Amandus Adamson

Allikas: Vikipeedia
Amandus Heinrich Adamson
Amandus Adamson 1914.jpeg
Sünniaeg 12. november 1855
Uuga-Rätsepa talu, Pakri poolsaar
Surmaaeg 26. juuni 1929 (73-aastaselt)
Paldiski
Rahvus eestlane
Tegevusala skulptor
Kunsti õppinud Peterburi Kunstiakadeemia

Amandus Heinrich Adamson (12. november 1855 Uuga-Rätsepa talu, Pakri poolsaar[1]26. juuni 1929 Paldiski) oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid.

Amandus Adamson oli aastast 1907 Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik ning aastast 1922 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja aastast 1924 Eesti Kunstnikkude Liidu liige.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maja Paldiskis, kus elas ja töötas Amandus Adamson.

Amandus Adamson sündis meremehe perekonnas. Tema isa oli kaubalaeva rootsi soost kapten, kes purjetas 1860. aastal Ameerikasse, kust ta enam tagasi ei jõudnudki. 1869. aastani oli ta perega kirjavahetuses ja kirjutas muu hulgas, et võttis osa Ameerika kodusõjast ning ülendati koloneliks, kuid kodumaale mees enam ei jõudnud .[2] Amanduse ema jäi üksinda kolme lapsega. Üldhariduse omandas Adamson Leetse mõisa omaniku parun Ungern-Sternbergi vastutusel ja soovitusel 18621869 Tallinna Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis.[3]

Lapsepõlves meeldis talle igasuguseid asju nikerdada. Oma esimese "puust inimese" olevat ta vennale valmistanud veel enne lugema õppimist.[3] Poisi andekust märganud Toompea vaestekooli õpetaja Bergmann vabastas ta koolikorras kohustuslikest aia- ja majapidamistöödest ning kinkis talle noa.[3] Lisaks lubas ta poisil oma töid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. 14-aastasena põgenes Adamson koolist, et Peterburi sõita ja Peterburi Kunstide Akadeemiasse katsetele minna. Esimene katse lõppes siiski tulutult, nooruk pidi tagasi pöörduma ning sai ränga füüsilise karistuse, mis põhjustas talle eluaegse neeruhäda. [4] Ema loal tuli poiss koolist ära ning asus otsima huvikohast tööd. 1870. aasta sügisel asus tulevane skulptor õppima Bergi puutöökotta Tallinnas. Järgnevaks kolmeks aastaks sai temast tisleriõpilane.[4]

Peterburis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akadeemiasse sisse astumist katsetas Amandus uuesti 1873. aastal, kuid see ei õnnestunud taas.[4] Nüüd jäi ta Peterburi elama ning asus tööle Bollhageni kunstilise mööbli töökojas ning hiljem akadeemik Šutovi puunikerdusateljees.[4] Venemaa pealinnast satub Adamson toetajaid otsides Riiga, kus valmib tema esimene tähelepanuvääriv teos puidust "Kristuse pea", mis ostetakse 150 rubla eest. [3] Peale lühemat peatust Paldiskis, kus kujur valmistas büsti "Muusa", sõitis ta uuesti Peterburi, kus esitas sisseastumiseksamitel kaks puust pead "Apollo" ja "Niobe".[3]

1875. aastal õnnestuski tal tänu Peterburi Teaduste Akadeemia esimehe krahv Lüdtke soovitusele saada Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele.[4] Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal õpinguid vabakuulajana. Temast sai Tartumaal sündinud tuntud skulptori Aleksander Friedrich von Bocki õpilane.[4] Esimesed nädalad toitus ta vaid magusast teest ning magas Akadeemia kantselei katusekambri põrandal. [5] Edaspidi õnnestus tal saada tellimusi, millega end elatada. Mõne aja pärast äratasid tema vahareljeefid professorite ja kaasõpilaste tähelepanu. Kindraliproua Durnavo abiga sai ta tellimuse portreteerida suurvürste Kirilli ja Borissi.[5] Tsaar Aleksander II vaatas seda tööd pealt.[5] Nüüd olid losside ja paleede uksed noore skulptori ees avatud. Amandus Adamson lõpetas kooli 26. veebruaril 1879 esimese järgu klassikalise kunstniku kutsega ja sai bareljeefi "Ristija Johannes" eest suure hõbemedali.[2]. Pärast kooli lõpetamist tegutses ta Peterburis eduka vabakutselise kunstnikuna. Esimese suurema tööna valmis pirnipuust nikerdatud raam Johann Köleri maalile "Andke keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus"[6]. Selle tellisid temalt eesti seltsid eesotsas Eesti Kirjameeste Seltsiga. Kahe eestlasest kunstniku ühistöö kingiti 1883. aastal keiser Aleksander III-le kroonimise puhul[6].

