Allikas: Vikipeedia

Eesti omavalitsusüksused.

Eesti haldusjaotus on Eesti territooriumi jaotus maakondadeks, valdadeks ja linnadeks^[1]. See on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Eesti Vabariik jaguneb halduslikult 15 maakonnaks, mis on 1. järgu haldusüksused. 2. järgu haldusüksusteks ehk omavalitsusüksusteks on vallad ja linnad (vallasisesed linnad ei ole omavalitsusüksused).

Sisukord

1 Eesti maakonnad
2 Eesti omavalitsusüksused maakondade kaupa
3 Ajalugu

[redigeeri] Eesti maakonnad

Pikemalt artiklis Eesti maakonnad

Eestis on 15 maakonda. Nendeks on:

[redigeeri] Eesti omavalitsusüksused maakondade kaupa

Eesti omavalitsusüksuste seas on 194 valda ja 33 linna^[2] (13 linna on vallasisesed linnad ja kuuluvad valdade koosseisu).

[redigeeri] Harju maakonna omavalitsusüksused

[redigeeri] Hiiu maakonna omavalitsusüksused

[redigeeri] Ida-Viru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Jõgeva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Järva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Lääne maakonna omavalitsused

[redigeeri] Lääne-Viru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Pärnu maakonna omavalitsused

[redigeeri] Põlva maakonna omavalitsused

[redigeeri] Rapla maakonna omavalitsused

[redigeeri] Saare maakonna omavalitsused

[redigeeri] Tartu maakonna omavalitsused

[redigeeri] Valga maakonna omavalitsused

[redigeeri] Viljandi maakonna omavalitsused

[redigeeri] Võru maakonna omavalitsused

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Muinasaeg

Muinasajal kujunes Eesti alal välja 8 maakonda ning mõned iseseisvad kihelkonnad. Kokku oli Eestis umbes 45 kihelkonda, mis moodustasid maakonnad.

Maakondadeks olid: Rävala, Harjumaa, Virumaa, Läänemaa, Järvamaa, Ugandi ja Sakala. Iseseisvateks kihelkondadeks olid: Alempois, Nurmekund, Mõhu ning Vaiga.

On andmeid mõningasest maakondade vahelisest koostööst, kuid enamasti oli ala väga killustatud. Nimetused pandi rahvale maakondade järgi, kus nad elasid, kuid on esinenud ka ühisnimetusi "Eesti" ja "eestlased"

[redigeeri] 13. sajand

1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, selleks ajaks olid Eestis moodustatud vallutajate poolt:

Taani kuningriigile ja Taani kuningale Valdemar II alluv Põhja-Eesti, kuhu kuulusid Virumaa, Järvamaa, Läänemaa ning Rävala (Eestimaa hertsogkond)
Mõõgavendade Ordule kuuluvas Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, orduvasallidele eraldatud maavaldused;
Rooma katoliku kirikule ja Rooma paavstile läbi tema legaadi alluvad Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.

Vaatamata ühisele Rooma katoliku usutunnitusele toimus peale Eesti alade vallutamist taanlaste, sakslaste ning Rooma paavsti esindajate vahel varjatud ning avalik võitlus õiguse üle maavaldustele.

13. sajandil kujunes välja Eestimaa territooriumil erinevatele valitsejatele allunud võimkonnad:

Mõõgavendade Ordu

Tallinna komtuurkond
Viljandi komtuurkond
Paide komtuurkond
Lihula komtuurkond
Pärnu komtuurkond
Karksi foogtkond (liideti 1534 Liivi ordu ordumeistri valdustega)
Pöide foogtkond (eksisteeris 14. sajandi keskel, hiljem asendati Maasilinna foogtkonnaga)
Maasilinna foogtkond
Narva foogtkond
Järva foogtkond
Põltsamaa foogtkond (liidetud Viljandi komtuurkonnaga 1480)
Toolse foogtkond (asutatud 1471. aastal)
Vasknarva foogtkond
Rakvere foogtkond

Rooma katoliku kirik

Taani kuningriik

Eestimaa hertsogkond

Lisaks ilmalikele ja vaimulikele valdusüksustele oli keskajal Eesti alal üheksa linna: Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Elukorraldus Liivimaa osas lähtus Riia õigusest ja Eestimaa osas Lüübeki (Tallinna) õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus.

[redigeeri] 16. sajand

[redigeeri] 17. sajand

[redigeeri] Rootsi valdused

Rootsi ajal (1629-1710), hakati seniseid kirikukihelkondade mõisapiirkondi nimetama valdadeks. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega ja palju oli nn lapp-valdu, mis ei moodustanud kompaktset territooriumi.