Lindanise lahing

Allikas: Vikipeedia
Lindanise lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Danmarks flag 1219 Lorentzen.jpg
Dannebrogi ilmumine Lindanise lahingus
Toimumisaeg 15. (?) juuni 1219
Toimumiskoht Lindanise, Eesti
Tulemus Taani võit
Osalised
Revala
Harjumaa
Taani
Väejuhid või liidrid
 ? Valdemar II
Vitslav I
Jõudude suurus
umbes 1000, maksimaalselt 2000 umbes 1000–3000
Kaotused
1000 (?)  ?

Lindanise lahing oli 1219. aasta juunis toimunud Liivimaa ristisõja lahing, kus revalased ja harjulased ründasid tänase Tallinna kohal maabunud Taani kuninga väge. Pärast eestlastele edukat algust saavutasid Taani väed ülekaalu ja võitsid lahingu, ajades eestlased põgenema.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kuningas Valdemar II oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206. aastal, mil ta proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.[1][2] Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis taas päevakorda 1218. aastal, kui kuningaga kohtusid Riia piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich ja Zemgale piiskop Lippe Bernhard. Riiast lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta paavstilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.[3][4][5]

1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik Revalas tänase Tallinna kohal. Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga. Saksa ajaloolase Friedrich Benninghoveni hinnagul võis laevu olla kuni 100 ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik. Kuigi Henriku kroonika räägib sõjamehi mainides peamiselt taanlastest, moodustasid Taani sõjajõu enamuse arvatavasti etnilised sakslased. Väe hulka kuulus ka Rügeni slaavlaste vürst Vitslav I oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas Lundi peapiiskop Anders Sunesen, Roskilde peapiiskop ja kuninga kantsler Petrus Jacobi (Peder Jacobsen), Schleswigi piiskop Nicolaus ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.[6][7]

Lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Randunud vägi hõivas vastupanuta Lindanise linnuse, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased Henriku Liivimaa kroonika järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud.[6][7] Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama sama seltskond.[8] Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.[9]

Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja Petrus Olai kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on Paul Johansen oletanud, et lahingupaik võis olla Vanaturul, kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised Vanaturu kaelas ei leidnud märke tolleagsest kultuurikihist.[6][7]

Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich. Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud. Vürst Vitslav asus oma vägedega orus Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale. Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka tema lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda. Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.[6][7]

Paljud Taani pärimused seostavad Lindanise lahinguga Dannebrogi, Taani lipu saamislugu. Legendi järgi langes lahingu kriitilisel momendil piiskoppide palvete peale ja Valdemari lubaduse järel oma eluviisi parandada ja piiskoppide tulusid mitte kärpida taevast alla punast värvi valge ristiga lipp, mis innustas taanlasi vasturünnakule ja aitas nad võidule.[7]

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast võidukat lahingut viisid taanlased lõpule uue, suhteliselt nõrga ja vähemalt osaliselt puidust linnuse ehitamise Toompeale (kivilinnus ehk Väike linnus rajati hiljem), mille järel kuningas lahkus Taani. Kohale jäänud piiskopid koos linnusesse jäetud garnisoniga võitlesid kogu selle aasta revalastega, kuni suutsid lõpuks kogu maakonna allutada ja ristida.[6][7]

Kuigi Taani sissetung Eestimaale oli toimunud kuningas Valdemari ja piiskop Alberti koostöö tulemusena, tekkis peagi meeste vahel konflikt. Esimeseks nendevaheliseks tüliküsimuseks kujunes lahingus langenud Theoderichile järglase nimetamisega – nii Valdemar kui Albert pidasid seda oma õiguseks. Kuningas määras Revala piiskopiks oma kaplani Wescelini ja takistas Alberti poolt Eestimaa piiskopiks nimetatud Hermanni saabumist Riiga. Hiljem keeldus Albert tunnistamast Valdemari ülemvõimu kogu Eestimaa üle.[5][10]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 13, lk 67
  2. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 53–54
  3. Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXII 1, lk 185
  4. Vahtre, lk 129–130
  5. 5,0 5,1 Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 49–50
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXIII 2, lk 193–195
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Vahtre, lk 137–140
  8. Priit Raudkivi, Tyge Andersen. Võimumängud Põhja-Eestis. Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte. Acta Historica Tallinnensia, 13, 3 - 24.
  9. Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen.
  10. Vahtre, lk 139, 145