Magnus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Liivimaa kuningast; teiste Magnuse-nimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Magnus I; Kadri Kõusaare filmi kohta vaata artiklit Magnus (film)

Hertsog Magnus 1563. aastal
Hertsog Magnuse pitsat Saare-Lääne piiskopina

Magnus ehk hertsog Magnus (vene keeles герцог Магнус või Арцымагнус; 26. august 1540 Kopenhaageni loss – 18./28. märts 1583 Piltene) oli Taani kuninga Christian III poeg, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop ning Liivimaa kuningas 15701577.

Oldenburgide dünastiast põlvnenud Magnus sündis Taani ja Norra kuninga Christian III teise pojana. Kuna Taanis polnud pärilik monarhia, otsustati, et suguvõsa pärusvaldusi ei hakata killustama, ja Magnusele püüti leida elatismaad väljaspool riiki. Isa surma järel kuningaks saanud Magnuse vend Frederik II ostiski Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna Vana-Liivimaal ning andis need Magnusele. 1560. aastal Saaremaale jõudnud Magnus sai piiskopiks väga keerulisel ajal – mõni aasta varem oli alanud Liivi sõda. Kuna Taani suhted Moskva suurvürstiriigiga olid aga head ja mitmed olulised isikud Liivimaal olid Taani-meelsed, peeti Magnuse tulekut positiivseks ning usuti, et tema saabumine võib tuua kaasa rahu Moskvaga. Magnus sattus aga peatselt konflikti nii Liivi ordu kui Moskva suurvürstiriigiga, mistõttu tema vend, Taani kuningas Frederik II määras Magnuse valdusi valitsema kuninglikud asehaldurid ning sätestas muidki Magnuse iseseisvust piiravaid nõudmisi.

Magnuse elukäik enne Liivimaale saabumist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnuse isa Christian III

Magnus sündis 26. augustil 1540 Kopenhaageni lossis Taani ja Norra kuninga Christian III ning kuninganna Dorothea teise pojana. 17-aastasena saadeti ta Saksamaale reisima ja haridust omandama. Reisi käigus jäi ta pidama oma õe Anna ja õemehe Augusti, kes oli Saksi kuurvürst, õukonda Dresdenis. Kolm kuud pärast Christian III surma kutsus Magnuse vend Frederik II, kes oli uueks kuningaks saanud, Magnuse Taani tagasi.[1]

Kaheaastasena kaotas Magnus haiguse tõttu ühe silma[1].

Magnus päris omale Schleswigi, Holsteini, Stormarni ja Dithmarscheni hertsogi, Oldenburgi ja Delmenhorsti krahvi ning Norra pärija tiitli, kuid tegelikkuses ta neid valdusi ei valitsenud. Kuna Taanis polnud kuningavõim pärilik, oldi kuningaperes juba varakult otsustatud, et perekonna pärusvaldusi ei hakata killustama kuna see võiks halvendada Frederiku šansse Christian III järel kuningaks tõusta. Seetõttu peeti õigeks, et Magnusele tuleb leida elatismaa väljaspoolt Oldenburgide riiki.[2]

Liivi sõja puhkemine ja olud Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1558. aastal puhkenud Liivi sõja käigus ründas Moskva suurvürstiriik Liivimaad ja saavutas kiiresti edu. Liivimaa seisused leidsid, et ilma välisabita ei ole võimalik sissetungijale vastu seista, ja 17. juunil 1558 otsustati Tartu maapäeval pöörduda abi saamiseks Taani poole.[3] Kuna Taani oli koadjuutorivaenuse ajal püüdnud etendada vaenupoolte vahetalitaja osa, oli Liivimaal tekkinud üsna kaalukas Taani-meelne kildkond[4]. Eelkõige loodeti, et liit Taaniga toob kaasa kiire vaherahu Moskvaga, usuti, et liit Poola-Leedu või Rootsiga tähendaks sõja jätkumist[3].

Tartu maapäeva lõpuks otsustas Tartu piiskop Hermann II Wesel (suri 1563) nimetada Magnuse oma koadjuutoriks ja anda Tartu piiskopkond Taani kuninga kaitse alla. Toomkapiitel, stiftinõukogu ja Tartu raad olid asjaga nõus ning piiskop allkirjastas otsuse 5. juulil. Paraku alustasid Moskva väed juba mõni päev hiljem Tartu piiramist ja 18. juulil linn alistus.[3]

Läänemaa stiftifoogt Christoph von Münchhausen jätkas Taani kasuks lobitöö tegemist ja kuulutas end olevat Taani kuninga asehalduri kogu Eesti alal. 25. juulil 1558 andis Tallinna komtuur Franz von Segenhagen talle üle Toompea linnuse ja seal teeninud palgasõdurid pidid Taani kuningale truudust vanduma. Augustis suundusid Taani Eestimaa rüütelonna ja Tallinna rae saadikud, vähemasti viimased olid valmis ka vajadusel Taani ülemvõimu tunnistama. Ka Liivi ordu maameister Wilhelm von Fürstenberg (1500–1568) saatis Dünaburgi komtuuri Georg von Syburg zu Wischlingeni Taani läbirääkimistele. Ordu oli nõus loobuma kogu Eestimaast kui Taani sekkub otsustavalt Liivimaa konflikti. Taani esindajad aga andsid vaid lubadusi ja pakkusid ordule 16 000 taalrit laenu. Taani pelgas võimalikku sõda Moskva ja Poola-Leeduga, samuti oli õhus võimalus, et haige Christian III surma järel püüab Christian II taas troonile tõusta, mis tooks kaasa veel ühe konflikti. 1558. aasta detsembris peatusid Moskvasse sõitvad Taani saadikud Riias ja pidasid orduga läbirääkimisi, mis taas ei kandnud vilja. Sestpeale soovis Taani vaidluste vältimiseks Tallinna ja Harju-Viru ära osta.[5]

11. aprillil 1559 õnnestus Claus Urne juhitud Taani diplomaatilisel saatkonnal Moskvas Liivimaa jaoks kuuekuuline vaherahu välja kaubelda. See suurendas Liivimaal veelgi usku Taanisse.[6]

Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna omandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnuse vanem vend, Taani ja Norra kuningas Frederik II (1534–1588)
Autor: Melchior Lorck (1526–1598)

1559. aastal nõustus Frederik II oma ema, leskkuninganna Dorothea, nõudmisel ostma Saare-Lääne piiskopkonna, mida piiskop Johann V von Münchhausen oli üritanud juba mitu aastat kellelgi maha müüa[7][6]. Läbirääkimistest võtsid lisaks vendadele Münchhausenitele osa ka piiskopkonna vasallid[6]. Lõpuks sõlmiti kaks lepingut, millest esimesega võttis Taani kuningas toomkapiitli ja piiskopkonna oma kaitse alla, nõudes vastu piiskopi nimetamise õiguse iga kord kui see koht vabaneb[6]. Teise lepinguga määrati, et esimeseks uueks piiskopiks on hertsog Magnus, ning lepiti kokku müügisumma (20 000 taalrit) ja selle väljamaksmise viis[6]. Samuti sätestas leping, et Taani kuningas võib soovi korral piiskopkonna edasi anda[8]. Frederik loovutaski õigused hertsog Magnusele, tingimusel, et viimane loobub oma pärandiosast Schleswigis ja Holsteinis[8]. Tegelik ostuhind kujunes siiski 30 000 või isegi 40 000 taalri suuruseks. Piiskop Johannes loobus Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast, mida vormiliselt ei ostetudki. Siiski maksti rahalist hüvitist (9200 taalrit) piiskopkonna koadjuutorile Ulrich Behrile. Raha selleks ostuks andis Magnuse ema, leskkuninganna Dorothea.[8] Tehing oli vastumeelne ordule, kes palus keiser Ferdinand I-l kinnitada oma senjööriõigusi Kuramaa piiskopkonnale, mis seisnesid ordu õiguses nimetada piiskopikandidaate[9]. Keiser kinnitas need õigused 1561. aastal. Lisaks oli ta 1560. aastal hoiatanud Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonda ning toomkapiitlit ja nõudnud, et nad takistaksid piiskopkondade loovutamist[9].

