Eestimaa hertsogkond

Allikas: Vikipeedia
Eestimaa hertsogkond

ladina keeles Ducatus Estonie
taani keeles Hertugdømme Estland

Taani asehalduri residents: Toompea

Eestimaa hertsogkond (taani keeles Hertugdømme Estland, ladina keeles Ducatus Estonie) oli Taani kuninga valdus (ladina keeles dominium directum), mille moodustas Taani vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule.[1][2] Hiljem nimetasid end Eestimaa hertsogiks Rootsi kuningas (15841721) ja Venemaa keiser (1721–1917), hertsogkonna ala oli samane Eestimaa kubermanguga.

Hertsogiriigi traditsiooniline algus[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi algust 1080. aastast, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku jahimaa asemele kristliku hertsogiriigi[3].

Taani kuningas Valdemar II

Hertsogkonna moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi[1]. Pärast Põhja-Eesti vallutamist üritas Taani kuningas 1222. aasta suvel kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki taanlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningal Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele.

 Pikemalt artiklis 13. sajand Eestis', Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Taani valdused Valdemar II valitsemisajal (1202–1241)

Hertsogkond Taani kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

1225. aastal hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid Taani aladele pealetungi ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti.

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitselegaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud maade tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti. 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinnas Toompeal asuvate kindlustuste paavsti võimu alla andmise.

Pärast sõda Põhja-Saksamaa vürstiriikidega taastas Taani kuningas sõjalise võimsuse. Eesmärgiga nõuda tagasi varem Taanile kuulunud Põhja-Eesti alasid kuulutas ta 1233. aastal välja Saksa ordut toetava Lübecki mereblokaadi, katkestades sellega Vana-Liivimaa ühendusteed (maismaatee oleks läbinud vaenulikku Leedu Suurvürstiriiki).

Blokaadi lõpetamiseks pöördus Liivi ordu paavst Gregorius IX poole, kelle vahendusel toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpetas Valdemar II 1234. aasta lõpus Lübecki blokaadi. 1237. aastal toimunud ja paavsti poolt heaks kiidetud Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu liitumise salalepingu tulemusena anti saksa ordu suurmeistri Hermann von Salza korraldusel maa-alad tagasi Taani valdusse. Reaalne üleandmine toimus aga alles aasta pärast, kuna vaatamata kahele paavsti korraldusele 13. maist ja 10. augustist 1237 nõudis protsess paavsti esindaja Modena Wilhelmi kohapealset vahendustegevust. Üleandmist raskendas asjaolu, et maavalduse üleandmine ei seisnenud ainult nominaalse võimu üleandmises, vaid nõudis ka kõiki seni ordu poolt välja antud läänide tagastamist ja väljaandmist Taani kuninga vasallidele. Lõplikuks üleandmise vormistamiseks kogunesid Valdemar II ja Hermann von Balk ning paavsti legaat Modena Wilhelm 7. juunil 1238 Taanis Sjællandil, kus sõlmiti Stensby leping. Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal.

1269. aastast kuulus tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud, selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles capitaneus), kelle residents asus Tallinnas[4]. Kuberneri on teadaolevalt esmamainitud 1240. aastal. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine, maksude kogumine, sõja korral vägede ülemjuhataja ja peakohtuniku amet. Enamik Eestimaa hertsogkonna asevalitsejaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[5]

1240. aastal asutas Valdemar II Tallinna piiskopkonna, reserveerides endale ja tulevastele Taani kuningatele õiguse määrata ametisse Tallinna piiskoppe ka edaspidi. Otsus oli ainulaadne tollases roomakatolikus kirikus, kus normiks oli piiskoppide valimine ametisse kapiitlite poolt.[6] Vaatamata paavsti protestidele määrati kõik Tallinna piiskopid: Torkil, Trued, Jens, Henrik ja Oluf Eestimaa hertsogkonna eksisteerimise jooksul ametisse Taani kuninga poolt.[7] 13. sajandil oli ametis veel kaks Virumaa piiskoppi.

