Juuniküüditamine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juuniküüditamine
Toimumisaeg 1941
Toimumiskoht Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova.
Tulemus Eestist küüditati ca 10 000 inimest.
Lätist üle 15 000 inimese.
Leedust ligi 18 000 inimest.
Valgevenest üle 22 000 inimese.
Moldaaviast kuni 30 000 inimest.
Osalised
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu ÜK(b)P KK
Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee
Flag of the Soviet Union.svg Balti laevastik
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin
Flag of the Soviet Union.svg ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov
Flag of the Soviet Union.svg NSV Liidu RJRK-i rahvakomissar Vsevolod Merkulov
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg EK(b)P KK I sekretär Karl Säre
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg ENSV RKN esimees Johannes Vares
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg ENSV SARK-i rahvakomissar Andrei Murro
Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg ENSV RJRK-i rahvakomissar Boris Kumm

Juuniküüditamine oli 14. juunil 1941 toimunud Nõukogude repressiivorganite (NKVD) teostatud esimene massiline küüditamine Baltikumist, mille käigus arreteeriti Eestist umbes 3000 meest, kellest enamik suri GULAG-i koonduslaagrites. Nende perekonnaliikmed – umbes 7000 naist-last-vanurit – saadeti Eestist välja Siberi küladesse, kus samuti paljud hukkusid.[1]

Operatsiooni eesmärk oli kodumaalt välja viia omariikluse kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad jt, keda kommunistlik ideoloogia käsitles oma vastastena – nn ekspluataatorlike klasside liikmetena.[2]

Küüditatute arvu puhul tuleb silmas pidada, et otseses tähenduses küüditatud olid enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, kes eluks ajaks Siberisse sundasumisele saadeti ning kelle kohta individuaalset süüdimõistvat otsust mitte kunagi ei langetatud. Mehed, aga ka üksikud silmapaistvamatel ametikohtadel olnud naised, eraldati oma perekondadest juba Eestis kohe pärast kinnivõtmist ning saadeti vangilaagritesse, kus nad hiljem kas NKVD erinõupidamise, mõne tribunali või isegi kohaliku oblastikohtu otsusega pealiskaudse menetluse järel süüdi mõisteti. Suur osa neist suri juba 1941. või 1942. aastal enne otsuse langetamist, väga paljud mõisteti surma ja lasti maha, ülejäänud viidi enamasti kümneks aastaks vangilaagrisse. Tingimused vangilaagrites olid sõja ajal erakordselt ebainimlikud ning enamik vangilaagreisse saadetuid suri esimesel või teisel vangiaastal. Üksikud ellujäänud, kes karistusaja suutsid ära kanda, saadeti seejärel oma perekondade juurde sundasumisele.[3]

Küüditamise eesmärk ei olnud küüditatute tapmine. Küüditamisega viidi oma kodumaalt Siberisse inimesed, keda nende sotsiaalse staatuse tõttu loeti Nõukogude režiimi vastasteks või vähemalt ebalojaalseteks – nn sotsiaalselt ohtlik element. Neid käsitleti tasuta ja õigusteta tööjõuna, keda sai rakendada paikades, kus inimesi ei olnud, ja töödel, mille jaoks tavalist tööjõudu ei olnud. Seda eriti sõja ajal, kui suur osa tööjõulisi mehi, kes ei olnud vangis, olid sõjaväkke mobiliseeritud. Sundasumise paigad olid enamasti raskesti ligipääsetavates kohtades karmi kliimaga piirkondades kaugel suurematest linnadest. Elamistingimused olid ebainimlikud, puudus korralik peavari ja arstiabi, suur puudus oli elementaarsetestki toiduainetest, rõivastest ja jalatsitest. Viletsust võimendas veelgi Nõukogude Liidus valitsenud organiseerimatus ja hoolimatus. Ohvreid ei loetud.[4]

Pärast sõja lõppu lootsid küüditatud koju pääseda, ehkki nad olid saadetud sundasumisele eluks ajaks. Natuke andis lootust ka pärast sõda leevenenud ideoloogiline surve ja paranenud varustamine. Mõned põgenesid Siberist omal käel. 1946. aastast alates vabastati osa küüditatuid. Paljud lapsed ja noored saadeti kas salaja või ka ametlikul loal kodumaale tagasi. Kuid see ei olnud pääsemine. 1940. aastate lõpul võeti enamik Siberist kodumaale tulnud noori kinni ja saadeti tapi korras oma sundasumispaika tagasi.[5]