Piiskop Magnus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saabumine Liivimaale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnus saabus Liivimaale 16. aprillil 1560, kui ta maabus viie laeva, oma väikese kaaskonna ja 400 palgasõduriga Kuressaares. Magnuse saabumine leidis aset algul plaanitust hiljem – Magnus pidi juba eelmise aasta 12. detsembril Nyborgist Kopenhaagenisse suunduma, seal kohe laevale minema ning Claus Urne ja Lage Brahe saatel Saaremaale purjetama. Selle tarvis eraldas kuningas kolm laeva, millest Hunden pidigi Magnusele jääma, ja 300 sõdurit. Mingitel põhjustel jäi toona reis ära, kuid kuningas soovis endiselt, et tema vend võimalikult ruttu vast omandatud piiskopkonda jõuaks. Magnus asus laeval veebruari lõpus või märtsi alguses, kuid tõenäoliselt tehti raskete jääolude tõttu Ojamaal peatus.[10]

Kuressaarde jõudnud, nõudis Magnus piiskop Johanneselt piiskopkonna üleandmist, millega viimane ka kohe nõustus. Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitel valis Magnuse 13. mail piiskopiks ja augustis saadi ka kinnitus seisustelt. Toomkapiitel otsustas piiskopkonna ostu-müügilepingu jõustunuks lugeda ja 16. juunil maksti talle 15 000 taalrit. Teise osa sai ta kätte kaks aastat hiljem – 1562. aastal oma uues kodulinnas Verdenis. Võimalik, et alles pärast Magnuse piiskopiks valimist sai osa toomkapiitli ning rüütelkonna liikmetest teada Frederik II ja piiskop Johannese vahelise kokkuleppe üksikasjadest, sest 9. juunil 1560 soovisid rüütelkond ja kapiitel oma kirjas kuningale, et Münchhausenile määratud 15 000 taalrit läheks hoopis piiskopkonna kassasse.[10]

Kuigi Magnus valiti piiskopiks ja seda tiitlit kasutas ta ise, ei olnud ta piiskop kiriklikus mõttes, kuna pole teateid tema ametissepühitsemisest. Pealekauba polnud ta katoliiklane ega vaimulik, mistõttu poleks ta saanud paavsti kinnitust. Teisalt poleks ta Augsburgi usutunnistuses sätestatud reeglite järgi saanud luterliku piiskopina olla maaisand. Taolisele mitmetähenduslikule olukorrale pöörasid tähelepanu juba tema kaasaegsed.[10]

Saare-Lääne piiskopiks valimise järel sõlmis Magnus Kuramaa koadjuutori ja toompraosti Ulrich Behriga kokkuleppe, millega viimane andis piiskopkonna Magnusele üle ning sai vastutasuks kiriklikke õigusi Aizpute praostkonnas, ametikoha Magnuse õuemarssalina, omandas mõned mõisad ja sai kompensatsiooni. 20. mail kasutas Magnus juba tiitlit "Jumala armust Saaremaa, Läänemaa ja Kuramaa stiftide piiskop".[10][11]

Magnusel oli vaja endale saada ka piiskopkondade aadli poolehoid. Kuramaal ja Saaremaal ei olnud väga võimsaid vasallisuguvõsasid, kuid Läänemaal omasid suuri valdusi Wrangellid, Loded, Tiesenhausenid, Ungernid, Fahrensbachid ja eelkõige Uexküllid, kel oli koguni mitu linnust. Juunis 1560 vangistas Magnus Läänemaa vastse stiftifoogti Wolmar Treydeni ja nõudis talt 13 000 marka. Siiski asusid Lääne- ja Saaremaa suurimad suguvõsad, näiteks Uexküllid, Fahrensbachid ja Vietinghoffid, Magnust toetama ja olulisi konflikte ei tekkinud.[11]

Noore Magnuse otsustes mängisid olulist rolli tema nõunikud, kellest olulisemad olid[12]:

Konflikt Liivi orduga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maasilinna linnuse varemed. Maasilinna foogtkonna hõivamine oli üks pingeallikas Magnuse ja Liivi ordu vahelistes suhetes.

1559. aastal oli ordu oma teenistusse värvanud suure hulga palgasõdureid ja sügisel alustati Moskva vägede vastu sõjategevust, mis algul oli edukas, kuid Laiuse ebaõnnestunud piiramise järel oma hoo kaotas. Sõdurid jaotati erinevatesse linnustesse talvekorterisse, kus nad kevadel maksmata jäänud palkade tõttu mässama hakkasid ja oma juhid pantvangi võtsid. Põltsamaa ümbrusesse kogunenud palgasõdurid otsustasid oma teeneid pakkuda Magnusele; nendega ühines teisigi, näiteks Uus-Pärnus viibinud sõjasulased. Magnuse võttis nad vastu, tekitades sellega ordu juhtide seas sügavat pahameelt. Sisuliselt omandas Magnuse selle otsusega ka nende sõjasulaste teenimiskohad (näiteks Põltsamaa), mis kuulusid tegelikult ordule.[13]

Samuti tekitas ordu ja Magnuse vahel paksu verd Maasilinna foogtkond, mille Magnus oli hõivanud. Ordumeister Gotthard Kettler oli plaaninud, et Maasilinna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff (suri 1574) haaraks Kuressaare enda valdusse ja taksitaks sellega Magnuse saabumist Liivimaale. Kuna foogt oli üks orduisandatest, kelle mässavad palgasõdurid olid Pärnus vangi võtnud, jäi plaan läbi viimata. Liivimaale jõudnud Magnus sai sellest kavatsusest siiski teada. Lisaks jõudsid temani kuulujutud sellest, et Kettler soovib stififoogt Wolmar Treydeni abil Läänemaad enda võimu alla saada, mistõttu andis ta Christoph Münchhausenile ülesandeks seda takistada. Vangi võetud Maasilinna foogt oli aga kohe pärast Magnuse saabumist Kuressaarde viidud, kus teda edasi vahi all hoiti. Tegu võis olla ka kokkumänguga, kuna kroonik Balthasar Russow kirjutab, et "samuti andis Maasilinna ordufoogt Hinrik Wulf Maasilinna lossi ja kogu maakonna vabatahtlikult hertsog Magnusele üle".[14]

Liivi ordu viimane maameister Gotthard Kettler

15. mail saabus Kuressaarde Riia peapiiskopi koadjuutor, Mecklenburgi Christoph (1537–1592), kelle eesmärgiks oli läbirääkimiste teel püüda vabastada foogt ja lepitada vaenupooli. Kroonik Johann Renneri sõnul lõppesid läbirääkimised üsna tulutult. Saavutati küll kokkulepe, et Magnus kohtub 18. juunil Riias ordumeistriga, kuid sinna jättis ta siiski ilmumata.[15]

Leetu suundunud ordumeistri äraolekul hakkas Magnus veelgi julgemalt orduga tüli norima.[15] Lisaks mässuliste sõdurite enda teenistuse võtmisele, kelle laamendamisse Pärnu ümbruses ta sallivalt suhtus, asus ta väevõimuga laiendama ka oma valdusi. Magnuse rittmeister Magnus Bulling hõivas Lihula ordumõisa, mis asus Läänemaal, kuid de facto kuulus Pärnu komtuuridele. Tema sõjamehed Põltsamaal osalesid aga sageli kokkupõrkeis Moskva vägedega.[16]

