Hiiumaa

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib saarest; maakonna kohta vaata artiklit Hiiu maakond; laeva kohta vaata artiklit Hiiumaa (laev); ajalehe kohta vaata artiklit Hiiumaa (ajaleht)

Hiiumaa
Hiiumaa
Pindala	989 km²
Rannajoone pikkus	310 km
Rahvaarv	umbes 10 000
Tuletorn	Kõpu tuletorn
Koordinaadid	58° 52′ N, 22° 35′ E

Hiiumaa (ka Hiiu saar) on suuruselt (989 km²) teine saar Eestis Saaremaa järel. Valdava osa Hiiu maakonnast moodustab Hiiumaa saar.

Saare ida- ja kaguranniku lähedal paikneb umbes 200 saart ja saarekest, millest suurim on tammide kaudu peasaarega ühendatud Kassari (19,3 km²). Hiiumaa ümber asuvatest laidudest on suurim Vohilaid. Hiiumaast kagus olevaid laide nimetatakse Hiiumaa laidudeks.

Hiiumaa rannajoon (pikkus 310 km) on hästi liigendunud. Saare pinnamood on madal ja tasane. Põhjarannikul on palju liivarandu. Ujumiseks ja päevitamiseks on sobivamad Tõrvanina, Lehtma, Tahkuna, Mangu, Luidja, Pallinina ja Kalana rand ning Surfiparadiis. Pikalt läände ulatub Kõpu poolsaar, mille keskosa kerkib 67 meetrini ja kus asub Baltimaade vanim tuletorn – Kõpu tuletorn, mis on ehitatud 16. sajandi esimesel poolel eelkõige ohtliku Hiiu madala eest hoiatamiseks. Kõpu poolsaare tipus asuvad Eesti parimad surfirannad. Eriti tähelepanuväärne on Kalana sadamast mõned kilomeetrid läänepoole asuv rand. Seal asub Eestis ainulaadne järsult sügavaks minev, suure kaldega, jämeda liivaga rand.

Suuremat osa Hiiumaast katab mets. Saare taimestik on liigirikas – ligi 1000 liiki soontaimi, neist palju haruldusi.

Inimasustus paikneb rannikualadel, saare metsases keskosas inimesed ei ela.

[redigeeri] Ajalugu

Umbes 450 miljonit aastat tagasi kukkus praegusesse Kärdla linna asukohta meteoriit. Meteoriidikraater on maastikul jälgitav ka tänapäeval.

Pärast viimast jääaega tõusis esimesena üle merepinna Kõpu poolsaarel asuv Püha Andrese mägi, millele on ehitatud Kõpu tuletorn. Sealtkandist on leitud vanima asustuse jäljed, hülgeküttide laager, mis asus seal üle 7000 aasta tagasi.

Pronksi- ja rauaajast on Kõpust leitud põllujäänuseid ja ka mõningaid teisi märke püsiasustusest. Rauaaja lõpu poole, 2. aastatuhande alguses, hõrenes asustus sealt aga tunduvalt ja saar muutus tõenäoliselt Saaremaa muinaskihelkondade tagamaaks.

Aastal 1228 läänistati Hiiumaa piiskop Saare-Lääne piiskop Gottfriedile. Läänistamisdokumendis nimetatakse Hiiumaad "Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida" (mingi tühi saar, mida nimetatakse Dageida). 1260. aastal jagati Hiiumaa Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu vahel. Seejärel moodustusid ka Pühalepa (ordualal) ja Käina kihelkond (piiskopi valdustes). 17. sajandil rajati Hiiumaa loodeossa Reigi kihelkond, 1866. aastal lõunaossa Emmaste kihelkond.

14. sajandil asusid Hiiumaale rootslased. Hiiurootsi asustuse jäljed on saarel ilmsed veel 21. sajandi alguseski.^[1] Enamik rootslasi oli küll sunnitud 18. sajandil tüli tõttu Ungern-Sternbergidega Hiiumaalt lahkuma.

