Mihkel Lüdig

Allikas: Vikipeedia

Mihkel Lüdig (9. mai 1880 Vaskrääma, Reiu vald7. mai 1958 Vändra) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist, üks konservatooriumi asutajaid.

Muusikalise hariduse omandas Lüdig Peterburis, õppides seal orelit, kompositsiooni ja klaverit. Kooli lõpetas Lüdig 1904. aastal. Orelit õppis Lüdig ka varem, astudes juba 16-aastaselt Moskva konservatooriumi oreliklassi.

1908. aastal korraldas ta Peterburis esimese eesti heliteostest koosneva sümfooniakontserdi. Ka hiljem oli ta paljude muusikaliste suurürituste korraldaja (sh. VII üldlaulupidu 1910, Endla teatri avamine 1911) ja üks laulupidude traditsiooni taastajatest peale I maailmasõda 1923.

1918–1924 töötas ta Kaarli kiriku organistina, oli ka 1917. aastal moodustatud Eesti esimese jalaväepolgu muusikakomando ülem (kapellmeister). Kõige olulisemaks kujunes siiski Tallinna Kõrgema Muusikakooli asutamine 1919. aastal. Neli esimest aastat oli Lüdig ka kooli direktor ja lühemat aega oreliõppejõud.

1925-1928 elas Lüdig Argentinas, lootes leida Buenos Aireses rakendust organistina. Alustada tuli siiski kõigest restoranipianistina. Hiljem asutas Argentinas eesti seltsi ja juhatas sealset saksa meeskoori. 1929-1932 õpetas Lüdig Tallinnas orelimängu ja mängis ka ise. Seejärel kolis ta Pärnusse ning asus juhatama Endla seltsi koore. 1934-st aastast surmani elas ja töötas Lüdig Vändras.

Lüdig tegeles ka heliloominguga. Tema tuntuimaks teoseks on koorilaul "Koit" (sõnad Friedrich Kuhlbars), mis esmalt kanti ette autori juhatusel 1923. aasta laulupeol ja mida tänapäeval esitatakse iga üldlaulupeo algul peale hümni, laulu viimaste taktide (... taevasse tõusku me lootuse loit) ajal süüdatakse peotuli.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli sopran Mathilde Lüdig-Sinkel (1882–1953).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]