Uus tänav (Tallinn)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vaade Uuele tänavale

Uus tänav on tänav Tallinna vanalinnas, kesklinna linnaosas.

Tänav algab Vana-Viru tänavalt, kulgeb põhja suunas ning lõppeb 500 meetri pärast, kui tänav keerab paremale nime all Väike Rannavärav. Uue tänavaga ristuvad Olevimägi ja Bremeni käik.

Vaade Uuele tänavale, Bremeni käigu ristmikult
Vaade säilinud Tallinna linnamüüri osale, Uus tänav 10b

Hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Uue tänava ääres asuvad:

  • Uus tänav 3, Kinomaja. 1902. aastal valminud neorenessanss-stiilis kivimaja Uue tänava ja linnamüüri vahel, mille autor on arhitekt Otto Schott.[1] 1922. aastal sai maja omanikuks Peeter Tannebaum, suurem hoone ümberehitus leidis aset aastatel 1975–1981, kui hoone läks Kinoliidu valdusesse. Rekonstrueerimisel lammutati ühekorruseline juurdeehitis Hellemani torni pool, suleti linnamüüri raiutud avad ja laiendati keskosa, kuhu ehitati läbi kahe korruse ulatuv kinosaal. Interjöörides on säilinud neoklassitsistlikku ja juugendstiilset sisustust, sealhulgas stiilsed ahjud.
  • Uus tänav 10 elamu, mille fassaad on tunnistatud kultuurimälestiseks.[2] Varaklassitsistlikku kivimaja lasi ehitada arvatavasti J. Leidloff 1791. aastal (daatum rokokoostiilis sepispärjaga asus varem hilisemas rõduvõres, praegu kadunud). 1802. aastal omandas kinnisvara Tallinna Insenerikomando, elamu muudeti haldushooneks. Aia tänavani ulatunud, tagaosas laiemale krundile rajati terve kompleks hooneid: töökodasid, ametiruume, ladusid, talle jms.[3] Hoonele on paigutatud mälestustahvel, tähistamaks, et aastail 1843–1846 peatus hoones vene kirjanik Fjodor Dostojevski.
  • Uus tänav 15, Leedu Vabariigi Suursaatkond.[4] Kinnistu omandati Tallinna linna poolt 1749. aastal ning hoovi tagaossa vastu linnamüüri ehitati kanepi praakimishoone ja laod; neile juurdepääsuks murti linnamüüri avaus ja tänavaäärne elamu kohandati kontoriks ning praakeri korteriks. Hoone sai Teises maailmasõjas tugevasti kannatada, kuid taastati 1949. aastal endisel kujul varasemat põhiplaani muutmata. Majja asus Tallinna Meistrite Kooli kantselei, klubi ja raamatukogu (õuehoones oli Tallinna IV algkool, alates 1876. aastast). Aastatel 1988–1990 kohandati hoone Jahimeeste Seltsi tarbeks.[5]
  • Uus tänav 16, elamu. Hoone ehitati aastatel 1809–1810 arhitekt Carl Ludvig Engeli projekti järgi raekantselei nõuniku P. v. Wilckeni tellimusel. 1825. aastal ostis Tallinna raad selle apteegiks. 1840. aastal hoone põles, misjärel taastati ning 1863. aastal sai aadlidaamide vanadekoduks (Marienasyl). 19.–20. sajandil kaotas hoone esialgse ilme. Välis- ja sisekujundus tehti uuesti aastatel 1982–1986 Soome Rahvusmuuseumist saadud jooniste ja kirjelduste põhjal. Hoones asus Vanalinna Muusikamaja[6] ja asub Vanalinna hariduskolleegiumi Vanalinna Muusikamaja.
  • Uus tänav 18. Kuni 2016. aastani oli see Muinsuskaitseameti peamaja.[7]
  • Uus tänav 19/Vene tänav 28, "Okasroosikese loss". Neogooti stiilis kahel pool linnamüüri asuv klinkertellistest hoone ajalugu ulatub aastasse 1685, kui kaupmehe Thomas Greenfieldi tellimusel valmis palee, mis püsis perekonna pärijate valduses kuni 19. sajandi alguseni. Järgmisteks omanikeks said Tallinna magistraadi liikmed. 1894. aastal hävis suur osa ehitisest tulekahjus. Kinnistu ostis jõukas tööstur Tšernjagin, kelle tellimusel ehitati loss arhitekt Otto Schotti juhtimisel põhjalikult ümber. Kolmekorruseline lossilaadne osa Uue tänava pool külgneb Bremeni torniga; eluruumid ulatusid torni ülakorrustele. Kahekorruseline hooneosa Vene tänava pool on punastest tellistest; ranget fassaadi elavdavad madalad ärklid, akendevahelised "gooti" nišid, kaarsillused ja profiilne karniis.[8] 1922. aastal said maja valdajaks Eesti kultuuriühingud, seal tegutses Eesti Insener-Tehnilise Ühingu Klubi, Eesti Keemikute klubi, ajakirja "Tehnika Kõigile" toimetus, Eesti Telegrafistide Klubi ja mitmed teised organisatsioonid. Aastatel 1945–1987 oli hoone Balti sõjaväeringkonna käsutuses. 1987. aastal läks maja Eesti Tehnika- ja Spordiühingule, hiljem on seal tegutsenud mitmesugused kultuuriühingud, -seltsid ja klubid. 2010. aastast on hoone Vanalinna hariduskolleegiumi Kunstimaja.[9]
