Tallinna ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tallinna ajalugu on ülevaade Tallinna linna ajaloost.

Linna nimed[muuda | muuda lähteteksti]

1154. aastal joonistas Sitsiilia kuningriigi kuninga Roger II õukondlane araablane Al-Idrīsī maailmakaardile linna qlwry või flwry, mida on loetud ka Kaleweny, mida Tallinnaks peetakse.

1227. aastal lõpetatud Henriku Liivimaa kroonikas kasutatakse nime Lindanise, mis võib tähendada Taani (-danise) linnust (lin-) või vanarootsi keeles linda kesa ja näs neeme. Lindanisega võib samatüveline olla linna eestikeelne nimi Tallinna (Talyna, esmakordselt mainitud 1536), kui enamjaolt ladina- ja alamsaksakeelse Tallinna linnarae kõrval andsid truudusvande uuele ordumeistrile von Brüggeneyle ka alamatesse gildidesse koondunud eestlased (Undeutsche/mittesakslased)[1].

Alamsaksa keele kaudu tekkinud Tallinna nimi Reval tuletati arvatavasti asulat ümbritsenud Rävala muinasmaakonna nimest. Üle Soome lahe Turgu ja Päris-Soome (Varsinais-Suomi) põgenenud muinaseestlased võisid kaasa võtta vallutuseelse nime Kesoniemi. Teised vanad nimekujud on venekeelsed Ревель (Rewel) ja Колывань (Kolywan), taani Lyndanisse, rootsi Lindanäs.

Tallinn'a (kuni 1933. aastani Tallinna) nimekuju hakati kasutama pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal (kuni 1935. aastani oli rahvusvaheliselt ja saksa keeles lubatud kasutada ka Revali nime).

Esmane asustus[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal tehtud väljakaevamiste käigus Vabaduse väljakul leiti kiviaegse asustuse jälgi, mille vanuseks hinnati esialgu 4500–5500 aastat.[2]. Mainitud on veel võimalikke küttide laagrikohti Härjapea jõe (Kivisilla eeslinn, praegune Tornimäe) ja Liivalaia tänava kandis.

Varakeskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu valitseb arvamus, et eestlased (rävalased) rajasid Toompeale[3] (tollal kandis see tõenäoliselt Härjapea nime) linnuse arvatavasti 10. sajandi lõpul või 11. sajandil. Selle ümber oli aga Raekoja platsi kohal turg koos eesti kaubitsejate sesoonse asula ja kabeliga. Toompeal paiknes alates 11. sajandi keskpaigast linnus (kus Toompeal asuva Soome saatkonna remondi ajal avastati 8. sajandist pärit ehitiste jäänused), Oleviste kiriku kohal, teel mere poole Skandinaavia kaubahoov kirikuga, sellest ida pool vene kaubahoov kirikuga.

1154. aastal joonistas Sitsiilia kuningriigi kuninga Roger II õukondlane araablane Al-Idrīsī maailmakaardile linna qlwry või flwry, mida on loetud ka Kaleweny, mida Tallinnaks peetakse.

Taani kuninga valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

1219. aastal hõivasid Rooma paavsti poolt välja kuulutatud Põhjala ristisõdade käigus Tallinna Taani kuninga Valdemar II väed, kes kindlustusid Toompeal ning rajasid ka dominiiklaste ordu esialgse puukiriku.

Next.svg Pikemalt artiklis Lindanise lahing. (1219) ja Tallinna piiramine 1221. aastal ning eestlaste muistne vabadusvõitlus

Tallinna all-linn iseseisva linnana[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Toompealt

Tallinna linnasüdameks oli nüüdne Tallinna all-linn, Tallinna vanalinn, mis koosneb kõrgendikul asuvast Toompeast ja all-linnast. All-linnas tekkis Oleviste kirikukihelkonda ja Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik, sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovid kirikuga Sulevimäel, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal. Linnatuumik asus Toompea nõlva poolsel küljel, kuna veel 13. sajandi alguses ulatus Tallinna lahe rannajoon praeguse Viru ringini. 14. sajandi alguseks oli meri nüüdse Viru väljaku kohalt taandunud.

13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Püha Katariina klooster ja naistsisterlaste Mihkli klooster. 1246. aastal loodi Tallinnas ka kloostrikoolina Tallinna dominiiklaste konvent. 1265. aastal andis Taani kuninga Erik V ema ja Eestimaa asevalitseja Margrete Sambor käsu esimese Tallinna vanima teadaolev kaitseehitise linnamüüri, Margareti müüri ehitamiseks. Ehitatud kaitsemüüriosad koosnesid eri kõrgusega 60–70 müürilõigust, mis olid eri kõrgusega. Müürilõigud olid lihtsad, küllaltki madalad (enamasti alla 5 m) ja mitte eriti paksud (allosas alla 1,5 m, rinnatise kohal alla 1 m) puitkaitsekäiguga müürid.

Linna elu ja ehitustegevus intensiivistus, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi – seda nii ühiskondlike hoonete kui ka elamutena. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt muudatusteta valitsev tänapäevalgi. Aastateks 1310–1320 oli Tallinna all-linn kujunenud välja oma tänapäevase Tallinna vanalinna piires, ulatudes põhja pool kuni tänapäevase Tolli tänavani ja Harju värava ees asetsenud vallikraavini lõunaküljes. Loode-kagu pool piirnes linna hoonestus Tsistertslaste ordu ja Jutlustajate Vendade Ordu (dominiiklaste) kloostri kruntidega.[4]

Peale Toompea ja all-linna eksisteerisid keskajal veel arvukad väljaspool linnamüüri asunud puitehitistega eeslinnad, mis on aga sõdades korduvalt hävinud. Tallinna vanalinn oma praegustes piirides kujunes välja 1355. aastaks, kuid lisaks linnamüüriga piiratud asualale kuulus Tallinna linnale 83,5 hektari suurune maa-ala. Linnale kuuluvate maade ehk sarase kuuluvust linnale oli 1265. aastal kinnitanud Taani kuningas[5].

Tallinna linnasaras

Tallinna all-linnale kuulus linnaõiguse kohaselt ka maa-ala väljaspool all-linna. Linnasarase piirimärgid püstitati 1265. aastal. Sarase ja all-linna kohta kasutati mõistet "Tallinna linn ja maa". Hiljem loovutas linn osa maast ordulinnusele ja Harku ordumõisale. Linnasarase piirid fikseerusid lõplikult aastaks 1371 ning kuni 1817. aastani püsis 8230 ha suurune saras muutumatuna. Linnasarase piire tähistasid Pirita jõgi, Varsaallika, Nehatu, Väo, Lagedi ja Rae mõisa maad, Ülemiste järv, Mustamäe nõlv Kõrgepeani, Harku järv ja Tiskre oja. Tallinna lahe poolt piirasid sarast Tallinna reid, Paljassaare ja Kopli laht. Linnale kuulusid ka Suur ja Väike Paljassaare, Aegna ja Naissaar[6].

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna vanalinn., Tallinna linnasaras

Kuigi Tallinn asus 12191227 ja 12381346 Taani kuningale alluvatel maa-aladel, vahepeal 1227–1237 Mõõgavendade ordu ja 13461347 Saksa ordu Liivi ordu maadel ning Toompeal Toomkirikus paiknes ka Rooma-Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkonna residents, toimis Tallinn tegelikult Lübecki õiguse alusel iseseisvana.

1230. aastatel rajatud Toomkirik 2005. aastal

Toompeal asuvat Toomkiriku praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) ja Tallinna piiskopkonna peakiriku.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna linnus. ehk Toompea linnus, Tallinna all-linn.

Toompea maaisandate kantsina[muuda | muuda lähteteksti]

Vastasseis Mõõgavendade Orduga[muuda | muuda lähteteksti]

1223. aastal sattus Taani kuningas Valdemar II jahil olles Schwerini krahvi Henriku (Must Henrik) kätte vangi ja pidi vabanemiseks 1225. aastal loovutama kõik võõrvaldused välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti. 1225. aastal alustas Mõõgavendade Ordu Taani kuninga valduste vastu vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt kõik Eestimaa valdused.

Vallutajate vahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompead paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetavate Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast. Rahu Mõõgavendade Ordu ja Taani kuninga vahel taastus alles pärast Vordingborgi rahulepingu sõlmimist 1238. aastal, millele kirjutasid alla ka kolm dominiiklast ja mille tulemusel taastus Taani kuninga võim Tallinnas ja Põhja-Eestis. Samal aastal mainiti teadaolevalt ka esmakordselt linna ning selle kodanikkonda (civitas Revaliensis).

