Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
Asutatud 22. oktoobril (vkj)1917
Tegevuse lõpetanud 13. jaanuaril (vkj) 1918
Eesmärk Nõukogude võimu kehtestamine Eestimaa kubermangus
Peakorter Pärnu maantee 7, Tallinn
Peaorgan Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee
VSDT(b)P Keskkomitee

Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (vene Военно-революционный комитет Эстляндской губернии) oli 22. oktoobril (ukj 4. novembril) 1917 Tallinnas Eesti Nõukogude II Kongressil valitud bolševike (VSDT(b)P) ja pahempoolsete esseeride (SR) initsiatiivgrupp relvastatud võimuhaaramise ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks Eestimaa kubermangus.

Moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Viktor Kingissepp
Jaan Anvelt

Eestimaa kubermangus Tallinnas toimunud tööliste ja soldatite saadikute Eesti Nõukogude II Kongressil valiti Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks sai Ivan Rabtšinski (VSDT(b)P), hiljem Pavel Devišin,[1] asetäitjaiks Viktor Kingissepp (VSDT(b)P) ja Erast Meister (SR), komitee sekretäriks V. Milonov. Liikmete seas olid V. Gromov,[2] Jaan Anvelt, Rudolf Vakmann, Otto Rästas jt.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

26. oktoobril (ukj 8. novembril) 1917 kuulutas Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee end kõrgemaks võimuks Eestimaa kubermangus – Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eeskujul, kes oli 7. novembril (ukj) Petrogradis kõrvaldanud seaduslikult valitud Aleksandr Kerenski juhitud Venemaa Ajutise Valitsuse.

27. oktoobril 1917 (ukj 9. novembril) võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe asetäitja Viktor Kingissepp asjaajamise üle Eestimaa kubermangukomissarilt Jaan Poskalt ja andis käsukirja võimu ülevõtmise kohta maal ning maatameeste ja väikemaapidajate vallanõukogu ajutise määruse.

Eestimaa kubermangu kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mida juhtis Jaan Anvelt. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kehtestas ühe partei diktatuuri (teised parteid keelustati).

31. oktoobril (vkj) 1917 suleti Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee otsusega "kontrrevolutsioonilise kuritegeliku agitatsiooni eest" ajalehed Päevaleht, Tallinna Teataja, Revelskoje Slovo, Revelski Nabljudatel, Revelskaja Mõsl.

1. novembril (vkj) 1917 moodustati Revolutsiooniline tribunal, mille koosseisus oli 3 liiget ja 2 asetäitjat.

Novembris kuulusid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee koosseisu: Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmed ja 1 esindaja Tehasevanemate Nõukogu keskkomiteest, Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogust, VSDT(b)P-st, Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist, laevastikukomiteest, kindluse keskkomiteest, piirkonna sõjakomiteest ja Põhjarinde armeekongressilt. Juhtorganiks oli viieliikmeline Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee büroo ehk presiidium (neist 3 enamlast ja esseeri).

2. novembril (vkj) võeti vastu otsus ja 11. novembril (vkj) 1917 saadeti Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel laiali[3] Tallinna elanike Omakaitse ja Punakaart ning tehti ettepanek Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogule moodustada Omakaitsest ja Punakaardist, vastavalt Venemaa Ajutise Valitsuse poolt välja antud seadusele, töölismiilits.[4] Kunda sadama ja Aseri töölistel soovitati moodustada revolutsioonilised komiteed.

9. novembril (vkj) 1917 moodustati Viktor Kingissepa juhtimisel (kuni 30. novembrini vkj) Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee juures rekvireerimis- ja toitlustusosakond ja selle juures rekvireerimiskohus. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Rekvireerimis-toitlustusosakonna liikmeteks olid Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu toitlustus- ja raudteekomisjoni liikmed. Rekvireerimiskohtu liikmeid oli 3, kelle valis Tallinna TSSN.[5]

10. novembril (ukj 23. novembril) 1917 kaotati Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee dekreediga Eestimaa kubermangus seisuslik kord ning kuulutati kogu aadel lindpriiks ja pandi toime üle maa aadliseisusest isikute ja «muude kontrrevolutsionääride» vangistamine, kes veeti Tallinnas Tallinna sadama elevaatorihoonesse.