  • Uus tänav 21. Klassitsistlik puidust väikeelamu.[10]
  • Uus tänav 27/Olevimägi 13, elamu-sepikoda.[11] Tänava ääres ühekorruseline, hoovis kahekorruseline lihtne kelpkatusega hoone on ehitatud praegusele lähedases kujus 1895. aastal (arhitekt Erwin Bernhard). Koos eluhoonega Olevimägi 13 ja kolme hoovis asuva kõrvalhoonega moodustab linna sepapajakompleksi. Erakordselt suure (7,2x12,8 m) ja avara ruumiga linnasepapaja asutati 1884. aastal. Alguses piiritusevabriku katlaid, laevaankruid, puusepakirveid ja muid tarbeesemeid valmistanud sepapajas parandati ka vankreid, tõldu ja rautati hobuseid. Vanast sisustusest on säilinud ääs kõrge korstnakummi all, söepunker, alasi ja riputuspennil seintel.[12]
  • Uus tänav 37, kultuurimälestis Tallinna püssirohuait, 1747–1749.[13] Hoone oli vanuselt teine spetsiaalne püssirohuait Tallinnas, rajati tõenäoliselt aastatel 1747–1749. Ühekorruseline paekivihoone, välisseinad 1,8–2,0 m, lame teravkaarne võlvlagi 1,8–1,9 m paks. Võlvi lisatugedeks ja aknaavade kaitseks on kummalgi välisküljel neli tugipiilarit. Aita pääses põhjaotsast eesruumi kaudu, otstes ja külgedel olid tugipiilarite vahel valgustus- ja õhutusavad, viimased algselt põhiplaanis ristikujulised. Otseühendust tõkestas risti keskel asuv kiviplokk. Hoonel oli algselt madal kivikattega viilkatus, teda piirasid küvett ja palissaad. 1794. aastal viimased renoveeriti, osa külgavadest lihtsustati. 19. sajandi teisel poolel läks eravaldusse, jäi laoks. Idaseina murti uus sissepääs.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Uue tänava alguslugu ulatub 17. sajandisse, kui vallikraav Tallinna linnamüüri ees kinni aeti, eeskaitsevöönd likvideeriti ja linna hoonestus hakkas murdma müüridest väljapoole. Uus tänav on esimene kaitsemüüridest väljapoole ehitatud kahepoolse hoonestusega tänav, mille rajamisega algas Tallinna linnaehituses uus etapp. Vallikraavi põhja rajati võlvitud kollektor, kuhu suunati kanalisatsioon ning uue tänava äärde rajati Tallinnale ainulaadsed väikeste õueaedadega elamud.

Aastatel 1779 kuni 1939 asus Uus tänav 22 kinnistul heeringa praakimise hoone. Soolakala, eriti heeringa praakimine ehk kvaliteedi kontroll algas ilmselt 1498. aastal ja lõplikult kaotati see alles 1911. aastal.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maja nagu filmist, Sirp, 18. veebruar 2011
  2. Elamu Uus t.10 fassaad, 1791.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  3. Uus 10, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  4. Uus tänav 15 kultuurimälestiste riiklikus registris
  5. Uus 15, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  6. Uus 16, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  7. Kadri Tael. "Uus 18 Tallinnas kui väike muinsuskaitsemaailm". // Muinsuskaitse aastaraamat 2016. Tallinn 2017. Lk 57–59
  8. Uus tänav 19/Vene tänav 38, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  9. VHK Kunstimaja
  10. Uus tänav 21, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  11. Elamu-sepikoda Uus t.27 ja Olevimägi 13 kultuurimälestiste riiklikus registris
  12. Sepapada Uus tänav 27, www.eestigiid.ee (vaadatud 11.08.2015)
  13. Uus tänav 37 kultuurimälestiste riiklikus registris

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]