Alates 1886. aasta septembrist töötas Amandus Adamson mõnda aega Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kursustel ja A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis puunikerduse õppejõuna.[3] Oma esimese personaalnäituse näituse avas ta 8. aprillil 1887 Peterburis.[4]

Pariisis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1886. aastal valmistas ta pirnipuust Aleksander III portree-medaljoni, milles eest saadud 1000 rubla võimaldasid tal täita ammuse unistuse ning sama aasta mais siirdus noor kunstnik Pariisi end täiendama ning jäi sinna järgnevaks viieks aastaks.[7] Ta võtab osa Pariisi Salongi näitustest ning pälvib kunstnik Jean-Louis-Ernest Meissonier tähelepanu.[8]

1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed "Esimene piip" ja "Laine"[4] (teistel andmetel "Laine" ja "L'amour, la mort et la science"). [3] Amandus Adamsoni töö võitis auhinna.[2] Pariisi periood oli suure tähtsusega tema kunstnikuisiksuse kujunemisel ning ka küllaltki viljakas. Paraku on suur osa selle aja loomingust teada vaid nimede järgi. [9]

Tagasi Peterburis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uppunud laevade monument. Sevastopol, 1905.
Amandus Adamsoni loodud Romanovite dünastia 300-aastapäeva monumendi kava Kostromas, mis teostus osaliselt.

1891. aastal naasis Adamson Peterburi, kus jätkas intensiivset loomingulist tegevust vabakutselise kunstnikuna. Ka selle perioodi töödest on enamus teada vaid nimede järgi. Selle aja ulatuslikem töö oli dekoratiivne friis Aleksander III muuseumi tiibhoone jaoks.[9] Loomingu suurema osa moodustasid väikeseformaadilised figuurid ja grupid. 1896. aastal ostis Amandus Adamson Paldiskisse krundi elumaja ja suveateljee ehituseks ning asus sinna koheselt ateljeehoonet rajama.[4] Suviti töötas ta Pakri ja Muhu saarel. 1907. aastal sai temast Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik, kelle käe all õppisid teiste seas ka Nikolai Triik ja Konrad Mägi.

1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumentidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai "Russalka" Tallinnas (1902) – esimene eesti skulptori loodud monument mitte ainult Tallinnas, vaid üldse Eestis.[10] 1907 sai Adamson ülesandeks ehitada monument "Vene 1000 aasta sõjaajaloo" tähistamiseks Vene Ajaloomuuseumi jaoks.[9] Monument pidi tulema 12 meetrit kõrge.[9] Adamson valmistas teatraalse, figuuriderikka kompositsiooni, kuid muuseum jäi ehitamata ning mudel teostamata. [9] 1912. aastal valmistas Adamson tsaari kaardiväerügemendi 100. juubeliks pronksgrupi.[9] Suurimaks ja figuuriderikkaimaks ettevõtmiseks kujunes "Romanovite 300 aastase valitsemise juubeli monument" Kostromas.[9] Adamson valmistas plaanitud 25 ajaloolistes kostüümides figuurist 21, kuid puhkenud revolutsioon tõmbas kriipsu peale nii monumendile kui Romanovite dünastiale.[9]

Paldiskis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revolutsiooni puhkedes oli endine tsaari lemmik sunnitud oma pealinnaelust loobuma ning kolima suvemajja Paldiskis. Kaasa tõi kunstnik vaid tööriistad ning mõned poolikud pirnipuuskulptuurid. [5] Paldiskis oli perekonda ootamas vahepeal valminud kahekorruseline elamu.

6. juulil 1920 tegi Vabariigi Valitsus Amandus Adamsonile ettepaneku valmistada Eesti Vabariigi vapi ja lipu joonistus[11].