Kõigi revolutsiooniliste ümberkorralduste elluviimine tehti aga ülesandeks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteele. Selle kohustused olid fikseeritud vastavas otsuses: "Sõjarevolutsioonikomitee on kõrgem täidesaatev organ, kelle ülesandeks on maa poliitilise elu üldine juhtimine, kontroll kohalike sõjaväeliste ja tsiviilala ametiisikute tegevuse üle ...". Kohalikud sõja-revolutsioonikomiteed alustasid tegevust kõigis maakonnakeskustes. Nende tegevust koordineeris Tallinnas asunud Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis oli ühtlasi ka Tallinna kindlustatud rajooni Sõja-Revolutsioonikomitee[6] oma komissaride kaudu maakondades. Loodi ka kohalikud töörahva saadikute nõukogud (kuni 19. detsembrini 1917 nimetati neid maata ja vähese maaga talurahva nõukogudeks).

15. novembril (ukj 28. novembril) 1917 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel aeti Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee otsusega[7] laiali.

20. novembril (vkj) 1917 kuulusid Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee koosseisu 16 liiget: 4 esindajat Tallinna TSSN-st, 6 esindajat Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteest, VSDT(b)P komiteest 1 esindaja, Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomiteest 1 esindaja, Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu büroost 1 esindaja, Tehasevanemate Nõukogust 1 esindaja, laevastikukomiteest 1 esindaja, armee täitevkomiteest 1 esindaja.[8]

Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas 6. detsembril dekreediga Eestimaal seisusliku korra kehtetuks.

4. jaanuaril (vkj) 1918 võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee vastu otsuse taasmoodustada Eesti Punakaart.[9]

8. jaanuaril (vkj) 1918 võttis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee vastu otsuse teavitada Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteed, et vaatamata Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee otsusele Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee laiali saata,[10] Sõja-Revolutsioonikomitee, lähtudes "üleelatavate sündmuse tähtsusest", ei pea võimalikuks end laiali saata. Sõja-Revolutsioonikomitee otsustas enda pädevusse jätta sõjalised ja kontrrevolutsiooni vastu võitlemise alased küsimused ja tegi ettepaneku võtta vastutus kõigi muude küsimuste eest Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogul ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteel.

Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee allus Rahvakomissaride Nõukogu dekreedile Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee laiali saata 13. jaanuarist (vkj) 1918.[11]

Samal ajal Venemaaga võeti Eestimaa kubermangus 1918. aastal kasutusele uus kalender: 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Suur Oktoober või väike oktoober
  2. ↑ "Очерки истории Псковской организации КПСС". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2014. Vaadatud 7. aprillil 2009.
  3. ↑ "Protest. (11. novembril 1917 korraldatud revolutsioonikomitee sissetungist Omakaitse ruumidesse)" Teataja, nr 255, 14. november 1917, lk 3
  4. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 8, 2. november 1917
  5. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 14, 9. november 1917, lk 26
  6. ↑ Tallinna Sõja-Revolutsiooni Komitee, 1917-1918, The National Archives of Estonia, ERA.R-1217
  7. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 20, 15. november 1917, lk 35
  8. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 24, 20. november 1917, lk 38
  9. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 51, 4. jaanuar 1918, lk 60
  10. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 52, 8. jaanuar 1918, lk 61
  11. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том четвертый (Сто первый) 1940 г. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll nr 54, 12. jaanuar 1918, lk 62

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee: dokumente ja materjale. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eestimaa_Sõja-Revolutsioonikomitee&oldid=6632053"