Mine sisu juurde

17. sajand Eestis

Allikas: Vikipeedia

17. sajand Eestis oli ajastu Eesti ajaloos, osa Eesti varauusajast.

Rootsi Läänemere-äärsed valdused 1595

Ajaloosündmustele 17. sajandil Eestis osutasid kõige suuremat mõju Rootsi kuningriigi suurvõimu ajastu areng ning Rootsi ja Rzeczpospolita vaheline konkurents Kesk- ja Ida-Euroopa ning Läänemere regioonis domineerimise üle.

Vene-Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile. Liivimaa sõja, Vene-Poola sõja lõpetanud Jam-Zapolski vaherahuga läksid Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ning Tartu piiskopkonna alad) Rzeczpospolitale. 1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks ning endise Vana-Liivimaa alade valitsejaks oli Zygmunt III Waza. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile.

Poola kuningas 1587. aastast, Zygmunt III Waza ja 1592. aastast ka Rootsi kuningas Sigismund III Vasa

17. sajandi esimesel kolmandikul (täpsemalt 1600–1629) mõjutasid endise Vana-Liivimaa alasid ehk Eestit ja Lätit Rootsi päritolu Poola kuninga ning Rootsi kuninga vahelised sõjad: Poola-Rootsi sõda 1600–1611, 1617–1618, 1621–1625 ja 1626–1629.

Liivimaa alad aastatel 1585-1710

Rootsi aeg Põhja-Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1561. aastal andsid Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa ning Tallinna linna aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. 1581. Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest, nimelt neljast maakonnast (Läänemaast (koos Hiiumaaga), Harjumaast, Järvamaast ja Virumaast) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel nimetati ka Eestimaa hertsogkonnaks, kuna koos maadega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas.

 Pikemalt artiklis Idamereprovintsid#Eestimaa provints

Poola aeg Lõuna-Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond
Rzeczpospolita, 1619. aastal. Lõuna-Eestis on eraldi välja toodud: Pärnu vojevoodkond, Tartu vojevoodkond ja Võnnu vojevoodkond

Liivimaa sõja, Vene-Poola sõja lõpetanud Jam-Zapolski vaherahuga läksid Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ning Tartu piiskopkonna alad) Rzeczpospolitale. Rootsi ja Poola valdusi märkiv piir pandi paika 1582. aastal, sellest jaotusest kujuneski välja Eestimaa jaotus Eesti- ja Liivimaaks, mis likvideeriti alles 1917. aastal ühise Eestimaa kubermangu moodustamisega.

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund, Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda (Sõda Sigismundiga). Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

Rootsi-Poola sõda 1600–1611

[muuda | muuda lähteteksti]

Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala. Rzeczpospolita šlahta toetas plaanitavat sõda, kuna oletati, et sõjategevus piirdub vaid Eesti aladega. Ning kuna usuti, et Rootsi on nõrk vastane, siis loodeti vallutatavatel aladel endale peatselt uusi maavaldusi saada. Poolakate enesekindlus põhines peamiselt 16. sajandi edukatel sõdadel. Ka oli Poolas 10 miljonit elanikku Rootsi 1 miljoni vastu. Samas ei arvestatud tõsiasjaga, et elanike ja palgasõjaväe sõjaväelaste suhtarv oli Poolas üks Euroopa halvimaid ning, et üsna tugeva keskvõimuga Rootsi suutis kiiremini mobiliseerida suure armee. Samuti oli osa Rzeczpospolita armeest hõivatud sõjaga Moldaavias.

Poolaga sõja alustamiseks tuli Karlil esmalt kindlustada oma võim Eestimaal, kus kohalik aadel ja linnad oli endiselt Sigismundile truud. Karli pooldajad hõivasid 1600. aasta kevadeks tähtsamad Eestimaa linnused. Aprillis läksid Karli poole üle ka Tallinn ja Eestimaa aadel.[1] Samal kuul nõustus Poola Seim eraldama raha palgasõdurite palkamiseks, mille eest palgati 2400 palgasõdurit. Lisaks palgasõduritele oli Liivimaal 2000 sõjaväelast Võnnu vojevoodi Jürgen Fahrensbachi juhtimisel. Linköpingi riigipäeval andsid Rootsi riigi seisused nõusoleku sõjaks Poolaga.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)
Fjodor II Godunovi Euroopa ja Moskoovia kaart, Segadusteaegsest Moskooviast.
Hessel Gerritszi väljaanne.
Amsterdam, 1614

Käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud.

