Venemaa

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Venemaa Föderatsioon
vene Российская Федерация
(Rossiiskaja Federatsija)
Venemaa lipp Venemaa vapp
Venemaa lipp Venemaa vapp
Venemaa asendikaart
Riigihümn Venemaa Föderatsiooni
hümn
Pealinn Moskva
Pindala 17 098 246[1] km²
Ametlik(ud) keel(ed) vene keel ja vabariikides
kohalikud keeled
Rahvaarv 143 657 134[2]
Rahvastikutihedus 8,5 in/km²
Riigikord presidentaalne vabariik
President Vladimir Putin
Peaminister Dmitri Medvedev
Iseseisvus NSV Liidust; deklaratsioon 12. juunil 1990,
lõplik 26. detsember 1991
Rahaühik Vene rubla (RUB)
Ajavöönd maailmaaeg +2 kuni +12 (dekreediaeg)
Tippdomeen .ru, .рф
ROK-i kood RUS
Telefonikood 7

Venemaa (ametlik nimetus Venemaa Föderatsioon) on riik Euroopas ja Aasias.

Venemaa piirneb loodes Norra ja Soomega, läänes Eesti, Läti, Leedu, Poola (viimase kahega Läänemere-äärse eksklaavi Kaliningradi oblasti kaudu), Valgevene ja Ukrainaga, edelas Gruusia ja Aserbaidžaaniga, lõunas Kasahstani, Hiina ja Mongooliaga, kagus Põhja-Korea ja Jaapaniga ning idas Ameerika Ühendriikidega (viimase kahega meritsi).

Venemaa on maailma suurima pindalaga riik; seal on kehtestatud üheksa ajavööndit.

Venemaa pikk rannajoon (37 653 km) ulatub Põhja-Jäämerest Vaikse ookeani lääneosani ning hõlmab veel Musta mere, Kaspia mere ja Läänemere ranniku. Venemaa on pikima maismaapiiriga riik (kokku 20 257 km), piirnedes 14 riigiga.

Venemaa Föderatsiooni vapp, 1992–1993

1991. aastani oli Venemaa (Vene NFSV) Nõukogude Liidu pindalalt suurim liiduvabariik. Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Venemaa on endisi NSV Liidu liiduvabariike ühendava SRÜ juhtiv liige.

Riigi nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa praeguse riigi ametlik nimi on eesti keele normi järgi Venemaa Föderatsioon. Laialt on levinud nimekuju Vene Föderatsioon, sealhulgas diplomaatias. Nimekuju Vene Föderatsioon kasutati ka NSV Liitu kuulunud Vene NFSV lühendnimena.

Maa ja riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa kui idaslaavlaste riik sai alguse 13. sajandil, kui moodustati Moskva Vürstiriik, millest arenes ekspansiooni ja territooriumi laiendamise tulemusena põhja, ida, lõuna ja läänesuunas Moskva suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa keisririik, Venemaa Nõukogude Vabariik, Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik, Venemaa Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord ja juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa riigihaldus

Venemaa on vastavalt põhiseadusele föderatiivne presidentaalne vabariik, riigipea on president. Seadusandlik organ on parlament, mis koosneb kahest kojast: Riigiduumast ja Föderatsiooninõukogust.

Freedom House klassifitseerib Venemaa mittevabaks riigiks. Venemaa praegust riigikorda on nimetatud ka juhitavaks demokraatiaks.

Venemaa on maailmas üks korrumpeerunumaid riike. Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Venemaa 180 uuritud riigi seas 2007. aastal 143. kohal. Sama uuringu järgi jagas Venemaa 2010. aastal 154.-163. kohta 178 riigi seas.

Riigi haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa haldusjaotus

Venemaa jaotub halduslikult 83 föderatsiooni subjektiks (1. järgu haldusüksuseks):

Peale selle on Venemaa jaotatud 8 föderaalringkonnaks, mis aga ei ole Venemaa Föderatsiooni subjektid.