Toompea ordukantsina[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea Väikese linnuse üldvaade Toompuiestee poolsest küljest, mis on ka kõige paremini säilinud. Sügis 2007.

Aastatel 12271238 ehitas Mõõgavendade Ordu Toompea edelajärsakule kivilinnuse. Lähedusse rajati kivikirik (alates 1240 Neitsi Maarja toomkirik ehk Domus Mariana). 1230. aastal kutsus ordu Ojamaalt Tallinna 200 saksa kaupmeest[viide?], kes said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vana turu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse, rajasid saksa kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn Alumise turu (hilisem Vana turg). Toompea jalamile ehitatud linnuse ümber kujunes linn, mis sai 15. mail 1248 Lübecki linnaõigus (varem kohaldatud õigus pole teada, see võis olla Riia õigus või "ius estonicum") ja arenes Hansa Liidu liikmena keskaja lõpuks Hansa idakaubanduse üheks tähtsamaks keskuseks Läänemere ääres.

Toompea linnus koosnes Väikesest linnusest, kus asusid Taani asehaldur ja kaitsemeeskond, ning Suurest linnusest, kus asusid Tallinna piiskop ja Taani kuninga vasallid. Linnuses kehtis maa- ja rüütliõigus.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna komtuurkond.', Tallinna komtuur

Toompea hertsogkonna keskusena[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea oli pealinnaks Taani kuninga ülemvõimu alla kuuluvale feodaalvaldkonnale (Eestimaa hertsogkond), mis koosnes Harjumaast, sellega liidetud Rävala maakonnast ja Virumaast. (Järvamaa oli loovutatud Mõõgavendade ordule.) Hiljemalt 1271. aastast kasutati Eestimaa hertsogiriigi nimetust Eestimaa hertsogi tiitlit. 1319. aastal kehtestas Taani kuningas Tallinnas kooliprivileegi, mis andis toomkiriku juhtidele (toomkapiitel) koolipidamise ainuõiguse Tallinnas ja keelas teiste koolide asutamise. Esmakordselt ongi Tallinna toomkooli mainitud 1319. aastal.

1343. aastal pärast Jüriöö ülestõusu, mille Liivi ordu maha surus, läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kuningas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346, pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347. aastal Liivi ordule.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa hertsogkond., Taani valdused Eestis#Taani võimu lõpp

Hansalinn Tallinn[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinn keskajal., Lübecki õigus, Laokohaõigus

13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ja Läänemere-äärsete merekaubandusega[7] tegelevate kaubalinnade Hansa Liitu. Keskaegne Tallinn ongi eelkõige tuntud kui hansalinn, millele anti Hansa laokoha õigus 1346. aastal.

Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui ühtse piirdega ühendati nn raelinn, mis hõlmas Raekoja platsi ja Niguliste kiriku ümbruse, ning nn gildilinn, mis hõlmas Oleviste kiriku ja Dominiiklaste kloostri ümbruse. 1355. aastaks ümbritseti Tallinna all-linn lõplikult linnamüüriga, mis oli ühtlasi linna piiriks. Müüri taga algasid eeslinnad. Varasemad andmed linna jaotamise kohta neljandikeks ehk kvartaliteks on 1415. aastast. Kvartalid olid mõeldud eelkõige linna kaitse, aga ka tuletõrje ja üldise avaliku korra paremaks korraldamiseks. Mõlemas kihelkonnas (Oleviste ja Niguliste linnakihelkond) oli kaks kvartalit. Oleviste linnakihelkonna ühe kvartali moodustas Pika tänava Laia tänava poolne osa. Teise kvartali Pika tänava Laia tänava poolne osa koos Raekoja platsi ümbrusega. Niguliste linnakihelkonda kuulus Raekoja platsi ümbrus ja üks kvartal, mis asus Harju tänava ja Toompea nõlva vahel. Teine kvartal jäi Harju tänavast ida poole hõlmates Karja, Vana-Posti ja Viru tänavate piirkonda.

Linna kaubandustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kaubanduse areng rajanes juba 13. sajandi jooksul saadud privileegidele. 1265. aastal sai Tallinn müntimisõiguse, 1346. aastal aga laokohaõiguse, mis tähendas, et Tallinna sadamast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata. Seega koondus Tallinna linna kaupmeeste kätte oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Pärast Visby linna purustamist Taani poolt 1361. aastal kasvas Tallinna roll Läänemere idaosa kaubanduses ja poliitikas veelgi. Tallinna kaupmehed ja laevnikud suhtlesid partneritega keskalamsaksa keeles nii Riias, Visbys, Rostockis, Lübeckis, Brügges, Bergenis kui ka Londonis. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn. Keskaega jäävat perioodi 15. sajandi algusest kuni 16. sajandi keskpaigani võib pidada Tallinna arengus õitsevaks kuldajaks, kui Tallinn tõusis Hansa Liidu idakaubanduse juhtivaks linnaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna sadam.

Tallinna sisseveokaupade hulgas oli esikohal sool (Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Portugalist), mida toimetati edasi Novgorodimaale ja Soome, samuti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Aastatel 13681369 veeti Tallinna soola ca 690 säilitist, Riiga umbes 120 ja Pänusse 390 säilitist. Tallinna soolakaubanduse kõrgperioodiks loetakse 1430. aastaid, mil aastane soola sissevedu ulatus keskmiselt 8000 säilitiseni. Aastatel 1426–1496 Tallinnasse saabunud 1700 kaubalaevast oli 1216 soolalastiga. Peale Prantsusmaa veeti soola välja ka Saksamaalt ja Taanist, aga vähem. Lääne ja Ida vahelises transiidis oli Tallinn kui laokoht, kuhu sool toodi tervete laevalastidena ja Tallinnas kaaluti see ära, kaal märgiti kottidele; üldse oli Tallinna kaal soolakaubanduses aine lubatud kaalumõõduks. Tallinnast läks sool edasi sisemaale ja osalt Venemaale, osalt Soome ja Rootsi. Rekordiliseks kogu keskaja vältel jäi aga 1556. aasta 10 716 soolasäilitisega.

Teisel koha sisseveokaupadest olid kangad, kõigepealt kalev (sarlak, popringi, Arrasi, Cambrai, Tournai kalev). 14. sajandist oli tähtsal kohal soolaheeringas, heeringat püüti peamiselt Skåne Falsterbo poolsaare ja Skanöri piirkonnas või Põhja-Jüütimaa Aalborgi, Bornholmi ja Oldenburgi rannikuvetest. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina.

Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist). 14. sajandil veeti siit vilja suurtes kogustes Flandriasse, 16. sajandil läks enamik Tallinnast eksporditud vilja Madalmaadesse, kuid seda on ulatunud Lissabonigi, mõnikord ka Venemaale. Teravilja kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Töönduslikust toorainest veeti Tallinnast välismaale peale lina ka kanepit. Lina läks Tallinnast peamiselt Lübeckisse, kanep – Madalmaadesse. Köielõngaks või -lõimeks kedratud kanepiheie saadeti Põhja-Saksa, Lõuna-Rootsi, Taani ja vendilinnade köietööstusele poolfabrikaadina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehitusmaterjali, karusnahku ja muid metsasaadusi. Karusnahkadest toodi Venemaalt kirjut oravanahka, kallitest karusnahkadest esines sagedamini nugise-, kärbi-, nirgi-, naaritsa-, saarma- ja kopranahku ja väga haruldasi oli sooblinahku. Kirikute tarvis vahaküünalde jaoks vaha ei toodetud vajalikul määral Baltimail, vaid seda toodi vahetuskaubana Venemaalt. 14.–15. sajandil Novgorodimaalt välja veetud vene väljaveoartiklid olid pärit soomeugrilaste alalt, nahad peamiselt Põhja-Venemaalt, kokku ostetud novgorodlaste poolt soomeugrilaste asualadelt, mis olid Novgorodi võimu all. Mee ja vaha põhilisteks tootmisaladeks olid ka soomeugrilaste alad, kus Volga jõe keskjooksul tšeremissid ehk marilased mesilasi pidasid ja siis Karjala. Peale vaha kasutati põletusainena loomarasva ja traani, mis enamikus saadi samuti Venemaalt. Traani veeti ka suurtes kogustes Tallinnast Lääne-Euroopasse. Väljaveos oli tähtsal kohal veise- ja kodukitsenahk, soolatult või kuivatatult.

