Eesti taasiseseisvumine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.

Otsus võeti vastu Eesti Komiteega kooskõlastatult Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 20. augustil 1991 kell 23.03[1]. Sama dokumendiga otsustati moodustada Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduslik Assamblee, mille "koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt" ja viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lähtus oma otsuses Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.

Otsuse vastuvõtmise ajendiks sai isehakanud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipööre Moskvas 19. augustil, mille põhjus oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei reaktsioonilise tiiva rahulolematus perestroika ja NSV Liidu nõrgenemisega. 1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabusid Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Tallinna ja üritasid hõivata Tallinna teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead, raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul miitingu, kus nõuti Eestile iseseisvust.

Äpardunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.

20. august 1991[muuda | muuda lähteteksti]

Kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.[2][3]

Otsuse poolt hääletasid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri E. Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas[3].

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest kinnitas haamrilöögiga Ülo Nugis.[2]

Eriarvamused iseseisvuse taastamise suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Algul olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati, eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning alalhoidliku nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei) tiiva 14 sõltumatut demokraati, teiste seas Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma.[2] Hiljem otsustasid mõned neist poolt hääletada.

Vastuolijad põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?".[2]

Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist nimetatud oluliseks sündmuseks.[4][5] Paul-Eerik Rummo sõnul on nii pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal sündinud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahkulöönud moodustist.[6]

Teised seotud sündmused 1991. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine?[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, on selles tähenduses peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne, sest nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt otsustas Ülemnõukogu "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust", mis eeldab, et õiguslik järjepidevus ei ole vahepeal lakanud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kõnelda Eesti kontekstis "Esimesest vabariigist" ja "Teisest vabariigist", mida Prantsuse analoogia põhjal on mõnikord tehtud.

Samas ei nõustu sellega sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna initsiatiivil on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Estonica
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Andrus Allika. 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu, www.pealinn.ee, 15.08.2010 (vaadatud 20.08.2018)
  3. 3,0 3,1 Kadri Must. Taastades iseseisvust kellaosutiga võidu Postimees, 19. august 2006 (vaadatud 20.08.2018)
  4. Parek: 20. august on eneseületamise päev Postimees, 20. august 2010
  5. Ilmar Raagi jaoks tähistab 20. august erimeelsuste unustamist Postimees, 20. august 2010
  6. Rummo: iseseisvuse taastamist ei saa monopoliseerida Postimees, 23. august 2010 (vaadatud 21.08.2018)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]