Linnus

Allikas: Vikipeedia

Linnus on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis, mille ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.

Linnuste ajaloost Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.

Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi. Linnuste rajamisel püüti ära kasutada kõiki ründajaid takistavaid või eksitavaid asjaolusid, mistõttu arvestatav hulk linnuseid rajati soosaartele, kuhu viisid vaid vähestele inimestele teada olevad salajased pakkteed. Samas ei paiknenud linnused inimeste ja vara kiire pakkutoimetamise vajaduste tõttu asulatest liiga kaugel.

Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi. Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteks Varbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.

Uus ajajärk algas pärast Eesti vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt. Kuigi maa uued isandad võtsid sageli kasutusele eestlaste vanad linnamäed, ehitasid nad need ümber, asendasid näiteks senised muld- või kuivkivivallile püstitatud puitpalissaadid lubjamördi abil paest, maakivist või tellistest laotud müüridega. Seejuures kasvas enamik suurtest linnustest välja kas tornlinnusest või ringmüüriga ümbritsetud kastellist. Seda, et vallutajad pidasid uute kantside väljaehitamist nii maa vaoshoidmise kui administreerimise seisukohalt ülioluliseks, näitab see, et paljude linnuste rajamisaeg langeb esimestesse aastakümnetesse pärast Eesti vallutamist.

Palju sõltus linnuste ehitamisel muidugi töö tellijast. Kui ordu ja piiskoppide poolt rajatud linnustes sai üsna kohe tüüpiliseks suur ja arvukate garnisoni mahutav konvendihoone, mis hiljem kujunes relvastuse arengu tõttu pigem suure kaitserajatiste kompleksi keskuseks või tsitadelliks, siis vasallilinnused jäid suures osas kuni Liivi sõjani lihtsateks ja vaid lühiajalist kaitset võimaldavateks torn- või majalinnusteks. Suurem osa neist purustati Liivi sõja käigus 15581583.

Samuti sai Liivi sõda saatuslikuks ka enamikule suurtest linnustest ja seda vaatamata nende viimase hetkeni toimunud täiustamisele.

Linnuse tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • eellinnus – eeslinnus linnuse eendunud osad ja väravakindlustused
  • feodaallinnus – feodaali poolt rajatud või kasutuses olev linnus
  • vasallilinnus – vasalli poolt rajatud või kasutuses olev linnus
  • kastell-linnus
  • ordulinnus – ordu valduses olnud või ordu rajatud linnus
  • piiskopilinnus – piiskopi valduses olnud või piiskopi rajatud linnus
  • puitlinnus
  • tornlinnus – feodaallinnuse vanim tüüp ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga kindlustatud torn, mille ümber hiljem ehitatakse laienenud linnuse muud hooned.

Eesti linnuste klassifikatsioon ehitusaja ja funktsiooni järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehitusaja järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Funktsiooni järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kindlustatud mõisamajad ehk vasallilinnused (väikelinnused). Sageli olid need ehitatud tornlinnustena (säilinud on Vaol ja Kiius). Suuremate ehk majatüüpi vasallilinnuste ehedad näited on Purtse (taastatud algkujul) ning Keila (säilinud on madalad müürid, mis on välja kaevatud).
  • Piiskopilinnused, mida püstitasid Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonnad. Paremini on neist säilinud Kuressaare ja Haapsalu.
  • Ordulinnused, mida püstitas Liivi ordu. Paremini säilinud on Rakvere, Narva ja Tallinna Toompea linnused.
  • Linnade ja alevite kaitseehitused. Paremini säilinud on neist Tallinna linnamüür, lisaks fragmente Tartus, Narvas ja Pärnus.
  • Kindlustatud kloostrid. Ehedad näited on Padise ja Kärkna (Valkena) – esimene on säilinud suures ulatuses, teine kahjuks väheste varemetena.

Valdav osa suuremaid ordu- ja piiskopilinnuseid oli Eestis (ja ka mujal Vana-Liivimaal) püstitatud nn konvendihoone tüüpi planeeringus, kus olulised ruumid paiknesid ümber ruudukujulise sisehoovi, mille äärtes olid ristikäigud. Kõige paremini säilinud seda tüüpi linnus on Kuressaare piiskopilinnus, mis on üldse Vana-Liivimaa kõige paremini säilinud suurlinnus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]