Venemaa riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa riigikaitse aluseks oli pärast 1991. aastal NSV Liidu lagunemist põhiliselt Venemaa territooriumile jäänud NSV Liidu relvajõud ja selle koosseisu kuulunud relvaliigid Venemaa Föderatsiooni Relvajõud: maaväed, merevägi, lennuvägi ja väeliigid: strateegilised raketiväed, kosmoseväed ja õhudessantväed. Relvajõudude juhtorganiks on Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaap.

Venemaa riiklik- ja sisejulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa sisejulgeoleku tagamise aluseks on Venemaa julgeolekuasutuste ühendus, mille juhtorganiks on Venemaa Julgeolekunõukogu. Julgeolekuasutuste ühenduse koosseisu kuuluvad: Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB), Venemaa Siseministeerium, Venemaa Eriolukordade Ministeerium, Venemaa Välisluureteenistus (SVR), Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Teine Peavalitsus ehk Luurepeavalitsus (GRU)

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilised näitajad
Venemaa rahvaarvu dünaamika 1950–2010

Venemaa rahvaarv on 141,9 miljonit [3], maailma riikide seas on Venemaa rahvaarvult üheksas. Rahvastiku tihedus on 8,3 inimest ruutkilomeetri kohta (2007). Rahvastik on väga ebaühtlaselt jaotunud. Valdav osa elab Venemaa Euroopa osas (2004. aastal 78%), Siberis ja Kaug-Idas on suured alad peaaegu inimtühjad.

Venemaal on demograafiline kriis. Rahvastik vähenes 2010. aastani negatiivse loomuliku iibe tõttu. ÜRO keskmise prognoosi järgi elab 2050. aastal Venemaal 113 miljonit inimest. Rahvastik on vananev (keskmine vanus 2008. aastal oli 37,7 aastat). Üle 65-aastaste osakaal on 14,4%. Alla 15-aastaste osakaal on 14,2%. Linnarahvastiku osakaal on 73% (2007). Sündimus on 10,4‰, suremus 15,2‰ (2006). Loomulik iive on −4,8‰. Naise kohta on 1,39 sündi. Keskmine oodatav eluiga on naistel 75 ja meestel 62,9 aastat (2009). 1000 mehe kohta on 1158 naist (46,3% mehed, 53,7% naised). Laste suremus on 1,53%.

Venemaa rahvaarv on alates 1993. aastast alkoholismiga seotud põhjustel vähenenud 6,6 miljoni inimese võrra ning väheneb ÜRO Arenguprogrammi prognoosi kohaselt 2025. aastaks veel 11 miljoni võrra[4].

Venemaal on 11 miljonilinna.

Viimane rahvaloendus toimus Venemaal 2010. aastal, toimunud rahvaloendusel loendati esialgsetel andmetel 143,2 miljonit inimest, samas kui 2002. aasta rahvaloendusel saadi elanike koguarvuks 145 miljonit.

