Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (kuni 8. maini 1990 Eesti NSV XII Ülemnõukogu) oli viimane valitud Eesti NSV kõrgeim riigivõimuorgan ning pärast Eesti NSV suveräänsuse deklaratsiooni teine NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil faktilist võimu omanud kohalik võimuorgan. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu olulisemaks otsuseks oli 20. augustil 1991 vastu võetud otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti iseseisvuse taastamise järel toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kuni Riigikogu VII koosseisu kokkukutsumiseni 30. septembril 1992 de facto Eesti Vabariigi parlamendina.

Valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

XII Ülemnõukogu valimised toimusid 18. märtsil 1990. aastal. Valimistel konkureerisid esimest korda Nõukogude okupatsiooni jooksul mitme poliitilise liikumise esindajad, sealhulgas ka mittekommunistlike vaadetega kandidaadid. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kokku kandideeris 105-le kohale 392 kandidaati. Valimistel oli hääleõigus kõigil valimisealistel alaliselt Eesti territooriumil elavatel residentidel ka NSV Liidu relvajõudude liikmetel, kokku oli valijaskonna suuruseks 1 164 603. ERSP ja mõned teised iseseisvumist nõudvad liikumised kutsusid üles valimisi boikoteerima, põhjendusega et tegu oli okupatsioonivõimu institutsiooniga.

Valimisosalus oli 78,2%. Rahvarinde nimekiri kogus 24% häältest ja sai 45 kohta 105-st. 4 kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajatele. Valituks osutunud saadikutest 73 esindasid iseseisvusemeelseid jõude ja 27 impeeriumimeelseid.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis alustas tööd 29. märtsil. Presiidiumi esimeheks valiti Arnold Rüütel, asetäitjateks Marju Lauristin ja Viktor Andrejev. Ülemnõukogu juhatajaks valiti Ülo Nugis.

30. märtsil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse riiklikust staatusest, millega tunnistas NSV Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise hetkest alates ning kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.

4. aprillil valis Ülemnõukogu Eesti NSV valitsuse esimehe – peaministri ametisse Edgar Savisaare. Savisaar sai ülesande moodustada Eesti NSV valitsus.

11. aprillil otsustas Ülemnõukogu, et NSV Liidu sõjaväekohustus pole vastavuses Eesti NSV staatusega.

8. mail otsustas Ülemnõukogu tunnistada kehtetuks nimetuse "Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik" ja võtta kasutusele ametliku nimetusena "Eesti Vabariik". Eesti NSV Ülemnõukogu nimetati ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Riiklikeks sümboliteks kuulutati Eesti lipp ja vapp.

16. mail võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti valitsemise ajutise korra kohta. Eesti riigivõimu-, valitsemis- ja prokuratuuriorganid lahutati NSV Liidu omadest.

7. augustil tunnistas Ülemnõukogu kehtetuks 1988. aasta 16. novembri resolutsiooni liidulepingu kohta ja otsustas korraldada suhted Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Tartu rahulepingu alusel.

18. detsembril teatas Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil, et Eesti ei kirjuta alla NSV Liidu liidulepingule.

13. juunil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse.

31. jaanuaril otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu korraldada Referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.

20. augusti pealelõunal jõudsid Pihkva dessantdiviisi üksused Tallinna ja hõivasid teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Kell 23.02 kinnitas Eesti Ülemnõukogu 69 poolthäälega otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.

17. oktoober 1991 võttis Ülemnõukogu vastu maareformi seaduse.