Oleviste kiriku varemed 1825. aastal.
Autor:Carl Siegmund Walther (1783–1866)

Majanduslikult heal järjel linnas ehitati 1500. aasta paiku gooti stiilis Oleviste kirik, mille tornikiiveriga oli 115–125 meetri kõrgune.[8] Tallinn Hansa Liidu idapoolsema sadamalinnana kujunes üheks tolle aja Põhja-Euroopa suurimaks ja võimsamaks linnaks[viide?]. Just soodne asend kaubanduseks lääne ja ida vahel andis keskajal linnale jõukuse, millega ta paistis silma lähiümbruses, aga ka kaugemalgi. Keskaegses Eestis oli 9 linna, lisaks linnadele oli Eestis ka 14 alevit, kuid vaieldamatult oli võimsam sadamalinn Tallinn.

Tallinna kaubanduse allakäik 16. sajandi teisel poolel sõltus Hansa kaubanduse üldisemast soigumisest ja kaubitsemisvahekordade muutumisest. Teatavat osa selles languses etendas vaenulikkus Lübecki ja Tallinna vahel, mille põhjustasid umbes pärast 1516. aastat Tallinna ja osaliselt ka Tartu püüded takistada lübecklaste vahenditut kaubitsemist Liivi linnade tagamaadega ja mille üheks tulemuseks oli Lübecki laevade suundumine Tallinnast mööda, otse Narva ja Viiburi, niiviisi Tallinna-Lübecki suhete lõtvumine.

Linnataristu areng[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna raekoda, 1885–1890

15. sajandi alguses arenes Tallinna linnas kivihoonete ehitus ja rae korraldustega piirati linnas puithoonete ehitamist, mis käsitlesid endas suurt ohtu tulekahjude korral. Rae korraldustega piirati ka linnaäärsel rannaalal puithoonete ehitamist. 1365. aastast pärineb esimene kirjalik teade Kopli piirkonnas asunud telliselöövi kohta. Telliste ja katusekivide põletamiseks vajalikud küttepuud toodi Naissaarelt ja Aegnalt. Hiljem hakatigi Kopli poolsaart, eriti saksa keeles, nimetama just Telliskoppliks (saksa keeles Ziegelkoppel).

1410. aastal valmis Suurgildi hoone, 14. sajandi 70. aastatel ehitati ümber saksa käsitööliste gilditubadest Oleviste gildihoone, ümberehituse tulemusel sai ka tänapäevase pikkuse ja mõõtmed Tallinna raekoja hoone. 15. sajandil ehitati ka ride juurdeehitisi tänaseni säilinud Niguliste kirikus ja pärast 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka Oleviste kiriku uus pikihoone. Laiendati Tsistertslaste ordu Tallinna Mihkli kloostrit ja dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu Püha Katariina kloostrit. Tallinna ehitusmeistrid osalesid Riia linna kaitseehitiste ja Riia ordulossi ümberehitamisel, samuti Turu domniiklaste kloostri uuel ülesehitamisel ja Turu toomkiriku ehitamisel.

1407. aastal asutati Liivi ordu maadel Pirita klooster, kloostrit hakati ehitama 1417. aastal. Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja oma 1360-ruutmeetrise pindalaga ka suurim kirikuhoone keskaegses Eestis. Esimesed neli nunna saabusid kloostrisse juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja õnnistati 1436. aastal, Tallinna piiskopi Heinrich Uxkülli poolt.

Elanikkond ja seisused[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna linnakogukonna moodustasid Tallinna linnakodanikud ja Tallinna linnaelanikud. Tallinna kodanikuks võis saada iga abielus täisealine majanduslikult iseseisev isik, kes oli linnas elanud kauem kui kolm kuud. Linnakodanikuks soovija pidi olema sündinud vabade vanemate seadusliku lapsena. Tallinna raad võis aga kodanikuõiguse andmisest ka keelduda. Kodanikuõiguse omandamiseks tuli anda kodanikuvanne ja tasuda kodanikumaks, misjärel kanti uue kodaniku nimi kodanikeraamatusse. Ainult linnakodanik tohtis tegutseda linnas kaupmehe või käsitöölisena (see kehtis küll "paremate" käsitööametite puhul). Kodanikustaatus andis linnakodanikule, koos aadlike ja literaatidega õiguse kinnisvara soetamiseks Tallinna linna piires.

Linnas elavatel akadeemilise haridusega isikutel – literaatidel oli linnas eriline õiguslik seisund, kuna Tallinnas ja Vana-Liivimaal puudusid kõrgemad õppeasutused (ülikoolid) ja tähtsaid ametikohti täitsid Saksamaalt sissesõitnud haritlased. Literaatid võisid astuda Suurgildi liikmeks ja teenida leiba erialase tööga, kuid ei pruukinud tingimata olla linnakodanikud.

Linnavalitsemine

Linna valitses Tallinna raad – linna koopteerimise teel täiendatav võimuorgan, mis koosnes rikkamatest kaupmeestest (rae liikmete arv sõltus linna suurusest; Tallinnas oli liikmeid kuni 24), bürgermeistritest, kes olid rae juhatuse liikmed (kuni 4) ning sündikust, kes oli rae koosseisu kuuluv jurist ja seaduste tundja; rae ainus palgaline liige.

Linna rae juures oli ka Toompeal asunud Linnafoogt, linna ümbritsevate maade esindaja rae juures; nende mõju oli suurem väiksemates linnades; maahärrade residentsid (Tallinnas Toompea ja Tartus Toomemägi) moodustasid sisuliselt eraldiseisva linna.

Korporatsioonid, gildid ja tsunftid

Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama linnakodanikest kaupmeeste ja käsitööliste ühenduste – gildide seisukohta, kõige suurem mõju oli Tallinna suurgildil. Kaupmehi ja käsitöölisi ühendavad organisatsioonid olid gildid ja tsunftid: Tallinna suurgild ühendas jõukaid sakslastest kaupmehi ja Mustpeade vennaskond vallalisi kaupmehi (kaupmehi ühendavate gildide liikmeks eestlasi ei võetud). Käsitööliste gild oli tsunftide katusorganisatsioon, mille eesotsas oli oldermann; Kanuti gild ühendas sakslastest käsitöömeistreid (rätsepad, kullassepad, kalevišäärijad, kingsepad, sepad, pagarid, sadul- ja rihmsepad, vöösepad, maalrid ja portreemaalijad, klaassepad, tislerid, ratta- ja tõllasepad, pottsepad, treialid, vasksepad), Olevi gild eestlastest käsitöölisi (lihunikud, köösnerid, kivi- ja müürsepad, voorimehed, õllekandjad, kanepiketrajad ja köiepunujad, mündrikud, puusepad, kandjad, kalakaubitsejad, soola- ja viljakaalujad). Eraldatud Toompeal asuvaid käsitöölisi ühendas Toomgild.

Käsitöömeistreid ühendavad organisatsioonid olid tsunftidesse, mis olid ühe või mitme lähedase käsitöö eriala meistreid ühendav organisatsioon (keskaja lõpuks oli Tallinnas ~20 tsunfti). Tsunftid hoolitsesid oma liikmete majandusliku heaolu eest ja võitlesid kaupmeestega, et need ei ujutaks transiitkaupadega üle kohalikku turgu ja seeläbi ei alandaks toodete hindu. Tsunftide tegevust määratlesid Skraad, mis oli rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri, mis sätestas tootmise ja turustamise, meistriks saamise ja tsunfti sisekorrareeglid.

Maarahvas Tallinnas

Kuna Tallinna kodanikuks võis saada vaid vabade vanemate lapsena, siis 14. ja 15. sajandil veel esineb kodanikeraamatutes ka eesti nimesid, kuid pääsu linnakodanike hulka piiras kõigepealt siiski suhteliselt kõrge kodanikumaks. Hiljem aga tõusid sotsiaalsed ja lõpuks ka rahvuslikud barjäärid ning eriti 17. ja 18. sajandil, koosnes kodanikkond põhiliselt sakslastest ja neist saanuteks. Maarahvas ja mittesakslasted olid linnaelanikud (inwaner, Einwohner), ent väga harva linnakodanikud.

Kuna aga arenev linn vajas pidevalt uusi elanikke, siis oli vastavalt linnaõigusele õigus ühe aasta takistamatult linnas elanud ka sunnismaisel talupojal saada linnaelanikuks. (Vaata "Linnaõhk teeb vabaks".)