Emigratsioon Venemaalt

20. sajandi jooksul on Venemaalt toimunud mitu väljarändamislainet, mille põhjusteks olid poliitilised muutused Venemaal. 1917. aastal pärast Venemaal võimu haaramist VSDT(b)P poolt lahkusid Venemaalt – rahvastiku kõrgkiht, aadlikud, haritlased ja teadlased. 1918. aastal saadeti VK(b)P KK ostusega välja veel allesjäänud intelligentsi esindajad, kes ei toetanud bolševike võimu (sh kirjanikud Ivan Bunin (hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja Vladimir Nabokov; lennukikonstruktor Igor Sikorski ja tänapäevase televiisori leiutaja Vladimir Zvorõkin; parimad humanitaarteadlased (nn "Filosoofide laev"aga); poliitikud, kaupmehed, kunstnikud (Marc Chagall) ja artistid (Fjodor Šaljapin); 2. emigratsioonilaine oli Venemaalt pärast NEPipoliitika lõpetamist ning sundkollektiviseerimise algust; 3. emigratsioonilaine oli Teise maailmasõja ajal, kui sõjaolukorras või saksa okupatsioonivägede poolt sundkorras äraviidud Venemaa elanikud võimaluse korral ei naasnud NSV Liitu (umbes 1 000 000); 4. emigratsioonilaine toimus Leonid Brežnevi valitsemisajal 1970–1980. aastatel "juudi perekondade taasühinemise" ettekäändel (umbes 2 000 000 elanikku); 5. emigratsioonilaine oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, NSV Liidu lagunemise ja Venemaa ajutise demokraatliku arenguetapi ajal; 6. emigratsioonilaine algas pärast 2000. aastat ja Vladimir Putini poolt "juhitud demokraatia" juurutamist Venemaal.

Rahvad

Venemaal elab üle 160 rahvuse. Venelased moodustasid 2002. aasta rahvaloenduse andmetel ligi 79.8% rahvastikust. Suuremad vähemusrahvused on tatarlased (3,8%), ukrainlased (2%), baškiirid (1,2%), tšuvašid (1,1%), tšetšeenid ja armeenlased[5].

2010. aasta rahvaloenduse ajal tekkis ida pool Uurali mägesid (Tjumeni, Omski, Novosibirski, Kemerovo, Krasnojarski, Irkutski, Barnauli ja Jakutski) Siberi piirkonna elanike loendusel fenomen, kus NSV Liidu ajal Siberisse suunatud või elama asunud elanikud ei identifitseeri ennast enam kui venelasi vaid siberlasi, vastandades end moskvalastele, kes käituvad nagu kolonisaatorid Ameerikas – ahnitsedes kokku kõik, mis nad saavad, ja jättes kohalikud pika ninaga[6].

Religioon

Venemaa võttis ristiusu vastu 988. aastal. Valdav osa venelastest on õigeusklikud, kes kuuluvad Vene Õigeusu Kirikusse, mille juht on Moskva ja kogu Venemaa patriarhKirill.

Mitmed suuremad vähemusrahvused (tatarlased, tšetšeenid, baškiirid) on valdavalt muslimid.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta

2011. aastal Venemaa SKP kasvab eelarve järgi 4,3 protsenti, 50,29 triljonile rublale. Venemaa sissetulekuteks kavandatud 8,8 triljonit rubla, millest nafta- ja gaasitooted annavad peaaegu poole ehk 4,4 triljonit rubla. Venemaa on 74 miljardi barrelini hinnatavate tõestatud naftavarude poolest maailmas seitsmendal kohal. Uudisteagentuuri Ria Novosti andmetel riigi julgeolekunõukogu koosolekuks ettevalmistatud materjalide kohaselt on Venemaa naftavarudest on juba enam kui pool ära kasutatud. Elektrienergia- ning gaasitööstuse võimsustest kasutusel 60 protsenti ning nafta ümbertöötlemises 80 protsenti[7]. 2009. aastal tõusis Venemaa 494 miljoni tonniga maailma suurimaks naftatootjaks (vt. Venemaa naftatööstus).

Venemaa 2012. aasta riigieelarve defitsiidi suurusena on kavandatud 1,81 triljonit rubla ehk 3,6 protsenti SKPst, 2012. aastal on arvestatud eelarvedefitsiidina 1,73 triljonit ehk 3,1 protsenti ja 2013. aastal 1,79 triljonit rubla ehk 2,9 protsenti SKPst.

