Eestimaa kubermang

Allikas: Vikipeedia
Эстляндская губерния

Saksa keel Gouvernement Estland
eesti keel Eestimaa kubermang

Eestimaa kubermangu vapp[1] [2].

Pindala: 17791,7 ruutversta (20246,7) km²
Elanikke: 440694 elanikku (1902)
kubermangulinn: Tallinn (17211918)
Venemaa keisririigi Eestimaa kubermang

Eestimaa kubermang (saksa Gouvernement Estland, vene Эстляндская губернияehk Эстляндия) oli haldusüksus Venemaa keisririigis.

Eestimaa kubermang moodustati algselt 1719. aastal moodustatud Tallinna kubermangust 1796. aastal. Kubermang moodustati pärast Põhja-Eesti vallutamist ja liitmist Venemaa Keisririigi poolt Põhjasõjas 1721. aastal. Kubermang kuulus Venemaa keisririigi koosseisu kuni Eesti iseseisvumiseni 24. veebruaril 1918. aastal.

Aastail 17191783 Tallinna kubermang, aastail 17831796 Tallinna asehaldurkond ja aastail 17961917 Eestimaa kubermang.

Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula, Frederick de Witt'i 1705. aastal avaldatud kaart

Eestimaa kubermangu moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti alad vallutati Põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. aastal Vene tsaaririigi vägede poolt, sõja käigus vallutati juba varem 1708. aastal Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti juba sõja ajal Peterburi kubermanguga. Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Peale Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene Эстляндская губерния) oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.

Vene tsaar (alates 1721 keiser) Peeter I kuulutas Venemaa tsaaririigi 1725. aastal Venemaa keisririigiks ja Impeeriumiks. Eesti aladele moodustati kaks kubermangu, Estlandija, Эстляндия (Tallinna kubermang ja Livland (Riia kubermang ehk Лифляндская губерния ehk Лифляндия). 1722. aastal eraldati Narva provints Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 17751802 Jamburgi maakonnas maakonnavabaks maakonnalinnaks. 1722. aastal liideti Tartu provints Riia kubermanguga ning Tallinna kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks. Eestimaa kubermangu (Narva kreisi) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasine piiri määratlemine peatus 1784. aastal.

Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart aastatel 1895–1898 välja antud Meyeri leksikonis

Kubermangu territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa kubermang oli Läänemere kubermangudest kõige põhjapoolseim, asetsedes Soome lahe lõunakaldal. Kubermangu läänepoolseim punkt oli Kalana neem, Hiiumaa (Dagöl); idas Narva jõgi Narva linna juures; põhjas Stenskäri neem; lõunas Pärnu lahes asuv Kõrksaar. Kubermangu mandripiir lääneosas oli 297 versta, põhjas 469 versta, idas piir Peterburi kubermanguga mööda Narva jõge 75 versta, lõunas piir Peipsi järve ja Liivimaa kubermanguga 371 versta. Rakvere ja Tartu maakondade vahel asuv kubermangu piir oli 20377 sülda pikk, Rakvere ja Viljandi maakondade vahele jäi kubermangu piiri 18669 sülda ja 2 jalga.

Eestimaa kubermangu pindala oli 17791,7 ruutversta (20246,7 ruutkilomeetrit) ehk 1853183 dessatiini; sellest 16290,5 ruutversta oli mandriosa ja 1032,7 saared ning 468,5 ruutversta kubermangu koosseisusoleva Peipsi järve ala. Harju kreis (5043,3 ruutversta, sellest saared 53,4), Viru kreis (5629 ruutversta), Järva kreis (2522,9 ruutversta) ja Lääne kreis (4128 ruutversta, sellest saared 979,3).

Ajavahemikul 1719–1727 kandsid kubermangusisesed haldusterritooriumid provintside nimetusi ja aastatel 1727–1742 distriktide nimetusi, 1742. aastast taas saksapäraselt kreiside nimetusi, kuna ametlikuks asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Kubermang oli jaotatud 4 kreisiks: Harju kreis, Lääne kreis, Järva kreis, Virumaa kreis.