15. juunil kogunes Riias Liivimaa maapäev, eesmärgiga arutada Magnusesse puutuvat. Maapäeval osalesid Gotthard Kettler, kes oli äsja Leedust naasnud, Riia peapiiskop Wilhelm ja tema koadjuutor Christoph. Magnus, kes oli kuu varem Christophile andnud lubaduse tulla, kohale ei ilmunud. Magnus lasi Liivimaa isandaile edasi öelda, et loobub nõudeist Eestimaale, mille Christoph Münchhausen olla talle loovutanud, kui saab oma senistele valdustele lisaks Tallinna, Pärnu ja Maasilinna. Kettler ei olnud sellega nõus, kuid lubas leppida Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna Magnusele jätmisega. Kokkuleppele ei jõutud ja 18. juunil läks maapäev laiali.[15]

30. juunil ja 1. juulil käskis Frederik II mitmel Taanis asunud sõjasulaste pealikul oma meestega Saare-Lääne piiskopkonda suunduda. Siiski pole selge millal need väed Liivimaale jõudsid ja kauaks nad jäid. Aastaist 1563–1564 säilinud Magnuse väenimekirjades neid mainitud ei ole ning kindlasti ei jõudnud nad Liivimaale enne 1560. aasta sügist, mil Magnuse tegevus oma võimu laiendamisel äpardus.[16]

Tallinna piiskopiameti ostmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna toomkirik, Tallinna piiskopkonna peakirik

29. juunil 1560 ostis Magnus endale Moritz von Wrangelilt katoliku Tallinna piiskopi ametikoha, kusjuures initsiatiivi tehinguks näitas üles just viimane. Ostutehingu summa pole teada ja tõenäoliselt ei tasutud seda rahas, vaid hoopis läänistati Wrangelile hiljem Audru mõis. Kuigi Tallinna piiskopil polnud ilmalikku võimu ning tema Kiviloo ja Porkuni linnuse olid Moskva väed juba põletanud, oli ametikoht Magnuse jaoks oluline, kuna ta sai Tallinnas, mis kunagi pikalt Taanile oli kuulunud, oma huve ja mõju näidata. Mingitel põhjustel ei nimetatud Magnust aga mitte Tallinna piiskopiks, vaid piiskopkonna juhiks. Võib oletada, et põhjus peitus selles, et toomkapiitlis ei viidud läbi ettenähtud valimisprotseduuri.[17]

Tallinna piiskopiameti ostmine rikkus Magnuse ja ordu suhteid veelgi, kuna just Liivi ordul oli õigus nimetada piiskopikandidaate.[18]

Orduga lepituse otsimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. juunil kohtusid Uus-Pärnus Magnuse saadikud, et hertsog Christophi esindajate vahendusel ordumeister Kettleri saadikutega ordu ja Magnuse vahelist tüli lepitada. Magnust esindasid Pärnus Kuramaa toompraost Ulrich Behr, Saare-Lääne toomdekaan Johan Duvel, toomhärra Richardus van dem Wolde ja Dietrich Farensbach. Läbirääkimiste ajaks kehtestati vaherahu ja 2. juulil ilmus Magnus ise ühe ratsalipkonnaga Vana-Pärnusse. Magnus oli valmis loobuma oma nõudmistest Tallinnale ja Pärnule, kui saab omale Saare- ja Läänemaa orduvaldused ning Vindavi (Ventspilsi) piirkonna Kuramaal. Sellise kokkuleppe sõlmimiseks polnud aga ordusaadikutel volitusi ning 8. juulil, pärast vaherahu kahenädalast pikendamist, läksid saadikud laiali.[19]

Piiskop Magnus lasi kohe pärast saadikute lahkumist kinni pidada endise ordumeistri Wilhelm von Fürstenbergi ühe viljalaeva, hõivas uuesti Tori mõisa ega takistanud oma sõjamehi röövimast talupoegade voore, rikkudes sellega äsjasõlmitud relvarahu.[19]

Padise kloostrit, mis oli Tallinna ümbruse oluliseim kindlus, soovis Magnus enda valdusse saada.

Peatselt hakkas Magnus nõudma Tallinna piiskopi varade ja maaomandi üleandmist. Eelkõige soovis ta saada kindlustatud Padise kloostrit, mis oli strateegiliselt oluline punkt Tallinna lähistel. Magnuse ja ordu läbisaamine halvenes sellest veelgi, kuid ordu ei soovinud kodusõda ega vaenu Taaniga, mistõttu püüti veel kord läbirääkimiste teel kokkuleppeni jõuda.[19]

21. juulil kogunes Pärnus jällegi Liivimaa maapäev. Kohale saabus Riia peapiiskop Wilhelm koos koadjuutor Christophiga, ordusaadikud, samuti rüütelkonna ja teiste seisuste esindajad. Kohale oli kutsutud ka Magnus.[19]

Ordu nõudmine oli, et kui Magnus soovib oma hõivatud maade tunnustamist, peab tema või Taani riik astuma Liivimaa poolel sõtta või kandma vähemalt osa sõjakulutusi. Magnus ei olnud nõus järeleandmisi tegema ja kordas oma tingimusi. 1. augustil saabus maapäevale ordumeister Gotthard Kettler ühes sajakonna ratsanikuga, kuna Magnus ei olnud nõus enne temaga kohtumist kokkuleppeid sõlmima. Samal päeval rikkus Magnus taas vaherahu lastes kinni pidada (või vähemalt lastes sel juhtuda) ühe kaupa vedanud pargase. Ordumeister polnud nõus Magnusele järeleandmisi tegema, plaanides tema vastu vajadusel Poola-Leedult abi küsida. Kuna Moskva väed olid vahepeal alustanud suurt sissetungi Liivimaale, löönud orduväge Härgmäe lahingus ning piiranud sisse Viljandi, lahkus osa maapäevale kogunenud saadikuist ning ka ordumeistril oli lahkumisega kiire. Olukorrast tingituna leidis ordumeister, et tuleb iga hinna eest vältida vaenu Taani ja Magnusega ning ta nõustus 6. augustil Magnusele järeleandmisi tegema.[20]

Haapsalu piiskopilinnus, kuhu Magnus peale Pärnu maapäeva suundus.

Riia peapiiskopi Wilhelmi ja tema koadjuutori hertsog Christophi vahendusel sõlmitud kokkuleppe peamised punktid olid järgmised[20]:

  • vaenupooled sõlmivad kuni 1561. aasta suvistepühani relvarahu;
  • Magnuse Tallinna piiskopi tiitlit ei tunnustata, kuid vaherahu kehtides käsitletakse teda Tallinna piiskopkonna juhina;
  • Liivi ordu maameister loovutab Magnusele Tallinna piiskopkonna varad ja valdused, sealhulgas kuu aja jooksul Padise kloostri ja abtkonna, loobumata siiski ordu õigustest seoses Tallinna piiskopi ametiga (see punkt jäi olukorra peatse muutumise tõttu täitmata);
  • Magnus peab endised ordu sõjasulased oma kaitsest ilma jätma ja minema saatma, välja arvatud need, kes rahumeelselt käituvad ja end üleval peavad;
  • Magnus peab tegema tõsiseid ettevalmistusi, et ordult ära võetud mõisad, maa ja inimesed saaksid tagastatud kohe, "niipalju kui iganes võimalik";
  • vangid tuleb vabastada, kuid Maasilinna foogt võib jääda vahi alla tingimusel, et teda ei anta palgasõduritele välja;
  • Magnus sekkub oma väega Moskva-vastasesse sõjategevusse (seda Magnus tegelikult ei lubanud);
  • ülejäänud vaidluspunktid jäävad Saksa-Rooma keisri ja riigivürstide otsustada.