Paldiskis elades jätkas Adamson aktiivset loomingulist tegevust. Tema käe alt valmisid Vabadussõja monumendid Pärnus, Valgas, Suure-Jaanis, Viljandis ja Tartus, Kreutzwaldi mälestusmärk Võrus ning Villem Reimani monument Tartus.[8]

1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias.[4] Tema kolme meetri kõrgune marmorist skulptuurigrupp "Kristus, pime ja Maarja Magdaleena" Tartu Pauluse kirikule sai paavsti õnnistuse.[5]

Veel aasta enne surma saatis kunstnik Eesti saatkonna vahendusel Pariisi Salongi näitusele neli pirnipuust skulptuuri: "Rahu", "Sõjaviletsused", "Alfa et Omega", "Lorelei".[12] Kunstnik ise reisis perega Viini, kus asus ravile tema poeg Peeter, kes põdes suhkruhaigust, tütar astus Rooma akadeemiasse maalikunsti õppima ning sakslannast filosoofiadoktori haridusega abikaasa hakkas tegema ettevalmistusi Adamsoni memuaaride väljaandmiseks.[12]

26. juunil 1929. aastal varises vanameister oma Paldiski kodu hommikulauas südameataki tagajärjel kokku ja suri.[4] Oma viimseks puhkepaigaks valis kunstnik Pärnu Alevi kalmistu. Ta on maetud tema loodud Pärnu Vabadussõja mälestussamba tagaküljel oleva skulptuuri lähedale, mille modellideks olid olnud talle kallid pereliikmed.[13][14]

Kui Teise maailmasõja puhkedes viidi tsiviilelanikud seoses baaside lepingu täitmisega Paldiskist välja, seisis Adamsoni perekond küsimuse ees, mida teha kunstniku loominguga. Pärnu muuseumi direktor Elsbet Parek võttis kaks vagunitäit kunstniku töid enda hoole alla ning Pärnu muuseumis avati Amandus Adamsoni saal.[15] Saal kujundati pr Adamsoni ja tütarde näpunäidete järgi täpselt selline nagu oli skulptori ateljee Paldiskis.[16] Osa töödest seati suvekuudeks rannahotelli, kus nad olid suuremale publikule ligipääsetavad.[16] Saalis oli välja pandud peamiselt sõjamonumentide skitse, tütarde marmorkujud ning kunstniku viimane lõpetamata jäänud teos "Surnud laine" ("Lainete ohver" 1929).[13] Kahjuks sai Pärnu Linnamuuseum 1944. aastal Pärnu pommitamisel pihta ning koos hoonega hävis ka hulk Adamsoni töid.[15]

2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Euroopa Liidu toel restaureeritud maja on muuseumina külastajatele avatud alates 13. novembrist 2010.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amandus Adamsoni skulptuur „Kalevipoeg ja Sarvik” 1914. aastal saadetud fotopostkaardil.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peterburi Kunstiakadeemia suur hõbemedal (1879)
  • Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik (1907)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Uuga paekalda kohal Rätsepa talus sündis 1855. aastal ja veetis oma varajase lapsepõlve kunstnik A. Adamson.[1]
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Amandus Adamson. Teataja, 1.03.1904.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Kunstnik Amandus Adamsoni 50. aastase tegevuse juubel. Postimees, 1924.
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum www.amandusadamson.eu
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Amandus Adamson. Olion, 1931.
  6. 6,0 6,1 Heini Paas, Amandus Adamson 1855-1929, EKM, 2006
  7. Amandus Adamson (1855–1929) Rahva Hääl, 13.11.1945
  8. 8,0 8,1 8,2 Paul Sepp. Adamsoni isik ja looming. Päewaleht, 26.09.1925.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 9,8 Amandus Adamson. 90-nda sünnipäeva puhul. Sirp ja Vasar, 17.11.1945.
  10. 10,0 10,1 Mälestised • 1307 Mälestussammas «Russalka» register.muinas.ee (vaadatud 21.09.2013)
  11. [2] www.ra.ee
  12. 12,0 12,1 12,2 Prof. A. Adamson Pariisi kevadesalongis. Päewaleht, 20.03.1928.
  13. 13,0 13,1 13,2 Merehingega kunstnik. Pärnu muuseumis avati professor A. Adamsoni saal. Eesti Sõna, 1.09.1942.
  14. Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule Foto mälestusmärgi tagaküljest: skulptuur leinavast lesknaisest kahe lapsega kabeli lävel; esiplaanil Amandus Adamsoni haud.
  15. 15,0 15,1 15,2 Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule www.parnupostimees.ee
  16. 16,0 16,1 16,2 Prof. A. Adamsoni tööd kolivad. Päewaleht, 1940.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855-1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]