Hiiumaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib saarest; maakonna kohta vaata artiklit Hiiu maakond; laeva kohta vaata artiklit Hiiumaa (laev); ajalehe kohta vaata artiklit Hiiumaa (ajaleht).

Hiiumaa
Hiiumaa
Hiiumaa
Pindala 989 km²
Rannajoone pikkus 365 km[1]
Rahvaarv umbes 8400
Sadam Heltermaa, Lehtma, Suursadam, Sõru
Tuletorn Kõpu, Tahkuna, Ristna
Saare esmamainimine 1228[2]
Koordinaadid 58° 52′ N, 22° 35′ E58.86666666666722.583333333333
EE Hiiumaa.PNG

Hiiumaa (ka Hiiu saar) on suuruselt (989 km²) teine saar Eestis Saaremaa järel. Valdava osa Hiiu maakonnast moodustab Hiiumaa saar.

Saare ida- ja kaguranniku lähedal paikneb umbes 200 saart ja saarekest, millest suurim on tammide kaudu peasaarega ühendatud Kassari (19,3 km²). Hiiumaa ümber asuvatest laidudest on suurim Vohilaid. Hiiumaast kagus olevaid laide nimetatakse Hiiumaa laidudeks, need on looduskaitse all.

Hiiumaa rannajoon on hästi liigendunud. Saare pinnamood on madal ja tasane. Põhjarannikul on palju liivarandu. Ujumiseks ja päevitamiseks on sobivamad Tõrvanina, Lehtma, Tahkuna, Mangu, Luidja, Pallinina ja Kalana rand ning Surfiparadiis. Pikalt läände ulatub Kõpu poolsaar, mille keskosa kerkib 67 meetrini ja kus asub Baltimaade vanim tuletornKõpu tuletorn, mis on ehitatud 16. sajandi esimesel poolel eelkõige ohtliku Hiiu madala eest hoiatamiseks. Kõpu poolsaare tipus asuvad Eesti parimad surfirannad.

Suuremat osa Hiiumaast katab mets. Saare taimestik on liigirikas – ligi 1000 liiki soontaimi, neist palju haruldusi.

Inimasustus paikneb rannikualadel, saare metsases keskosas inimesed ei ela.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi ja saksa keeles on saare nimi Dagö, taani keeles Dagø, mis kõik tähendavad otsetõlkes päeva saar. Tegemist on tõlkelaenuga saare vanalt soome nimelt Päivänsalo ehk päeva saar. Tänapäeva soome keeles kannab saar nime Hiidenmaa ehk hiidude maa.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaa rannik on hästi liigendatud.

Umbes 455 miljonit aastat tagasi tabas tänast Kirde-Hiiumaad meteoriit. Kokkupõrke tulemusel kujunes rõngassaar, mille keskmes asus umbes 3,5 kilomeetrise pindalaga laguun. Viimasel jääajal vajutas mandrijää oma raskusega Hiiumaa ala allapoole. Jääaja lõppedes ujutas liustike sulamise vesi tänase Hiiumaa ala üle.

Hiiumaa hakkas Läänemerest kerkima enam kui 10 000 aastat tagasi. Esimesena kerkisid üle merepinna Kõpu mäed, mis on ka Lääne-Eesti kõrgeimaks punktiks. Tänapäeval kerkib kerkib maapind saarel umbes 2,5 millimeetrit aastas, mis on kõrgeim näitaja Eestis.[3]

Aluskord koosneb tugevasti kurdunud kristalsetest kivimitest, mis ulatuvad umbes 250 meetri sügavusele. Pealiskord koosneb settelise tekkega kivimitest, mis lasub aluskorral. Paekivist pealiskord tõuseb üle merepinna üksikutes kohtades, eriti hästi on pealiskorda näha Vahtrepa, Aruküla ja Sarve ümbruses. Pinnakate asub pealiskorra paekividel ning koosneb kobedatest setetest. Ida-Hiiumaa loopealsel on pinnakate ainult 30 sentimeetrit, Kõpu poolsaarel võib see küündida aga kuni 80 meetrini. Kolm neljandiku saarest on liivane.[4]

Üle poole saare pindalast on kaetud metsa ja põõsastikega. Umbes 7% moodustavad saare keskosas asuvad ulatuslikud soostikud. Seal asuvad ka kolm Tihu järve, millest suurim on Tihu Suurjärv. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast.