Eestimaa hertsogkonna alad Eestimaal, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

1240. aastast on pärit ka Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuselt sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli viis, kelle hallata oli keskmise suurusega läänid. Samas kui enamik eestlasi kuulus talupoegade hulka, oli põlisrahvale avatud ka linnadesse asumine, kellest vähemalt üks tõusis ühe tolleaegse Tallinna kindluse (Storeborg) läänihaldajaks, vasalliks.[8]

Sellega erines Taani valdusse sattunud Põhja Eesti alad tunduvalt Mõõgavendade ordu vallutatud Lõuna-Eestist, kus põliselanikke valitseva klassi hulka ei integreeritud ning eestlaste osaks jäi talupoja- või sõduriamet. Eestimaa hertsogkonnas keelati ka orjapidamine, samas kui Lõuna-Eestis müüs Saksa ordu sõjavange orjadeks veel aastal 1411.[9]

Aastatel 1266–1282 oli Eestimaa hertsogkond Taani kuninganna Margrete Sambori valdus ja sellest tulenevalt oli kuninganna tiitliks "Eestimaa emand" (ladina keeles Domina Estonie). Alates aastast 1265 oli alustatud vastavalt kuninganna Margrete dekreedile Eestimaa hertsogkonnas Tallinnas kohalike müntide vermimisega. Erinevus kaasaegsetest Taanis vermitud müntidest seisnes pärlitega ehitud krooni kujutises. Tallinnas vermitud Eestimaa hertsogkonna münte on leitud nii Tallinnast, Irust, Lõuna-Eestis Tartu ümbrusest, Lääne-Eestist kui ka Lätist[1].

Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345 sundis Taani krooni Eestimaa hertsogkonnast loobuma. See müüdi umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest Saksa ordule, kes võttis territooriumi ametlikult üle 1. novembril 1346.[1] Kuni Liivi sõjani jäi endine Eestimaa hertsogkond Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) Tallinna komtuuri hallata.

Eestimaa hertsogi tiitel hilisemal ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Nimeliseks muutus tiitel "Eestimaa hertsog" alates 1456. aastast, kui Taani kuningas Christian I tiitli taaselustas ja oma nimele lisas.[10]

Hertsogkond Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi sõja tulemusel valduste muutumised Eesti aladel

Pärast Liivi sõda ja Rootsi ülemvõimu kehtestamist, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le, pärisid 1584 tiitli Rootsi kuningad. Eestimaa hertsogkonna ala hakati nimetama Läänemereprovintside Eestimaa provintsiks, vahel ka Eestimaa hertsogkonnaks või Eesti vürstkonnaks, 1673. aastast Eestimaa kindralkubermanguks.

 Pikemalt artiklites Eestimaa kindralkubermang, Läänemereprovintsid ja Rootsi aeg

Hertsogkond Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist aastal 1721 läks Venemaa keisrile üle ka tiitel Eestimaa hertsog. Hertsogiriigi nimetuse kasutamise keelas 1845. aastal Nikolai I rõhutamaks, et tegu ei ole iseseisva Euroopa hertsogiriigiga, vaid jagamatu Venemaa tavalise kubermanguga.

Uuesti võeti hertsogiriigi nimetus kasutusele Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal. Viimane titulaarne Eestimaa hertsog oli Nikolai II[11].

Pärast tema troonist loobumist esitati uueks hertsogiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich, kuid Esimese maailmasõja lõpu tõttu ei pääsenud ta kunagi valitsema.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Skyum-Nielsen, Niels (1981). Danish Medieval History & Saxo Grammaticus. Museum Tusculanum Press. ISBN 9788788073300.
  2. Helle, Knut. The Cambridge History of Scandinavia. Cambridge University Press. Lk pp. 269, Danish realm: Duchy of Estonia. ISBN 9780521472999. {{cite book}}: parameetris |pages= on üleliigne tekst (juhend))
  3. Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  4. Michael, Jones (2000). The New Cambridge Medieval History. ISBN 9780521362900.
  5. Niels Skyum-Nielsen, lk 120
  6. Niels Skyum-Nielsen, lk 113
  7. Niels Skyum-Nielsen, lk 115
  8. Niels Skyum-Nielsen, lk 118
  9. Niels Skyum-Nielsen, lk 119
  10. Christiansen, Eric (1997). The Northern Crusades. Penguin. ISBN 9780140266535.
  11. Joubert, Carl (1905). Russia as it Really is. E. Nash.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]