Metssiga

Allikas: Vikipeedia
Metssiga
Wild Boar Habitat quadrat.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Sõralised Artiodactyla
Sugukond: Sigalased Suidae
Perekond: Siga Sus
Liik: Metssiga
Ladinakeelne nimetus
Sus scrofa
Carl von Linné, 1758
Metssea ligikaudne levila: roheline märgib looduslikke ja sinine värvus sisse toodud populatsioone
Metssea ligikaudne levila: roheline märgib looduslikke ja sinine värvus sisse toodud populatsioone

Metssiga (Sus scrofa) on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom. Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani välja.

Hiljem on teda sisse toodud paljudesse kohtadesse. Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas.[1]

Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu.

Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja noori järeltulijaid kutsutakse põrsasteks.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssea keha katab kare harjaseline karvkate, mille värvus varieerub tumehallist pruunini.[2] Metssea kere on jässakas ning jalad on suhteliselt pikad, eriti põhjapoolsete alaliikide puhul. Põrsad on sündides heledate triipudega, mis tuhmuvad teise ja kuuenda elukuu vahel. Karv saavutab täiskasvanud isendi värvuse esimeseks eluaastaks. Täiskasvanud metssea keha pikkus jääb umbes 90–200 cm vahele ning turja kõrgus jääb 55–110 cm vahele. Saba on 15–40 cm pikk ning metssea kehakaal jääb 44–320 kg vahele. Isased on tavaliselt suuremad kui emased isendid ning isastel on ka 4 kihva, mis kasvavad terve eluea jooksul. Emastel on 6 paari nisasid.[3]

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssea eluiga on tavaliselt 9–10 eluaastat, kuid ta võib elada isegi kuni 25 aasta vanuseks.[4]

Elulaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aktiivsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssead on üldiselt öise eluviisigia ning aktiivsed peamiselt varahommikuti ja hilisõhtuti. Keskmiselt 4–8 tundi päevas otsivad nad süüa, mis on üldiselt sotsiaalne tegevus koos grupiga. Päevasel ajal puhkavad nad varjulistes kohtades, näiteks põõsastes.[5]

Sotsiaalsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssead on üldiselt seltskondlikud loomad. Nad moodustavad karju, mille suurus oleneb nende asukohast ja aastaajast. Enamasti ei ületa karja suurus 6–20 isendit, kuigi on avastatud ka saja- ja enamaliikmelisi gruppe. Karja moodustavad enamasti täiskasvanud emased ning nende noored järeltulijad.[5] Vanemad isased väljaspool sigimisperioodi üldiselt gruppides ei ela. Igal metsseagrupil on oma territoorium, mis katab umbes 20 ruutkilomeetri suurust ala. Oma territooriumi märgistavad nad haisvate eritistega: sülje ja väljaheidetega. Grupp püsib tavaliselt oma territooriumil. Lahkub vaid siis, kui toiduvarud on otsakorral. Veekogu lähedus on neile väga tähtis ja seda teadmist kasutavad ära ka jahimehed.[6]

Kommunikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssead suhtlevad omavahel, kasutades eri sagedusega röhatusi, karjeid ja möirgeid. Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ning võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades.[6]

Temperament[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi.[6]

Hügieen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastupidiselt levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab nende keha kuumadel suvepäevadel ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade ravimisele, mis võivad olla tekkinud nii võitluste käigus kui ka okkalises alustaimestikus liikudes. Äärmuslikel juhtudel, kui on kuiv periood, võib metssiga pinnase üles kaevata ning sinna urineerida, et siis tekkinud loigus püherdada.[6]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssiga on maismaa imetajatest üks laiema geograafilise ulatusega loomadest. Esineb kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktikas ja paljudel ookeanite saartel. Liigse jahipidamise tõttu hävisid metssea populatsioonid Briti saartel ja Skandinaavias 17. sajandil, kuid nüüdseks on neid sinna sisse toodud.[5]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alamliigid jagunevad välimuse järgi liigitades nelja alagruppi.[5]

Lääne alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sus scrofa scrofa – Levik peamiselt Euroopas

Sus scrofa meridionalis Euroopa

Sus scrofa algira Põhja-Aafrika

Sus scrofa lybicusLähis-Ida

Sus scrofa attilaKesk-Aasia

Sus scrofa nigripes Kesk-Aasia

India alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sus scrofa davidiHimaalaja piirkond

Sus scrofa cristatusIraan ja Põhja-India

Sus scrofa affinisTai, Lõuna-India ja Sri Lanka

Ida alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sus scrofa sibricusMongoolia ja Kaug-Ida

Sus scrofa ussuricus – Mongoolia ja Kaug-Ida

Sus scrofa leucomystaxJaapan

Sus scrofa riukiuanus – Jaapan

Sus scrofa taivanusTaiwan

Sus scrofa moupinensis – Lõuna-Hiina, Vietnam

Indoneesia alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sus scrofa vittatus

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu äärmiselt heale haistmismeelele leiab metssiga suure osa oma toidust maad songides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad.[6] Metssead võivad tekitada kahju põllumajadusele, rüüstades vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. [7]

Selline lai toiduvalik on aidanud metsseal kohaneda ja ellu jääda mitmesugustes keskkondades, mägistest aladest kuni kõrbeteni välja.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul.[7]

Vaenlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanud metsseal on looduslikke vaenlasi üsna vähe. Suuremateks vaenlasteks on inimene ja suuremad loomad, nagu karud, hundid. Põrsastele on ohtlikud ka näiteks ilvesed.[2] [4]

Metssiga Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssea arvukus Eestis on 2012. aasta andmete kohaselt 22 320,[8] mis on teadaolevalt suurem kui eales varem. Kõrge arvukus võib olla tingitud eelkõige pehmetest talvedest, lisasöötmisest, põhikarja emiste vähesest küttimisest ning metssea loodusliku vaenlase, hundi, madalast arvukusest.[9]

Kaitsestaatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metssiga ei ole üldiselt ohustatud. Alamliikidest on liigse jahtimise tõttu ohustatuks hinnatud Jaapanis elavat Sus scrofa riukiuanus alamliiki. [5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Oklahoma State University, Kariloomade tõugudest:
  2. 2,0 2,1 [1], Animal Diversity Web, Hruby, J. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  3. [2], An Ultimate Ungulate Fact Sheet, Brent Huffmann. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  4. 4,0 4,1 [3], Bio.edu.ee. Kasutatud 30.09.2013.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 [4], The IUCN red list of species. Kasutatud 30.09.2013.(inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 [5], Maremma Wild Boar Facts, Donna Stiles. Kasutatud 30.09.2013(inglise).
  7. 7,0 7,1 [6], Metssiga, Siim Peetris. Kasutatud 30.09.2013.
  8. [7], ULUKIASURKONDADE SEISUND JA KÜTTIMISSOOVITUS 2012, pdf. Kasutatud 30.09.2013.
  9. [8], Keskkonnaministeerium. Kasutatud 30.09.2013.