Hiiumaa paikneb piirkonnas, kus toimub üleminek okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood. Väärtuslikud on Hiiumaa loopealsed ehk alvarid, kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke. Hiiumaal asuvad lookaasikud on haruldased kogu Baltikumis.[5][6]

Hiiumaal on väga liigirikas taimestik. Saarel kasvab umbes 1000 liiki taimi, millest üle 50 on kaitse all. Teiste hulgas kasvavad saarel looduslikult harilik jugapuu, rand-ogaputk ning Eestis haruldane pisilina. [6]

Hiiumaal võib kohata suurematest ulukitest metskitsi, hirvi, põtru ja metssigu. Väiksematest ulukitest on tavalised kährikkoer, ilves ja rebane. Saare vettes on kogu Läänemere seisukohalt tähelepanuväärsed viiger- ja hallhülgekarjad. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed, millest olulisimaks pesitsemis- ja peatuspaigast on Käina laht[6]

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaale taasasustatakse Euroopa naaritsat.

Hiiumaa kaitsealade praktilist kaitset korraldab Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni Hiiumaa talitus. Saarel asub 16 kaitseala, 17 hoiuala, 30 püsielupaika kaitsealustele liikidele. Kaitse alla on võetud 4 parki, 21 põlispuud, 26 rändrahnu, 3 maastikuelementi ja 4 põlispuude gruppi.[7]

Hiiumaal asub 7 looduskaitseala ja 9 mastikukaitseala: Tahkuna looduskaitseala, Pihla-Kaibaldi loduskaitseala, Leigri looduskaitseala, Tihu looduskaitseala, Kõrgessaare looduskaitseala, Paope looduskaitseala, Kõpu looduskaitseala, Kukka maastikukaitseala, Luidja maastikukaitseala, Sepaste maastikukaitseala, Tilga maastikukaitseala, Tareste maastikukaitseala, Sarve maastikukaitseala, Vahtrepa maastikukaitseala ning Käina lahe - Kassari maastikukaitseala.[8]

Saarel asub 17 hoiuala: Hiiu madala hoiuala, Hirmuste hoiuala, Kuri-Hellamaa hoiuala, Kõpu-Vaessoo hoiuala, Kõrgessaare-Mudaste hoiuala, Luhastu hoiuala, Paope loo hoiuala, Pihla-Kurisu hoiuala, Prassi hoiuala, Pühalepa hoiuala, Suureranna hoiuala, Undama soo hoiuala, Vanajõe hoiuala, Vanamõisa lahe hoiuala, Viilupi hoiuala, Vilivalla hoiuala ja Väinamere hoiuala. [9]

Kaitse all on ka 4 parki: Kärdla linnapark, Kärdla rannapark, Suuremõisa mõisa park, Vaemla mõisa park.[10]

Hiiumaal on kaitse all 137 kaitsealust taime-, seene- ja sambulikuliiki. Kõige haruldasemaks seeneks Hiiumaal on taiga-võrkpoorik (Ceriporia tarda), kelle ainus leiukoht terves Euroopas asub Kõpu poolsaarel. Saare haruldasimaks taimeks on pisilina, keda leidub Eestis vaid kahes kohas Hiiumaal. Sammaltaimedest väärib tähelepanu roheline hiidkupar, keda leidub ka ainult Hiiumaal. Loomadest on kaitse all 15 putuka liiki. Muudest selgrootutest on kaitse all apteegikaan ja viinamäetigu. Kaitsealused kalad on hink, võldas ja jõesilm. Lindudest väärivad tähelepanu kaitsealused merikotkas ja must-toonekurg, imetajatest viigerhüljes ja euroopa naarits. Saarel elab paarkümmend Euroopa naaritsat, kes on Tallinna loomaaia abiga saarele taasasustatud.[11][12]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinasajast varauusajani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaa keskajal: ordu alad moodustasid Pühalepa ametkonna, mis kuulus administratiivselt Maasilinna foogtkonda; Saare-Lääne Piiskopkonna alad kuulusid Kuressaare foogtkonda. Kaardil on märgitud ka ligikaudne hiiurootsi asustus.[13]
13. sajandil rajati esialgne puidust Käina Martini kirik. Kivist pühakoda rajati 15. ja 16. sajandi vahetusel samale kohale.[14]
Kõpu tuletorn valmis esialgsel kujul 1531. aastal. Tegemist on vanima säilinud tuletorniga Baltikumis.[15]

