Eesti SS-leegion

Allikas: Vikipeedia
Eesti SS-leegion
Estnische SS-Legion (saksa keeles)
Tegev August 1942 – 4. mai 1943
Riik Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Suursaksa Riik
Kuuluvus Relva-SS
Liik jalavägi
Ülesanne Partisanidevastane võitlus Valgevenes
Suurus 3 pataljoni ja tugiüksused
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Franz Augsberger
Georg Eberhardt

Eesti SS-leegion oli Teise maailmasõja ajal Saksa Riigi Relva-SS väeosa.

Väeosa tegutses augustist 1942. aastal – maini 1943. aastal. Leegion ei saanud kokku ettenähtud koosseisu ning täies koosseisus lahingutegevuses ei osalenud.

Maist 1943. aastal formeeriti väeosa Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks (Estnische SS-Freiwilligen Brigade), mis koosnes juba 6 pataljonist ja tugiüksustest.

SS-leegioni koosseisu kuulus formeerimiskava kohaselt 3 jalaväepataljoni, 12 kompaniiga ja tugiüksused.

Eesti Leegioni vabatahtlikkude registreerimise punkt. September 1942

Leegioni moodustamine, 1942[muuda | redigeeri lähteteksti]

1942. aastal hakkas Saksamaa moodustama NSV Liidu rahvustest võitluseks Punaarmeega nn. vabatahtlikul-sunniviisil põhimõtetel rahvusleegione. Kindralkubermangus (Poolas) moodustati Turkestani Leegion, Kaukaasia-muhameedlaste Leegion hilisem Aserbaidžaani Leegion, Gruusia Leegion, Armeenia Leegion ja Volga-Tatari Leegion.

Tallinna Saksa vägede okupeerimise aastapäeval 28. augustil 1942, teatas Eesti kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist (igas neli kompaniid) ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakówi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris (SS-Truppenübungplatze “Heidelager”).

Franz Augsberger (vasakul) ja Fritz Klingenberg.

Ametlik luba Eesti SS-leegioni moodustamiseks 1. oktoobrist 1942. aastal anti Adolf Hitleri poolt 29. septembril 1942. aastal (SS-i Peaameti päevaraamat nr 5960/42, 29. september 1942[1])

Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni (Poznan) SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli.

Moodustati leegioni 1. rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap koos 1. pataljoniga. 20. oktoobril 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, I pataljoni ülemaks SS-Hauptsturmführer Georg Eberhardt.

Märtsis 1943 oli Eesti SS-leegioni suuruseks 969 meest (37 ohvitseri, 175 allohvitseri ja 757 võitlejat).

Maaväe üksused
Armee
Korpus
Diviis
Brigaad
Rügement
Pataljon
Kompanii
Rühm
Jagu
Grupp

Leegioni juhtkond ja koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • II. Pataljon – pataljoniülem SS-Obersturmführer Kurt Halwachs
    • 5. Kompanii
    • 6. Kompanii
    • 7. Kompanii
    • 8. Kompanii
  • III. Pataljon
    • 9. Kompanii
    • 10. Kompanii
    • 11. Kompanii
    • 12. Kompanii
  • Pioneerikompanii (Pioniere Kompanie) – kompaniiülem SS-Obersturmführer Kurt Schärpf
  • Tankitõrjekompanii (Panzerjäger Kompanie)
  • Suurtükikompanii (Artillerie Kompanie)

1943. aasta aprillist viidi Eesti SS-leegion I Pataljon 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" kooseisu, kui Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narwa).

Pataljon “Narva"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna Saksa vägedel oli Idarindel raske olukord, moodustati 23. märtsil 1943 leegioni 1. pataljonist, mis koosnes põhiliselt leegioni esimestest vabatahtlikest, motoriseeritud pataljon “Narva” (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Batallion “Narwa”) ning liideti 5. SS-tankidiviisiga “Wiking”. Pataljon “Narva” saadeti 4. aprillil 1943. aastal “Wikingi” diviisi koosseisu Ukrainasse, kus lahingväljaõpe kestis veel mitu kuud.

Pataljon sai korduvalt täiendust, kuid detsembris 1943 saadeti Debica väljaõppelaagrist täienduseks 500 väljaõpetamata noort, kes polnud saanud mingit lahinguõpet ega sooritanud varem ainsatki lasku. Väljaõpe toimus rindekorras Hadnitsa lahingute ajal. Jaanuaris 1944 sattus pataljon koos teiste Saksa väeosadega Tšerkassõ kotti. Pataljon “Narva” 172-meheline üksus suutis siiski kotist välja murda, kuid neist 500-st noorest jõudis Eestisse tagasi vaid 35! Ellujäänud mehed saadeti puhkusele Varssavisse ja sealt Eestisse. Osa lahingutegevuses haavata saanuid evakueeriti lahingupiirkonnast välja juba varem ja liitusid väeosaga pärast paranemist.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva"#Lahingud Ukrainas

Eesti SS-vabatahtlike brigaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast leegioni I pataljoni saatmist rindele jätkati leegioni isikkoosseisu suurendamist, soovides viia see rügemendisuuruseks väeosaks.

1943. aasta 24. veebruaril kuulutati Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis 1919.-1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse, mobiliseerituile anti luba "valida" tööteenistuse ja SS-leegioni astumise vahel. 1943. aastal Relva-SS-i värvata 5002 meest ning leegionis olevate meeste arv üle leegionis ettenähtud võitlejate arvu.

1943. aasta novembris suunati leegionist moodustatud kahe rügemendi (1. ja 2. grenaderirügement, milles mõlemas kaks jalaväepataljoni) suurune Eesti SS-vabatahtlike brigaad peale kaheksakuulist väljaõpet Valgevenes, kus võideldi partisanivastase Operatsioon Heinrich käigus Nedzerdo ja Mešno järve kallastel "Rossono vabariigi" sovetipartisanidega ja pärast Punaarmee pealetungi algust rindel nõukogude rindeväeosadega.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti SS-vabatahtlike brigaad

1943. aasta oktoobris viidi Relva-SS väeosade nummerdamine ja brigaad nimetati 22. oktoobril 1944. aastal 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks. 1. ja 2. grenaderirügement nimetati 42. ja 43. grenaderirügemendiks, tugiüksused kandsid numbrit 53 (53. SS-õhutõrjeüksus, 53. SS-tankitõrje pataljon, 53. SS-sidekompanii, 33. SS-tagavarapataljon, 53. SS-suurtükiväe pataljon).

1943. aasta 26. oktoobril kuulutas Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike otsese mobilisatsiooni Leegioni, mille tulemusena see täienes 3375 mehe võrra. Formeerimise algusest kuni 1944. aasta alguseni koondati leegioni 11 000 meest.

SS-leegionist – SS diviisiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aasta alguses täiendati SS-leegionit seni Wehrmachtis teeninud saksa sõduritega ja Eesti Politseipataljonide jõududega, lisaks senisele Eesti SS-brigaadi kahele rügemendile moodustati 658., 659. ja 660. Eesti Pataljonide vabatahtlike ja Wehrmachti pataljonide baasil 47. rügement.

24. jaanuaril 1944. aastal nimetati uus kolmest rügemendist moodustatud täiskoosseisuline diviis ametlikult 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe, neist u 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes üle 20 000 mehe, 1944. a. langes ainuüksi 10 000 – 12 000 meest. (Hannes Walteri andmeil langes kokku Teises maailmasõjas 14 600 meest).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is" lk 24

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]