Linnakaitse[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandi lõpul ehitatud Tallinna linnamüüri suurtükitorn Kiek in de Kök
Aastatel 15181529 ehitatud Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Paks Margareeta

15. sajandi esimesel poolel ehitati Tallinna linnamüür ulatuslikult ümber, müür tehti paksemaks ja ehitati 11–16 meetri kõrguseks. 1414. aastast säilinud nimekirjas oli 27 kaitsetorni. 15. sajandi teisel kolmandikul ehitati ümber ja varustati eesväravatega ka kõik linnamüüris olevate läbipääsuväravate väravatornid ja moderniseeriti ka linnamüüri kaitsetorne.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna linnamüür#15. sajandi ümberehitused.

Linnasaras[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna linnamüüriga ümbritsetud linna ümbritsesid eeslinna asumid. Esimesed asustuskohad olid Kalamaja, Köismäe ja Kalarand – Kalamaja ja Kalasadama kohal; Tõnismägi; Kivisilla; Härmapõllu; Pleekmäe; Härjapea jõe ülemjooksul – Ülemiste järve juures. Eeslinnades keskajal leidunust on säilinud ainult 14.19. sajandist pärinev Jaani Seegi kirik Tartu maanteel, endises Kivisilla eeslinnas ja 15. sajandist pärineva Pirita kloostri varemed tolleaegsest linnast 7 km kaugusel kirdes. 16. sajandi keskel elas Tallinna müüride vahel arvatavasti 7000–8000 elanikku, lisaks linnasarases paiknevate eeslinnade ehk alevite rahvastik.

Toompea Liivi ordu kantsina[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa ordu., Liivimaa ordu, Tallinna komtuurkond, Tallinna komtuur

1343. aastal pärast Jüriöö ülestõusu, mille Liivi ordu maha surus, läksid Liivi ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kuningas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346, pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna linnusega, 1347. aastal Liivi ordule.

Toompea linnus koosnes Väikesest linnusest, kus asusid Tallinna komtuur ja kaitsemeeskond, ning Suurest linnusest, kus asus Tallinna piiskopkonna Tallinna piiskop. Tallinna piiskopil puudus ulatuslikum ilmalik võim, piiskopi residents oli Tallinnas, Toompeal Tallinna toomkirik, talle kuulusid siiski mõningad valdused Põhja-Eestis, millest olulisimad olid Kiviloo (Fegefeuer) ja Porkuni (Borkholm) piiskopilinnused. On ka teada, et vähemalt 16. sajandil omasid Tallinna piiskopid ka ilmalikke vasalle.

Linnuses kehtis maa- ja rüütliõigus ning orduvõimu all oli ka Toompea nõlva all asunud Toompea eeslinna piiresse Kassisaba ja Tõnismäe piirkond 1348. aastal loovutas Tallinna raad, kellele seni oli Tallinnas kuulunud vaid Toompea, ka osa senisest Tallinna linnakogukonna ühisest maavaldusest, Tallinna linnasarasest, heina-, karja- ja juurviljamaaks Toompea saarlavaga edelast külgneva suure maa-ala, mis ühtlasi haaras Kassisabaga ka Tõnismäe kõrgendiku, kus oli juba 12. sajandil külamoodi asustus. 1415. aastal kinnitas Tallinna komtuur (1411–1417) Johann von Boderick, kokkuleppe Tallinna bürgermeistrite ja raega kalurite kohta linnakoplis.

Next.svg Pikemalt artiklis Toompea Väike linnus.

Reformatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reformatsioon., Reformatsioon Liivimaal, Pildirüüsted

Esimesed märgid reformatsiooniliikumisest olid Riias, juba 1521. aastal saabus sinna esimene protestantlik jutlustaja, kes saavutas peagi rae toetuse. 1524. aastaks oli Riia ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda ka teistes suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Liivimaal teostus reformatsiooni alguses linnareformatsioon (linna raad), mis tõi kaasa linnade iseseisvumise ja kiriku võimu alt vabanemise.

14. septembril 1524 toimusid Tallinnas pildirüüsted, kui mitmesajapealine sakslastest ja eestlastest koosnev märatsev rahvahulk tungis dominiiklaste Püha Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikutesse, purustas seal pühapilte ja kujusid, altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboliteks.

Tallinn otsustas uut usutunnistust vanale eelistada 1525. aasta alguses, ehkki ametlikult võeti luterlik usutunnistus vastu alles 1530. aastatel, pärast seda, kui ka Lübeck oli katoliiklusest protestantluse kasuks loobunud. Reformatsiooniga sekulariseeriti kiriku varad, nii et valitsejad ja linna raad said neid vabalt kasutada. Tallinnas tegutsenud dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuaril 1525 ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks. Luterliku reformatsiooni tulemusel võttis Tallinnas luterlik kogudus üle Tallinna toomkiriku, millega koos korraldati ümber ka toomkool. Endine dominiiklaste Püha Katariina klooster taastati ja kohandati 1550. aastaks Tallinna triviaalkooliks, mis pidi täitma nii saksa kui ka ladina kooli ülesandeid.

Vene-Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Erik XIV Domenicus ver Wildti maalil
Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda., Jeruusalemma mäe lahing, Liivimaa sõda

1558. aastal algas Vana-Liivimaa ja Moskva tsaaririigi vahel aastatel 1558–1561 kestnud Vene-Liivi sõda.

1560. aasta septembri alguses seadsid Vana-Pärnust ja mujalt Läänemaalt röövretkelt tulnud venelaste väesalk oma laagri üles Harku mõisas. Venelaste väesalgast teada saanuna otsustasid tallinlased rünnata. 11. septembri varahommikul tungiti kallale ühele venelaste eelsalgale. Esimene lahing leidis aset Tallinna lähedal liivaluidetes Vana-Pärnu maantee ümbruses umbes Rahumäe ja Nõmme vahel. Tallinlased lõid puruks venelaste eelsalga, võtsid ära nende Läänemaalt röövitud sõjasaagi a võtsid vangi ka mõned venelased. Vene väed lahkusid Põhja-Eestist.

Vene-Liivi sõja käigus viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler ei suutnud kaitsta Põhja-Eestit Moskva tsaaririigi ja tsaar Ivan Julma vägede eest ning 1561. aasta 6. juunil andsid Tallinna all-linn ja kodanikud Rootsi kuningale Erik XIV-le ustavusvande ja tunnistasid vabatahtlikult Rootsi kuninga võimu Tallinna üle. Maapiirkondade Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad vandusid Rootsi kuningale truudust 4. juunil 1561.

Toompeal asunud endine Liivi ordu Tallinna ordulinnus, mille komandant oli Caspar von Oldenbockum, pidi pärast all-linnapoolset üleminekut Rootsi kuninga võimu alla, pärast mõningast piiramist alistuma.

Rootsi aeg Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuninga võimu tunnistamise järel Põhja-Eestis, moodustati Rootsi kuningale alluvatest Põhja-Eesti aladest Eestimaa provints, provintsi keskus oli Tallinnas, kus asus ka Eestimaa kuberner.

Aastatel 15611710, kuulus Tallinn iseseisva haldusterritooriumina Rootsi kuningriigi, Läänemereprovintside Eestimaa provintsi, mida valitses aastatel 1561–1674, Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner.

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg., Rootsi aeg Tallinnas

1561. aastal likvideeriti reformatsiooni järel Tallinna katoliiklik piiskopkond, ala läks luterliku Rootsi territoriaalkiriku võimu alla (Vt. Eestimaa piiskopkond territoriaalkirikuna). Tallinna all-linna kirikutest (Tallinna Niguliste kogudus, Tallinna Oleviste kogudus, Tallinna Jaani kogudus (eesti) ja Tallinna Mihkli kogudus (soome-rootsi)) moodustati Tallinna konsistoriaalringkond, mille juhiks nimetati Tallinna superintendent. Toompeal asunud Tallinna Kaarli kogudus ja Tallinna Toompea saksa kogudus kuulusid Eestimaa konsistoriaalringkonda.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal, 1569. aasta juulis saabusid Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik ning pommitasid Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt, riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570. aastal toimus Tallinnas Klaus Kurselli juhitud Rootsi asehalduri ja keskvõimu esindajate vastu korraldatud relvastatud vastuhakk, mille käigus mässajad Klaus Kurselli juhtimisel hõivasid Toompeal asuva Väikese linnuse ja vangistasid kuberner Gabriel Kristiernsson Oxenstierna. Mässu põhjuseks oli pikaleveninud Põhjamaade seitsmeaastane sõda (1563–1570), mille käigus oli Liivimaal kohalikest aadlikest ja linnakodanikest moodustatud kolm lipkonda pikka aega palgata. 7. jaanuaril 1570 võttis Liivi sõjas Rootsi poolel olnud mõisameeste pealik Klaus Kursell ootamatu rünnakuga oma valdusse Toompea Väikese linnuse. 24. märtsil 1570 võtsid aga rootslaste väed Toompea lossi kavalusega tagasi. Klaus Kursell ja enamik mässus osalenud mehi vangistati. Kursell mõisteti varsti surma ja hukati koos paari kaaslasega[9].

