Põhjasõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1700 alanud sõjast; mõnikord nimetatakse Põhjasõdadeks ka Põhjamaade seitsmeaastast sõda ja Teist Põhjasõda; üldmõiste kohta vaata Põhjasõjad

Põhjasõda
Great Northern War.jpg
Toimumisaeg 17001721
Toimumiskoht Euroopa
Tulemus Venemaa tsaaririigi ja tema liitlaste võit. Sõja lõpetas Uusikaupunki rahu.
Osalised
 Rootsi
Ottoman flag.svg Osmanite riik
Flag of the Cossack Hetmanat.svg Kasakad
 Venemaa tsaaririik
 Taani
 Saksimaa kuurvürstiriik
Herb Rzeczypospolitej Obojga Narodow.svg Rzeczpospolita
Flag of the Kingdom of Prussia (1701-1750).svg Preisimaa kuningriik
Flag of Hanover (1692).svg Hannover
Väejuhid või liidrid
Rootsi Karl XII
Osmanite riik Ahmed III
Flag of the Cossack Hetmanat.svg Ivan Mazepa
Stanisław Leszczyński
Kazimierz Lew Sapieha
Venemaa Peeter I
Taani Frederik IV
 Saksimaa kuurvürstiriik
Herb Rzeczypospolitej Obojga Narodow.svg August II Tugev
Ivan Mazepa[1]

Venemaa sai endale mitmed Rootsi valdused, kaasa arvatud Liivimaa. Preisimaa sai Rootsile kuulunud Pommeri, Hannover sai Bremen-Verdeni.

Põhjasõda oli 1700.–1721. aastal Läänemere ülemvõimu pärast peetud sõda, milles osalesid ühel pool Rootsi, vastaspoolel Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning 1713. aastal liitusid nendega Preisimaa ja Hannover (Suurbritannia).

Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemere ja meretagused territooriumid, suurriigiks sai Moskva tsaaririik, uue nimega Venemaa keisririik.[2]

16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tulemusel muutus Rootsi Euroopa suurriigiks Karl X ja Karl XI ajal. Rootsi oli vallutanud Karjala ja Ingeri (vallutused kinnitati Stolbovo rahuga 1617. aastal), Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud maakondi Taanis ja Norras: Taanis Skåne, Blekinge ja Hallandi (vallutus kinnitati Roskilde rahuga 1658), Norras Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi ja Bohusläni. Lisaks vallutas Rootsi Saaremaa ja Ojamaa.[3]

Naaberriikide rahulolematust põhjustas see, et Läänemeri oli muutunud justkui Rootsi sisemereks ning Hansa Liit oli oma mõju minetanud ja Rootsi kontrollis olulisis sadamaid.Rahulolematus avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (16751679).[4]

Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest ligipääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse oli Arhangelskist, mis oli jäävaba mõne kuu aastas. Ivan IV katse vallutada Baltimaad oli nurjunud (Liivi sõda 15581583). 17. sajandil oli Venemaal kodusõda ning polnud võimalik Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696. aastal vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Järgmisena püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.[2]

Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandi sdades kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist. August II Tugev uue Poola kuningana tahtis vallutada Liivimaa, et kindlustada end kuningana. Ta soovis laiendada Poola territooriumi ning enda maksubaasi.[5]

24. märtsil 1698 sõlmiti liit Saksimaa kuurvürstiriigi ja Moskva tsaaririigi vahel.[6]

Augustis 1698. aastal leppisid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev kokku Rootsi-vastases liidus Rava-Ruskas, väikelinnas Lvivist põhja pool. Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses.[7] Moskva tsaar Peeter I ja August II Tugev olid ühel meelel, et kogu Vana-Liivimaa peab jääma pärast Rootsi alistamist Rzeczpospolitale.[7]

12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et võita tagasi Taani kaotatud positsioon Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile.[8] Hiljem ühines liiduga Brandenburg-Preisimaa.[9]

Liitlased eeldasid, et 1697. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas Karl XII ei suuda neile sõjalist vastupanu osutada.[2]

Sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõda algas 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Liivimaa aadel ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud, Augusti sõjaline edu oli tagasihoidlik.[7]

Rzeczpospolita tundis end August II poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas August II Tugevaga liitusid alguses üksikud magnaadid, sealhulgas vürst Hieronim Augustyn Lubomirski.[10]

Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa.

