Rootsi suurvõimu ajastu

Rootsi suurvõimu ajastu (rootsi keeles stormaktstiden) oli Rootsi ajaloos periood, mis hõlmas aastaid 1611–1718. Sel perioodil saavutas Rootsi Euroopas suurriigi positsiooni ning säilitas selle kuni ajastu lõpuni. Suurvõimuajastule eelnes Vanem Vaasa aeg (1521–1611) ja järgnes Vabadusaeg (1719–1772) ^[viide?]. Suurvõimuajastu jaguneb Uuemaks Vaasa ajaks (1611–1654) ja Karoliini ajaks (1654–1718) ^[viide?].

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Vanem Vaasa aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemaks Vaasa ajaks nimetatakse perioodi 1521–1611, mil Rootsit valitsesid Gustav Vasa ja tema pojad Erik XIV, Johan III ja Karl IX ning Johan III poeg Sigismund. Sellele eelnes Kalmari uniooni aeg (mida nimetatakse ka Uuemaks keskajaks) (1389–1521) ning järgnes Suurvõimu ajastu (1611–1718) esimene etapp, Uuem Vaasa aeg (1611–1654).

Ajastu sai alguse 1521 Gustav Vasa valimisega Rootsi riigihoidjaks. Periood lõppes 1611 Gustav Vasa poja Karl IX surma ja tema poja Gustav II Adolfi trooniletulekuga ning Rootsi sõjaga Taani, Poola ja Venemaa vastu.

Kaasaegse Rootsi riigi rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Vasa (riigihoidja 1521–1523, kuningas 1523–1560) viis lõpule sajandi kestnud rahvusliku vabadusvõitluse. Ta likvideeris Kalmari uniooni ning viis läbi reformatsiooni, avaldades sellega tugevat mõju rahva mõtteviisi arengule ja Rootsi riigivõimu kindlustamisele. Kiriku maade tagasivõtmine lõi riigivõimule tugeva majandusliku aluse. Gustav Vasat võib õigusega nimetada Rootsi riigi rajajaks.

Gustav Vasa oli seaduslikkuse ja õigluse kaitsja, tema ajal vabanes kaubandus Hansa Liidu ülemvõimust, loodi sõjalaevastik ja pandi alus Rootsi sõjalisele võimsusele. Rootsi jõudsid ka renessansi mõjud ning tänu reformatsioonile hakati huvi tundma hariduse vastu.

Gustav Vasal oli kolm poega: Erik XIV, kes valitses aastatel 1560–1568, kuid kõrvaldati vaimuhaiguse tõttu troonilt oma vendade poolt; Johan III, kes valitses aastail 1568–1592. Johani poeg ja järeltulija troonil Sigismund (1592–1599) oli ühtlasi Poola kuningas, kuid kaotas Rootsi trooni oma onule Karl IX-le (1600–1611).

Gustav Vasa ajal õnnestus Rootsil sõdu vältida. 1595. aastal Venemaa tsaaririigiga sõlmitud rahulepinguga allutas Erik XIV Eesti Rootsi võimule.

Suurvõimu ajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti peetakse suurvõimuajastu alguseks 1611. aastat, mil Rootsi troonile astus Gustav II Adolf, samas on ajastu alguseks peetud ka aastat 1561, kui Erik XIV alustas Rootsi ekspansiooni Läänemerel, saates oma väed Eestisse. Rootsi suurvõimuperiood lõppes Põhjasõja ja Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Suurvõimuajastu oli suhteliselt lühike ja habras. Rootsi rahvaarv oli väike ja majandus nõrk. Gustav II Adolf hakkas 1629. aastal valmistama ette kaubavahetust Rootsi ja Ameerika vahel. Esimene laev suundus Ameerikasse Göteborgist 1637. aasta sügisel. Seda korraldas admiral Klas Eriksson Fleming ja toetas riigikantsler Axel Oxenstierna. Kaubalaev jõudis 1638. aasta märtsi lõpus Põhja-Ameerika idarannikule Delaware’i jõe äärde. 1638. aastal rajas Rootsi sinna Uus-Rootsi asunduse.^[1] Lisaks hankis Rootsi oma vallutustega endale palju vaenlasi. Pärast Karl XII langemist 1718. aastal jagati sõjakassa laiali ja likvideeriti armee. Sellele järgnes lühike, kuid äge võimuvõitlus kildkondade vahel. Seejärel aga sõlmiti kiire rahu vaenulike riikidega.