Kuna venelased olid 8. augustil juba Saardet rüüstanud, pidas Magnus targemaks Pärnust lahkuda ja asuda Haapsallu, mis oli Saare-Lääne piiskopkonna pealinn.[20]

Kokkupõrked Moskva vägedega ja talupoegade ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. septembril rüüstasid Moskva väed Vana-Pärnu linna, mille peale Magnus kuulutas, et tema elab venelastega rahus ja Läänemaale nad ei tule. Siiski tungisid Moskva väed läbi Läänemaa, põletades Audru, Sauga, Sõtküla, Kasti, Velise, Vigala ja Haeska mõisa ning jõudsid Haapsaluni. Magnuseni jõudis teave sellest alles Haapsalu lähedal, kus ta viibis aadlike pulmas. Venelased jõudsid pärale teatega umbes samal ajal ning hulk peolisi langes vangi või löödi maha. Magnus pääses pagema ja kiirustas paadis Saaremaale, kus püüdis parandada oma suhteid orduga ning vabastas vangistusest Maasilinna foogti.[21]

Magnuse lahkumise järel jõudsid Moskva väed Haapsalu alla ja põletasid linna, kusjuures terveks jäi vaid kolm maja. Piiskopilinnust ei üritatud vallutada. Magnus soovis teada saada, kas käsk Läänemaa rüüstamiseks tuli Moskvast või oli kohalike väejuhtide idee. Ta saatis kellegi N. Buncke Moskvasse aru pärima miks suurvürst ei ole tema isaga sõlmitud liidust hoolimata sedasi käitunud. Ivan IV (1530–1584) väitis, et tema pole sellist korraldust andnud ja palus vabandust, öeldes, et sõjaretk oli sõjameeste endi korraldatud. Igal juhul pole teada, et sissetungi Läänemaale juhtinud väeülemaid oleks karistatud, mistõttu on tõenäoline, et suurvürst oli otsustanud sedasi lihtsalt Magnust hirmutada.[21]

Vene vägede lahkumise järel kasvas Magnuse pikka aega ilma töötasuta teeninud palgasõdurite hulgas rahulolematus, mis paisus tõsiseks vastuhakuks. Frederik II saatis 1560. aasta jooksul Magnuse 12 000 taalrit, et viimane saaks sõdureile palka maksta. See ei olnud aga piisav ning 19. septembril kirjutatud kirjas mainib Magnus Frederikule, et sõjasulased olevat Haapsalu ja Kuressaare linnuses mässama hakanud. Haapsalus jagati sõjasulastele kirikuvara, lisaks maksid neile ka toomhärrad. Laenude abil maksti ka Kuressaare ja Vana-Pärnu palgasõduritele. Olukord suudeti tänu neile meetmetele rahustada, kuid 1561. aasta lõpus oli Magnus sõjasulastele võlgu 15 000 taalrit ehk umbes 1500 sõduri aastapalga. Septembri lõpus saatis Magnus väeosad laiali ning oma teenistusse jäänud sõjasulaste lojaalsusse polnud tal erilist usku.[22]

Koluvere piiskopilinnus, mille ülestõusnud talupojad 1560. aastal sisse piirasid

Oktoobri alguses algas talupoegade ülestõus, mille käigus piirati Koluvere piiskopilinnust, kuhu oli varjunud hulk aadlikke. Linnusest pääsenud Christoph von Münchhausen moodustas kiiruga ratsaväelastest ja talupoegadest koosneva väesalga ning ründas linnust piiranud talupoegi, kelle vägi lahingus purustati. Ülestõusnute juht, kelle talupojad olid oma kuningaks valinud, viidi Kuressaarde (jõudis sinna 17. oktoobril), kus Magnus ta rattal neljaks lasi kiskuda. Kuigi ülestõusu intensiivsem osa kestis vaid mõne nädala, jätkus vastuhakk väiksemal määral veel pea aasta jagu.[23]

Magnus oli sattunud olukorda, mida Taani oli püüdnud igal juhul vältida. Magnuse suhted Liivi orduga olid halvad, Moskva suurvürstiriigiga olid korraldanud sissetungi piiskopi valdustesse, mässama olid hakanud nii sõjasulased kui ka alupojad ja kõigele lisaks oli Magnus suurtes võlgades.[23]

1560. aasta septembris asus Magnus oma valdustes jagama uusi ja kinnitama vanu läänistusi, et kindlustada toetust aadlike seas. Saaremaal leidis maade jagamine aset oktoobris (eelkõige 22. oktoobril). Näiteks läänistas ta oma kantslerile Konrad Burmeisterile maid 7. ja 17. septembril ning 3. oktoobril.[24]

Tõenäoliselt 1561. aasta teisest poolest pärinevas, kuid dateerimata dokumendis on üles loetud piiskop Magnuse võlgu, kreeditore ja võlgade tasumiseks tehtud läänistusi. Dokumendist selgub, et Magnusel oli võlgu mitmekümne tuhande taalri jagu. Osa neist sai ta kaasa eelmiselt piiskopilt, suurem võlg oli aga tekkinud mässavatele sõjasulastele palga maksmisel 1560. aasta sügisel. Magnus oli võlgu ka oma teenijatele, kaupmeestele ja ühele Pärnu kullasepale. Võlausaldajate hulgas olid[25]:

1560. aasta sügisel saatis Magnus saadikud Preisi hertsogi Albrechti (1490–1568) juurde, et saada viimaselt nõu ja materiaalset abi. 17. oktoobril 1560 saatis Albrecht Insterburgist vastuse, kus lubab anda laenuks 30 säilitist linnaseid ja otra, ühe lasti püssirohtu, kaks veerandmadu (teatud tüüpi suurtükk) ja mõlema suurtüki tarvis sada kuuli; samuti lubas ta värvata kaks püssimeistrit (ilmselt on silmas peetud suurtükiväelasi).[26]

Läbirääkimised Königsbergis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preisi hertsog Albrecht, kellega Magnus pidas 1561. aastal läbirääkimisi.

1560. aasta hilissügisel lahkus Magnus Kuressaarest ja asus Piltenesse Kuramaal. 16. detsembril esitas ta hertsog Albrechtile palve reisid läbi tema maade Taani. Albrecht annab 31. detsembril kirjutatud vastuses selleks ka loa. Tol perioodil kohtus Magnus Kuramaal Riia peapiiskopkonna koadjuutori Christophiga, et parandada omavahelisi suhteid, ja Taani saadikute kaudu püüdis ta leida lepitust ka ordumeister Kettleriga. Albrecht saatis Taani oma saadiku Achatius von Dohna, et saavutada kompromiss ühe osapoole ehk Oldenburgide ja teise osapoole ehk Hohenzollernite, Mecklenburgi vürstikoja ning viimaseid toetava Poola-Leedu vahel.[27]

Magnus väisas 1561. aasta jaanuari lõpus veel korra Saaremaad, kuid läks peagi Kuramaale tagasi ja saabus 27. jaanuaril Grobiņasse, mis kuulus Preisi hertsog Albrechtile. Grobiņast 29. jaanuaril saadetud kirjas andis Magnus Albrechtile lubaduse temaga 1. veebruaril Königsbergis kohtuda. Reis kujunes siiski pikemaks.[27]