Rootsi esimesed võidud[muuda | muuda lähteteksti]

Võit Taani üle[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi oli hea ettevalmistusega, sõjavägi oli paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad ning suutsid nii lahinguväljal paremini manööverdada.[11]

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo-d. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi.[9] Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga,[12] Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, mistõttu Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada. Taani sõjalaevad ei lahkunud sadamast.[9]

Karl XII maabus 23. juulil 1700. aastal koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ning hõivas sealsed maa-alad. Augustis asusid Rootsi väed liitlastega Kopenhaagenit piirama.[13] Taani laevastik oli vastamisi endast palju võimsamaga ning armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.[9]

Kopenhaagenit ei vallutatud. Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist. Taani ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada. Lepingu täitmist pidid jälgima Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.[14]

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, Rootsi põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.[15]

Sõjategevus Liivimaal 1700–1701[muuda | muuda lähteteksti]

"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal".
Nicolas de Feri kaart aastast 1700
"Rootslaste võit Narva all 1700. aastal".
Gustaf Cederströmi maal aastast 1910

1700. aasta mais jõudis Soomest Liivimaale 3200 Rootsi sõdurit, kes lõid Saksi väed Liivimaalt minema. Kuid juba augustis naasis Saksi kuurvürst koos 18 000 mehega Liivimaale, vallutas tagasi Rootsi alasid ning asus uuesti Riiat piirama.[16]

Vene-Türgi sõjas (1686–1699) ühines Venemaa Osmanite riigi vastase liiduga (sinna kuulusid Austria, Rzeczpospolita ja Veneetsia vabariik). Aastatel 1687 ja 1689 korraldas Moskva sõjaretki Osmanite riigi vasalli, Krimmi khaaniriigi vastu. Aastatel 1695 ja 1696 vallutas Venemaa Aasovi sõjakäikude tulemusena lõpuks Azovi kindluse ning allutas osa Aasovi merest rannikualaga Venemaa tsaaririigile.[17] Osmanite riigiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas 30. (vkj 19.) augustil (Rootsi kalendri järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja Ingerimaad. 23. septembril asusid 30 000 – 35 000 venelast Narvat piirama. Rootsi garnison suutis linna enda valduses hoida.[18]

Noor Rootsi kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta 16. oktoobril Pärnusse, sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas.[19] Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld. 30. (vkj 19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. aastal ründas 11 000-meheline Rootsi vägi Vene väge (Narva lahingus osales 24 000 meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise oma alluvatele.[18]Kuna Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, saavutasid rootslased Narva all suure võidu. Oma osa mängis ka ilm, tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu.[20]

Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog Carl Eugen de Croy , kes on oli kaotanud kontrolli vene vägede üle ning andis end koos kolmekümne kõrgema ohvitseriga lahingu algul vangi.[20] Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel 7000–8000.[19] Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženskoje kaardiväepolgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Preobraženskoje polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillal olijad uppusid. Boriss Šeremetev lootis oma ratsaväega ületada jõe minnes otse läbi vee. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, mille tagajärjel viis vesi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.[20]

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusse talvekorterisse. Kuningas ise talvitas endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 000 meheni.[21]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda Eestimaal

Kuramaa vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev.
Louis de Silvestre'i maal

August II Tugev, kelle liitlasi Rootsi väed olid löönud, pakkus Karl XII-le rahu, kuid viimane keeldus sellest. Veebruaris 1701. aastal kohtusid August II Tugev ja Peeter I uuesti Kuramaal Biržais, et oma liitu uuendada.[22] Peeter I-l oli vaja aega oma armee reorganiseerimiseks ja relvastamiseks, August II vajas aga tugevat liitlast rootslaste selja taga. Lepingu kohaselt lubas Peeter Augustile 15 000–20 000-mehelise hästirelvastatud ekspeditsioonikorpuse, maksta talle kahe aasta jooksul 100 000 rubla ning eduka sõjalõpu korral anda Poolale Liivi- ja Eestimaa.[23] 1701. aasta kevadel suundus jalaväekindral Anikita Apraksin Vene vägedega Riia alla, kus viibisid Saksimaa väed kindral krahv Adam Heinrich von Steinau juhtimisel.[24]

Suvel 1701. aastal liikusid Rootsi väed lõunasse. 19. (vkj 8.) juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ning killustas nõnda oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.[24]

Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poola vasalliriigi Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutas seejärel oktoobris kogu Kuramaa.[24]

Rootsi sõjakäik Poolasse[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita protesteeris Kuramaa kui Poola territooriumi osa hõivamise vastu, sest Rootsiga ei olnud sõjas mitte Poola, mida esindas Seim, vaid ainult Poola kuningas.[25] August II Tugev pakkus Karl XII-le jälle läbirääkimisi. Karl XII kogenud nõuandjad soovitasid Poola kuningaga rahu sõlmida, ent Karl jäi kangekaelseks ning nõudis Seimilt uue kuninga valimist. Enamik Poola aadlist lükkas selle tagasi.[26]

Poola-Leedu pidas end neutraalseks ning tahtis olla Karl XII ja August II Tugeva vahendajaks.[25] Rootsi rünnak Poolale tegi Poola neutraalsuse võimatuks.