Töötus oli 2011. aastal 6,8%.[8]

SKP jaotumine
sektoritesse
(2011)[8]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
4,2%
Tööstus
37%
Teenindus
58,9%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2010)[8]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
9,8%
Tööstus
27,5%
Teenindus
62,7%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa suurimad ekspordiartiklid on[8]

  • õli ja õlitooted
  • maagaas
  • metall
  • puit ja puidutooted
  • kemikaalid
  • palju erinevaid tsiviil- ja sõjalisi valmistooteid

Venemaa tähtsaimad ekspordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 8,2%, Holland 6%, Ameerika Ühendriigid 5,6%, Hiina 5,4% ja Türgi 4,6%.[8]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa suurimad impordiartiklid on[8]

  • masinad
  • sõidukid
  • ravimid
  • plastmass
  • poolvalmis metalltooted
  • liha
  • puuvili ja pähklid
  • optika ja meditsiini tööriistad
  • raud
  • teras

Venemaa tähtsaimad impordipartnerid olid 2010. aastal Saksamaa 14.7%, Hiina 13.5%, Ukraina 5.5%, Itaalia 4.7% ja Valgevene 4.5%.[8]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Slaavi hõimude asualad 6. sajandil
Ida-slaavi hõimude asualad 8.-9. sajandil
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa valitsejad
Venemaa lääneosa ja sealsete rahvaste paiknemine ligikaudu varjaagide tuleku ajal

Vanimaid arheoloogilisi leide tänapäeva Venemaa territooriumilt on leitud vanema paleoliitikumi ajajärgust Kaukaasiast, keskmisest paleoliitikumist ka Volgogradi lähedalt, Uurali keskosast, Oka äärest ja Desna ülemjooksult; Siberi vanimad leiud (Altaist ja Amuuri jõgikonnast) on Aasia-pärased.

Kaudsete dokumentaalsete tõendite alusel oli 8.-9. sajandil tänapäeva loode- ja põhja-Venemaa territooriumil Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni ääres viikingite valitsetud, kuid erinevaid hõime (balti, slaavlased, soome-ugri, türgi hõimud ja skandinaavlasi) ühendanud Vene khaaniriik (en), mille keskus asus arvatavalt kaubatee ääres Laadoga järve juures Aldeigoburgis[9].

Esimene ida-slaavlaste riiklik moodustis tänapäeva Venemaa territooriumil loodi 862. aastal, kui poolmüütilise varjaagi valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik, mille järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi ning 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja rikka kaubalinna Kiievi koos Kiievi suurvürstiriigiga, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigovi ja Perejaslavli vürstiriigid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigov, Perejaslav, Polotsk, Rostov ja Ljubetš. Vürstiriikide kuulumine Kiievi suurvürstiriiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev suurvürstiriik. Kiievi-Venemaa lagunemise põhjustasid 12. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.

13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides Mongolite riigi suurkhaanilt. Edela-Venemaa Novgorodi vürstiriik ja Pihkva vürstiriiki mongoli vallutuskäigud ei ulatunud, kuid piirkonda toimusid Rooma-katoliku kiriku poolt suunatud Põhjala ristisõjad, mis tõrjuti edukalt.

Mongoli Kuldhordi kuulunud Venemaal kujunes endise Kiievi/Vladimiri-Suzdali vürstiriigi asemel uueks keskuseks Moskva vürstiriik, Moskva vürst Juri Danilovitš sai 1318. aastal diplomaatilisi vahendeid kasutades õnnestus tal saavutada poolehoid Kuldhordis ja ning abielluda Kuldhordi khaanitütrega ning saavutada, ka enda tunnistamist Kuldhordi poolt Venemaa vürstide vanemana. 1319. aastal tunnistati Kuldhordi poolt Moskva vürst Juri Danilovitši Vladimiri suurvürstina (endise Kiievi-Vene suurvürstiriigi uus pealinn oli Vladimiri linnas). Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan I Moskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva. Suurvürst Ivan I Kalita jätkas väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamist Moskva võimu alla, kasutades selleks Kuldhordi toetust, kes soodustas tugeva vasallvõimu loomist Venemaal. Ivan kasutas suurvürstiriigi piiride laiendamiseks nii sõdu (1332 Novgorodiga, 1340 Smolenskimaal) kui ka maade ja linnade ostmist (Beloozjorsk, Galitš, Uglitš) vaesunud osalis- ja naabervürstidelt.

