Aleksander Kesküla

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aleksander Eduard Kesküla (21. märts 1882 Saadjärve vald, Tartumaa17. juuni 1963 Madrid, Hispaania) oli eesti poliitik ja revolutsionäär.

Varasem elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kesküla lõpetas 4. juunil 1903 Tartus gümnaasiumi. Sama aasta 3. septembril astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliige, heideti aga 24. aprill 1904. välja. Selle põhjuseks on peetud Kesküla ja Jaan Tõnissoni vastuolusid. Tema õpingud katkesid 1905. aasta sündmuste tõttu.

Ülikooli ta ei lõpetanudki. 8. augustil 1907 kirjutas ta rektori nimele avalduse, milles palus väljastada oma dokumendid, sest soovis 1905. aastal katkenud õpinguid jätkata mujal. Seejärel lahkus Eestist. 1908. aastal lahkus ta Venemaalt ja läks Saksamaale. Ta jätkas oma õpinguid Berliini ülikoolis

Esimese maailmasõja asus ta Šveitsi ning jätkas õpinguid sealsetes ülikoolides.

Tegevus Esimese maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Kesküla on tuntud kui endine sotsialistliku liikumise tegelane, kes Esimese maailmasõja ajal tegi koostööd Saksa keisririigi valitsusega. Tema plaan oli tõmmata Rootsi sõtta Saksa keisririigi poolel ja luua Põhja-Euroopas kaksikkuningriik Rootsist, Soomest ja Eestist. Eesti all mõtles ta Suur-Eestit, kuhu kuulusid Eesti, Liivimaa ja Ingerimaa. Ta lootis, et hiljem liituvad sellega ka Norra, Taani ja Island.

Aastatel 1915–1916 oli ta vahendaja Saksa keisririigi ja Venemaa VSDTP emigratsioonis olevate revolutsionääridega, kelle juht oli Vladimir Lenin.[1]

Next.svg Pikemalt artiklis Vladimir Lenin#Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

1916. aastal loobus ta koostööst Saksamaaga, sest sai aru, et ei suuda võistelda baltisakslaste plaanidega. Samas kaotas ta ka vene revolutsionääride usalduse. Ta läks elama Rootsi ja hakkas panustama ideele uuest Põhja-Euroopast.

Aleksander Kesküla põhiteesid poliitilises tegevuses:

  • Venemaa keisrriigi purustamine;
  • Venemaa surve vähendamine Õhtumaadele;
  • venelaste mõju vähendamine Euroopas, kas koos vene bolševikega (Leniniga) või ilma nendeta;
  • rahvusriikide loomine Venemaa läänealadel;
  • laialdane autonoomia nendele rahvustele, kelle eraldumine Venemaast ei ole võimalik geograafilistel põhjustel;
  • ukrainlaste ja valgevenelaste rahvuslik ja keeleline lahutamine Moskva-kesksest Venemaast;
  • Vestfaali rahu põhise, kolmele Euroopa suurriigile Inglismaale, Prantsusmaale ja Venemaa keisririigile põhineva süsteemi purustamine
  • Läänemere regioonis Põhja-Euroopa jõukeskuse loomine, mille tuumik oleks Rootsi, Soome ja Eesti.[2]

Hilisem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta elas aastatel 1916–1919 Rootsis. Mõistnud, et on Eesti Vabariigi poliitikaelust tõrjutud, läks ta 1919. aastal Šveitsi. 1932 kuni surmani elas ta Hispaanias.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti küsimus ja Põhjala küsimus : [27.-29.06. 1916 Lausanne'is esitatud märgukiri], prantsuse keelest tõlkinud Kaido Sirel. – Akadeemia 9/2000

Temast[muuda | muuda lähteteksti]

Hardi Volmer on tema elust teinud filmi "Minu Leninid".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]