Kõpu poolsaare esimesed osad ilmusid merest umbes 11 500 aastat tagasi.[16] Kõpu muinassaare vanimad söeproovid dateeruvad umbes aastasse 5700 eKr.[17] Saarel paiknevaid asulaid ei kasutatud esialgu aastaringi, kuna tollal väga väikene saar ei pakkunud piisavalt äraelamisvõimalust. Saarel elati eelkõige kevadtalvel, kui on parim aeg viigreid ja hülgeid küttida.

Üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal noorema kiviaja lõpus umbes 3000 eKr.[18] Kiviaja lõpuks oli asustus levinud üle kogu Hiiumaa.[19] Nooremal pronksiajal hakati surnuid kivikirstkalmetesse matma ning saarel oli välja kujunenud valdavalt viljelusmajandusest elatav kogukond. [20]

Rauaajast on Hiiumaalt leitud saarelt põletusmatuseid ning üksikleide, mis viitavad asustuse edasipüsimisele piirkonnas.[21] Saarelt on leitud 11.-12. sajandisse kuuluvad põllujäänused, mis annab alust arvata, et Hiiumaal oli hilisrauaajal asustus ning saare asustus on olnud järjepidev.[22]

Keskaja alguses oli saar väga hõredasti asustatud, aga asustus püsis. 1228. aastal toimus saare esmamainimine, kui Saksa kuningas Heinrich VII Hohenstaufen läänistas saare piiskop Gottfriedile tühja saare mida nimetakse Dageidaks.[23] 1254. aastal läänistas piiskop saare kirdeosa Saksa Ordu Liivimaa harule, Käina ümbrus jäi Saare-Lääne piiskopi valdusesse. [13] Ordu valdused moodustasid Pühalepa ametkonna, mis allus Maasilinna foogtile. Ordu ala keskuseks rajati Pühalepa mõis, mis hiljem kandis Suuremõisa nime. Sajandi vahetusel rajati gooti stiilis Pühalepa kirik, mis sai Pühalepa kihelkonna kirikuks. Saare-Lääne piiskopi valduste keskuseks kujunes Käina, kuhu ehitati samanimeline kirik. Ametkond paiknes arvatavasti Putkaste mõisas, mis hiljem läänistati.[13]

14. sajandil tekkis Reigi ümbrusesse, Tahkuna poolsaarele ja Kärdla rannarootsi asustus.[24] 16. sajandi alguses mainitakse Valipe kindlustatud mõis. Tegemist on ühe vähese teadaoleva keskaegse kaitserajatisega Hiiumaal. [13]

Viimane Saare-Lääne piiskop Johannes V müüs 1559. aastal oma valdused Taani kuningas Frederik II-le. See tähendab, et Hiiumaa lõuna- ja lääneosa läks Taani valitsuse alla. 1561. aastal sõmis viimane Saksa Ordu Liivimaa haru meister Gotthard Kettler alistumislepingu Pooolaga ning likvideeris orduriigi. Endise Maasilinna foogtkonna alad, muuhulgas ka Ida-Hiiumaa, olid 1562. aastani reaalse valdajata. Juba 1562. aastast on teateid, et saare on omandanud Taani. 1563. aastal vallutas Rootsi Taanilt saare ning saar vahetab järgmine kord omanikku alles Põhjasõja käigus. Hiiumaa hakkas Rootsi riigis kuulumaa Haapsalu lossilääni alla.[23]

Varauusajast 1914. aastani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi väejuht Jakob De la Gardie'le kuulus 17. sajandi I poolel 3/4 Hiiumaast. Tema eestvedamisel rajati Hütile Eesti esimene klaasivabrik.
Suursadama ait pärineb 18. sajandi lõpust. Hoones hoiti vilja ja laevaehitusel vajaminevat materjali.[25]
Enamik saare pukktuulikuid ehitati 19. sajandil. Pildil Kukka külas asuv Kukka pukktuulik.