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda. (15631570), Klaus Kurselli mäss

1570. aastal algas uuesti sõjategevus Põhja-Eestis, milles osalesid Rootsi väed ning Vene tsaariga võimu nimel kogu Liivimaal Venemaa vasalliks hakanud Liivimaa kuningas Magnus, mille käigus toimus I (21. august 157016. aprill 1571) ja II (23. jaanuar15. märts 1577) Tallinna piiramine, mille käigus rüüstati Tallinna eeslinnu ja ümberkaudseid maid ning purustati ka Pirital asunud Pirita klooster.

Kaitseehitiste täiendamiste kõrval muudeti ka linnaelanike kaasamiseks linnakaitsesse ja linnakodanike paremaks organiseerimiseks linnakvartalite halduse põhimõtteid ja 1580. aastatest muutusid varasemaga võrreldes ka kvartalite piirid ja linnakvartaleid hakati nimetama linnaväravate järgi, mis vastavasse kvartali piiridesse jäid (Suure Rannavärava, Viruvärava ja Harju värava) ja algul ka muude silmapaistvate hoonete järgi (näiteks Hobuveski).

Next.svg Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda. (15701595), Hannibali rahvas ja Ivo Schenkenberg

Kahekümneviieaastase sõja lõpetanud ja 1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahulepinguga määrati kindlaks Moskva tsaaririigi – Rootsi piir Soomest kuni Põhja-Jäämereni. Rootsi sai vastavalt lepingule oma kaupmeestele vabade kaubahoovide kasutamise Moskvas, Novgorodis ja Pihkvas. Moskva tsaaririik sai oma kaupmeestele samad õigused Viiburis, Turus ja Tallinnas.

Rootsi-Poola sõda (1600–1611)
Next.svg Pikemalt artiklis Sõda Sigismundiga., Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Aastatel 1598–1599 kestnud kodusõjas (Sõda Sigismundiga) sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema. Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala. Sõja alustamiseks tuli Karlil esmalt kindlustada oma võim Eestimaal, kus kohalik aadel ja linnad oli endiselt Sigismundile truud. Karli pooldajad hõivasid 1600. aasta kevadeks tähtsamad Eestimaa linnused. Aprillis läksid Karli poole üle ka Tallinn ja Eestimaa aadel. Järgnevalt toimunud Rootsi-Poola sõdades (1600–1611, 1617–1618, 1621–1625, 1626–1629) toimus sõjategevus Lõuna-Eestis ja Lätimaal ning sõjategevus Tallinnani ei ulatunud.

Tallinn 1630. aastal
Tallinn 1650. aastal
Tallinn 17. sajandi keskel. Adam Oleariuse gravüür

Rootsi kuningriigi koosseisus arenes Tallinna ja teiste mereäärsete linnade kaubandus turvaliselt ja jõudsalt, kuna Läänemeri oli muutunud Rootsi võimu all Rootsi "sisemereks". Rootsi võimu kaitse all arenes kaubandus ka Narvas, sest sealt kulges piki Narva jõge kaubatee Pihkvasse, Novgorodi ja Moskvasse. Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17. sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Tallinna asemel Narva Rootsi kuningriigi Läänemereprovintside pealinnaks[10]. 1600. aastal kehtestati Tallinna rae poolt kooliseadus, mis reguleeris Tallinna linnakooli tegevust. 1631. aastal avati Tallinna gümnaasium, 4-klassiline gümnaasium andis lõpetanutele heatasemelise akadeemilise humanitaarhariduse, mis võimaldas jätkata õpinguid ülikoolis. 17. sajandi keskpaigaks oli Tallinnas viis põhilist kooli: Tallinna gümnaasium, gümnaasiumi eelastmena tegutsev triviaalkool ehk väike linnakool, linnaelanike vaesematele kihtidele mõeldud Tallinna toomkool, Tütarlastekool ja Pühavaimu kiriku koguduse kool. 1659. aastal määras Rootsi valitsus Tallinna revidendiks Hendrick von Elswicki.[11]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda., Läänemereprovintsid
Linna ja linnakaitse areng

17. sajandiks olid välja kujunenud kolm Tallinna eeslinna: Kalamaja-Köismäe, Tõnismäe ja Kivisilla-Pleekmäe ning Toompea eeslinn, mille piires 17. sajandil teostati uus Tallinna kindluse täiendavate kaitserajatiste, Tallinna muldkindlustusvööndibastionide, raveliinide ja reduutide süsteemi projekt, millest realiseeriti vaid osa: Skoone bastion, Ingeri bastion, Rootsi bastion. Tallinna all-linna ja ka Toompea arengule "aitas kaasa" 1684. aasta Tallinna suurtulekahju, mille järel ehitati mahapõlenud puitehitiste asemel Toompeal uued kiviehitised.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna muldkindlustusvöönd., Tallinna bastionid
Põhjasõda ja "Rootsi aja" lõpp

1700. aastal alanud Põhjasõda sõjategevus jõudis Tallinna alles 15. augustil 1710, kui Vene väed piirasid ümber Tallinna, tõkestades toiduainete sisseveo ja joogivee saamise Ülemiste järvest. Pärast 45 päeva kestnud piiramist (ilma sõjategevuseta), mille käigus hukkus katku ja nälga enamik (90%) linna garnisoni ja linnaelanikke alistusid Tallinna linn, Eestimaa rüütelkond ja Tallinna Rootsi garnison 29. septembril 1710 Vene tsaari Peeter I vägedele.

Tallinna täiendavad muldkindlustused enne 1710. aastat
Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1710).

Tallinn Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

1700. aastal alanud Põhjasõja tulemusena alistus Tallinna linn 1710. aastal pärast piiramist ja suure osa linna kaitsjate ja elanike katku suremist tsaar Peeter I vägedele.

Rootsi kuningriik loovutas sõja käigus vallutatud Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos ja Viiburi lääni osagaga ning linnad Riia, Dünamünde, Pärnu, Tallinna, Tartu, Narva, Viiburi, Käkisalmi ja muude eelpoolnimetatud provintside linnade, kindluste, sadamate, asulate, distriktide, randadega ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal ja Tallinna linn koos Tallinna kubermanguga liideti Venemaa keisririigiga. Tallinna linn ja Paldiski omandasid Venemaa keisririigi jaoks põhilise tähtsuse sõjalise meresadamana keisririigi läänepiiril.

Pärast Põhjasõda jäi kapitulatsiooniakti alusel Tallinnas kehtima linna seisuslik omavalitsus (Tallinna raad).

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda Eesti alal., Tallinna piiramine (1710), Põhjasõda

Tallinn sõjasadamana[muuda | muuda lähteteksti]

1714. aastal rajati Venemaa keisri Peeter I korraldusel Tallinna kesklinnas Tallinna lahe ääres asutati Admiraliteedi töökojad sõjalaevade ehitamiseks ja varustamiseks. Admiraliteedi ülesanne oli remontida ja varustada Tallinnas baseeruvaid Venemaa keisririigi sõjalaevastiku laevu ning tehasel oli selleks vajalike hoonete kompleks, sh töökojad, ellingud, laod, sepikojad, haldushooned ja arsenal. Admiraliteedile kuulusid ka Tallinna köiemanufaktuur, ehitusettevõtted, telliselööv ja saeveski. 1732. aastaks olid peamised admiraliteedi töökojad valmis ehitatud. 1730. aasta paiku asutati Tallinnas ka sõjaväekolleegiumi poolt Tallinna garnisonikool, kus sõjateaduse ja humanitaarainete kõrval valmistati ette ka mitmeid sõjaväele vajalikke oskustöölisi, nagu puuseppi, kingseppi, rätsepaid jt.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna sõjasadam.