14. sajandi teisel poolel, pärast Kuldhordi nõrgenemist sisemise võimuvõitluse käigus Moskva suurvürsti juhitud Kulikovo lahingus (1380) saavutasid vene väed esimese võidu mongoli-tatari vägede üle ja 1480. aastal vabanes Venemaa mongoli-tatari ikkest.

Ivan Julm tema kaasaegsel ikoonimaalil

15. sajandi II veerandil puhkenud sõda riigi jagunemise pooldajatega, kelle eesotsas seisid Galiitsia vürstid, lõppes Vassili II võiduga. 1478. aastal liidendati Novgorodi Vabariik, 1485 Tveri Vürstiriik, 1510 Pihkva Vürstiriik, 1514 Smolenski Vürstiriik ning arvatavasti 1521 Rjazani Vürstiriik. Ivan III ja Ivan IV Groznõi ajal tsentraliseeriti riigi haldus, loodi prikaasid. Enne Venemaal asuvate feodaalriikide allutamist Moskva vürstiriigile olid Lääne-Venemaal Galiitsia-Volõõnia piirkonnas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriiki kuulumise ajal välja kujunenud piiratud keskvõimuga ning aadlike-šlahta ja suurnike suurte vabadustega vürstiriigid; Novgorodis ja Pihkvas suure kaubandus- ja majandusvõimuga vabariik, ainult Moskva suurvürstiriigiga liidetud vürstiriikides valitses tsentraliseeritud keskvõim ja suurvürsti ainuvõim. Tsaar Ivan IV viis lõpule põhiliselt idaslaavlastega asustatud vene alade koondamise Moskva tsaaririigiks (1547).

15.–17. sajandil pidas Moskva keskne tsentraliseeritud Venemaa läänesuunal sagedasi sõdu teise slaavi elanikkonnaga suurriigi katoliikliku Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi ühisriigi Rzeczpospolita vastu, mille koosseisu kuulusid endised Kiievi-Vene suurvürstiriigi maa-alad koos vene õigeusku alamatega; Läänemere ääres Liivimaa-Moskva sõda ja Liivi sõda. Idasuunal pidas Moskva tsaaririik pidevaid sõdu Kuldhordi lagunemisel Musta mere piirkonnas moodustunud islamiusku khaaniriikidega (Astrahani, Krimmi, Kaasani khaaniriik) ning suurriigi Osmani impeeriumiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva tsaaririik (1547–1721)

17. sajandi keskel alustas Venemaa tsaar Aleksei Mihhailovitš Venemaa moderniseerimist, mida jätkas 18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I, kes majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide mõjul sekkus Euroopas RzeczpospolitaRootsi kuningriigi-Taani kuningriigi vahelisse sõtta. Põhjasõja tulemusel saavutas Venemaa strateegilist tähtsust omava rannikuala Läänemere ääres ning sõnaõiguse suures Euroopa poliitikas.

19. sajandil osales Venemaa juba suurriigina kõigis Euroopa poliitilistes sündmustes (Napoleoni sõdades, Viini kongress, Poola jagamised jne). 19. sajandil jätkus ka Venemaa keisririigi laienemine ida- ja läänesuunas.

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririik (1721–1917)

19. sajandi teisel poolel tekkisid Venemaal esimesed poliitilised liikumised, mille tegevus oli suunatud keisri isevalitsemise vastu ja rahva elukvaliteedi tõusu parandamiseks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Poliitiline tegevus ja vabameelsus oli aga ülikonvservatiivses Venemaa keisririigis range kontrolli all, mida jälgis 1826. aastal moodustatud Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond.