Jaanuaris 1702 nihutas Rootsi väed Leedus kaugemale lõunasse. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedu talvekorterist ning marssis sisse Päris-Poolasse. 14. mail 1702 alistus Varssavi võitluseta. Enne kui Karl XII jätkas oma marssi Krakówi suunas, nõuti poolakatelt suurt kontributsiooni.[27]

Teel Krakówisse põrkus Karl XII vägi Poola-Saksi omaga. 9. juulil 1702 toimus Kielcest lõuna pool Kliszówi lahing. Poola ja Saksimaa jäid taas Rootsile alla. 2000 saksimaalast langes või sai haavata, üle 1000 langes rootslaste kätte vangi. Rootsi poolel sai surma või haavata 900 sõdurit. Rootslaste kätte langesid kõik Saksi suurtükid ja kogu voor koos August II Tugeva välikassaga, milles oli 150 000 riigitaalrit ning isegi tema hõbenõud. August II Tugev kogus oma sõjaväe järelejäänud üksused kokku ja tõmbus tagasi Poola idaossa.[28]

Pärast seda kaotust pakkus August II Tugev rootslastele jälle rahu, lubades nende nõudmistele igal võimalusel vastu tulla, kuid ainus tingimus oli, et August II Tugev jääks ise edasi Poola kuningaks. Ka kardinal-priimas esitas Poola nimel rahuettepanekuid. Ta pakkus Rootsile Poola alla kuulunud Liivimaad, Kuramaad ja suurt reparatsiooni, kui ainult Karl XII loobub kuninga tagandamise nõudest. Karl näitas veel kord üles kangekaelsust ja jäi August II Tugeva tagandamise nõude juurde.

August tõmbus oma õukonnaga tagasi Sandomierzi. Seal moodustas Poola aadel konföderatsiooni August II toetuseks.[29] Nad võitlesid Rootsi okupatsiooni vastu Poolas ja Rootsi poolt nõutud uue kuninga vastu. Nad sidusid Rootsi vägesid sissiaktsioonidega, kahjustades sellega nende võitlusvõimet. [30]

1703. aastal vallutasid rootslased Toruńi.[31]

Kuigi 1704. aastal saadeti Augustile appi ka Vene korpus, valiti 12. juulil (vkj 2. juunil) 1704. aastal enamiku Poola aadli tahte vastaselt Rootsi armee kaitse all August II Tugeva asemele uueks kuningaks rootslaste poolt seatud kandidaat Stanisław I Leszczyński, kes krooniti 24. septembril 1705.[32] Rootslased olid sellega rahul ja kirjutasid 17. septembril 1706 Altranstädtis alla rahulepingule Poolaga (Altranstädti rahu).[33]

Venemaa võimsuse kasv ja sõjategevus Eesti- ja Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keiser Peeter I.
Jean-Marc Nattier' maal

Pärast lüüasaamist Narva all 1700. aastal hakkas Peeter I tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge: reorganiseeriti Venemaa regulaararmee, sõjalaevastik. Loodi sõjatööstusmanufaktuurid ja relvatehased, suurtükke valati kirikukelladest. [34] Erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele.[35]

Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti August II Tugevat troonilt tõugata, ründas Peeter I Eesti- ja Liivimaad. 1701.–1703. aastal rüüstasid Vene väed praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väikest Rootsi väge, mis oli Balti provintside kaitseks maha jäänud.[36]

9. jaanuaril 1702 (vkj 29. detsembril, Rootsi kalendri järgi 30. detsembril 1701) lõi Vene korpus Boriss Šeremetevi juhatusel Erastvere lahingus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väliarmeed ning saavutas 29. (vkj 18.) juulil (Rootsi kalendri järgi 19. juulil) Hummuli lahingus võidu Rootsi vägede üle. Seejärel hõivasid Vene väed Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alūksne. Alates 1702. aastast hoidis Venemaa enda kontrolli all kogu Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindlusi.[36]

Ingerimaal vallutasid venelased 22. (vkj 11.) oktoobril (Rootsi kalendri järgi 12. oktoobril) Nöteborgi kindluse, mille nad nimetasid ümber Schlüsselburgiks, ja 12. mail 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nyeni linna, sellega oli kogu Neeva venelaste valduses. Neeva soises deltas asuti 27. mail 1703. aastal rajama rootslaste asutatud Nyeni asemele uusi kaitserajatisi ja linna, millest hiljem sai Venemaa keisririigi uus pealinn.[37][38]

1703. aasta sügisel toimunud Šeremetevi rüüstetegevuse tõttu kannatasid Põhja-Eesti alad: Viru- ja Järvamaa, mõnevõrra Harjumaa, laastamata jäi ainult osa Harjumaast ja täielikult Läänemaa.[39]

14. mail (vkj 3. mail) 1704 saavutasid Vene väed Rootsi vägede üle võidu Kastre lahingus, 24. juulil (vkj 14. juulil) alistus piiramise järel Tartu.[40]

5. augustil (vkj 25. juulil; 26. juulil Rootsi kalendri järgi) 1704 toimus Kuramaal Jēkabpilsi lähedal Jakobstadti lahing. Lahingus osalesid Rootsi väed, mida juhtis kindralmajor Adam Ludwig Lewenhaupt, ja Vene-Leedu väed, mida juhtis suurhetman Michał Serwacy Wiśniowiecki. Lahingu võitis Rootsi.[41]

20. augustil (vkj 9. augustil) vallutasid Vene väed Narva, mille järel 30. augustil (vkj 19. augustil) sõlmis Venemaa Rzeczpospolitaga Narvas liidulepingu (Działyński ja Golovini pakt), millega viimane astus ametlikult Rootsi vastu sõtta.[42]

