Monetaarpoliitika

Allikas: Vikipeedia

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all mõistetakse riigi keskpanga tegevust.

Monetaarpoliitika eesmärk on raha stabiilsuse tagamine. Raha stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust ja inflatsioonimäära kontrollitavust.

Rahapoliitika ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950 ja 1960ndatel aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalatena, mis tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.

1970ndatel aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid kõrgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmärgiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.

1980ndate aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise võib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejärel on rahapakkumise kontrollimine üha vähem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning ühtlasi ka inflatsiooni vahel on hägusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.

Tänapäeval kasutatakse inflatsioonieesmärgi seadmist, mille seab valitsus ja eesmärgi ellu viimist teostab keskpank. Sel juhul on määratud kui palju võiks inflatsioon kõikuda. Kui eesmärki prognoosidega võrreldes selgub, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimäära siht seatakse tavaliselt lähemateks aastateks on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank võib ka vigu teha.

Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lähtuvalt vahetuskursieesmärgist. Antud gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid, (ka valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja kõige rangemaks vahetuskursieesmärgiks on mingi teise valuuta täielik käibele võtmine (dollariseerumine või euroiseerumine).

Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui üle ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis võib tekkida kiusatus panna rahatrükkimise masin valitsuse eelarve puudujääke katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.

Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad end valitsusest sõltumatumaks muutnud. Keskpankade sõltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide põhiseaduses, keskpangaseaduses vm õiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga sõltumatus on näiteks fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses.

Kommertspankadega on läbi ajaloo olnud ohtralt probleeme (panganduskriisid, pankotid jne), siis nende usaldus püsib raha vaba vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast välja võtma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid (bank run), kus arvukad hoiuseid sularahana välja võtvad kliendid põhjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja võivad viia selle pankrotistumiseni. Kui hirm rahast ilma jääda veelgi levib, võib see mõjuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida süsteemse kriisi oht.

Süsteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihtipeale ulatuslikes kogustes üksteise aktivaid ja kui üks pankadest nüüd pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuteks, mis võib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistumise laine.

Süsteemse kriisi ohu vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid, millede rakendamist ja ellu viimist kontrollib pankade järelevalve süsteem, mis võib olla keskpangaga seotud, kuid võib tegutseda eraldiseisva organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]