Keisri ainuvalitsemisevastased poliitilised liikumised ja kodanikevabaduste nõuded päädisid 1905. aasta revolutsiooni ning selle survel välja antud 1905. aasta 17. oktoobri manifestiga, millega võimaldati elanikkonnale poliitilised õigused.

1914. aastal Euroopas alanud Esimeses maailmasõjas liitus Venemaa keisririik Antanteriikidega, kuid 1917. aastal toimunud veebruari ja sellele järgnenud oktoobrirevolutsiooniga tõugati Venemaa troonilt viimane Romanovite dünastia keiser Nikolai II, kui ka loodud Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus.

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Ajutine Valitsus

1917. aastal haaras võimu Venemaal äärmuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlik VSDT(b)P ning võimu haaranud "bolševike" ja nende vastaste vahel algas Vene kodusõda. Viis aastat kestnud kodusõja tulemusel võitsid bolševike juhitud Punaarmee väed erineva suunitlusega (monarhistid, konstitutsioonilised demokraadid jne) Vene valgekaartlaste vägesid ning kehtestasid Venemaal Venemaa Nõukogude Vabariigi (1917–1918) ning seejärel pärast VK(b)P ainuparteisüsteemi kehtestamist Vene SFNV (1918–1937), mis 1937. aastal nimetati Vene NFSV-ks (1937–1991).

Next.svg Pikemalt artiklis Vene SFNV, Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei

1922. aastal moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ja VK(b)P KK sekretäri Vladimir Lenini juhtimisel Vene SFNV baasil koos teiste sotsialistlike vabariikidega ühine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, mis eksisteeris aastatel 1923–1991.

1991. aastal pärast NSV Liidu lagunemist tunnistas Venemaa, Boriss Jeltsini juhtimisel oma omariiklust Venemaa Föderatsioonina 25. detsember 1991. aastal.

Ajakirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa meedia

Venemaa on rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi mittevaba riik[10]. Suuremad meediakanalid on riigi kontrolli all. Valitseb osaline poliitiline tsensuur. Sõltumatuid kanaleid on sunnitud sulgema või müüma oma aktsiad Kremli kontrolli all olevatele ettevõtetele. Rahvusvahelise õiguskaitseorganisatsiooni „Piirideta reporterid” 2007. aasta aruandes on Venemaa sõnavabaduselt 169 riigi seas 149. kohal.[11] Mitu juhtivat ajakirjanikku on mõrvatud (Paul Klebnikov, Anna Politkovskaja).

Suurema levikuga ajalehed on Pravda, Sport-Ekspress ja Komsomolskaja Pravda. Tähtsam valitsust kritiseeriv ajaleht on 2 korda nädalas ilmuv Novaja Gazeta.

Tähtsamad infoagentuurid on ITAR-TASS ja RIA Novosti.

Suuremad üleriigilised telekanalid on ORT, RTR ja Ren TV.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vene Föderatsiooni maafond, seisuga 1. jaanuar 2011 (lk. 223) vaadatud 2012-06-28
  2. Venemaa Statistikaamet
  3. (Venemaa Statistikaamet, oktoober 2009)
  4. ÜRO: Vene rahvaarv väheneb joomise tõttu 11 miljoni võrra, err.ee, 5.10.2009
  5. CIA – The World Factbook
  6. Askur Alas, Venelased ei taha enam venelased olla, Eesti Ekspress, 8. märts 2011
  7. Venemaa naftavarudest on ainult pool alles, www.e24.ee, 13.12.2010
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 cia factbook vaadatud 21.04.12
  9. Иван Никитич Болтин, Примѣчанія на Исторію древнія и нынѣшнія Россіи г. Леклерка, Volume 1
  10. http://www.freedomhouse.org/sites/default/files/inline_images/CombinedAverageRatings(IndependentCountries)FIW2011.pdf
  11. Eesti on sõnavabaduselt maailmas 3. kohal

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mall:Vikitistaadid

58.6570.11666667