Vene vägede katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Detsembris 1705 ületasid Vene väed (20 000 meest) feldmarssal parun Georg Benedict Ogilvy juhtimisel Poola piiri, et ühineda Saksimaa kuurvürst August II Tugevat toetavate Saksimaa vägedega, mida juhtis jalaväekindral krahv Johann Matthias von der Schulenburg.[43][44] Saksimaa väed asusid Sileesias, kuid Vene väed jäid talvituma Hrodna (Grodno) kindlusse. Karl XII tegi oma armee põhiosaga 250 km pikkuse kiirmarsi ja lõikas ära Vene vägede tee itta. 20 000-meheline vägi, mida juhtis Carl Gustaf Rehnskiöld, pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 000 sõdurit. Vene armee kindlustus Hrodna kindluses ja ootas vabastamist.[44]

3. veebruaril 1706 kohtusid Rootsi ja Saksi väed Fraustadti lahingus. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all koosnesid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõduritest, paljud rügemendid olid Prantsuse ja Šveitsi sõjavangidest.[44] Lahingurivi vasakul tiival oli preisi polkovniku Georg Heinrich von der Goltzi juhtimisel 10 Vene jalaväepolku, kuhu kuulus 6400 meest.[45]

Pärast rootslaste rünnakut varises Saksi vägede rinne kokku, šveitslaste ja prantslaste palgasõdurid jooksid rootslaste poole üle.[44] Mõne tunniga oli lahing läbi. Ainult 3000 sõdurit sai end päästa, ületades Odra jõe. Vangi langenud umbes 500 Vene sõjavangi laskis kindral Rehnskiöld tappa.[46] Lahingus tapeti 452 Rootsi sõjaväelast ja 1077 sai haavata. Karl XII edutas kindral parun Rehnskiöldi lahingu võidu eest feldmarssaliks ja andis talle krahvitiitli.[46]

Et Vene armee Hrodnas ei saanud enam abi peale loota, murdsid 14 000 mehe suuruseks jäänud Vene armee 4. märtsil 1706 rootslaste piiramisrõngast läbi soode välja. Venelased jõudsid jälitajate eest üle piiri minna ning tõmbusid juulis 1706 tagasi Kiievisse.[43]

Pärast vägede häbiväärset taganemist kõrvaldas tsaar Peeter I Georg Benedict Ogilvy sõjavägede juhtimisest ning määras sõjaväejuhtideks Boriss Šeremetevi ja Aleksandr Menšikovi.[43]

Karl XII mõistis, et tal tuleb otsustav lahing pidada Venemaal. Selleks vajas ta aga tagala kindlustamist. [47] Suvel 1706 otsustas Karl XII tungida Saksimaale, et sundida August II Tugevat loobuma nõuetest Poola troonile.[48]

Rootsi sõjakäik Saksimaale[muuda | muuda lähteteksti]

Saksimaal oli vastuseis Saksimaa kuurvürst August II Tugeva Poola-poliitikale: kuurvürst kehtestas aktsiisi, et oma sõjakassat täita ja armeed relvastada. See meelestas Saksimaa seisustekogu tema vastu. Peale selle tekitasid rahva meelepaha agressiivsed meetodid, millega kuurvürst nekruteid värbas. [49]

27. augustil 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale. Saksimaa kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt.[50] Igasugune vastupanu lämmatati eos. Karl XII lubas saksimaalastele, et kui okupatsioonivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone.[51] Saksimaa sõjavägi taandus Austriasse, kus see interneeriti.

August II, kellel pärast Fraustadti lahingut Poolas enam nimetamisväärseid vägesid polnud, pakkus Karl XII-le läbirääkimisi. August II Tugeva läbirääkijad allkirjastasid 24. septembril (14. septembril) 1706 Altranstädti rahulepingu, loobudes Poola troonist.[52] Saksimaa salanõukogu andis Altranstädti separaatrahu kohaselt Johann Reinhold von Patkuli üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati.[53] Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles 1707. aastal.

Rootsi vägede poolt Saksimaa okupeerimise järel ulatusid kuningas Karl XII kontrolli all olevad territooriumid Habsburgide Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi piirideni. Saksa-Rooma keiser Joseph I sõlmis Karl XII-ga 1707. aastal Altranstädti lepingu, millega Joseph I garanteeris Sileesia protestantidele vastureformatsiooni ajal ära võetud kirikute tagastamise ning luterlike koguduste tegutsemise. Järeleandmistega luteri kiriku tegevusele hoidis katoliiklik Joseph I ära Rootsi sekkumise Habsburgide poolt Bourbonide ja Prantsusmaa kuningriigiga peetavasse Hispaania pärilussõtta.[54]

Sõja otsustavad aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Sõjategevus Poolas[muuda | muuda lähteteksti]

Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August II 15. oktoobril 1706. Vahepeal marssis 20 000 mehest koosnev Venemaa-Saksimaa-Poola vägi Aleksandr Menšikovi juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August II püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta.[55]

29. oktoobril läks 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel Vene vägede vastu Kaliszi lahingusse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis Stanisław I Leszczyński, pillutati laiali.[56] Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola magnaate) langes vangi ning Vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi.[57]

Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August II keeldus ja naasis Saksimaale.[58] 19. detsembril ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu. [59]

Kui Karl XII septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 44 000 meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas toetas teda Leszczyński 16 000 poolakat ja Kuramaal Lewenhaupti 16 000- meheline korpus.[60]

Poolas aga keeldus Sandomierzi konföderatsioon, mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees Adam Sieniawski, August II tagandamisest ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast.[61][62] Peeter I pakkus Poolale uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis vastaseid enda poole võita. See nurjus, põhjuseks prebendide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli väike, kuid nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist. [63]

Nüüd seisis Peeter I oma vägedega praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi. Peeter I oleks 1707. aastal olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl XII tahtis kõike tagasi saada. [64]

Aastal 1708 ilmusid Vene väed jälle Poolasse.[65]

Sõjategevus Valgevenes ja Ukrainas[muuda | muuda lähteteksti]

1705. aastal hõivas Ivan Mazepa Venemaa liitlasena Poolale kuulunud alad Kiievi ümbruses ja Volõõnias.[66] Hõivanud 6. veebruaril 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, Ukrainasse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust.[67] Paraku ei liitunud enamik kasakaid Mazepaga.[67] Poola–Türgi sõja (1672–1676) järel oli Kirde-Ukrainas säilinud Hetmaniriik, kus asusid linnad Kiiev, Tšernigiv, Nižõn, Perejaslav, Baturin, Gadjatš, Lubny, Poltava. Ida-Ukrainas, Dnepri keskjooksul säilis Zaporižžja Sitši territoorium.[68] Lõuna-Ukraina Musta mere äärsed territooriumid liideti Osmanite riigiga ja Krimmis valitses Krimmi khaaniriik.[69][70]

Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud Adam Ludwig Lewenhaupti juhitud Rootsi korpus sai 9. oktoobril (vkj 28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) Lesnaja lahingus lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest.[67] Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega.[67] Venelased olid kogu aeg kasutanud põletatud maa taktikat, et hävitada kõik, mis võiks rootslastele kasulik olla.[71][72]

Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Romnõs ja Gadjatšis, kus neil oli tõsine mure armee varustamisega, sest venelased olid kõik hävitanud.[71] Kevade alguses 1709. aastal oli Rootsi armees lahinguvalmis vaid 27 000 meest ja 27 kahurit.[73] Tuhanded rootslased ei pidanud külmale vastu.[74] Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile.[73]

Poltava piiramisest alustasid Rootsi väed 14. aprillil 1709.[73] Piiramine venis, kuna rootslastel polnud piiramiskahureid.[75] Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel.[75] Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata, ei saanud ta ise lahingut juhtida.[76] Rootslased tungisid 8. juulil 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) Poltava lahingus Carl Gustav Rehnskiöldi juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad.[77] Rootslased kaotasid lahingus üle 9000 mehe.[77]Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 20 000-meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga.[78] Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud.[79] Nendest 23 000 mehest, kes end Poltaava ja Perevolotšina all alla andsid, jõudsid koju vaid 4000. Venemaalt tagasitulevaid rootsi sõdureid oli veel 1729. aastal ning viimane sõdur, Hans Appleman, jõudis koju 1745. aastal.[78]

Mazepa liitumise järel Karl XII vägedega vallutasid Vene väed Aleksandr Menšikovi juhtimisel Hetmaniriigi pealinna Baturini kindluse ja tapsid selle elanikud.[80] Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid Osmanite valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Karl XII hakkati türklaste poolt enda kangekaelsuse pärast ,,Raudpeaks" kutsuma. [81] Seda hüüdnime kasutatakse ka Eestis. [82][83] Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks.[77]

Peeter I saatis oma saadiku İstanbuli ning nõudis Karl XII väljaandmist. Ahmed III laskis saadiku vangikongi heita.[84] Seepeale tungis Peeter I oma vägedega Osmanite riiki. Türklased piirasid Pruti ääres asuvas Huşis Vene väed.[85] Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetr I-l auga taganeda.[86] Pruti sõjakäik (1711), lõppes 23. juulil 1711 Pruti vaherahuga. Pruti rahuga oli Peeter I kohustatud loovutama Azovi kindluse, tõmbuma tagasi kasakate aladelt ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused.[86] Sõjaolukord kestis aastani 1713, siis sõlmiti samadel tingimustel Adrianoopoli rahu.[87]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1710–1713)

Pärast rootslaste kaotust Poltava lahingus tühistas August II Tugev Altranstädti rahu.[88] 20. augustil 1709 marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse.[88] Rootsi väed (9000 meest) tõmbusid tagasi Szczecinisse ja Stralsundi.[89] Stanisław I Leszczyński põgenes Prantsusmaale.[90]

Sõjategevus Taanis ja Preisimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile.[91] Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart.[91] Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.[92]

Novembris 1709 hõivasid taanlased üle 10 000 mehega Skåne.[93] See oli üks raskemaid lahinguid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock võitis 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma.[94] Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikkonnast (vt ka 1710. aasta katkuepideemia).[95] Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.[93]