Piiskopi ja ordu võim Hiiumaal lõppes 1560. aastal, mil saar läks hertsog Magnuse valdusesse. Aastatel 1563–1710 oli Hiiumaa Rootsi valduses, seejärel kuulus kuni 1917. aastani Vene Impeeriumi koosseisu. Esimese maailmasõja käigus 1917. aasta septembris okupeerisid saare sakslased, kelle võim kestis seal kuni 1918. aasta novembrini. Seejärel kehtestus Hiiumaal Eesti Vabariigi võim.

Administratiivselt kuulus Hiiumaa kuni 1946. aastani Läänemaa koosseisu. Siis rajati eraldiseisev Hiiu maakond, mis muudeti 1950. aastal rajooniks. Uuesti taastati maakond 1990. aastal.

[redigeeri] Loodus

Hiiumaa paikneb piirkonnas, kus on üleminek okasmetsadelt laialehistele metsadele. Hiiumaa loodusmaastikes valdavad männimetsad, soostunud lehtmetsad, kuuse-segametsad ja kadastikud, rannaniidud ja luited, rabad ja madalsood. Väärtuslikud on Hiiumaa loopealsed (alvarid), kus õhuke mullakiht katab paekivitasandikke.

Hiiumaa on kõige metsasem maakond Eestis – üle poole saare pindalast on kaetud metsa ja põõsastikega. Keskosas on ulatuslikud soostikud, soode pindala on umbes 7%. Seega on põllumajanduslikke maid ja asulaid alla 20% saare pindalast.

Tähelepanuväärne on Hiiumaa liigirikkus. Siin kasvab umbes 1000 liiki kõrgemaid taimi. Üle 50 neist on kaitsealused liigid, näiteks harilik jugapuu, luuderohi, rand-ogaputk ja pisilina. Suurematest ulukitest võib metsas kohata põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Tavalised on rebane, kährikkoer, ilves. Hiiumaal viiakse ellu euroopa naaritsa asurkonna taastamist. Saare vetesse on koondunud viiger- ja hallhülgekarjad, mis on tähelepanuväärsed kogu Läänemere seisukohalt. Üle Hiiumaa kulgevad olulised lindude rändeteed. Mitmest pesitsemis- ja peatuspaigast on kuulsaim Käina laht.

Hiiumaal asuvad järgmised kaitsealad:

Hiiumaa laidude maastikukaitseala, Käina lahe - Kassari maastikukaitseala, Kõpu looduskaitseala, Kõrgessaare maastikukaitseala, Leigri looduskaitseala, Luidja maastikukaitseala, Paope looduskaitseala, Pihla-Kaibaldi looduskaitseala, Sarve maastikukaitseala, Sepaste maastikukaitseala, Tahkuna looduskaitseala, Tareste maastikukaitseala, Tihu looduskaitseala, Tilga maastikukaitseala, Vahtrepa maastikukaitseala,

Lisaks on Hiiumaal 17 hoiuala: Hiiu madala hoiuala, Hirmuste hoiuala, Kuri-Hellamaa hoiuala, Kõpu-Vaessoo hoiuala, Kõrgessaare-Mudaste hoiuala, Luhastu hoiuala, Paope loo hoiuala, Pihla-Kurisu hoiuala, Prassi hoiuala, Pühalepa hoiuala, Suureranna hoiuala, Undama soo hoiuala, Vanajõe hoiuala, Vanamõisa lahe hoiuala, Viilupi hoiuala, Vilivalla hoiuala ja Väinamere hoiuala

Samuti on kaitse all ka 4 Hiiumaa parki: Kärdla linnapark, Kärdla rannapark, Suuremõisa mõisa park, Vaemla mõisa park

Hiiumaa kaitsealade valitsejaks on Keskkonnaministeeriumi Hiiumaa Keskkonnateenistus. Praktilist kaitset korraldab Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni Hiiumaa talitus.