Juuniküüditamine

Allikas: Vikipeedia
Eesti okupatsioon Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa Teise maailmasõja aegsest NSV Liidu 1940. aasta anneksioonidest ja okupatsioonidest Euroopas
Toimumisaeg 19401941
Toimumiskoht Eestimaa.
Tulemus Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu RJRK-i rahvakomissar Vsevolod Merkulov
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg EK(b)P KK I sekretär Karl Säre
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RKN esimees Johannes Vares
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV SARK-i rahvakomissar Andrei Murro
Flag of Estonian SSR (1940-1953).svg ENSV RJRK-i rahvakomissar Boris Kumm

Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese.

Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.

Juuniküüditamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad" (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.

Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist NKVD Operatiivstaap, mille juht oli

Vastavalt plaanile oli kavas saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse:

  • Starobelski laagrisse (Ukraina idaosas, kus enne eesti kontingenti asusid Poola sõjaväelastest vangid, vt. Katõni massimõrv) 4665 inimest;
  • väljasaadetud kriminaalset elementi (neid NKVD Erinõupidamisega süüdi mõistes) saata Usollagi laagrisse 691 inimest;
  • väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse 9115 inimest.

Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise algus[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aasta väljalaske GAZ veoauto ja kaheteljelise vaguniga deporteeriti inimesi NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse.

14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Küüditatute saatus[muuda | muuda lähteteksti]

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.

Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 19461947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 19491951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute arv[muuda | muuda lähteteksti]

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritut. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).

1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9632 küüditatut. Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastasi) oli neist 36–38%, alla aastasi lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Punaste terroriaeg Eestis – õudseim ja veriseim lehekülg meie ajaloos". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 68, 13. juuni 1942, lk 2.
  • Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Tallinn: Memento 2001. ISBN 9985-9096-5-8.
  • Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koostanud Vello Salo. Toronto : Maarjamaa, 1993.
  • Rudolf Sirge. "Maa ja rahvas." Romaan. (Suurtalu peremehe küüditamise episood.) Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Järgnevad trükid vt.: [[1]]
  • Valge raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 ISBN 9985-70-194-1[2]
  • Александр Дюков: "Миф о геноциде: Репрессии Советских властей в Эстонии (1940–1953)", Москва 2007, ISBN 9785903588053 (Aleksandr Djukovi monograafia "Müüt genotsiidist: nõukogude võimude repressioonid Eestis 1940–1953") Digitaalselt
  • Aleksandr Djukov: Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult. Nõukogude võimude repressioonidest Eestis 1940–1953, Tallinn: Tarbeinfo 2009, ISBN 9789985972199
  • Olev Ott, “Deportationerna i Estland 1941”, Öjersjö, 2009 [3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatute mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi President küüditamisest[muuda | muuda lähteteksti]