Küüditatud lubati järk-järgult koju alles pärast Stalini surma. Esimesena lapsed, alates 1954. aastast. Suurem osa küüditatuid vabastati aastatel 1956–1958, kuid oli neid, kes pääsesid kodumaale veelgi hiljem, ja neidki, kes mõnel põhjusel jäid elama senise sundasumise paika või mujale Siberis või Venemaal. Kodumaale pääsemine ja rehabiliteerimine ei tähendanud veel vintsutuste lõppu. Represseeritu, mis sest et taastatud õigustega, märk saatis inimesi kuni NSV Liidu lagunemiseni.[6]

1941. aasta juuniküüditamine hõlmas lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku umbes 95 000 inimest.[7]

Juuniküüditamise aastapäev Lindamäel 1989. aastal

Juuniküüditamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn "troikad" (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.

Kogu Eesti ulatuses juhtis küüditamist NKVD operatiivstaap koosseisus

Vastavalt plaanile oli kavas saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse:

  • Starobelski laagrisse (Ukraina idaosas, kus enne eesti kontingenti asusid Poola sõjaväelastest vangid, vt Katõni massimõrv) 4665 inimest;
  • väljasaadetud kriminaalset elementi (neid NKVD Erinõupidamisega süüdi mõistes) saata Usollagi laagrisse 691 inimest;
  • väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse 9115 inimest.

Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise algus[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aasta väljalaske GAZ veoauto ja kaheteljelise vaguniga küüditati inimesi NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse

14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Juunis 1941 Petserimaa Värska õppelaagrisse saadetud 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast vangistati Petseri Kaitseliidu majas 13.–14. juunil [8], [9] (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinni võetud 36 kaadrisõjaväelast.

Küüditatute saatus[muuda | muuda lähteteksti]

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.

Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 19461947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 19491951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute arv[muuda | muuda lähteteksti]

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritut. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).

1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud "Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9632 küüditatut. Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastasi) oli neist 36–38%, alla aastasi lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Allikapublikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "14. juuni 1941. Mälestusi ja dokumente". Eesti Muinsustkaitse Selts. (Koostanud Mart Laar). Tallinn, 1990.
  • Hilda Sabbo. Võimatu vaikida. I. Tallinn, 1996.
  • Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Tallinn: Memento 2001. ISBN 9985-9096-5-8.
  • Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koostanud Vello Salo. Toronto : Maarjamaa, 1993.

Monograafiad ja temaatilised artiklikogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimuslikud artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Punaste terroriaeg Eestis – õudseim ja veriseim lehekülg meie ajaloos". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 68, 13. juuni 1942, lk 2.
  • Peep Varju. 14. juuni 1941. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 15–55.

Mälestused, päevikud, kirjavahetus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Siberi karm kool: küüditatute koolilood. Kooliõpilaste kogutud mälestused". Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abistamise Fond (toimetaja Ainu Purje, eessõna: Toomas Liivamägi), Tallinn: Eesti Represseeritute Abistamise Fond, 2011.
  • Kaarel Parveots. Siberi vangilaagrites 1941–1951. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (Toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 153–195.
  • Erna Nagel. "Olen kui päike ja tuul: Erna Nageli päevik". (Toimetanud Valdek Kiiver), Tartu: Hotpress Kirjastus, 2007.
  • Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". (Toimetanud ja kommenteerinud Toomas Hiio), Tallinn: Hea Lugu, 2015.

Ilukirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rudolf Sirge. "Maa ja rahvas." Romaan. (Suurtalu peremehe küüditamise episood.) Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Järgmised trükid vt [3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Olion, 1994, lk 183.
  2. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 8.
  3. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 9.
  4. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 9.
  5. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 9.
  6. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 9.
  7. Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 7.
  8. Eesti Kaitseväe Värska laagritest 1941 küüditatud ohvitseride nimekiri väeosade kaupa, ((väidetavalt Vello Salo koostatud) nimekiri ohvitseridest ja sõjaväega seotud isikutest, kes viidi Eesti Kaitseväe Värska laagritest 13.-14. juunil 1941 kõigepealt Petserisse, arreteeriti seal ja küüditati Nõukogude Venemaa GULAGI vangilaagritesse)
  9. Vene terrori ohvriks langenud Eesti ohvitserid, Vaba Eestlane = Free Estonian, 22 juuli 1980

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatute mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi President küüditamisest[muuda | muuda lähteteksti]