Sõjategevus Liivi- ja Eestimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Venelased vallutasid 24. juunil 1710 Viiburi, 15. juulil Riia, 23. augustil Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna.[96] Balti aadelkond sõlmis Venemaaga kapitulatsioonilepingud, mis säilitasid nende eesõigused.[97]

1711. aastal nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.[92]

Sõjategevus Taanis[muuda | muuda lähteteksti]

1712. aastal püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed läksid kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri.[93] Stenbock võitis 20. (vkj 9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Saksimaa kaotas 6000 sõdurit, ülejäänud sõdurid pidid põgenema.[98] Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada.[99] Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri 3000 Rootsi sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713.[93]

Karl XII keelde eirates tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 põhiseadusevastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi.[100]

Kui Preisimaa kuningas Friedrich I 1713. aastal suri, astus tema poeg Friedrich Wilhelm I Rootsi-vastasesse liitu ja hõivas Szczecini.[101][92]

Liitlased vallutasid 1713. aastal kõik Rootsi valdused Saksimaal.[92]

Sõjategevus Soomes[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter I kindlustas oma territoriaalsed võidud Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-Soome. Merel olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, olles Vene Balti laevastikust kaugelt üle.[102] Peeter I ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. 5.7. augustil (vkj 25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi ehk Hanko merelahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, kuid hea manööverdamisvõimega Vene väikelaevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel.[103] Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.[104]

Sõjategevus Läänemere sõjatandril 1709–1721

Sõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1715. aastal kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja asudes piirama Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII.[105] 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte.[106]

Karl XII naasis 1715. aastal Rootsi ning otsustas 1716. aastal rünnata Taanile kuuluvat Norrat.[107] Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku.[108]

Aastal 1716 külastas Peeter I Taanit.[109]

Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures.[110][111]

Samal aastal tegi Peeter I visiidi Prantsusmaale.[112]

Aastal 1718 pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks.[113]

Karl ründas 1718. aastal uuesti Norrat ning suri 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.[114]

Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused.[115]

Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu. Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana.[116]

9. novembril 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga (Stockholmi rahu 1719). Hannover sai Bremeni ja Verdeni.[115]

Vene väed rüüstasid 1719. aastal Rootsi rannikut. Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719. aastal Marstrandi.[115]

Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. 21. jaanuaril 1720 sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu (Stockholmi rahu 1720). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.[117]

29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Fredrik I.[118]

3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liideti ametlikult Taaniga 1721. aastal. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.[119]

7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit.[120]

Põhjasõja lõpetas 10. septembril (vkj 30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter I 1714. aastal oli vallutanud.[121]

Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles 1732. aastal.[115]

Hinnang Karl XII tegevusele[muuda | muuda lähteteksti]

Karl XII juhindus soovist maksta kätte oma vaenlastele, mistõttu jättis ta kogu sõja jooksul soodsad rahutingimused vastu võtmata.[122]

Sõja tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Vorpommerni,[117] Taani sai õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ning Venemaa sai vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu.[121] Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase.[123] Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda) püüdis Rootsi korduvalt Venemaalt kaotatud alasid tagasi võita.[124][125] Preisimaa võimsus kasvas.[126] Saksi-Poola nõrgenes.

Põhjasõja lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Põhjasõja rahulepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Sõdivad nõod[muuda | muuda lähteteksti]

Frederik III
Johann Georg III Anna Sophie Christian V Ulrika Eleonora vanem Karl XI
August II Tugev Frederik IV Karl XII