Magnus lasi 4. veebruaril oma kantsleril Konrad Burmeisteril anda ülevaade oma saamisest Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopiks, nõudlusest Harju-Virule, lootusest rahule Moskvaga , konfliktist orduga ja üldse oma tegevusest Liivimaal. Lisaks lubas Magnus lahendada oma tüli Riia peapiiskopi ja viimase koadjuutoriga erapooletul kohtunikul ning anda Moskva-vastase sõjategevuse tarvis 500 ratsanikku. Albrechti seisukohad esitas tema kantsler Johann von Kreytzen ning vastuses öeldi lisaks muule, et Albrecht ei soovi olla Magnuse ja ordumeister Gotthard Kettleri vahekohtunikuks, vaid selle tüliküsimuse peavad lahendama kuurvürstid ja riigivürstid.[27]

5. veebruari hommikul saadeti Magnuse sekretär Friedrich Grossi hertsog Albrechtile tutvustama mitmesuguseid dokumente, mis pidid näitama, et Magnusel oli õigus suuremale osale Kuramaast kui ta hetkel tegelikult valdas. Albrecht kordas oma eelmise päeva seisukohta vahekohtu asjus ning keeldus võtmast seisukohta Magnuse ja Kettleri vahelises tülis. Magnus lubas anda end antud küsimuses Taani kuninga voli alla ning palus Albrechtilt abi läbirääkimiste korraldamiseks Pommeri-Stettini hertsogi Barnim IX-ga, kes oli keiserlik Liivimaa-küsimuse riigikomissar ja Brandenburgi markkrahvi Johann V-ga (keda nimetati dokumendis sarnaselt Barnimiga Liivimaa mediaatoriks). Albrecht soovitas Magnusel kõike põhjalikult kaaluda ja oma tegevuses eelkõige Liivimaa sisemist rahu silmas pidada. Samuti lubas ta kirjutada peapiiskop Wilhelmile ja koadjuutor Christopile, et nende abil pikendada Magnuse ja ordumeistri vaherahu mihklipäevani.[27]

Läbirääkimised jätkusid 6. veebruari õhtul: Magnus lubas taas minna vaidluste lahendamiseks oma venna Frederiku juurde ning väitis end lootvat tema ja orduvahelise vaherahu kestmisele ka pärast selle ametlikku lõppu. Arutati ka mõningaid väiksema tähtsusega punkte. Järgmise päeva arupidamised toimusid koos Christoph von Münchhauseni ja Kettleri asekantsleri Michael von Brunnow'ga ning muuhulgas arutati dokumente ordu ja piiskoppide õigustest Kuramaal. Königsbergi läbirääkimiste lõpus soovitas Albrecht Magnusel mitte oma venna tahte vastu tegutseda ning püüda oma valdusi naabritega rahus olles valitseda, kuna just sedasi teenivat ta Taanit parimal moel.[28]

Königsbergis peeti samal ajal (5.–11. veebruaril) ka läbirääkimisi Taani kuninga saadiku Albrecht Knopperiga. Hertsog Albrecht kinnitas Knopperile, et tema pooldab Magnuse jäämist piiskopkondade isandaks, ja avaldas lootust, et vaherahu orduga jääb kestma. Samuti rääkis ta vajadusest Magnust rahaliselt toetada, kuna muidu ei suuda ta sõdureid palgata. 11. veebruaril kirjutatud pikas vastuses selgitab hertsog enda seisukohti Liivimaa-küsimuses ja väidab, et olulisim on sisemise üksmeele saavutamine ning Poola-Leedu ja Taani kuninga sekkumine sõtta.[28]

Hertsog Albrecht tegutses edukalt Liivimaa isandate vaheliste tülide lahendamisel ja ordumeister teavitaski 2. märtsil Albrechtit vaherahu pikendamisest.[28]

Teel Taani peatus Magnus Mecklenburg-Schewerini hertsogi Johann Albrecht I õukonnas ning kirjutas 20. märtsil Doberanist hertsog Albrechtile, kus avaldas rahuolu vaherahu pikendamise üle, arutelude üle hertsog Johann Albrechtiga ning hertsog Barnim IX valmisolekust Magnuse ja ordumeistri konflikti lahendada.[28]

Taani-reis kujunes Magnusele ebaõnnestunuks. Oli selge, et Magnus pole suuteline lahendama olukorda, millesse ta oma poliitikaga sattunud oli. Magnuse ja Frederiku ema Dorothea nõudmisel abistas kuningas oma venda taaskord raha ja sõjaväelastega, kuid tingimusel, et võim Magnuse valdustes läheb Frederiku määratud asehaldurile Dietrich Behrile. Lisaks pidi Magnus oma saatjaiks ja nõunikeks võtma kogenud Taani ametnikud Christoffer Valkendorfi, Vincens Jueli ja Friedrich Grossi. Oma valdustest võis Magnus ilma Frederiku loata lahkuda mitte kauemaks kui kaheks kuuks, samuti sõdida ja sõlmida liite. Venna luba vajas ta ka abiellumiseks. Iseseisvast maaisandast oli sisuliselt saanud oma venna läänimees, kelle maad ei erinenud enam oma olemuselt teistest Taani läänivaldustest. Kuningliku asehalduri määramise tõttu oli tal aga koguni vähem sõnaõigust oma maade haldamisel. Dokumendi, mis kõik need tingimused kindlaks määras, allkirjastas Magnus 4. mail 1561. Kuningas andis talle teekonnale kaasa 10 laeva kauba ja sõduritega, samuti 3000 taalrit sularaha kingiks ja 10 000 taalrit laenuks. Kuressaarde jõudis ta 18. mail 1561.[28]

Tagasi Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piltene linnuse varemed. Piltene, mis oli Kuramaa piiskopkonna keskus, oli Magnuse sagedane peatuspaik.

Magnuse valduste kuninglik asehaldur Dietrich Behr oli lisaks Magnuse tegevusel silma peal hoidmisele saanud ülesandeks ka kiiresti ordu ja Moskvaga vaherahu sõlmida. Taani kuningas ega suurem osa riiginõunikke polnud huvitatud Liivi sõtta sekkumisest, tunduvalt olulisemad olid võimalik sõda Rootsiga ning luterlaste ja katoliiklaste konflikt Saksamaal.[29]

Vaherahus Liivi orduga jõuti kiiresti kokkuleppele ja 16. juunil 1561 pikendati Pärnu vaherahu 1564. aastani. Samal ajal üritas Behr jõuda kokkulepeteni Moskvaga. Vastavalt Frederik II juhenditele pidi Behr Taani võimu Liivimaal kindlustama ainult rahumeelsete vahenditega. Behr suundus sügisel saatkonnaga Moskvasse, kus õnnestus välja kaubelda vaherahu 1562. aasta kevadeni.[30]

Asehaldur Behr viibis 1561. aasta lõpus ja 1562. aasta alguses Kuramaal ning ka Magnus oli aastail 1561–1562 peamiselt seal, peatudes Embūtē, Piltene ja Cīravā linnuses.[30]

7. augustil 1562 kirjutati Možaiskis alla Taani kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi neutraliteedi- ja koostöölepingule. See sätestas, et sõja korral ei või kumbki pool abistada lepingupartneri vaenlast. Määrati kindlaks Taani ja Moskva piir Liivimaal, kuid Kolga mõisa kohta otsust ei langetud. Kogu Liivimaal asuv, kuid Magusele mittekuuluv territoorium loeti Moskvale omandiks, kuid samas tunnustati Magnuse õigust Tallinna piiskopkonna varadele (ka mõisatele). Reguleeriti ka kaubandusküsimusi. Moskva seda lepingut hiljem siiski kuigivõrd ei tunnistanud, müües Narvast piiramatult kaupa Taaniga vaenujalal olevatele rootslastele.[31]

