Vaikiv ajastu

Allikas: Vikipeedia

Vaikiv ajastu on nimetus Eesti ajalooperioodile 12. märts 1934 kuni 21. juuni 1940. Seda perioodi on kutsutud ka Põhiseaduse kriisiks,[viide?] riigipöördeks,[viide?] kojarevolutsiooniks.[viide?] Selle tulemusena muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult.

Nimetuse päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimetuse "Vaikiv ajastu" võttis kasutusele vabadussõjalane William Tomingas oma mälestusteraamatus "Vaikiv ajastu Eestis" (1961).[1]

Vaikiva ajastu algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalehe pealdis, mis teavitab kaitseseisukorra algusest

Vaikivat ajastut alustas 12. märtsil 1934 aastal riigivanem Konstantin Pätsi välja kuulutatud kaitseseisukord, millega kindral Johan Laidoner määrati (kehtiva Põhiseaduse vastaselt[viide?]) vägede ülemjuhatajaks. [2]

Vabadussõjalaste ehk Vapside liidud suleti kogu riigis ja kõik nende ajalehed suleti. Vangistati nende juhid.[3]

Riigi raudteed, post, telefon ja telegraaf said otsealluvusse kaitsevägede ülemjuhatajale. Kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus: arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni kolmetuhande kroonini.

2. oktoobril 1934 katkestas Konstantin Päts V Riigikogu istungjärgu ja viiendat Riigikogu rohkem kokku ei kutsutud. [4]

7. märts 1935 teatasid ajalehed, et siseministeeriumis registreeriti uus riigipoliitiline organisatsioon "Isamaaliit", mille asutajad olid Oidermaa, Kukke ja Kigaste.

20. märtsil 1935 pani siseminister Eenpalu oma sundmäärusega seisma erakondade ja poliitiliste ühingute tegevuse. [5]

Detsembris andis siseminister Kaarel Eenpalu määruse, mis keelas ajakirjandusel Eesti Vabariigile ja selle kodurahule ja ühistahtele kahjulike teadete avaldamise, nõudis riigijuhtide tegevuse kirjeldamist võimalikult jaatavas vormis ning kohustas lehti avaldama võimude saadetavaid ametlikke teadaandeid, seletusi ja kirjeldusi.

Põhjused kaitseseisukorra alustamiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjused kaitseseisukorra alustamiseks

Ametlikult märgiti kaitseseisukorra kehtestamise põhjusteks, et Vapside tegevus oli viinud riigis sarnase seisukorrani, kui oli Eestis enne 1. detsembri ülestõusu. Rahva hulgas levis paanika, mille põhjustajateks peeti vapside avalikke ähvardusi teisitimõtlejate aadressil.[6]

Uus parlament ja põhiseadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1937. aasta veebruaris astus kokku Rahvuskogu, kes sama aasta 28. juulil võttis vastu uue põhiseaduse.

VI Riigikogu valimised toimusid uue põhiseaduse alusel 1938. aasta veebruaris. Riigikogu oli kahekojaline (Riigivolikogu ja Riiginõukogu). Alamkoda ehk Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel (valimistel Pätsiga opositsioonis olevad poliitikud kas boikoteerisid valimisi või tehti neile võimude poolt kandideerimisel takistusi; selle tulemuseks oli Pätsi poliitikaga nõustuvate inimeste ülekaal Riigivolikogus). Ülemkoda ehk Riiginõukogu oli 40 liikmeline; see moodustus kutsekodade esindajatest; presidendi määratutest või vastavalt ametikohale.

1938. aastal viidi läbi ka presidendivalimised. Kuna teisi kandidaate Pätsi kõrvale ei seatud, siis Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks kinnitati ametisse K. Päts, kes nimetas 9.mail 1938 oma käskkirjaga ametisse Kaarel Eenpalu valitsuse.

Teine maailmasõda ja baaside leping[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. augustil 1939 sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Molotovi-Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajasi lisaprotokolle, millega Ida-Euroopa jagati rahvusvahelist õigust eirates huvisfäärideks. NSV Liidu huvisfääri kuulusid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa ja Bessaraabia, Saksamaa huvisfääri Leedu ja Poola lääneosa.