1624. aastal sai väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile Jakob de la Gardie enda valdusesse kolm neljandiku saarest.[24] Samal aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu hakati pidama korrapärast laevaühendust Stockholmiga.[24] 1627. aastal eraldati Pühalepa kihelkonnast Loode-Hiiumaal asuv Reigi kihelkond. De la Gardie valduste põhjal loodi 1628. aastal Haapsalu krahvkond, kuhu kuulus ka Hiiumaa.[23] Samal aastal rajati Hütile de la Gardie eestvedamisel Eesti esimene klaasikoda. [24]

Peaaegu terve 17. sajandi oli Hiiumaa eravaldus. 1684–1691 toimus saarel mõisate reduktsioon, mille käigus saar riigistati.[23]

Põhjasõja tulemusena läks Hiiumaa 1710. aastal Vene tsaaririigi koosseisu. Sõja järgselt kuulus saar Eestimaa kubermangu Haapsalu ja Lääne kreisi.[23]

1712. aastal anti saare riigimaad rendile.[23] 1755. aastal tagastati kolmveerand Hiiumast De la Gardie'de pärandina Stenbockidele.[23] 1755.-1772. aastal ehitati Ebba Margaretha Stenbocki eestvedamisel Suuremõisa mõis. Stenbockid hakkasid Reigi ümbruses elavate vabade rootsi talupoegade koormisi suurendama. See kutsus viimastes esile ägeda vastupanu, mis lõppes sellega, et 1781. aastal küüditati Katariina II käsul üle tuhande hiiurootslase Ukraina.[24][26]

1781. aastal omandas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Kõrgessaare mõisa ning juba 18. sajandi lõpus kuulus juba peaaegu kogu Hiiumaa Ungern-Sternbergidele.[27] 1829. aastal asutati Ungern-Sternbergide eestvedamisel Suuremõisas kalevivabrik, mis viidi juba järgmisel aastal Kärdla. Kärdla kalevivabriku juurde kujunes töölisasula, millest kujunes tänane Kärdla linn.[28]

1866. aastal moodustati Käina kihelkonna lõunapoolsele alale Emmaste kihelkond. Emmaste Immanueli kirik valmis 1867. aastal.[29]

Talude päriseksostmine puudutas Hiiumaad 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mõisarendi talusid säilis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[30]

1912–1917 Hiiumaale rajatud Peeter Suure merekindluse eelpositsioon pidi koos Soome Hankosse rajatud kaitserajatistega takistama sissesõitu Soome lahte. Teise maailmasõja ajal jätkati analoogiliste kaitserajatiste ehitamist. [31]

1912. aastal hakati Hiiumaale rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni. Lõunas Tahkuna poolsaarel ja põhjas Hankos asuvad kaitserajatised pidid takistama Soome lahte sissesõitu. Rannapatareisid rajati Tahkuna, Sõrule, Hirmustesse ning Lehtma. Lehtma ja Tahkuna vahele ehitati kitsarööpmeline raudtee.[31]

Kärdla Keskväljakul asuv pritsumaja valmis 1930. aastal.[32]

1914. aastast nõukogude ajani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja alguses lahkus tsaariarmee Hiiumaalt. 1917. aasta oktoobrist kuni 1918. aasta novembrini oli saar Saksa okupatsiooni all.[33] Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender siis toimus kalendrireform Hiiumaal koos Saaremaaga juba 1917. aasta sügisel.[34]