Tallinna kubermang[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna kubermang., 1719–1783

Vene tsaar Peeter I ukaasiga 29. maist 1719 moodustati Tallinna kubermang (vene Ревельская губерния, Reveli kubermang), mida valitses Tallinna kindralkuberner ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti maakonda (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa), kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga. 1719. aastal viidi Venemaa keisririigis läbi territooriumide haldusjaotuse reform, mille käigus jagati kubermangud provintsideks ja provintsid distriktideks. Tallinna kubermangu haldusjaotus, seoses tema väikese territooriumiga ei jagunenud provintsideks, vaid ainult distriktideks: Harju distrikt, Haapsalu distrikt, Järva distrikt ja Viru distrikt.

Tallinna asehaldurkond[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783.
Tallinna linn, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1798.
Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna asehaldurkond.

1775. aastal Venemaa keisririigis sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel moodustati Tallinna kubermangu asemele 1783. aastal Tallinna asehaldurkond, mida juhtis kindralkuberner, keskusega Tallinnas [12]. Asehalduskorra periood lõppes pärast Katariina II surma 1796. aastal, mil Venemaa keiser Paul I taastas endised haldusvormid ja moodustas Eestimaa kubermangu, mille kubermangulinn oli endiselt Tallinn. 18. sajandi viimasel veerandil, keisrinna Katariina II valitsemisajal, kehtestati vene keele õpetamise kohustus Läänemere kubermangude linnades. Riigi poolt rahastatavaid koole hakati nimetama rahvakoolideks. Tallinnas jäid vastava kolleegiumi võimupiiridest siiski välja Tallinna gümnaasium, toomkool ja sõjaväestatud garnisonikoolid.

Aastatel 17881790 toimunud Vene-Rootsi sõja ajal ilmus Rootsi laevastik 2. mail 1790 Tallinna lahte, kus 13. mail toimunud Tallinna merelahingus oli Venemaa sõjalaevastik võidukas.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1788–1790)., Tallinna merelahing
Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang.
Tallinna kaart, aasta 1810

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1805. aastal asutati Tallinna Kubermangugümnaasium. 1805. aastal asutati ka esimesed Tallinna elementaarkoolid eraldi poeglastele ja tütarlastele, misjärel sai edasi õppida teises kooliastmes, kaheaastase õpiajaga kreiskoolis, mis valmistas õpilasi ette gümnaasiumi astumiseks. 1814. aastal oli Tallinnas ka 12 erakooli. Elementaarkoolid määratud füüsilise tööga seotud linnaelanike alamkihtidele, kreiskoolid kaubanduse ja käsitööga tegelevatele keskkihtidele ja gümnaasiumid elanikkonna jõukamale osale. Gümnaasiumid ja toomkool olid ette nähtud üksnes poeglastele. Tallinna Suures Tütarlastekoolis oli õppetöö sisult sarnane poeglaste kreiskoolide omaga. 1821. aastal alustas tööd Tallinna tütarlaste vaestekool, kus algselt anti vaid usuõpetust ja mis oli ka ainus eesti õppekeelega kool Tallinnas. Alles 1852. aastal asutati keskharidust andev Tallinna Kõrgem Tütarlastekool.

19. sajandi alguses (1819) oli Tallinn jaotatud 7 linnajaoks: I Toompea koos eeslinnaga; II Tallinna all-linna 1. osa; III Tallinna all-linna 2. osa; IV Kalamaja, Kopli, Merimetsa, sadama-ala; V Narva maantee ümbrus, Kadriorg, Lasnamäe tagumine osa; VI Tartu maantee ümbrus, Lasnamäe eesmine osa; VII Pärnu maantee ümbrus, Kristiine, Tondi, Nõmme. Lisaks eeslinnadele oli linna ümber veel ligikaudu 40 suvemõisa.

Tallinna linna ja uute kvartalite arengut piiras 14. aprillil 1825 Riia sõjakuberneri ja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri markii Filippo Paulucci välja antud ehitusmäärus, mis kitsendas ehitustegevust Tallinna kindluse ja linna eeslinnades. Tallinna kindluse ümbrus oli jaotatud neljaks kindluse-eelseks piirkonnaks (Festungs-Distanzen). Tallinna kui Venemaa keisririigi Balti laevastiku baasi kindlustamiseks ehitati Tallinna sõjasadama kaitseks Tallinna lahe äärde keiser Nikolai I korraldusel aastatel 18291840 Kaitsekasarm.

1840. aastaks ehitatud Kaitsekasarm. Makett kujutab hilisemat vangla-aega koos lisaehitistega
Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna sadam.
Tallinna vaade 19. sajandi lõpukümnendil
Tallinna linna plaan 1876. aastast

Ehituspiirangud tühistati alles pärast 1. jaanuari 1858, mil Tallinn kustutati Venemaa kindluste nimekirjast ja anti Tallinna Insenerikomando ülema alampolkovnik Krausoldi poolt üle Eestimaa kuberneri eriesindajale. Venemaa keisririigis oli Tallinn jätkuvalt Eestimaa kubermangu halduskeskus. 1877. aastal liideti linnaseadusega Tallinnaga senini iseseisev Toompea linnaomavalitsus.

19. sajandi lõpus toimunud tööstuse arenguga suurenes linnaelanike arv ning tekkisid ka uued elurajoonid: Kivivõllaste (1873. Tatari-Veerenni tänava ristmik); Juhkentali (1874); Uus Maailm (1873–1883); Kassisaba (1877); Sibulaküla (1882); Kitseküla (1898); Kelmiküla (1898). 1870. aastal täienes Eesti linnade alghariduse süsteem uue koolitüübiga – linnakooliga, mille ülesandeks oli alghariduse andmine kõikidest seisustest lastele. Tallinna 3-klassiline Linnakool avati 1873. aastal. Linnakoolid ja kõrgema astme algharidust andvad kreiskoolid olid poeglaste õppeasutused. Poeglaste erakool, Eestimaa Rüütli- ja Toomkooli õigused olid võrdsustatud gümnaasiumiga. Linna tütarlastekoolide (Tallinna Kõrgem Tütarlastekool) kõrval töötas Tallinnas ka kolm sama astme erakooli. 1873. aastal avati vene õppekeelne Tallinna Aleksandri Gümnaasium ja 1874 Tallinna Tütarlaste Progümnaasium ning 1881. aastal avati tööstus- ja äriringkondade huvidele vastav Tallinna Peetri Reaalkool. Kutsehariduseks rajati Tallinna Raudtee Tehnikakool. 1890. aastal nimetati ümber ka senine Tallinna Kubermangugümnaasium Tallinna Nikolai I Gümnaasiumiks, kus õppetää toimus vene ja saksa keeles.

Aleksei Bogoljubov "Tallinna sadam" (Õli lõuendil, 1853)

20. sajandi alguses tekkis Pelgulinna asum, Balti Puuvillavabriku tööliste Sitsi asum ja 1912–1915 loodi Vene-Balti laevaehitustehase töölisasula Kopli poolsaarel.

Linnataristu areng[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aastal asutasid firma "Weir&Co", Tallinna linnavalitsus ja Tallinna gildide vanemad "Revaler Gesellschaft für Wasserleitung und Gasbeleuchtung" (Tallinna Veejuhtimise ja Gaasivalgustuse Ühing), mis kavandas Tallinna linna vee-, kanalisatsiooni ja gaasimajanduse väljaehitamise ning 1867. aastal avati 20 avalikku veevõtukohta ja 1882. aastal koostas Tallinna linnainsener Carl Gustav Jacoby projekti Toompea kanalisatsiooni ehitamiseks. Tallinna veevärgi peamagistraal kulges Ülemiste järvest piki Tartu maanteed Viru väljakuni, sealt piki Viru tänavat Raekoja platsini, kust hargnes laiali piki linna tänavaid. 1881. aastal valmis Saksamaalt pärit insener Salbachi koostatud Tallinna veevarustuse rekonstrueerimise projekt, alustati Masina tänaval uue veepumbajaama ehitust ning algas ka inseneride Esseni ja Friedrich Axel von Howeni projekteeritud Tõnismäe veetorni ehitus.

Viru tänav. Viru värava eesvärav hoburaudtee ehitamise ajal 1888. aastal

1862. aastal võeti Venemaal vastu Venemaa sisekubermangude politsei ümberkorraldamise seadus, mis koos kõigi linnade politseivalitsuste, -kohtute ja -ametite töökorralduse muudatustega aga kehtestati Venemaa keisririigi Läänemereprovintsides ja Tallinnas alles 1888. aastal. Politseireformi tulemusel jaotati linn senise 7 linnaosa asemel politseijaoskondade järgi 6 linnaosaks[13]: VI jsk Vanalinn, V jsk Toompea ja Kassisaba, IV jsk Kesklinn, III jsk Suur-Tartu maantee ümbrus, II jsk Kadriorg, I jsk Tallinna lahe äärne Kopli ja Vanasadama piirkond.