Liivimaa konföderatsiooni lõpp ja Magnuse suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi kuningas Erik XIV, kellest sai 1561. aastal Eestimaa valitseja.
Autor: Domenicus Verwildt

4. juunil 1561 tunnistasid Harju-Viru rüütelkond ja Järva orduvasallid Rootsi kuningat Erik XIV oma uue isandana. Kaks päeva hiljem tegi sedasama ka Tallinn. Toompea lossis asunud Liivi ordu garnison osutas mõnikümmend päeva vastupanu, kuid pärast nädalapikkust suurtükituld alistus. Frederik II esitas küll Tallinna ja Harju-Viru annekteerimise tõttu protesti, kuid mingit tulu see talle ei toonud. Ka Magnus ise oli saatnud tallinlastele kirja, kus manitses neid Rootsi valitsuse alla minemast.[32]

Rootsi likvideeris ka katoliikliku Tallinna piiskopkonna ja määras 1561. augustis ametisse esimese luterliku superintendendi Johannes Robertus von Gelderni.[33]

Magnus, kelle teenistusse oli 1560. aasta juunis asunud endine Tartu müntmeister Erich Beck, soovis asuda oma münte vermima, näitamaks oma pretensioone Tallinna piiskopina. Magnus esitas Rootsi asehaldurile Tallinnas Klas Kristersson Hornil oma soovi hakata linnas münte lööma, mille viimane Rootsi kuningale edasi saatis. Erik XIV vastas Magnuse soovile siiski eitavalt.[33]

Magnus 1563.jpg

Eelkõige propagandaeesmärkidel, kuid osalt ka sularahapuuduse tõttu asus Magnus 1562. aastal siiski Haapsalus ja hiljem Kuressaares oma raha vermima. Müntidel oli ladinakeelne kiri MAGNUS DEI GRATIA EPISCOPUS OSILIENS CVRONIENSIS ET REVALIENSIS (müntidel olid enamasti nende sõnade algustähed), mis tähendas "Magnus, Jumala armust Saaremaa, Kuramaa ja Tallinna piiskop". Magnuse raha ei sisaldanud piisaval hulgal hõbedat ja sellest pettusest saadi peagi ka aru. Magnus ajas kogu süü müntmeister Becki kaela, kes end ka süüdi tunnistas.[33]

Kuressaare elanikkond oli mandrilt sõja eest Saaremaale pagenud inimeste tõttu kosunud ja 1563. aastal algul esitasid Kuressaare saadikud Magnusele, kes asus Piltenes, palve anda Kuressaare alevile linnaõigused. Magnus andiski Kuressaarele 8. mail 1563 Riia linnaõiguse. 11. mail kinnitas ta Kuldīgas viibides Saaremaa aadliprivileegid, mis laiendas nende õigusi.[33]

Magnuse tädipoeg Erik XIV oli pärast Eestimaa peremehks saamist teinud Magnusele kui Tallinna piiskopiameti valdajale ettepaneku tema alamaks hakata. Ajavahemikust 1561–1563 on säilinud mitmeid selleteemalisi kirju Erikult Magnusele. Kui Taani kuulutas 13. augustil 1563 Rootsile sõja, mida tuntakse Põhjamaade seitsmeaastase sõja nime all, oli Magnuse ülemeelitamiskatset nimetatud ühe sõjapõhjusena. Magnus ja tema ema väitsid hiljem, et Erik ja Magnus olid omavahel täiesti normaalsetes suhetes ning Magnus kisti sõtta oma tahte vastaselt. Magnuse ema Dorothea üritas hiljem vahendada ka separaatrahu Magnuse ja Rootsi vahel ning lootis selle hõlbustamiseks sõlmida abielu Magnuse ja mõne Rootsi printsessi vahel.[33]

Tõenäoliselt 1561. aasta oktoobris saatis kuningas Erik Magnuse juurde oma saadikud Andreas Perssoni ja Christoph Schiferi, kes pidid saadud juhendi järgi selgitama miks Tallinna linn ühes Harju-Viru ja Järva aadliga Rootsi võimu alla läks ning millistel põhjustel algas Rootsi ja Liivi ordu vaheline sõjategevus. Samuti öeldi Magnusele, et oma positsiooni säilitamiseks peab ta uuendama liitu Rootsi ja Taani vahel ning andma end Rootsi kuninga kaitse alla. Lisaks pakuti talle Rootsi kuninga protektsiooniõiguse tunnustamise korral 40 000 taalrit ja lubati tagasi anda Tallinna piiskopkonna piiskopimõisad.[34]

Ärakirjana on säilinud Magnuse 26. oktoobril 1561 Kuressaares kirjutatud vastus Eriku ettepanekule. Magnus väitis kirjas, et loodab kuninga ja ordu konflikti rahumeelsele lõppemisele ning soovib hoida Erikuga heanaaberlikke suhteid, kuid ütles samas, et Liivimaa ees seisvate ohtude osas saab ta loota ainult oma vennale, kuningas Frederik II-le. Samuti lisas ta, et peab Erik XIV ettepanekut arutama oma sugulastega kuna "noorema vürstina" ei ole ta teadlik Taani ja Rootsi vahelise liidu sisust. Ta lubas aga kaasa aidata Christian III ja Gustav Vasa kunagi sõlmitud liidulepingu uuendamisele. Suhtlus Eriku ja Magnuse vahel jätkus edaspidigi ning Rootsi kuningas kordas oma ettepanekuid.[34]

Magnus oli kontaktis ka Rootsi riigimarssali krahv Svante Sturega (1517–1567), kes aastail 1562–1563 oli Tallinna asehaldur. Magnus oli Sturega ühendust võtnud pärast Tallinnast Pärnu alla suundunud ja sealt hiljem tagasi läinud sõdurite läbimarssi Läänemaalt ning nende vägivaldne käitumine talupoegade ja nende vara suhtes. Magnus saatis 26. oktoobril 1562 Tallinnasse Svante Sture juurde oma saadikud, kelleks olid Läänemaa stiftifoogt Klaus Aderkas, asehaldur Christoffer Valkendorf ja Georg Wilcken. Saadikud pidid instruktsiooni järgi tänama kuningas Erikut heatahtliku suhtumise eest ning avaldama lootust, et ka tulevikus on Rootsi ja Magnuse suhted rahumeelsed. Samas tuli kaevata kahjude üle, mida olid Rootsi väed tekitanud oma kahe läbimarsi ja Pärnu piiramise ajal läbi viidud moonamuretsemisega. Lisaks sellele tuli probleemidena mainida ka Paide piiramise ajal tekitatud kahju Tallinna piiskopimõisatele ning Magnuse kui Tallinna piiskopi jurisdiktsiooni mitmesugustele rikkumistele. Saadikud pidid nõudma Magnuse jurisdiktsiooni tunnustamist, Pärnu piiramise ajal Läänemaalt äraviidud veiste tagamist ning liigse metsaraie lõpetamist Padisel.[34]

Sture vastas alles 18. jaanuaril 1563 ning selgitas Magnusele, et kaebused Rootsi vägede marodööritsemise asjus on teadmiseks võetud ning et kuningas on Liivimaal asuvate vägede ülemjuhatajale Klas Kristersson Hornile saatnud korralduse tulevikus taolisi olukordi vältida. Anti lubadus süüdlased välja selgitada ja neid trahvida. Sture palus Magnuselt luba tulevikuski Läänemaa läbida, kuna üle Märjamaa ja Vigala läks oluline tee. Tallinna piiskopi õiguste rikkumisest aga ei teadvat Sture midagi. Sture palus saata endale ka dokumendid, mis sätestavad Padise metsa kasutamist, et neid kontrollida ja neile kuninglik kinnitus saada.[35]

28. norvembril 1561 olid Liivi ordu maameister Gotthard Kettler, Riia peapiiskop Wilhelm ning orduvasallide, Volmari ja Võnnu linna esindajad Vilnos sõlminud Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Zygmunt II Augustiga alistumislepingu. Liivi orduriik ja ühes sellega ka Liivimaa konföderatsioon lakkasid eksisteerimast. Daugavast lõunasse jäävatest maadest moodustati Kuramaa ja Semgallia hertsogkond, mida asus valitsema Poola-Leedu vasalliks saanud Gotthard Kettler. Daugavast põhja poole jäänud alad moodustasid aga Üleväina-Liivimaa hertsogkonna, kus Kettler oli asehalduriks.[35]

Maasilinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maasilinna linnuse esimene korrus.

