Eesti omavalitsusüksused

Eesti haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks^[1]. See on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetega.

Eesti Vabariik jaguneb halduslikult maakondadeks, mis on 1. järgu haldusüksused. 2. järgu haldusüksusteks ehk omavalitsusüksusteks on vallad ja linnad (vallasisesed linnad ei ole omavalitsusüksused). Erandina on omavalitsuslik staatus mõnel alevil.

[redigeeri] Eesti maakonnad

Eesti maakondi on 15:

[redigeeri] Eesti omavalitsusüksused maakondade kaupa

	Eesti
	; See artikkel on osa sarjast:; Eesti poliitika ja valitsemine
	Põhiseadus; ; President Toomas Hendrik Ilves; ; ; Peaminister Andrus Ansip; ; ; Valitsus; ; Riigikogu; Riigikohus; Valimised; ; Poliitilised parteid; ; Poliitikud; ; Haldusjaotus; EL poliitika ; Välispoliitika;
	· redigeeri

Eesti omavalitsusüksuste seas on 194 valda ja 33 linna^[2] (13 linna on vallasisesed linnad ja kuuluvad valdade koosseisu).

[redigeeri] Harju maakonna omavalitsusüksused

[redigeeri] Hiiu maakonna omavalitsusüksused

[redigeeri] Ida-Viru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Jõgeva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Järva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Lääne maakonna omavalitsused

[redigeeri] Lääne-Viru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Pärnu maakonna omavalitsused

[redigeeri] Põlva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Rapla maakonna omavalitsused

[redigeeri] Saare maakonna omavalitsused

[redigeeri] Tartu maakonna omavalitsused

[redigeeri] Valga maakonna omavalitsused

[redigeeri] Viljandi maakonna omavalitsused

[redigeeri] Võru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Muinasaeg

Muinasajal kujunesid Eestis välja kaheksa maakonda ja mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad. Maakonnad olid Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Rävala, Saaremaa, Sakala, Ugandi ja Virumaa. Iseseisvad kihelkonnad olid Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Vaiga.

On andmeid maakondade koostööst, kuid enamasti oli Eesti väga killustatud. Nimetused pandi rahvale maakondade järgi, kus nad elasid, kuid on esinenud ka ühisnimetusi "Eesti" ja "eestlased".

[redigeeri] 13. sajand

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse lõpuks. Selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt:

Taani kuningriigile ja Taani kuningale Valdemar II-le alluv Põhja-Eesti, kuhu kuulusid Virumaa, Järvamaa, Läänemaa ning Rävala (Eestimaa hertsogkond).
Mõõgavendade Ordule kuuluvas Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis orduvasallidele eraldatud maavaldused.
Rooma katoliku kirikule ja Rooma paavstile tema legaadi kaudu alluvad Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

Vaatamata ühisele katoliku usutunnistusele, toimus pärast Eesti alade vallutamist taanlaste, sakslaste ja Rooma paavsti esindajate vahel varjatud ja avalik võitlus õiguse üle maavaldustele.

13. sajandil kujunesid välja Eesti maa-alal eri valitsejatele allunud võimkonnad:

Mõõgavendade Ordu

Tallinna komtuurkond
Viljandi komtuurkond
Paide komtuurkond
Lihula komtuurkond
Pärnu komtuurkond
Karksi foogtkond (liideti 1534 Liivi ordu ordumeistri valdustega)
Pöide foogtkond (eksisteeris 14. sajandi keskel, hiljem asendati Maasilinna foogtkonnaga)
Maasilinna foogtkond
Narva foogtkond
Järva foogtkond
Põltsamaa foogtkond (liidetud Viljandi komtuurkonnaga 1480)
Toolse foogtkond (asutatud 1471. aastal)
Vasknarva foogtkond
Rakvere foogtkond

Rooma katoliku kirik

Taani kuningriik

Eestimaa hertsogkond

Lisaks ilmalikele ja vaimulikele valdusüksustele oli keskajal Eesti alal üheksa linna: Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Elukorraldus lähtus Liivimaal Riia õigusest ja Eestimaal Lüübeki (Tallinna) õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus.

[redigeeri] 17. sajand

Rootsi valdused olid Alutaguse, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Virumaa. Rootsi ajal (umbes 1629-1710) hakati seniseid kirikukihelkondade mõisapiirkondi nimetama valdadeks. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega ja palju oli nn lappvaldu, mis ei moodustanud kompaktset territooriumi.

Poola valdused olid Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond. Poola valdustes oleval Liivimaal moodustati halduspiirkondadena veel 20 staarostkonda, millest Lõuna-Eestisse jäi 9: Tartu vojevoodkonda Tartu staarostkond, Põltsamaa staarostkond, Laiuse staarostkond, Kirumpää staarostkond ja Vastseliina staarostkond ning Pärnu vojevoodkonda Pärnu staarostkond, Viljandi staarostkond, Karksi staarostkond ja Otepää staarostkond.

Taanile kuulus Saaremaa.

[redigeeri] 18. sajand

Maakonnad alates 1780ndate aastate haldusreformist kuni 1910ndate aastateni Eestimaa kubermang (provints) jagunes neljaks kreisiks: Harju, Järva, Läänemaa ja Viru kreisiks. Liivimaa kubermang (provints) jagunes samuti neljaks kreisiks: Pärnu, Tartu, Viljandi ja Võru kreisiks. Saaremaad (saksa keeles] Oesel) loeti eraldi provintsiks ning seal oli eraldi aadliomavalitsus kohaliku rüütelkonna näol.

Venemaa Keisririigi 1783. aasta haldusreformi tulemusena moodustati Eestimaa ja Liivimaa kubermangu asemel Riia ja Tallinna asehaldurkond. Tallinna asehaldurkond jagati neljaks maakonnaks: Haapsalu (endine Läänemaa), Paldiski, Tallinna (endine Harjumaa) ja Virumaa maakond.

Eesti haldusjaotus 1925. aastal

[redigeeri] Eesti Vabariik

Pikemalt artiklis Eestis 1939 kaotatud valdade loend

Pikemalt artiklis Eestis 1939 moodustatud valdade loend

[redigeeri] Eesti NSV

Pikemalt artiklis Eesti NSV haldusjaotus

[redigeeri] Vaata ka

KUPITS^[3]

[redigeeri] Viited

[0] Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus

[1] Eesti. Arve ja fakte 2009. ISBN 978-9985-74-455-0

[2] Halduspiiride kaardiserverver

[1]

[2]

[3]

Eesti haldusjaotus

Sisukord