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. Poola allveelaev Orzeł otsis 14. septembril varjupaika Tallinnas ja interneeriti. Pärast seda, kui 17. septembril tungisid Nõukogude Liidu väed Poolasse, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Interneeritud laeva põgenemine andis NSV Liidule ettekäände süüdistada Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises ja seega neutraliteedi rikkumises. Eesti teatas, et vaatleb Nõukogude laevastikku kui neutraalse riigi oma, tervitab jälitusaktsiooni Eesti vetes ja võtab ise tarvitusele kõik abinõud Poola piraatlaeva tabamiseks. Erinevalt Leedust, Lätist ja Soomest ei viidud Eestis maailmasõja puhkedes läbi isegi mitte osalist mobilisatsiooni, põhjendades seda sellega, et Nõukogude Liit võib pidada mobilisatsiooni enda vastu sihituks ja rünnata.

Kriisi haripunktis palus välisminister Karl Selter Nõukogude Liidu Tallinna saadikult kutset Moskvasse. Palvet põhjendas ta sooviga anda allkiri sõlmitavale kaubanduslepingule. 22. septembri õhtul sõitiski välisminister Moskvasse. Ametlikult teatati, et Nõukogude valitsus kutsus välisministri Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama. 24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. 26. septembril kutsuti kokku Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kuna Eestil polnud lootust välisabile, otsustatati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla.

Baaside lepingu alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne nõue oli 35 000), Eesti kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

24. septembril ühes avalikus kõnes väitis peaminister Kaarel Eenpalu, et Eestit ei ähvarda mitte mingisugune oht. Peaminister teatas, et valitsus hakkab kõigi vahenditega võitlema kuulujuttude levitajate vastu. 29. septembril rääkis K. Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi.[7]

Eesti Vabariigi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga. Nõukogude Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner 7. detsembril 1939 Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Laidoner rääkis oma sõitu tutvustavas raadiokõnes: Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja — mis veel tähtsam — meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõjakeerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga. [8].


16. juuni 1940 väitis NSVL, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ja sõlmis uued muudatused baaside lepingus, millega seoses alustati 17. juunil Eestisse lisaväeosade toomist.[9]. Uute kokkulepitud tingimuste kohaselt esitas vabariigi valitsus kohe lahkumispalve, mille vabariigi president Konstantin Päts vastu võttis, ühtlasi viivitamata astudes samme uue valitsuse kujundamiseks. [10]

21. juunil 1940. aastal toimusid Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldused, mida organiseeriti Venemaa toel. Nõuti valitsuse tagasi astumist ja süüdistati neid NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumises. Vabastati poliitilised vangid. Nõuti Kaitseliidu laiali saatmist. Pika Hermanni torni heisati punane lipp. Uueks peaministriks sai Johannes Vares-Barbarus.

5. juulil 1940 toimus valitsuse istung. Sellel istungil vastu võetud otsusega saadeti laiali parlamendi mõlemad kojad. Uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu valimiste tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas valitseva Töötava Rahva Liidu poolt.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sulev Vahtre, saates "Kukul külas", 15. august 2004
  2. http://et.wikisource.org/wiki/Kaitseseisukorra_v%C3%A4ljakuulutamise_otsus Kaitseseisukorra väljakuulutamise otsus "Kaja" 14. märts 1934
  3. http://et.wikisource.org/wiki/Poliitilised_koosolekud_keelatud Laidoneri päevakäsk "Kaja" 14. märts 1934
  4. http://et.wikisource.org/wiki/Riigivanem_l%C3%B5petas_riigikogu_erakorralise_istungj%C3%A4rgu Riigivanem lõpetas riigikogu erakorralise istungjärgu Päevaleht, 3. oktoober 1934
  5. http://et.wikisource.org/wiki/Erakondade_tegevus_l%C3%B5plikult_seisma Siseministri sundmäärus, mille põhjal pannakse erakondade tegevus lõplikult seisma
  6. http://et.wikisource.org/wiki/Otsustavad_tunnid Otsustavad tunnid "Kaja" 14. märts 1934
  7. http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_riik_on_niisama_kindel_nagu_ennegi K. Pätsi raadioesinemine Päevaleht 1. oktoober 1939
  8. http://et.wikisource.org/wiki/S%C3%B5jav%C3%A4gede_%C3%BClemjuhataja_vastuv%C3%B5tt_Moskvas Eestile ei ole N. Liidu poolt esitatud mingeid nõudmisi Päevaleht, 17. detsember 1939
  9. http://et.wikisource.org/wiki/Uus_kokkulepe_N%C3%B5ukogude_Liiduga Uus kokkulepe Nõukogude Liiduga Päevaleht 18. juuni 1940
  10. http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_tegutseb_k%C3%B5iges_oma_p%C3%B5hiseaduslikus_korralduses Peaminister prof. J. Uluotsa raadiokõne Päevaleht 19. juuni 1940

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]