Kuningas Frederik II pidas õigemaks Taani võimu Liivimaal rohkem mitte laiendada vaid pigem püüelda selle konsolideerimise ja kindlustamise suunas. Seetõttu otsustati loovutada Kuramaa piiskopkond Maasilinna foogtkonna ja Läänemaa ordumõisate vastu. Selline käik muutnuks Taani valdused kompaktsemaks ning hõlpsamalt valitsetavaks ja kaitstavaks. Kui aga foogtkonna omandamine pidanuks ebaõnnestuma, tuli Frederiku nõudmisel Maasilinna linnus hõivata ning maha lõhkuda, et Poola-Leedu või Rootsi sellest endale tugipunkti ei saaks. Ka Kettler oli vahetusest huvitatud ning pärast ordu alistumist Poola-Leedu valitsejale kinnitas Zygmunt II August Kettleri nõudmisi Piltenele. Vilno vojevood ning Leedu kantsler vürst Mikołaj Radziwiłł, kelle hallata olid riigi Liivimaa-küsimused saatis Zygmunt II Augusti soovil saadikud Magnuse juurde Saaremaale, et vahetustehingu üksikasjades kokkuleppele jõuda. Poola kuningas saatis Taani sama küsimust arutama ka Achaz von Zehman noorema, kuna oli ilmselt teadlik Magnuse piiratud õigusest asju ise otsustada. Kuningas Frederik oli vahetusega nõus.[35]

Peagi saabusid Saaremaalt Kuramaale Frederiku esindajad Dietrich Behr, Gerloff Troll ja doktor Koppern. Piltene piirkonna vasallid andsid aga teada, et ei soovi omale ilmalikku valitsejat.[35] Vahetustehingule seisid vastu ka Magnuse kõige lähemad nõuandjad. Magnus, mõistnud, et tal leidub toetajaid, asus läbirääkimistele vastu töötama ja katkestas need 1562. augustis sootuks, pidades paremaks vastu Frederiku tahtmist Kuramaa endale jätta. Läbirääkimised algasid septembris uuesti, kuid katkesid ja algasid veel mitmel korral. Mingite tulemusteni ei jõutud. Siiski andis Kettler taanlastele loa Maasilinna oma garnison saata. 29. jaanuaril 1562 andis Magnus lubaduse tunnustada Kettleri (kui Liivi ordumeistri) ja tema järglaste õigust Maasilinnale, samuti viia vajadusel Maasilinnast ära Taani sõdurid.[36]

Läbirääkimisi hakati pidama ka Maasilinna foogti Heinrich Lüdinghausen-Wulffiga, et foogtkond temalt lihtsalt ära osta. Wulff nõustus kohe Maasilinna müüma. Kuni müügitehingu toimumiseni pidi ta olema Taani ametnik ja 1562. aasta detsembris kasutas ta ametinimetust "Taani kuninglik asehaldur Maasilinnas". Kuna 1563. aastal algas Põhjamaade seitsmeaastane sõda, jäi Maasilinna ost katki ning Wulff pidi foogtkonna tuludest, oma isiklikust varast ja laenude abil rahastama sõjategevusega kaasnevaid kulusid. Hiljemalt 1564. aasta jaanuariks andis ta Maasilinna täielikult Taanile üle.[37]

Põhjamaade seitsmeaastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1563. aastal Taani ja Rootsi vahel puhkenud Põhjamaade seitsmeaastane sõda puudutas kohe ka Magnuse valdusi. Rootsi väed vallutasid suure osa Magnuse Läänemaa-valdustest ning kuigi Kettleri väed suutsid Lihula tagasi vallutada ja Magnuse meestele üle anda, langes see peagi taas Rootsi vägede kätte. Lihula langedes vangistati ka Magnuse nõunikud Dietrich Fahrensbach, Klaus Aderkas ja Otto Gilsen. 19. veebruaril 1564 sõlmiti vaherahu, mis pausidega kestis 25. juulini 1565.[38]

Magnuse ise oli sõja eel Taani kutsutud, kuhu ta läks maad mööda läbi Preisimaa. 15. aprillil 1563 kirjutas Magnus Piltenest hertsog Albrechtile, et soovib luba endale ja oma kaaskonnale läbi Preisi hertsogkonna reisida, öeldes, et plaanib 7. või 8. mail Memelisse saabuda. Albrecht selle loa talle ka andis. 30. juunil saatis Magnus Güstrow'st Albrechtile, et kohtub oma venna Frederik II-ga 4. juulil Flensburgis.[39]

Magnus viibis koos Frederikuga Älvsborgi piiramisel, kus arutati lisaks muule ka plaane Liivimaa-valdused mõne muu vastu vahetada. Magnuse ja tema venna suhted muutusid mingil põhjusel piiramise ajal halvaks. Kuningas andis lõpuks Magnusele korralduse Liivimaale tagasi minna. Reisi kulud tasus Magnuse ema Dorothea. Kuramaale tagasi jõudis ta oktoobris või novembris. Leskkuninganna Dorothea proovis veel 1565. ja 1566. aastal vahendada Magnuse ja Erik XIV vahel rahu, kuid tulemusteta.[39]

Magnus viibis 1564. aastal Kuramaal, peatudes Piltene ja Dundagas, kuid ka Kettleri maadel asunud Kuldīgas. Kuramaa hertsogi valdustes viibis ta nendel aastatel mitmel puhul. 1566. aastal käis ta Kuldīgas Gotthard Kettleri ning Mecklenburg-Güstrow' printsessi Anna (kes oli Magnuse sugulane) vahelise abielu sõlmimise auks korraldatud pidustustel.[40]

Katse vallutada Tallinna[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kettleri mõisamehed hõivasid 30. aprillil 1565 Pärnu linna ning sunniti 9. juunil alistuma ka Pärnu linnus. Sellest hoogu saanuna asusid neli lipkonda mõisamehi ühes Piltene piirkonnast värvatud ühe lipkonna Magnuse mõisameestega Tallinna piirama. Tallinna all ühines nendega ka Magnuse õuemarssali Johann von Uexkülli lipkond.[41]

Sedavõrd väikese väega (umbes 1000 meest) ei saanud linna vallutamine loomulikult õnnestuda ning lahingus suuri kaotusi kandnud mõisamehed löödi peagi Tallinna alt minema. Tõenäoliselt olid piirajad lootnud, et Tallinna elanikud või sealsed mõisamehed Rootsi võimu vastu üles tõusevad.[42]

1566. aastal ägenes taas Rootsi ja Taani konflikt Liivimaal ning taanlased rüüstasid Hiiumaad, rootslased Saaremaad ning lisaks rüüstasid leedukad Läänemaad.[43]