1783. aastal keisrinna Katariina II ukaasiga moodustati vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse Tallinna asehaldurkond ja 5 kreisi. Asehalduskorra likvideerimisel 1796. aastal, taastati kubermangu jaotus 4 kreisiks:

  • Harju kreis
    (vene keeles ja venepäraselt Гарриенский уезд),
  • Viru kreis
    (Вирляндский уезд, Вирский уезд),
  • Järva kreis
    (Йервенский уезд, Эрвенский уезд),

Elanikkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kubermangu elanikkond oli vastavalt 1881. aastal läbiviidud revisjonile 376 337 mõlemast soost hinge; 1897. aasta revisjoni andmetel juba 433 724. Linnaelanikke oli neist 1881. aastal 59 814 hinge ja 1897. aastal 76315.

  • 1901. aasta andmetel elas kubermangus 440 662 elanikku (217 077 meest ja 223 585 naist, sündis juurde 13 069 last (6775 poissi ja 6294 tüdrukut).[3]
  • 1902. aasta andmetel elas kubermangus 440 694 elanikku (217 095 meest ja 223 599 naist), nendest linnades 80 607, Tallinnas 68 045 inimest.

Eestimaa kubermangu kuulusid järgmised linnad: Tallinn (saksa keeles Reval), Haapsalu (Hapsal), Rakvere (Wesenberg)], Paide (Weissenstein).

1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanikest: 94,3% luteri usutunnistusega, neist anglikaane 158 inimest, reformeerituid — 128; õigeusklikke 4,9%, juute 0,4%, rooma-katoliku usku 0,3%, teiste usutunnistuste esindajaid 0,1%. Pool Vene õigeusklikest elas linnades (umbes 9000) Tallinnas, 7000 Rakvere kreisi idaosas, Peipsi järve ääres ning umbes 2000 Kreenholmi manufaktuuris; raskolnikuid 204 inimest, kes enamjaolt elasid Peipsi järve ääres.

Emakeele järgi jagunesid elanikud: 87,6% eestlasi, 5,8% sakslasi, 4,6% venelasi, 1,4% rootslasi, 0,4% juute. Eestlased moodustasid 56% linnaelanikest ja 94% maaelanikest; 71% sakslastest elas linnades, kus nad moodustasid 26% kogu linnaelanike rahvastikust; venelased elasid põhiliselt Tallinnas ja kubermangu idaosas; rootslased (80%) elasid Haapsalu kreisis, kus nad moodustasid peaaegu kogu Vormsi saare elanikkonna.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa rahvaloenduste loend

Valitsuskorraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates Põhjasõjast (1701) kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk, Läänemere kubermangude rüütelkondadepoolse alistumise üheks tinguimuseks oli ka Balti erikorra tagamine ja Karl XI poolt läbiviidud Mõisate reduktsioonieelse olukorra taastamine. Venemaa Läänemere kubermangudes kehtinud Venemaa sisekubermangude erinevat valitsus ja õiguskorraldust üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei vahelduva eduga, kuna keskvõim ei soovinud teravat konflikti kohaliku Balti aadelkonnaga. Ajutine valitsuskorralduse muudatus viidi sisse asehaldurkorra ajal, kuid Balti erikorra taastamise saavutasid rüütelkonnad ja linnad uuesti keiser Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt likvideerima. Raed ja foogtikohtud likvideeriti 1889. aastal, kuid seisulik omavalitsus Eestimaa rüütelkond säilis kuni 1920. aastani.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubernerid

Haldusasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi Eestimaa kubermangu haldusaparaadi juhiks oli Tallinnas Toompeal asuv Eestimaa kuberner, kellele allus Eestimaa kubermanguvalitsus ning kuberneri nõuandev organ Kolleegium, kuhu kuulusid kuberner, asekuberner, kaks nõunikku, oberfiskaal ja kaks sekretäri. Kuberneri kasutuses oli kaks kantseleid:

Peale Keisririigi keskvalitsuse esindaja kuberneri ja kantseleide, omasid suurt rolli kohaliku elukorralduse määramises Balti erikorra alusel kohaliku aadli rüütelkonna esindus Maapäev ja Eestimaa rüütelkonna peamees, linnade valitsused (peamiselt Tallinna raad) ning luterliku kiriku Eestimaa superintendent.