Suurvõimu aegne Rootsi sattus sageli nii rahalisse kui ka sõjalisse sõltuvusse arenenumatest Euroopa riikidest. Kolmekümneaastase sõja ajal saadi märkimisväärset abi Prantsusmaalt, kes oli huvitatud Habsburgide dünastia võimu nõrgendamisest. Ka Holland ja Inglismaa toetasid Rootsit, sest tahtsid vältida olukorda, kus Läänemerel valitseks vaid üks riik. Seejuures toetas Inglismaa reeglina Rootsit, Holland aga valdavalt Taanit.

Rootsi suurriigi sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi suurriigile pani aluse Gustav II Adolf (1594–1632), kes asus troonile 1611. aastal pärast oma isa Karl IX. Rootsi sõdis parajasti Taani kuningriigi, Poola kuningriigi ja Venemaa tsaaririigiga. 1613. aastal õnnestus tal Taaniga rahu sõlmida. Seejärel viis ta lõpule sõja Venemaa tsaaririigiga, mille tulemusel Rootsi omandas 1617. aastal varem Venemaa tsaaririigile kuulunud Käkisalmi lääni ja Ingerimaa. 1629. aastal sunniti Poola loobuma Liivimaast ja hulgast Preisi sadamatest. Rootsi oli teinud suure sammu selle suunas, et Läänemerest saaks tema sisemeri.

Läänemeri Rootsi sisemerena 1694. aastal

1630. aastal tõmmati Rootsi protestantluse kaitsmise nimel Kolmekümneaastasse sõtta. Vestfaali rahulepingu tulemusel omandas Rootsi 1648. aastal suure osa Pommerist, Wismarist ja Bremen-Verdenist. Rootsi valitsejaks oli saanud kuninganna Kristiina (1632–1654). Sõjaga saavutas Rootsi juhtpositsiooni Euroopas, mille ta suutis säilitada kuni impeeriumi langemiseni 1721. aastal.

Kaasaegse riigivõimu loomine[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajand ei olnud Rootsi jaoks üksnes välise hiilguse periood, vaid tõi kaasa ka riigisisese arengu. Seati sisse kaasaegne riigiametite struktuur. Gustav II Adolf lisas aadlikele privileege ning tegi neile ülesandeks pühenduda riigitööle.

Suurvõimu aeg andis oma panuse ka nii vaimse kui ka materiaalse kultuuri arengusse. Asutati gümnaasiume ning täiustati Uppsala Ülikooli. 1632. aastal asutati Tartu Ülikool, 1640. aastal Åbo Akademi (praegune Helsingi Ülikool) ja 1666. aastal Lundi Ülikool.

Rootsi avanes Euroopa kultuurimõjudele. Alles nüüd sai võimalikuks nii tõeline poeesia kui ka teadustöö. Rootsi kutsuti välismaa kaupmehi, täiustati infrastruktuuri ja arendati rauamaagi kaevandamist.

Suurvõimu langemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Karl XII 17. sajandi lõpus troonile astus, otsustasid maid loovutanud riigid oma kaotatud valdusi tagasi nõudma asuda ning alustasid Põhjasõda. Sõda algas Rootsile võidukalt, aastal 1700 saavutati Narva all Venemaa üle suur võit. Seejärel otsustas Karl XII tungida Poolasse ja rünnata Venemaad Poltaava all. Pärast hävitavat lüüasaamist õnnestus Karl XII-l Türgi kaudu Rootsi tagasi pääseda. Rootsi oli kaotanud ligi poole oma armeeüksustest, kuid Karl otsustas tungida Norrasse. Norras võideldes kuningas langes ning sellega sai läbi ka Rootsi suurvõimu ajastu. Sõja tulemusel kaotas Rootsi Eestimaa ja Liivimaa ning Ingerimaa ja Käkisalmi Venemaale, Bremen-Verdeni Hannoverile ja osa Pommerist Preisimaale. Piirkondlikuks suurvõimuks tõusis Venemaa.