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Magocsi, P.R. A History of Ukraine, 1998. Lk. 244.
  2. 2,0 2,1 2,2 Jaan Sitska (1928). Ajaloo algõpetus, lõpuosa, viies trükk. Tallinn: Albert Org-i kirjastus. Lk 28-30.
  3. "Euroopa 17. sajandil". Rootsist saab suurriik.
  4. "Scanian war" (inglise). Vaadatud 19.07.2022.
  5. "The Great Northern War" (inglise). Vaadatud 19.07.2022.
  6. Jüri Kotšinev (2018). Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Grenader. Lk 11.
  7. 7,0 7,1 7,2 "The Great Northern War. End of Swedish rule in Estonia" (inglise). Vaadatud 19.07.2022.
  8. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 12.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Sergei Tsevtkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 46-47.
  10. Hermann Schreiber (1997). August Tugev, Galantne vallutaja. Tallinn: Kunst. Lk 162.
  11. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 81.
  12. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 44.
  13. "Store Nordiske Krig" (taani). Vaadatud 19.07.2022.
  14. Eesti ajalugu IV. Tartu: Ilmamaa. 2003. Lk 24.
  15. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 53.
  16. V. Fainštein jt. (1960). Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus. Lk 36.
  17. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 67-68.
  18. 18,0 18,1 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 76.
  19. 19,0 19,1 Eesti ajalugu IV. Lk 26-30.
  20. 20,0 20,1 20,2 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 78.
  21. Eesti ajalugu. Lk 30-32.
  22. "Birzai With The Castle Lithuania" (inglise). Vaadatud 20.07.2022.
  23. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 84.
  24. 24,0 24,1 24,2 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 97-99.
  25. 25,0 25,1 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 100-101.
  26. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 102-104.
  27. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 106.
  28. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 107-108.
  29. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 109.
  30. "Great Northern War" (inglise). Vaadatud 11.08.2022. While the Sapieha, allied with Sweden, organized peasant troops to fight against the Oginski confederacy in the Dnieper region of Belarus, the latter, with Russian support, devastated the Sapiehas” lands.
  31. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 110-111.
  32. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 121-122.
  33. "treaties of Altranstädt, Europe 1706 and 1707" (inglise). Vaadatud 20.07.2022.
  34. "6. Bells in Imperial Russia" (inglise). Vaadatud 11.08.2022.
  35. "Peter the Great - Military Reforms" (inglise). Vaadatud 22.07.2022.
  36. 36,0 36,1 Eesti ajalugu IV. Lk 34-35.
  37. Jüri Kotsinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 17-18.
  38. "The founding of Saint Petersburg" (inglise). Vaadatud 22.07.2022.
  39. "PÕHJASÕJA AJAL". Vaadatud 22.07.2022.
  40. August Traat (1968). Ajalooline Emajõgi. Lk 61.
  41. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 19.
  42. "Traktat narewski" (poola). Vaadatud 01.08.2022.
  43. 43,0 43,1 43,2 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 160-161.
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 "13 FEB - 1706, The Battle of Fraustadt" (inglise). Vaadatud 23.07.2022.
  45. "Forgotten feat of Russian soldiers - the Battle of Fraustadt" (inglise). Vaadatud 01.08.2022.
  46. 46,0 46,1 Jüri Kotsinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 85.
  47. Hugo Edvard Uddgren (1945). Karolinska förbundets årsbok 1945: Karl XII:s fälttågsplaner för åren 1705–1706. Lk 142-145.
  48. "THE NORTHERN WAR" (inglise). Baltic campaigns: 1700-1706. Vaadatud 23.07.2022.
  49. "August the Strong – Saxony 1706". Vaadatud 11.08.2022. As a Swedish diplomat phrased it, occupation of the Electorate would be the very means whereby `Saxony should be put out of condition for the future to assist King Augustus with men and money’.
  50. "Karl XII – The Baltic and Saxon Campaigns II" (inglise). Vaadatud 23.07.2022.
  51. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 152-153.
  52. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 155.
  53. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 157, 159-161.
  54. "treaties of Altranstädt" (inglise). Vaadatud 23.07.2022.
  55. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 156.
  56. "Battle of Kalisz" (inglise). Vaadatud 26.07.2022.
  57. V. A. Artamonov. "A. D Menšikov väejuhina" (PDF) (vene). Vaadatud 27.07.2022.
  58. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 156-157.
  59. "Great Northern War" (inglise). Vaadatud 10.08.2022. hus, on December 19, the Elector announced the ratification of the Altranstadt Peace Treaty between Sweden and Saxony.
  60. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 170.
  61. "Adam Mikolaj Sieniawski" (inglise). Vaadatud 26.07.2022.
  62. "Sandomierz Confederation" (inglise). Vaadatud 26.07.2022. The Sandomierz Confederation was a confederation formed on May 20, 1704 in defense of the King of Poland, August II the Strong. It was formed in reaction to the Warsaw Confederation.
  63. "Great Northern War" (inglise). 1.01.2022. Vaadatud 10.08.2022. because the Confederation had little military significance, and its troops could at most disrupt Swedish supplies.
  64. "Great Northern War" (inglise). Vaadatud 11.08.2022. June, and August 1707, he rejected several peace offers from the tsar, believing them to be a deceptive maneuver and wanting to make peace with Peter I only on his own terms. In fact, Russia was ready for peace and would have been satisfied with Ingermanland. However, the continuation of the war was forced upon it by the Swedish king.
  65. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 174.
  66. Magocsi, P.R. A History of Ukraine, 1998. Lk. 244.
  67. 67,0 67,1 67,2 67,3 Jüri Kotsinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 32-33.
  68. "Ukraine summary" (inglise). Vaadatud 27.07.2022. In addition, Cossacks controlled a largely self-governing territory known as the Hetmanate.
  69. "khanate of Crimea" (inglise). Vaadatud 27.07.2022.
  70. "Ottoman Empire and the Crimean Khanate: A Symbiotic Alliance or Veiled Rivalry?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 22.07.2022. Vaadatud 27.07.2022.
