Purjetamine 1980. aasta suveolümpiamängudel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nõukogude Liidu postmark

Purjetamine 1980. aasta suveolümpiamängudel ehk Tallinna olümpiapurjeregatt (ingl Tallinn Olympic Sailing Regatta, vn Таллиннская Олимпийская парусная регата)[1] toimus 22. juulist 30. juulini Tallinnas Pirital.

Võistlused peeti kuues paadiklassis Tallinna lahel. Regatil osales vaid 23 riiki (156 sportlasega 83 jahiga), neist 17 oma lipu all[2].

XXII olümpiamängude Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee esimehena tegutses Arnold Green. Ava- ja lõputseremoonia, mis toimusid Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses lavastas Mikk Mikiver[2].

Purjeregati maskott oli hülgepoeg Vigri[3].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiaregati avas Arnold Greeni 20. juulil 1980. Tervituskõne pidas Rahvusvahelise Olümpiakomitee ametlik esindaja Gunnar Ericsson.

Olümpiatuli jõudis Eestisse 19. juulil. Moskvast saabunud delegatsiooni saatel viisid teatejooksjad tule Balti jaamast Raekoja platsile, kus tseremoniaalurnis süütas leegi kergejõustiklane Rein Tõru. Ööl vastu avatseremooniat seisis tuleurn Raekoja suures saalis.

Järgmisel päeval jätkus tõrvikuteatejooks Piritale[4]. Pirita Purjespordikeskuses läitis olümpiatule 17-aastane Haapsalu 1. Keskkooli abiturient Vaiko Vooremaa[5].

Autasustamistseremoonial tõmbas kõik kuus võidulippu masti Tõnis Lukas[6].

Kultuuriprogramm[muuda | muuda lähteteksti]

Ava- ja lõputseremoonia, mis toimusid Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses lavastas Mikk Mikiver.

Helilooja Lepo Sumera komponeeris ava- ja lõputseremooniaks teose "Olümpiamuusika". Lisaks esinesid üritusel Ellerhein, Hortus Musicus, Kukerpillid, Leegajus, Laine jt[4].

Regati ajal (26. juulil) toimus Tallinnas Rahvusvahelise Purjespordiliidu IYRU konverents.

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Valitsus eksiilis protesteeris olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Poliitilistel põhjustel (Nõukogude armee tungimine Afganistani 1979) boikoteerisid Tallinna olümpiapurjeregati mitmed tuntud purjespordimaad, nt USA, Suurbritannia, Saksamaa Liitvabariik ja Prantsusmaa, see ahendas mõneti konkurentide hulka. Mitu võistkonda võistles mitte oma riigilipu, vaid olümpialipu all.[1]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Algatus tuua olümpiaregatt Tallinnasse tuli spordiringkondadest ja Tallinna linnalt, mida juhtis Ivar Kallion, tollase ametinimetusega Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimees. Tallinna regatis nähti võimalust linna eelisolukorras kaasaegsemaks ehitada ja mis tähtsam – suletusest välja murda. Olümpiaregatt tähendas välismaailmaga suhtlemises märkimisväärset avanemist.[7]

“Moskvaga konkureeris olümpialinnaks ka Los Angeles, purjeregatti aga tahtsid korraldada Leningrad, Riia, Klaipeda, Sevastopol, Tuapse, Odessa ja Sotši. Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus tuli 1974. aasta oktoobris. Et liidu olümpiakomitee tegi valiku Tallinna kasuks ja minu meelest oli see ootuspärane. Balti regatid Tallinnas olid kindlasti kõige paremini korraldatud purjespordivõistlused NSV Liidus.” – orgkomitee Olümpia 80 Tallinna linnavalitsuse juhataja (1975-1980) Oleg Sapožnin.[8]

Võitjate autasustamisel ja pidulikul lõputseremoonial osalesid Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tolleaegne president lord Michael Morris Killanin ja tulevane president Juan Antonio Samaranch, samuti 16 ROK-i liiget ning Rahvusvahelise Purjetamisliidu (IYRU) president Beppe Croce.[1]

Maskott Vigri[muuda | muuda lähteteksti]

Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati suveniirid ja maskott valiti konkursi korras. Regati maskotiks saanud hülgepojale andis näo tarbekunstnik Saima Sõmer. Hülgepoisile sobiva nime leidmiseks korraldati samuti konkurss ning võitjanimi VIGRI kuulutati välja tollal ülipopulaarses telesaates Reklaamiklubi. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui olümpiamängude ühele võistlusalale tehti eraldi suveniirid.[9]

Ehitised[muuda | muuda lähteteksti]

XXII olümpiamängudeks valmis Tallinnasse palju uusi ehitisi ja rajatisi[10]. Moskvale esitati pikk nimekiri hoonetest, mida oli regati toimumiseks ilmtingimata vaja. Nende hulgas olid ka lennujaam ja teletorn.[11]

Piritale, 193 000 m² suurusele maa-alale projekteerisid arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja Himm Looveer spordikompleksi, jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, ellingud, töökojad, pressikeskus ja laevakujuline 632 voodikohaga olümpiaküla. Jõe vastaskaldale asus tribüünid 5000 pealtvaatajale[4].