Poola-Vene sõja ja Moskoovia Segaduse ajal toetas Rootsi Moskva tsaari Vassili IV-t, vältimaks Poola-Leedu valitseja Zygmunt III Waza ülemvõimu kehtestamist Kesk- ja Ida-Euroopas. 1609. aastal sõlmiti Viiburis sõjaline liiduleping, millega Rootsi lubas saata tsaarile appi vägesid, nõudes vastutasuks Käkisalmi lääni. Hilisem 1619–1622 Eestimaa kuberner (maapealik) ning Tallinna linnuse ja lääni asehaldur, 16221630 Liivimaa kindralkuberner Jakob De la Gardie määrati Venemaale mineva ning peamiselt palgasõduritest koosneva väe ülemaks. De la Gardie sõjakäiguna tuntud ettevõtmine päädis Rootsi-Vene vägede jõudmisega Moskvasse ning Tušinost Vale-Dmitri vägede pagendamisega. 1610. aasta 4. juulil osales De la Gardie Klušino lahingus, mis lõppes Vene-Rootsi vägede lüüasaamisega. 1611. aasta aprillis sõlmiti üheksakuuline relvarahu, mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

 Pikemalt artiklis Segaduste aeg Moskoovias

Rootsi-Poola sõda 1617–1618

[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi kuningas (1611–1632) Gustav II Adolf

Poola-Rootsi sõda (1600–1611) oli katkenud 1611. aasta aprillis sõlmitud relvarahuga, mida hiljem pikendati. Rootsi kuningas Gustav II Adolf otsustas 1617. aastal ära kasutada soodsat situatsiooni ning rünnata poolakaid, Rzeczpospolita vasallriigis Kuramaa hertsogiriigis, kus samal ajal leidsid aset ägedad sisevõitlused ja kohaliku aadli kodusõda, mille üks pool taotles abi ka rootslastelt. 1617. aasta juunis saabusid rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Farensbachilt üle Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse. Juuli lõpul saabus laevadega Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud Riia kindlust rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel, 11. augustil kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. 18. augustil vallutati Salatsi ning hilissuvel hoidsid Rootsi väed enda kontrolli all peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud Riia linna.

Euroopa kaart 1627. aastal. Petrus Bertiuse kaart

Poola väed tegid rüüsteretki Paide lähedusse ja Läänemaale ning rootsi väed ei suutnud nende pidurdamiseks ja rüüsteretkede takistamiseks midagi ette võtta. Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu, kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjavägede toitlustamine raskeks ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1617–1618)
Rootsi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil
Rootsi impeerium pärast 1658. aasta Roskilde rahulepingut
██ Rootsimaa
██ Kexholmi/Käkisalmi maakond
██ Ingerimaa
██ Eestimaa
██ Liivimaa

Liivimaa sõja käigus alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile.

 Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Rootsi dominioonid, Läänemereprovintsid, Rootsi aeg, Ingeri sõda
 Pikemalt artiklis Academia Gustaviana, Mõisate reduktsioon, Forseliuse seminar
 Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond, Saaremaa rüütelkond

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks Ingerimaal koos kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. 1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi ning Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajati linnad (Nyen jt). Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. 1642. aastal tõusis Nyen tähtsaimaks Ingerimaa linnaks, 1651. aastal viidi piirkonna keskus senisest keskusest Nyenist üle Narva.

1629. aasta Altmargi vaherahuga loovutas Rzeczpospolita kõik Väina jõest põhja pool asuvad Rzeczpospolita alad Rootsile. Selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Taani kuningriigilt Saaremaa ja Muhu saare. 1660. aastal Oliwa rahuga omandas Rootsi Rzeczpospolitalt Ruhnu saare.

Taani valdused Saaremaal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis, Saaremaa ajalugu

16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetanud Stettini rahulepingu tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse. Aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke. Torstensoni sõja (1643–1645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis. Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist kujunes omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu.

Vene-Rootsi sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658) ja Vallisaare vaherahu ning Kärde rahu

Aastatel 1656–1658 toimunud Rootsi-Moskoovia sõjas tungisid moskoviidid Eestimaale. Rüüstatati maa idaosi, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerus ja jäi Moskoovia valdusse kuni 1661. aastani, ehkki 1657. aastal püüdsid Rootsi väed Tartut vallutada. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

 Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda

Kronoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa kaart 1659. aastal. Joan Blaeu, Europæ Nova Descriptio
  1. "Hendrik Sepp "Rootsi-Poola sõda Liivimaal 1600. a. ja 1601. a. alul. I osa." Ajalooline Ajakiri nr 1/1932". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2015. Vaadatud 7. jaanuaril 2015.
  2. Kalmari sõda Eestis 1611 – 1613