Hiiumaa kuulus Eesti Vabariigis Läänemaa koosseisu. Saarel elas umbes 16 000 inimest.[35] Ainukeseks suurtööstusettevõtteks Hiiumaal oli Kärdla kalevivabrik umbes 400 töötajaga. Tähtsaks sissetulekuallikaks oli purjelaevandus.[35]

1920. aastal muudeti Kärdla aleviks ning 1938. aastal kolmanda astme linnaks.[36]

28. septembril 1939. aastal sõlmitud Baaside lepingu kohaselt alustati Hiiumaale rannakaitsekindlustuste ehitamisega, eelkõige Tahkuna poolsaarele.[37]. 19. oktoobril 1940. aastal saabusid saarele esimesed punaväelased.[23] Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret senine omavalitsuslik riigiaparaat asendati uuele võimule ustavate inimestega, suurmajapidamised likvideeriti, vabaturumajandus keelati ning suurtootmisvahendid riigistati. Hiiumaa avamererand suleti ning mere äärde minek keelati.[37]. Juunis 1941 küüditati Hiiumaalt üle 200 inimese.[38].

Saksa vägede operatsioon Siegfried saare vallutamiseks algas 12. oktoobril 1941. aastal meredessandiga Saaremaalt üle Soela väina. Saar langes 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.[39]. Enne Kärdlast taganemist põletasid venemeelsed Kärdla kalevivabriku.

1944. aasta suvel ja hilissügisel põgenesid sajad hiidlased uute massiküüditamiste hirmus kalapaatidega Rootsi. 2. oktoobril alustas Punaarmee Hiiumaa ründamist. Ööl vastu 3. oktoobrit evakueerisid sakslased kõik üksused ja tehnika Saaremaale. 3. oktoobriks oli saar vallutatud. Peale saare vallutamist kuulutati kogu saar NSVL kitsendatud liikumisvabadusega piiritsooniks ning jätkati enne sõda alanud rannakindlustuste ehitamist.[40]

Teine maailmasõda Hiiumaale suuri purustusi ei toonud, küll aga vähenes saare elanikkond langenute, läände pagenute ja küüditatute näol ligi 15%.[23]

Nõukogude ajast tänapäevani[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946. aastal eraldati Läänemaast Hiiu maakond. [41] 25. märtsil 1949. aastal küüditati Hiiumaalt 286 inimest.[42]. 1950. aastal muudeti Hiiu maakond Hiiumaa rajooniks. 1952. aastal jaotati Eesti NSV kolmeks oblastiks. Hiiumaa kuulus Pärnu oblasti koosseisu. Oblastid likvideeriti 1953. aastal.[23] 1947. aastal algas saarel sunniviisiline kollektiviseerimine, mis hoogustus peale 1949. aasta märtsiküüditamist.

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine Hiiumaal

1949. aastal oli saarel 82 kolhoosi, millest oli 1980. aastate keskpaigaks liitmiste tõttu järele jäänud kuus.[23] Tähtsaimaks majandusharuks sai veise- ja seakasvatus. Saarel oli üks kalurikolhoos – "Hiiu kalur", mis andis tööd umbes 1400 inimesele.[40]

1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.[40]

1989. aastal toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esmakordselt mitme kandidaadiga. Valitud saadikud otsustasid luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990. aastal.[23]

Peale Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aastani pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.[43]

Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.[43]

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuseumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soera talumuusem eksponeerib 19. sajandi talukompleksi koos kõige selle juurde käivaga.

Hiiumaa muuseum avati 1967. aastal Kassaril. Alates 1998. aastast asub riigimuuseumi peahoone Kärdlas Pikas Majas. Muuseum keskendub laiemalt Hiiu maakonna identiteedi, omakultuuri ja vaimse pärandi säilitamisele.[44] Pikas majas asub muuseumi hoidla, raamatukogu ning muuseumitöötajate ametiruumid. Endise Kärdla kalevivabriku direktorite maja ekspositsioon keskendub eelkõige kalevivabriku ja Kärdla linna ajaloole.[45] Hiiumaa muuseumil on kolm filiaali: Mihkli talumuuseum, Rudolf Tobiase Majamuuseum ja Kassari ekspositsioonimaja. Mihkli talumuuseum Tahkuna poolsaarel Malvaste külas eksponeerib traditsioonilist Põhja-Hiiumaa taluarhitektuuri tarbevaraga.[46] Rudolf Tobiase Majamuuseum asub Käina lähedal Selja külas. Näitus keskendub helilooja elule ja loomingule.[47] Kassari ekspositsioonimaja Kassari mõisa valitsejamajas eksponeerib Hiiumaa ajalugu kiviajast 1990. aastateni.[48]