Ebaõnnestunud sõjategevus ning Magnuse tegutsemine vastu Taani kuninglike asehaldurite tahtmist tõid kaasa Magnuse ja Christoffer Valkendorfi avaliku vaenu. Valkendorf süüdistas oma kirjades Frederik II-le ja kantsler Johan Friisile (1494–1570) Magnust homoseksuaalses suhtes enda teenriga, liiderlikust käitumisest naiste ja neitsitega, esimese öö õiguse pruukimisest ja muudeski halbades tegudes. Magnus soovis 1565. aasta juunis oma ema tahtmist mööda osa oma õukonnast Kuressaarde saata, kuid Heinrich Lüdinghausen-Wulff keeldus avamast Magnuse kaaskonnale väravaid, viidates kuninga käsule. Tõenäoliselt leskkuninganna Dorothea nõudmisel kutsus kuningas Valkendorfi 1566.–1567. aasta vahetusel Taani ja jättis talle ametijärglase määramata. Magnus, kellele Saaremaa, Läänemaa, Padise ja Pärnu päriseks läänistati, sai Saaremaal võimutäiuse taas endale. Oma tiitlina kasutas ta sestpeale "Saaremaa ja Läänemaa stiftide isand, Kuramaa piiskop, Tallinna stifti administraator, Norra pärija"[44]

Kuningas Frederik nõudis, et Magnus maksaks vastutasuks läänistamisele ära Saare-Lääne piiskopkonna võlad. Neist moodustasid 45 000 taalri suuruse osa Lüdinghausen-Wulfi nõudmised. Pealegi ei toetanud Frederik enam regulaarselt Magnust, kuigi veel 1566. aastal andis ta Magnusele 10 000 taalrit ja õiguse nõuda endale 20 000-taalrine laen, mille Christian III oli andnud Liivi ordumeistrile ja mille oli lubanud tasuda Gotthard Kettler.[44]

Rahapuuduses Magnus kustutas võlgu maade läänistamisega. See tõi aga kaasa tulude vähenemise, mis veelgi raskendas tema rahalist olukorda ja tõi kaasa vajaduse kustutada võlgu aina uute läänistamistega.[44]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Magnus kihlus ja abiellus 1573. aastal Vene tsaari Ivan IV onupoja Staritsa vürsti Vladimir Andrejevitši[45] tütre Maria Vladimirovnaga. Magnuse ülemineku järel Poola kuningas Stefan Batory leeri, veendi Mariat naasema Venemaale, kus ta pügati nunnaks ja suleti Pjatnitski kloostisse 1586. aastal, kus ta ka suri millalgi pärast 1611. aastat.

Esivanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hertsog Magnuse esivanemad
Magnus
(1540–1583)
Taani ja Norra kuningas
Christian III
(1503–1559)
Taani ja Norra kuningas
Frederik I
(1471–1533)
Taani, Norra ja Rootsi kuningas
Christian I
(1426–1481)
Oldenburgi ja Delmenhorsti krahv
Dietrich
(suri 1440)
Holsteini printsess
Helvig
(1398–1436)
Brandenburg-Kulmbachi markkrahvitar
Dorothea
(1430–1495)
Brandenburg-Kulmbachi markkrahv
Johann
(1406–1464)
Saksi-Wittenbergi printsess
Barbara
(1405–1465)
Brandenburgi markkrahvitar
Anna
(1487–1514)
Brandenburgi kuurvürst
Johann Cicero
(1455–1499)
Brandenburgi kuurvürst
Albrecht Achilles
(1414–1486)
Badeni markkrahvitar
Margarete
(1431–1457)
Saksi printsess
Margarete
(1449–1501)
Tüüringi maakrahv ja Luksemburgi hertsog
Wilhelm III
(1425–1482)
Austria printsess
Anna
(1432–1462)
Saksi-Lauenburgi printsess
Dorothea
(1511–1571)
Saksi-Lauenburgi hertsog
Magnus
(1488–1543)
Saksi-Lauenburgi hertsog
Johann V
(1439–1507)
Saksi-Lauenburgi hertsog
Bernhard II
(suri 1463)
Pommeri printsess
Adelheid
Brandenburgi markkrahvitar
Dorothea
(1446–1519)
Brandenburgi kuurvürst
Friedrich II
(1413–1471)
Saksi printsess
Katharina
(1421–1476)
Braunschweig-Wolfenbütteli printsess
Katharina
(1488–1563)
hertsog Braunschweig-Lüneburgis,
Braunschweig-Wolfenbütteli vürst
Heinrich I
(1463–1514)
hertsog Braunschweig-Lüneburgis,
Braunschweig-Wolfenbütteli ja Calenberg-Göttingeni vürst
Wilhelm II
(1425–1503)
Stolebrgi krahvitar
Elisabeth
(1428–1520)
Pommeri-Wolgasti printsess
Katharina
(suri 1526)
Pommeri-Wolgasti hertsog
Erich II
(suri 1474)
Pommeri printsess
Sophie
(1435–1497)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Andres Adamson, "Hertsog Magnus ja tema “Liivimaa kuningriik”", doktoriväitekiri, Tallinn 2009
  • Andres Adamson, "Hertsog Magnus 1540–1583: tema elu ja aeg". Tallinn: Argo, 2005.
  • Andres Adamson, "Hertsog Magnus von Holsteini roll Läänemere-ruumis Liivi sõja perioodil". Tallinn, 2006.
  • Andres Adamson, "Liivimaa kuningriik". Tallinn: Argo, 2013.
  • Karl Heinrich von Busse, "Herzog Magnus, König von Livland: ein fürstliches Lebensbild aus dem 16. Jahrhundert". Leipzig, 1871.
  • Titus Christiani, "Martin Kuiwleha und Herzog Magnus von Holstein", in: Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, 1912–1914.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Adamson, lk 21
  2. Adamson, lk 22
  3. 3,0 3,1 3,2 Adamson, lk 25
  4. Adamson, lk 25
  5. Adamson, lk 27–28
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Adamson, lk 29
  7. Adamson, lk 28
  8. 8,0 8,1 8,2 Adamson, lk 30
  9. 9,0 9,1 Adamson, lk 31
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Adamson, lk 33
  11. 11,0 11,1 Adamson, lk 34
  12. Adamson, lk 35
  13. Adamson, lk 38
  14. Adamson, lk 38–39
  15. 15,0 15,1 15,2 Adamson, lk 39
  16. 16,0 16,1 Adamson, lk 40
  17. Adamson, lk 41–42
  18. Adamson, lk 41
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 Adamson, lk 42
  20. 20,0 20,1 20,2 Adamson, lk 43
  21. 21,0 21,1 Adamson, lk 44
  22. Adamson, lk 44–45
  23. 23,0 23,1 Adamson, lk 45
  24. Adamson, lk 45–46
  25. Adamson, lk 46
  26. Adamson, lk 47
  27. 27,0 27,1 27,2 27,3 Adamson, lk 48
  28. 28,0 28,1 28,2 28,3 28,4 Adamson, lk 49
  29. Adamson, lk 50–51
  30. 30,0 30,1 Adamson, lk 51
  31. Adamson, lk 52
  32. Adamson, lk 54–55
  33. 33,0 33,1 33,2 33,3 33,4 Adamson, lk 55
  34. 34,0 34,1 34,2 Adamson, lk 56
  35. 35,0 35,1 35,2 35,3 Adamson, lk 57
  36. Adamson, lk 58
  37. Adamson, lk 58–59
  38. Adamson, lk 61
  39. 39,0 39,1 Adamson, lk 62
  40. Adamson, lk 66
  41. Adamson, lk 66–67
  42. Adamson, lk 67
  43. Adamson, lk 73
  44. 44,0 44,1 44,2 Adamson, lk 74
  45. Владимир Андреевич