Purjespordikeskuse keskele ehitati ka kirik. "Seal täitsa keskel keskuses on meremärk ja selle all oli kirik kõigile uskudele. Ükskord, kui Johannes Käbin käis terve delegatsiooniga, oma töötajatega jalutas seal ringi /-/ näitasin kogu seda objekti. Keegi julgeoleku meestest ütles: “Näete, Sapožnin on pannud kiriku keset olümpiakeskust”. Aga Käbin reageeris kiiresti: “See on ju välismaalastele väga hea näidata, et me usu vastu ei ole. Las ta olla siin.””[11]

Tegelikult oli kirik keset olümpiaküla ehitatud ainult ja ainult seepärast, et nii näeb ette Olümpiaharta.

Veel ehitati Tallinna teletorn, uus peapostkontori hoone, kaasaegne lennujaam, kesklinna 28-korruseline Olümpia hotell ja Vanalinna külje alla V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee (tänane Linnahall). Mitmed elamukvartalid Vanalinnas said uue ilme ja Tallinnast Narva poole väljuv maantee ehitati osaliselt neljarealiseks[4]. Osalt rekonstrueeriti ka Tallinna-Pärnu-Riia maantee, mh valmis uus Häädemeeste-Ikla lõik sellel teel.

Osalejad[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aasta suveolümpiamängudel purjetati kuues klassis

Tallinna olümpiaregatil osales 83 jahti 154 purjetajaga 23 riigist: Finn klassis 21, Lendav hollandlase klassis 15, 470 klassis 14, Stari klassis 13, Tornaado klassis 11 ja Solingu klassis 9 riigi purjetajad[5].

Võistlusrajad: Alpha (Finn, 470), Bravo (Lendav Hollandlane, Soling), Charlie (Star, Tornaado).

Rahvuslippude all seilasid

Olümpialippu all seilasid riigid, kes näitasid üles oma leppimatust Eesti okupeerimise suhtes[6]

Sportlased[muuda | muuda lähteteksti]

NSVL koondises esinesid Eesti NSV purjetajad Nikolai Poljakov (Soling), Aleksandr Zõbin (Tornaado) ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Zhdanov klassis 470[6].

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlusklass Kuld Hõbe Pronks
470
470 insigna.png
Brasiilia Brasiilia
Marcos Soares
Eduardo Penido
Saksa DV Saksa DV
Jorn Borowski
Egbert Swensson
Soome Soome
Jouko Lindgrén
Georg Tallberg
Finn
Finn insigna.png
Soome Soome
Esko Rechardt
Austria Austria
Wolfgang Mayrhofer
NSVL NSVL
Andrei Balašov
Lendav hollandlane
Flying Dutchman insigna.png
Olympic flag.svg Hispaania
Alejandro Abascal
Miguel Noguer
Olympic flag.svg Iirimaa
David Wilkins
James Wilkinson
Flag of Hungary (1957-1989; unofficial).svg Ungari
Szabólcs Detre
Zsolt Detre
Soling
Soling insigna.png
Olympic flag.svg Taani
Valdemar Bandolowski
Erik Hansen
Poul Richard Høj Jensen
NSVL NSVL
Aleksandr Budnikov
Boris Budnikov
Nikolai Poljakov
Kreeka Kreeka
Anastasios Bountouris
Anastasios Gavrilis
Aristidis Rapanakis
Star
NSVL NSVL
Valentin Mankin
Aleksander Muzitšenk
Austria Austria
Karl Ferstl
Hubert Raudaschl
Olympic flag.svg Itaalia
Giorgio Gorla
Alfio Peraboni
Tornaado
Tornado insigna.png
Brasiilia Brasiilia
Lars Sigurd Björkström
Alexandre Welter
Olympic flag.svg Taani
Peter Due
Per Kjærgaard
Rootsi Rootsi
Goran Marstrom
Jorgen Ragnarsson

Medalitabel[muuda | muuda lähteteksti]

Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1. Brasiilia Brasiilia 2 0 0 2
2. NSVL NSVL 1 1 1 3
3. Olympic flag.svg Taani 1 1 0 2
4. Soome Soome 1 0 1 2
5. Olympic flag.svg Hispaania 1 0 0 1
6. Austria Austria 0 2 0 2
7. Saksa DV Saksa DV 0 1 0 1
Olympic flag.svg Iirimaa 0 1 0 1
9. Kreeka Kreeka 0 0 1 1
Flag of Hungary (1957-1989; unofficial).svg Ungari 0 0 1 1
Olympic flag.svg Itaalia 0 0 1 1
Rootsi Rootsi 0 0 1 1

Huvitavat[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Tallinna olümpiapurjeregatt". Eesti Entsüklopeedia, 1996.
  2. 2,0 2,1 Jaanus Kulli. Ega olümpiatuli tõrvikust süttinud! Õhtuleht, 21. juuli 2005
  3. Maris Sander Kultusloom vigri retsept. Eesti Ekspress, 1. mai 2009
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Tallinna Purjeregatt 1980, hõbemünt. Mündipood
  5. 5,0 5,1 Ajalugu. Tallinna Olümpiapurjespordikeskus
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Indrek Schwede Tallinna olümpiaregatt – kas pidu või alandus? Eesti Päevaleht, 22. juuli 2000
  7. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk. 121. 
  8. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 121, 311. 
  9. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 131. 
  10. Karin Hallas-Murula. "Kallion. Tallinn – Tallinna väljaehitamine olümpiaks 1971–1979". Sirp, 5. august 2016.
  11. 11,0 11,1 Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – Lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk 127. 
  12. Sailing at the 1980 Moskva Summer Games. Sports-Reference.com
  13. 13,0 13,1 ETV "Ringvaade", 13.03.2018.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "llwrr" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]