  71. 71,0 71,1 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 28-29.
  72. "The Great Northern War" (inglise). Vaadatud 27.07.2022. As Peter withdrew, he used a scorched earth policy destroying anything that might be of value to an advancing army.
  73. 73,0 73,1 73,2 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 35-36.
  74. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 211-212.
  75. 75,0 75,1 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 37-38.
  76. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 223-225.
  77. 77,0 77,1 77,2 Jüri Tsvetkov. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 39-40.
  78. 78,0 78,1 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 273-274.
  79. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 178, 273.
  80. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 33.
  81. "Charles XII, the Firebrand of Sweden" (inglise). Vaadatud 10.08.2022. The "Iron Head," as the Turks called him from his obstinacy.
  82. "Kuidas kirjutas "Rootsi Raudpea"". Vaadatud 10.08.2022.
  83. "Ajalooline traditsioon Torma kihelkonnast, kogunud Ants Vihman 1928. aasta suvel". Sõjad. Vaadatud 10.08.2022. Raudpea ajal lasti Kärde mäelt Laiuse loss puruks.
  84. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 293.
  85. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 297.
  86. 86,0 86,1 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 298-299.
  87. "Peace of Adrianople" (inglise). Vaadatud 27.07.2022.
  88. 88,0 88,1 Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 289.
  89. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 109.
  90. "Stanisław I" (inglise). Vaadatud 27.07.2022.
  91. 91,0 91,1 "Second Northern War" (inglise). Vaadatud 28.07.2022.
  92. 92,0 92,1 92,2 92,3 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 48-50.
  93. 93,0 93,1 93,2 93,3 Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 97-98.
  94. "Battle of Helsingborg" (inglise). Vaadatud 28.07.2022.
  95. "Epidemics before microbiology: Stories from the plague in 1711 and cholera in 1853 in Copenhagen" (inglise). Case 1: The plague, Copenhagen 1711–1712. Vaadatud 28.07.2022.
  96. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 41-43.
  97. "Vene võimu aeg Eestis 18. sajandi lõpus". Vaadatud 28.07.2022. Peeter I otsis baltisaksa rahvusvähemuse, eriti aadelkonna toetust. Mõisad tagastati endistele valdajatele, ka mõnele Rootsist tagasi tulnud rootsi aadliperekonnale. Riigi kätte läinud maavaldusi läänistati kohalikele aadlikele ja Vene võimukandjatele. Peeter I andis (1710, 1723) Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad pealegi teenistuskohustusest.
  98. "Battle of Gadebusch". Vaadatud 28.07.2022.
  99. "Danish Altona burned down during Magnus Stenbock's campaign (1713)". Vaadatud 28.07.2022.
  100. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 325-326.
  101. "Frederick William I" (inglise). Vaadatud 28.07.2022. In 1715 he reentered the Great Northern War against Sweden. But although this campaign resulted in the gain of a part of western Pomerania.
  102. "Battle of Gangut, 6 August 1714" (inglise). Vaadatud 28.07.2022. Faced with the superior firepower of the Swedish fleet Apraksin withdrew east to Tvärminne, at the south east corner of the peninsula. From there he called for help from the Tsar.
  103. "Battle of Gangut, 6 August 1714" (inglise). Vaadatud 28.07.2022. The galleys were gradually overwhelmed, surrounded and boarded. The Elefant was soon isolated. Surrounded, she was boarded from all sides and her crew overwhelmed.
  104. "The Great Northern War" (inglise). Vaadatud 28.07.2022. After the victory of Gangut the Russian fleet, which now enjoyed free rein in the western skerries of Finland.
  105. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 329.
  106. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 334.
  107. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 334, 354.
  108. "The Battle of Dynekilen" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  109. "HANS BAGGER REVIVES THE ENTRANCE OF PETER THE GREAT IN DENMARK" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  110. "Attack on Goteborg" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  111. "Attack on Strömstad". Vaadatud 31.07.2022.
  112. "visit from peter the great, 1717" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  113. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 352.
  114. Sergei Tsvetkov. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 355-356.
  115. 115,0 115,1 115,2 115,3 "A Summary of the Great Northern War 1700 - 1721" (inglise). 1718. Vaadatud 31.07.2022.
  116. "Poland, Russia and the Treaty of Vienna of 5 January 1719" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  117. 117,0 117,1 "On this day in 1720: the Treaty of Stockholm" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  118. "Frederick (I)" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  119. "Treaty of Frederiksborg" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  120. "Battle of Grengam on 27 July 1720" (inglise). Vaadatud 31.07.2022.
  121. 121,0 121,1 "Second Northern War" (inglise). Vaadatud 31.07.2022. By the Treaty of Nystad (September 10, 1721), which concluded the war between Sweden and Russia, Sweden ceded Ingria, Estonia, Livonia, and a strip of Finnish Karelia to Russia.
  122. Jüri Kotšinev. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 82-83.
  123. "Political Constitution and Prosperity for Sweden, to 1740" (inglise). Vaadatud 01.08.2022. Sweden was no longer the dominant power over the Baltic Sea. That now belonged to Russia.
  124. "Gustav III" (inglise). Vaadatud 01.08.2022. Taking advantage of Russia’s war with Turkey, he declared war on Russia in 1788.
  125. ""War of the Hats". How the Swedes tried to take revenge for the Northern War" (inglise). Vaadatud 01.08.2022.
  126. "Frederick I of Prussia" (inglise). Vaadatud 01.08.2022. Frederick I started the process of strengthening the Prussian army, which in 1721 shared in a victory against Sweden that increased its territory.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "kRkcm" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "782Zm" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "87dvu" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "88Ttc" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]