1979. asutati Palade lähedale Soera Talumuuseum, mis näitab külastajatele 19. sajandil Hiiumaale tüüpilist talukompleksi koos tarbevaraga. [49] 1992. aastast tegutseb saarel Vaemla Villavabrik, mis on ühteaegu nii muuseum kui ka töötav villavabrik. Lambavillast valmistatakse lõnga enam kui saja-aastastel masinatel[50] 1999. aastal rajati Emmaste valda Sõru muuseum, mis keskendub Hiiumaa rannaelu ja meresõidu eksponeerimisele. [51] 2007. aastal asutati Tahkuna poolsaarele Tahkuna külla Hiiumaa militaarmuuseum. Muuseumis tutvustatakse mõlema maailmasõja aegseid Hiiumaa kaitserajatisi, relvastust ja tehnikat. [52]

Raamatukogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käina vallamaja teisel korrusel asub valla raamatukogu.

Esimene raamatukogu asutati Hiiumaale 1871. aastal, kui Kärdla vallakooli juurde rajati raamatukogu.[53] Enne 1918 aastat tegutsesid raamatukogud Kärdlas, Emmastes, Reigis ja Suuremõisas. Vabariigi ajal asutati raamatukogusid eelkõige seltside juurde. Raamatukogusid alustasid tegevust muuhulgas ka Käina ja Hellamaale. 1946. aastal oli saarel 13 külaraamatukogu, mis püsis enam-vähem stabiilsena kogu nõukogude perioodi.[54]

Tänapäeval on Hiiumaal seitse avalikku raamatukogu: Käinas, Emmastes, Kõrgessaares, Paladel, Hellamaal, Suuremõisas ja Kärdlas. Kärdla raamatukogu on maakonnaraamatukogu, mis juhendab teiste saare raamatukogude tööd.[55] Lisaks avalikele raamatukogudele on pea kõikidel saare koolidel oma raamatukogu.

Teater[muuda | redigeeri lähteteksti]

1998. aastast tegutseb saarel Kärdla Nukuteater, kes mängib eelkõige lasteaedadele ja koolilastele. Harrastusteater korraldab 1999. aastast iga-aastast nukufestivali Suur sirmik.[56]

Aasta ringselt külastavad saart erinevad rändlasvastused ning tegutsevad kohalikud harrastusteatrid.

Kino[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaal hakati filme näitama 1913. aastal. Sellel aastal avati Kärdla mõisa maadel saare esimene kino, mis oli ühtlasi nii Eesti esimene vabrikukino kui ka paikne maakino. [57]

Tänapäeval näidatakse filme Kärdla kultuurikeskuses, mis asub linna Keskväljaku kõrval. Kuna Hiiumaal puudub vastav tehnika, siis ei näidata saarel digifilme.[58] Seetõttu jõuavad uued filmid Hiiumaale sageli arvestatava nihkega.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiiumaal korraldatakse mitmeid erinevaid traditsioonilisi muusikafestivale. 1991. aastast toimub Kõpu tuletorni jalamil Kõpu Päikeseloojangumuusika sari. Saarel korraldatakse kahte erinevat kammermuusika festivali: 1999. aastast korraldatakse Hiiumaa kammermuusika päevi[59] ning 2006. aastast toimub Hiiumaa homecoming.[60] 2005. aastast toimub Hiiu folk ning alates 2008. aastast Sõru jazz.[61] Klassikalist muusikat saab kuulata 2011. aastast Pühalepa kirikus toimuval Pühalepa muusikafestivalil.[62]

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endises Suuremõisa mõisa tallis saavad harrastajad korvpalli harjutada.