24. augustil 1888 avati Tallinnas hoburaudtee "konka"[14]. Regulaarne hoburaudtee liiklus Tallinna esimesel liinil avati marsruudil Vene turgKadriorgNarva mntA. Weizenbergi tänavJ. Poska tänav; 22. septembril 1888 alustas teine liin: Vene turg – Suur-Tartu maantee, Heeringa tänav; 28. märtsil 1901 avati veel kolmas trammiliin Vene turg – Pärnu maantee (algselt sai hobutrammiga sõita piki Viru tänavat läbi Viru värava eesväravate vanalinna, Raekoja platsi kõrval asunud Vanale turule, hiljem aga marsruudil Viru väljak – Pärnu maantee – Vabaduse väljak – Suur-Roosikrantsi tänav – Pärnu maantee kuni Tallinna–Narva raudteeni)[15],[16].

Majanduse areng, 19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1881–1883 ehitatud F. Wiegandi masinatehase masinatsehhi hooned Põhja puiesteel (endine Troonipärija puiestee)
Algne Balti jaama vaksalihoone

19. sajandil asutati Tallinnas Drümpelmanni masinatehas (1828), Jürgensi masinatehas (1858), Friedrich Wiegandi masinatehas (1859), Franz Krull Krulli masinaehitustehas (1865) ja 19. sajandi lõpus asutati Tallinnas suurtööstus ning rajati Makarovi ja Grafi saeveski (1876), V. Roseni masinatehas (1877), Tallinna pärmivabrik (1878), Neudorfi mehaanikatöökoda koos malmivaluga (1878), Lutheri mööblivabrik (1880), E. Lausmanni masinatehas (1881), Eduard Johansoni Tallinna paberivabrik E. J. Johanson (1887), Volta masinatehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku (1826–1893) asemele E. Osse ja Ko tselluloosivabrik (1894–1912) ja Dvigateli vagunitehas (1899).

Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudteevõrgu areng. 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Algselt oli Balti jaam mitte tupikjaam, vaid läbisõidujaam, kust raudtee läks edasi Admiraliteedi basseinist möödudes Tallinna sadamasse. Paljurööpaline jaama-ala jätkus sealt tegelikult palju põhja poole kuni Skoone bastionini. Tallinnasse ehitati kogu raudtee veermikku teenindav Raudteede peatehased.

Tänu majanduse arengule püstitati Tallinna kesklinna sellised uusehitised nagu Tallinna Linna Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi pritsimaja (1872–1873), Peeter I nimeline Reaalkool (1883), ringkonnakohtu hoone (1895), Tallinna Klubi Karja tänav 20 (1899), Vene turu Turu Kaubamaja (1899), Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone (1915), Eestimaa Põllumajandusseltsi näitusehoone (1896) Näituse väljakul.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta sündmused Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta revolutsiooni mälestusmärk

20. sajandi alguses intensiivistunud poliitiline tegevus päädis Tallinnas töölismeeleavaldustega ning kesklinnas 16. oktoobril 1905 toimunud demonstratsiooniga, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni masinatehase juurest ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit) ning avas kogunenute kohta tule tappes tapeti 90 ja haavates 200 inimest.

Uuel turul avati 1931. aastal tragöödia mälestuseks 1905. aasta revolutsiooni mälestusmärk.

Majanduse areng, 20. sajandi algus[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses töötas Venemaa keisririigi Admiraliteet välja plaani Venemaa sõjalaevastiku uuendamiseks ja moderniseerimiseks, milleks asutati Tallinnas, kui Balti laevastiku põhibaasis uued laevaehitus ja remonditehased: Bekkeri laevatehasBekkeri sadamas; Vene-Balti laevaehitustehas, Vene-Balti sadamas Kopli poolsaarel; Noblessneri laevatehasPeetri sadamas.

Linnataristu areng, 20. sajandi algus[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses muutus Eesti ja Tallinna linnaelanikkond endisest seisuslikust ühiskonnast kodanikuühiskonnaks, 19. sajandi lõpul alanud Venemaa keisririigi venestamispoliitika tulemusel nõrgenes senine baltisaksa aadelkonna ülemkihi võim ja Vene linnaseadusega omandasid Tallinnas linnakodaniku õigused ka eestlastest linnaelanikud, mille tulemusel valiti 1906. aastal esmakordselt vene ja eesti linnavolikogu koalitsiooni kandidaat Voldemar Lender (linnapea 1906–1913).

Esimene eestlasest Tallinna linnapea (1906–1913) Voldemar Lender

Intensiivse urbaniseerumise ajastu (19. sajandi lõpp – 20. sajandi algus) tõi kaasa peamiselt tehaste ja vabrikute püstitamise ning vastava taristu rajamise. Tallinnas piirnes ehitustegevus põhiliselt vanalinna hoonete ümberehitamisega, vaevaliselt laienes hõre ja madal ühiskondlike hoonete vöö ümber endise kindlustusvööndi.

20. sajandi alguses koostati generaalplaan Tallinna city’st: Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt (1913), mis käsitles Tallinna kui tormiliselt kasvavat suurlinna. 1915. aastal tegutses Tallinna linna asutustena 13 alg- ja täienduskooli ning 4 keskkooli. Kutsehariduse vallas tegutsesid tsaariaja lõpuaastail teiste hulgas Tallinna Raudtee Tehnikakool, Tallinna kunsttööstuskool, Sinaida Mölder-Kovalenko juurdelõikus- ja õmbluskool, Liivi- ja Eestimaa Põllutöökool, Tallinna Linna Poeglaste Kaubanduskool.

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aastal alanud Esimene maailmasõja lahingutegevus Tallinnani ei ulatunud, kuid alanud sõda mõjutas linna elu juba 1912. aastal alanud Peeter Suure merekindluse ehitus ning Tallinnas paiknenud Venemaa keisririigi Balti laevastiku põhibaas, koos laevastikuga.

Enne Esimest maailmasõda hakati välja arendama Tallinna ümbruses asuvaid aedlinnu: Peeter Suure merekindluse ametnikele Pääskülla Peetri Sloboda; Lillep-Varsaallika aedlinn – Pirita jõe oru linnapoolsele nõlvale; Männiku ja Saku vahele nn. Romanovite aedlinn, kuid piirkonna andmise tõttu merekindluse kaitserajatisteks rajati aedlinn hoopis Viimsis.

Äärelinnades ehitati aedlinnad: Merivälja aedlinn (1924); Kivimäe (1924), Rahumäe (1926), Hiiu (1926).

1917. aasta revolutsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta veebruarirevolutsioon (tolleaegse ajaarvamise järgi Märtsirevolutsioon) algas Tallinnas 14. ja kestis kuni 17. märtsini (vkj. 1.–4. märtsil) 1917. Revolutsioon Tallinnas algas 14. märtsil 1917 Tallinnas Tallinna Kopli piirkonna sõjatehastes töölisstreikidega, millega liitusid sadamas ehitamisel asunud sõjalaevade Balti laevastiku Tallinna eskaadri madrused. Meeleavaldajad suundusid Suure Rannavärava juures asuva Tallinna vanglaks nr 1 muudetud keskaegse suurtükitorni Paks Margareeta juurde, kus vabastati kõik vangid ja vangla pandi põlema. Mässulised tungisid ka Toompeale, kus asusid Eestimaa kubermanguvalitsus ja kubermanguvangla ning Lasnamäele Lasnamäe Vangla juurde, kus samuti vabastati vangid ja vangla Toompeal pandi põlema.

Samal päeval algasid Tallinna ja selle ümbruskonna vabrikutes ja tehastes, sõjaväeosades ja sõjalaevadel tööliste, soldatite ja madruste saadikute valimised Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse[17],[18],[19]. Valitud 198 saadikust oli bolševikke vaid 58, esseere 87, menševikke 29 ja parteituid 22 saadikut[20]. Valimistulemustes tuleb arvesse võtta Tallinnas ja Põhja-Eestis asunud Venemaa revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväeosade isikkoosseisuga. Juba samal päeval tuli nõukogu Mere puiesteel asuvas Grand Marina kinos kokku.