14. september 1992 oli Ülemnõukogu viimane istungjärk.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikme nimi Valimisnimekiri Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest Märkused
Ülle Aaskivi Rahvarinne Poolt
Zijautdin Abdurahmanov - NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[1]
Goderdzi Ahaladze - NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[1]
Mati Ahven Poolt
Nikolai Aksinin -
Jaak Allik - Puudus, on selgitanud kogumikus “Kaks otsustavat päeva Toompeal” (lk. 85–88) ning intervjuus ajalehee Sakala (31.08.2006), et viibis hääletuse ajal Viljandis näidendi “Juliale” peaproovis.[2]
Andres Ammas Poolt
Lembit Annus -
Viktor Andrejev -
Tõnu Anton Poolt
Uno Anton Poolt
Küllo Arjakas Rahvarinne - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Lembit Arro Poolt
Hillar Eller Poolt
Kaljo Ellik Eesti Roheline Liikumine Poolt
Ignar Fjuk Rahvarinne Poolt
Pavel Grigorjev -
Aleksandr Gussev -
Illar Hallaste Poolt
Liia Hänni Rahvarinne Poolt
Genik Israeljan -
Viktor Jermolajev -
Pavel Jermoškin -
Juri Jevstignejev -
Arvo Junti Poolt
Jaak Jõerüüt Poolt
Rein Järlik Eesti Roheline Liikumine Poolt
Ants Järvesaar Poolt
Villu Jürjo Eesti Roheline Liikumine Poolt
Hillar Kalda Poolt
Lembit Kaljuvee Ei omanud häält, saadikuvolitused lõpetatud oma soovi alusel 15. jaanuarist 1991. a.[3]
Teet Kallas Poolt
Kaido Kama - Lahkus enne hääletust saalist. Intervjuus kogumiku jaoks “Eeslava” on tunnistanud, et ei taibanud tookord toimuva tähtsust, vaid pidas kõike rohkem “Rahvarinde kartulivõtutalguteks”.[2]
Peet Kask Poolt
Johannes Kass Poolt
Kalju Koha Poolt
Valeri Kois Poolt
Mai Kolossova Poolt
Jüri Kork Poolt
Toomas Kork Rahvarinne Poolt
Heino Kostabi Poolt
Vladimir Kuznetsov -
Jevgeni Kotšegarov - NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[1]
Ahti Kõo Poolt
Tiit Käbin Poolt
Ants Käärma Poolt
Mart Laar Poolt
Aleksandr Labassov -
Marju Lauristin Rahvarinne Poolt
Vladimir Lebedev -
Enn Leisson Poolt
Jüri Liim Eesti Roheline Liikumine Poolt
Jaan Lippmaa Poolt
Peeter Lutt - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Alar Maarend Poolt
Tiit Made Eesti Roheline Liikumine Poolt
Mart Madissoon Poolt
Vladimir Malkovski -
Vitali Menšikov -
Tõnis Mets Poolt
Aavo Mölder Poolt
Anatoli Novohatski -
Ülo Nugis Töökollektiivide Liit Poolt
Ants Paju Eesti Roheline Liikumine Poolt
Pavel Panfilov -
Eldur Parder Poolt
Heldur Peterson Poolt
Sergei Petinov -
Vello Pohla Eesti Roheline Liikumine - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Andrei Prii Poolt
Priidu Priks Poolt
Jüri Põld Poolt
Enn Põldroos Poolt
Ivar Raig - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Koit Raud Poolt
Jüri Reinson Poolt
Andrus Ristkok Poolt
Jüri Rätsep Poolt
Arnold Rüütel Eesti Roheline Liikumine Poolt
Tõnu Saarman Poolt
Edgar Savisaar Rahvarinne Poolt
Hanno Schotter Poolt
Klavdia Sergij - Viibis kohal, kuid ei hääletanud.
Arvo Sirendi Maaliit - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Sergei Sovetnikov -
Lehte Hainsalu Poolt
Nikolai Zahharov -
Nikolai Zolin -
Aleksei Zõbin -
Aldo Tamm Poolt
Rein Tamme Poolt
Andres Tarand Rahvarinne Poolt
Juhan Telgmaa - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Mikk Titma - Viibis hääletuse ajal välismaal.
Indrek Toome Vaba Eesti Poolt
Enn Tupp Poolt
Ain Tähiste Poolt
Uno Ugandi Poolt
Ülo Uluots Vaba Eesti Poolt
Heinrich Valk Rahvarinne Poolt
Ants Veetõusme Poolt
Rein Veidemann Rahvarinne Poolt
Helgi Viirelaid Poolt
Sergei Volkov - NSV Liidu relvajõududest valitud Ülemnõukogu saadik. Saadikuvolitus lõpetatud 11. märtsil 1992.[1]
Vaino Väljas EKP Poolt

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]