Keisririigi sõjavägi kubermangus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa Venemaa Keisririigi strateegilises sõjalises plaanis omas tähtsust ainult kui laevastiku baas, seetõttu olid Eestimaa kubermangus enamik rõhuasetusi seonduvalt sõjandusega seotud sadamate ning nende kaitsega, keskajal tähtsus omanud Tallinna kindlus, koos linnamüüriga anti aga 1858. aastal Tallinna linnavõimudele.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Kohtud ja korrakaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus
Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu korrakaitse

Kubermang ja baltisaksa Balti erikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestimaa kubermang, 1820. aastal

Sadamad, teedevõrk ja side[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sadamad

Kubermangus asusid laevatavad lahed ja sadamad: Virtsu laht (Вердерская бухта) Virtsu sadamaga, (Матуальвик), Haapsalu laht Haapsalu sadamaga; Soome lahes Paldiski laht (бухта Рогервик) Paldiski sadamaga; Tallinna sadam; Hara laht, Hara sadamaga, (Монкевик), kaiga Erras, Käsmu sadam (Kasperwieck), Kunda laht Kunda sadamaga, Mahu sadam (Kaupsaare sadam) (Kalvi mõisa (saksapäraselt Pöddes juures), Toolse sadam ja Narvas Narva jõest läänepool, mis kuulus Eestimaa kubermangu.

Raudteed

19. sajandi lõpus täienes taristu 1870. aastal rajatud Balti Raudteega, mis ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga[4].Kitsarööpmelise juurdeveoraudteed (Tallinna–Viljandi (haruga Türilt Paidesse), Liiva–Vääna ja Paide–Tamsalu) ühendasid kubermangusiseseid ja kubermangudevahelisi sihtpunkte.

Postitaristu

Postiliiklust korraldas Eestimaal alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Kubermangu läbis kolm postiteed (trakti), millede äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.[5]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti posti ajalugu

Haridusasutused ja kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haridussüsteem kuni 19. sajandi I poolel.

Aastani 1721 kuulus Eesti Rootsi riiki, aastatel 17041710 Venemaa keisririik vallutas kõigepealt Tartu- ja Virumaa, 1710 ka ülejäänud osa Riiast Tallinnani ja Kuressaare. Pärast Põhjasõda alustasid uuesti tegevust Tallinna Toomkool ja Tallinna Gümnaasium. Esialgu jäid kehtima endised Rootsi riigi haridusasutuste tegevust korraldavad seadused triviaalkoolide (Linnakool) ja gümnaasiumite ning talurahvakoolide kohta. 19. sajandi alguses olid kubermangus: kubermangugümnaasium Tallinnas (Gustav Adolfi Gümnaasium); 5 saksakeelset kreisikooli (Tallinnas, Paldiskis, Rakveres, Paides ja Haapsalus); 1 venekeelne kreiskool Tallinnas (likvideeriti 1830. aastal); 1 käsitöökool; 5 elementaarkooli poisslastele (3 Tallinnas, 1 Rakveres ja 1 Lihulas); 2 elementaarkooli tütarlastele (2 Tallinnas, 1 Paides ja 1 Haapsalus), pühapäevakool Tallinnas ning Eestimaa Rüütli- ja Toomkool.

19. sajandi algul rajati Venemaa keisririigis Rahvahariduse ministeerium. Õpperingkondi asutati 4. Tartu ülikooli õpperingkonda kuulusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermang. Iga õpperingkonna eesotsas oli kuraator ning kubermangudes kohapeal kubermangu koolidirektor ja kreisides koolide inspektor. Eestis kuni kehtis ülevenemaalisest õppekorraldusest erinev kord. Asutati kihelkonnakoolid (elementaarkool), selle lõpetamine andis õiguse astuda kreiskooli ning seejärel kubermangugümnaasiumisse[6].

Haridusasutused 19. sajandi teisest poolest

Kubermangukoolid: Tallinna Kubermangugümnaasium (Ревельская Губернская Гимназия ); Tallinna Aleksandri Gümnaasium[7] (Ревельская Александровская Гимназия ), 1871–1917; Tallinna Keiser Nikolai I Gümnaasium, 1804–1917; Tallinna Tütarlaste Gümnaasium (Ревельская Женская Гимназия ) 1873–1917; Keisrinna Katariina II linnakool (Городское Училище Императрицы Екатерины II); Tallinna Peetri Reaalkool (Ревельское Петровское Реальное Училище); Eestimaa rüütelkonna ja toomkool (Эстляндское Рыцарское и Домское (Вышгородское) Училище); Tallinna neljaklassiline linnakool (Ревельское четырехклассное гор. училище); Tallinna Kõrgem Tütarlastekool (Ревельское гор. высшее женское училище); Paldiski mereklass (Балтийско-Портский мореходный класс); Käsmu mereklass (Каспервикский мореходный класс); Haapsalu Linna Tütarlastekool, 1853–1919.