Kaksikvõim 1917. aastal Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

6. augustil 1917 toimunud Tallinna Linnavolikogu valimistel, kus osalesid ka Tallinnas asuvad Venemaa regulaararmee ja sõjalaevastiku sõjaväelased ning madrused, said Tallinna Linnavolikogus enamuse Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja VSDT(b)P Tallinna organisatsiooni saadikud ning linnavalitsuse juhatajaks valiti VSDT(b)P esindaja Voldemar Vöölmann, aseesimeheks aga sotsiaalrevolutsionäär Jakob Ümarik ja Jaan Anvelt valiti Tallinna Linnavolikogu juhatajaks[21].

Next.svg Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal.

Aastatel 1917–1918 toimus Tallinnas revolutsiooniliste Venemaa keisririigi sõjaväelaste ja madruste toetatava bolševikest ja esseeridest koosneva Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel ka kogu Eestimaa kubermangu komissari Jaan Poska võimult tõukamine.

1918. aasta veebruaris asusid Saksamaa keisririigi väed pärast ajutist Brest-Litovski vaherahu uuesti pealetungile ning Tallinna linna ning Eesti bolševistlik juhtkond ja nõukogude võimuorganid ja Punakaart evakueerusid koos Balti laevastikuga läbi Soome, Petrogradi-Nõukogude Venemaale. Linnavalitsuse juht Voldemar Vöölmann jäi aga Tallinnasse ning teavitas Saksa okupatsioonivõimu esindajale kindralleitnant Adolf von Seckendorffile, et Eestis ja Tallinnas on kehtestatud demokraatlik riigikord ning puudub vajadus kasutada linnas survevahendeid.

Seni Tallinnas varjatult tegutsenud Eestimaa Päästekomitee aga kuulutas algselt Pärnus ja seejärel Tallinnas välja 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvusmanifesti.

25. veebruaril jõudsid aga Tallinnasse Saksa keisririigi väed ning Tallinna ja Eesti okupatsioon kestis kuni 1918. aasta novembrini.

Märtsis 1917 aga linnavalitsuse juht Voldemar Vöölmann vahistati koos teiste volikogu liikmetega Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Eestist välja Nõukogude Venemaale.

Tallinn iseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal sai Tallinn Eesti Vabariigi pealinnaks.

1923. aastal võitis linnavolikogu valimised Töörahva Ühine Väerind ja 1934. aastal Vabadussõjalaste rahvaliikumine.

1. mail 1938 jõustus Linnaseadus, mille alusel Tallinna linnapea nimetati ülemlinnapeaks, linnas oli 145 773 elanikku[22].

1939. aasta sügisel lahkus Tallinnast 5200 baltisakslast ja Nõmmelt üle 1100.[23]

1940. aasta ja juunipööre[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta juunipöörde ajal, Kadriorgu Vabariigi President Konstantin Pätsi residentsi suunduvad meeleavaldajad

1940. aasta Eesti okupeerimisel ja sellele järgnenud annekteerimisel oli Tallinnal kui pealinnal ja riigi haldusasutuste hõivamisel eriline koht. Tallinnas viidi läbi 21. juunil 1940 nõukogude võimu kehtestamist toetav "töörahva manifestatsioon" Vabaduse väljakul ning meeleavaldus Kadrioru lossi ees. Tallinnas Laial tänaval asunud NSV Liidu saakonna rõdult tervitasid "tööliskolonne" NSV Liidu saatkonna töötajad ja eesti kommunistid.

1940. aastal liideti Tallinna linnaga Nikolai von Glehni väljaarendatud Nõmme.

Tallinna linn omandas NSV Liidule jälle põhilise tähtsuse Balti Laevastiku põhibaasina Läänemerel.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941).
Next.svg Pikemalt artiklis Tallinn ja Teine Maailmasõda.

1941. aasta ja Saksa okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Vabaduse väljak 10 majale. Rahvahulga kogunemine kohviku Kultus ette (1942-1944)

Saksa väed hõivasid Tallinna 28. augustil 1941.

1944. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna vabastamine.

Tallinna kesklinnast lääne pool asuvad Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi asum, neist kaugemal Paljassaare (Paljassaare poolsaarel) ja Kopli (Kopli poolsaarel), Harku järvest lõunas Väike-Õismäe ja Mustamäe, mis asuvad kunagistel Kadaka küla maadel. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinn, kus eristatakse Rahumäed, Männikut, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat jt paikkondi. 1960. aastatel hakati arendama elamupiirkondi Mustjõe, Tondi ja Mustamäe piirkonnas; 1970. aastatel Väike-Õismäel; 1980. aastatel Lasnamäel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnu Raid, Tallinn vanadel kaartide, KesKus, 3/2011
  2. Villu Kadakas: "Pringlikütid Vabaduse väljakul" Postimees, 25. aprill 2009 – Tallinna lahe ääres elanud küttide-kalastajate kogukond rajas oma hooajalise laagripaiga praeguse Vabaduse väljaku kohale arvatavasti umbes 3500 a eKr
  3. Arnold Paul Süvalep. Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist. III Vana Tallinn, 1938
  4. Rasmus Kangropool, All-linna topograafiast 14. sajandil. Linnaehituslikust struktuurist Taani aja lõpul ja orduaja algus (1310–1365), Vana Tallinn XIV(XVIII), Estopol, Tallinn 2003, lk 26
  5. Andres Ideon, Eeslinnastumisest Tallinna linnastus, Tartu Ülikooli Bioloogia-Geograafiateaduskond Geograafia Instituut, Magistritöö lk 30
  6. Tallinn, Tallinna kujunemine, eestigiid.ee
  7. Tuuli Jõesaar, Eesti vanim säilinud laev lebab rahapuudusel sügaval maapõues, Eesti Päevaleht, 4. aprill 2012
  8. Ants Hein (2012). "Oleviste pole kunagi olnud maailma kõrgeim ehitis". Imeline Ajalugu. 
  9. Liivimaa mõisamehed liivi sõja perioodil, Acta Historica Tallinnensia, 1. jaanuar 2006
  10. 1558–1710. Rootsi aeg. Kaubandus ja tööstus, www.estonica.org (vaadatud 24. august 2011)
  11. Pekka Erelt. "President Roosevelti esivanem oli pärit Tallinnast". Eesti Ekspress, 2. august 2017. Ekspress Meedia AS. Arhiiviversioon.
  12. 1781-06-13, Именной указ Екатерины о губерниях
  13. Raimo Pullat. Tallinnast ja tallinlastest. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 17–18
  14. Hobutrammivagunid, ajaluguyhistransport.eu
  15. Margus Kruut, Tallinna trammimuuseum, Tehnikamaailm, 4/2010
  16. Rööbastel troska, Tehnikamaailm, 3/2005
  17. М.А.Рутковский, Февраль семнадцатого и Балтийский регион
  18. Николай Александрович Борисов, КРЫМ В 1917 ГОДУ: ОТ ЭЙФОРИИ МАРТА К КОНФРОНТАЦИИ ОКТЯБРЯ. Николай Александрович Борисов, товарищ председателя Ревельского совета
  19. Фрида Яновна Андрэй
  20. Fjodor Raskolnikov (Раскольников Ф. Ф.), На боевых постах
  21. Sulev Mäeltsemees, Tallinn ja 24. veebruar 1918, Pealinn, 27.02.200
  22. Linnade rahvastik mais 1938. a. Alatine tabel nr. 15. Eesti Statistika, juuli-august 1938 (25. august 1938), nr. 200 (7) – 201 (8), lk. 416.
  23. Tallinn : lühientsüklopeedia. Tallinn, 1979, lk. 46

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634–1989" Grenader, 2011
  • "Tallinn legendides" Grenader, 2005
  • Raimo Pullat "Brief history of Tallinn" Estopol, 2000 ja 2003
  • "Acta Historica Tallinnensia" Teaduste Akadeemia Kirjastuse kogumike sari, alates 1997. aastast
  • "Tallinna ajalugu" (1860. aastateni; koostanud Raimo Pullat) Tallinn: Eesti Raamat, 1976
  • Dmitri Bruns ja Rasmus Kangropool "Tallinn sajandeis" Eesti Raamat, 1972
  • "Tallinna ajalugu" (XIX sajandi 1960. aastate algusest 1965. aastani; koostanud Raimo Pullat) Tallinn: Eesti Raamat, 1969
  • "Tallinn. Linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites" I–VII (koostanud Eduard Alamaa ja Aleksander Kivi) Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee, 1966
  • Hindrik Prants "Tuhande aastane Tallinn: lühikene Tallinna ajalugu: arenemine kaljusaarest riigi pealinnaks" Tallinn: T. Mutsu raamatukauplus, 1919

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]