ja üks Rootsis. Liidu liikmeskond ulatub kuni 2200 liikmeni[3].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eduard von Dellingshausen, Kodumaa teenistuses, Kirjastus Olion, Tallinn, 1994, ISBN 5-460-00226-5, lk 219–220
  2. Julius Põldmäe, Uhkus ajab upakile (Simuna), Horisont, 1999/1
  3. Eestimaa rüütelkond 750, Tuna, 2003-1

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]