Kolmeklassilised linnakoolid maakonnalinnades: Tallinna ja Kuressaare piirkonna rahvakoolid (Народные училища); Tallinna raudtee tehnikakool (Ревельское Техническое Железно-Дорожное училище)[8]

Pedagoogikaõppeasutused: aastatel 1837–1854, Ataste õpetajate seminar Järvamaal Peetri kihelkonnas; aastatel 1844–1863, Jädivere õpetajate seminar Läänemaal Vigala kihelkonnas; aastatel 1854–1887, Kuuda õpetajate seminar Märjamaa kihelkonnas Vigala vallas

Ajakirjandusväljaanded

Eestimaa Kubermangu Teataja (saksa ja vene keeles); Inland; Maa Walla Kuulutaja; Revalsche Zeitung; Ristirahwa Pühhapäewaleht; Tallinna Sõber; Eesti Postimees; Päevaleht; Tallinna Teataja; Maa; Marahwa Näddala-Leht; Missioni-Leht; Oma Maa; Perekonnaleht; Teataja; Töö.

Rahvuskubermangu moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Venemaa Ajutine Valitsus kuberneri ametikoha ümber kubermangukomissariks ja määras sellele kohale Jaan Poska. Samal ajal hakkasid Eesti rahvuslikud ringkonnad taotlema Liivimaa eestlastega asustatud alade liitmist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist, mis seaduseelnõuna ka Ajutisele Valitsusele läkitati. Tartlased käisid välja ka eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee keskusega Tartus. Ajutisele Valitsusele surve avaldamiseks uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks organiseeriti 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 (neist u 15 000 sõjaväelased) osalejaga meeleavaldus. 12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnad liideti Eestimaa kubermanguga. Kubermangukomissar ja tema 2 abi (üks neist endise Põhja-Liivimaa juhtimiseks) jäi endiselt Ajutise Valitsuse poolt määratavaks, kuid ta sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse. Nõuandva organina oli ette nähtud maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj).

Pärast Oktoobrirevolutsiooni, 9. novembril 1917 (27. oktoobril vkj) võttis Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle ja järgnevalt hakkas Eestimaa kubermangu juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 25. novembril [12. novembril vkj) võttis Täitevkomitee vastu otsuse ka Ajutise Maanõukogu laialisaatmise kohta. 28. novembril (15. novembril vkj) pidas Ajutine Maanõukogu erakorralise koosoleku, kus kuulutati end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni, enne kui ta lõplikult laiali saadeti.

Saksa okupatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta veebruari lõpus ja aprilli alguses okupeerisid Saksa väed Põhja-Baltikumi ja okupatsioonivalitsus tühistas Veebruarirevolutsiooni järgsed halduskorralduse muudatused ning liitis Lõuna-Eesti maakonnad taas Liivimaa kubermanguga. Formaalselt jäi Eestimaa kubermang endiselt Venemaa osaks. Kubermangu uueks juhiks sai 8. armee 68. Põhjakorpuse ülem Adolf von Seckendorff. 27. augustil sõlmitud Bresti rahulepingu lisaleppega loobus Nõukogude Venemaa suveräniteedist Eesti- ja Liivimaal.

Eestimaa kubermangu organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaklirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. kinnitatud 8. detsembril 1856. В рамках гербовой реформы Кене был разработан и Высочайше утвержден 08.12.1856 года: ""В золотом поле три лазуревые леопардные льва. Щит увенчан Императорскою короною и окружен золотыми дубовыми листьями, соединенными Андреевскою лентою" link link
  2. Tiit Saare: Eesti vapist müütideta, 02. juuli 2005
  3. Teataja, nr.109, 21. mai 1903, lk 3
  4. Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
  5. Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
  6. ELMAR ERNITS. ENDISAEGSEST KOOLIKORRALDUSEST
  7. Viru väljaku ilme on sajandite jooksul aina muutunud, Postimees, 15.12.2006
  8. Справочная книжка Эстляндской губернии. Год выпуска: 1890