Hiiumaa Spordiliit koondab enda alla 27 saarel tegutsevat spordiklubi. Klubi tasandil on Hiiumaal esindatud jalgpall, korvpall, võrkpall, sulgpall, tennis, saalihoki, petank, kergejõustik, ujumine, purjetamine, ratsasport, autosport, orienteerumine, kabe, male, bridž, laskesport, laskesuusatamine, matkamine, aeroobika ja mudelism.[63]

Hiiumaal on mudelism heal järjel. Iseäranis palju tegeletakse mudellenukitega. Sellel Hiiumaa Mudeliklubi tehtud fotol on Hellamaa ja Hellamaa laht.

Suuremates asulates saab mugavalt sporti harrastada olemasolevatel spordirajatistel. Emmastes asuvad jalgpalli-, korvpalli ja tenniseväljak, kergejõustiku staadion ja spordihall. Käinas asuvad jalgpalli-, korvpalli- ja rannavolleväljak, kergejõustiku staadion, spordihall koos jõusaaliga, kardirada ning saare ainus ujula. Kärdlas asuvad jalgpalli-, korvpalli-, rannavolle- ja tenniseväljak, kergejõustikuväljak, rulapark ning spordihall koos jõusaaliga. Kõrgessaares asuvad korvpalli- ja võrkpalliväljak, kergejõustiku staadion ning spordihall. Paladel asuvad korvpalli- ja rannavolleväljak, kergejõustiku staadion ning spordihall jõusaaliga. Suuremõisas asuvad harrastajatele mõeldud jalgpalli- ja korvpallistaadion ning spordihall koos jõusaaliga. Lisaks asub Kärdla lähedal Linnumäel ratsamaneez, Nurstes motokrossirada ning Leemetis suusarajad.[64]

Iga aasta korraldatakse saarel erinevate spordialade meistrivõistlusi. Kevadel toimuvad traditsiooniliselt Kärdla linna jooks ning Kassari jooks. Juuni kuus toimub jaanijooks ning algab terve suve kestev rannavolle karikasari. Augusti alguses toimuvad ratsupäevad. Sügisel algab pool aastat kestev Isamaalise fitnessi sari, mille põhineb kaitseväe ja NATO sõduritestidel. Aasta ringselt toimuvad orienteerumisneljapäevakud.

Meedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949. aastal asutati saarel ajaleht Nõukogude Hiiumaa. 1989. aastast kandis leht nime Hiiumaa. Ajaleht ilmus kolm korda nädalas. Hiiumaa lõpetas ilmumise 2004. aastal, kui ühineti Hiiu lehega.[65]

1995–1999 ilmus kord nädalas Hiiu Teataja, mis koondas rubriikidena seni iseseisvalt ilmunud saare omavalitsuste lehed: Emmaste Valla Teataja, Kõrgessaare Valla Teataja, Käina Kuller, Kohvilähker ja Pühalepa Teataja.[66]

1997. aastal asutati Hiiu Leht, mis on hetkel ainus saarel ilmuv ajaleht, kui välja jätta omavalitsuste häälekandjad. Ajalehte ilmub kaks korda nädalas: teisipäeval ja reedel. 2004. aastal liitusid ajalehed Hiiumaa ning Hiiu leht. Ühinenud leht jättis Hiiu lehe nime.[67]

2010–2012 ilmus kord nädalas Hiiu Nädal.[68]


Pildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 4
  2. Hiiumaa.ee Hiiumaa ajalugu. Vaadatud 1.12.2013
  3. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 20–21
  4. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 21–22
  5. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 22
  6. 6,0 6,1 6,2 Hiiumaa.ee Loodus. Vaadatud 3.12.2013
  7. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 5
  8. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 6
  9. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 7
  10. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 6
  11. "Hiiumaa looduskaitseobjektid". 2012, lk 36-42
  12. Osoon,osa 651
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 37
  14. Kultuurimälestiste riiklik register Käina kiriku varemed. Vaadatud 2.12.2013]]
  15. Kultuurimälestiste riiklik register Kõpu tuletorn. Vaadatud 1.12.2013]]
  16. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107
  17. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn, 2004, lk 114
  18. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 122
  19. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35
  20. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 127
  21. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 36
  22. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 126
  23. 23,00 23,01 23,02 23,03 23,04 23,05 23,06 23,07 23,08 23,09 23,10 23,11 Hiiumaa.ee Hiiumaa ajalugu. Vaadatud 1.12.2013
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 38
  25. Kultuurimälestiste riiklik register Suurssadama ait. Vaadatud 2.12.2013
  26. Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 2010, lk 162
  27. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 33
  28. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 39
  29. Emmaste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  30. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 41
  31. 31,0 31,1 Militaarne Hiiumaa Peeter Suure merekindlus. Vaadatud 1.12.2013
  32. Kultuurimälestiste riiklik register Kärdla tuletõrjemaja. Vaadatud 3.12.2013
  33. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 42
  34. Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega". Horisont 2013, nr 4, lk 49
  35. 35,0 35,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 43
  36. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni 2005. Tartu lk 62
  37. 37,0 37,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 45
  38. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 115
  39. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 184
  40. 40,0 40,1 40,2 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 46
  41. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 125
  42. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 124
  43. 43,0 43,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48
  44. Hiiumaa muuseum Muuseumist. Vaadatud 30.11.2013
  45. Hiiumaa muuseum Pikk Maja. Vaadatud 30.11.2013
  46. Hiiumaa muuseum Mihkli talumuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  47. Hiiumaa muuseum Rudolf Tobiase majamuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  48. Hiiumaa muuseum Kassari ekspositsioonimaja. Vaadatud 30.11.2011
  49. Eesti Muuseumide Infokeskus Soera Talumuuseum. Vaadatud 30.11.2013
  50. Eesti Muuseumide Infokeskus Vaemla villavabrik. Vaadatud 30.11.2013
  51. Eesti Muuseumide Infokeskus Sõru muuseum. Vaadatud 30.11.2013
  52. Hiiumaa Militaarmuuseum Hiiumaa militaarmuuseum Tahkunas. Vaadatud 30.11.2013
  53. Hellamaa ja Tempa Külaselts Ärkamisajast-1918. aastani Raamatukogu ajalugu. Jeedas (Eller) Eveliis "Käina ja Hellama raamatukogu ajalugu 1990. aastani. Vaadatud 30.11.2013
  54. Hellamaa ja Tempa Külaselts Nõukogude okupatsiooni jätk. Jeedas (Eller) Eveliis "Käina ja Hellama raamatukogu ajalugu 1990. aastani. Vaadatud 30.11.2013
  55. Kärdla raamatukogu Hiiumaa raamatukogud. Vaadatud 30.11.2013
  56. Kärdla Nukuteater Vaadatud 29.11.2013
  57. Rahvusarhiiv Kuidas Hiiumaal kino tehti. Vaadatud 29.11.2013
  58. Hiiuelu Hiiumaa Kino toob väärtfilmid kohale. Vaadatud 29.11.2013
  59. Eesti Muusikafestivalid Hiiumaa kammermuusika päevad. Vaadatud 29.11.2013
  60. Sirp Toomas Velmet "Kammerkontserdid attacca". Vaadatud 29.11.2013
  61. Hiiuelu Sõru Jazz 2013
  62. Keremaa kultuurikoda Vaadatud 29.11.2013
  63. Hiiumaa spordiliit Spordiklubid. Vaadatud 30.11.2013
  64. Hiiumaa spordiliit Spordirajatised. Vaadatud 30.11.2013
  65. Eesti rahvusbiblograafia Ajaleht Hiiumaa. Vaadatud 30.11.2013
  66. Eesti rahvusbibliograafia Hiiu Teataja. Vaadatud 30.11.2013
  67. Eesti rahvusbibilograafia Hiiu leht. Vaadatud 30.11.2013
  68. Eesti rahvusbibliograafia Hiiu nädal. Vaadatud 30.11.2013

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 20–50

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]