Süüfilis

Allikas: Vikipeedia

Süüfilis ehk luues ehk prantsuse haigus (syphilis, morbus gallicus, lues venerea) on peamiselt inimestel esinev süsteemne infektsioon, pikka aega kestev põletikuline seisund[1], mis võib avalduda nii kliiniliselt aktiivse haiguse kui latentse nakkusena ja mille tekitajaks on bakter Treponema pallidum pallidum[2][3].

Euroopas kirjeldati süüfilist esmakordselt 1495. aastal.

Eestis tunti süüfilist „prantsuse rõugete“ nime all. Rahva seas kandis haigus nime kuritõbi, pahatõbi, himutõbi, hooratõbi ja prantsuse tõbi.

Süüfilis on üleilmne tervishoiuprobleem ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangute kohaselt esineb maailmas igal aastal ligi 12 miljonit uut süüfilisejuhtumit.[4]

Süüfilist põdevaid inimesi nimetatakse süüfilisehaigeteks[5] ehk süfiliitikuteks.

Diagnoos on seroloogiline.

Süüfilise kui nakkushaiguse all peetakse silmas selle nakkusvõimet haiguse teatud, tavaliselt alg-, staadiumites, hilisemates staadiumites ei loeta süfiliitikut nakkusohtlikuks.

Sisukord

Nakkustekitaja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Treponema pallidum pallidum

Süüfilise tekitajaks peetakse tänapäeval Spirochaetae hõimkonna, Spirochaetaceae sugukonna, Treponema perekonna bakteriliigi Treponema pallidum alamliiki Treponema pallidum pallidum. Nakkustekitaja levib inimkeha sees lümfo- ja hematogeenselt.

Treponema pallidum pallidum, Treponema pallidum pertenue, Treponema pallidum endemicum ja Treponema carateum ei ole morfoloogiliselt, seroloogiliselt ja keemiliselt selgesti eristatavad.[6]

Treponema pallidum pallidum 'i looduslikuks peremeesorganismiks on inimene[7] aga eksperimentaalset süüfilist on esile kutsutud ahvidel, küülikutel ja laamadel. Organism võib eluneda ka rottidel, hiirtel ja merisigadel.

Väljaspool keha organism hukkub 2 tunni jooksul.[8]

Organismi pole suudetud geneetiliselt manipuleeridega ega in vitro kasvatada.

Nende organismide paljunemine on aeglane - 30 kuni 33 tundi. Virulentsus säilib ka mõned tunnid peale peremeesorganismi surma.[9]

Pikka aega arvati, et organism on anaeroob, nüüd arvatakse ta mikroaerofiilsete organismide hulka.[10]

Laboratoorseid tüvesid on alles hoitud teatud aretatud küülikute munandites. Küülikutel on õnnestunud esile kutsuda ka esmased haavandid, kuid teine staadium ei ole õnnestunud.

Nakatumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nakkuse allikaks on harilikult süüfilisehaige inimene. Edasi kandub bakterinakkus ühelt süüfilisehaigelt inimeselt teisele esmaste või ka teiseste süfiliitiliste haavandite kaudu (nende haavandite nakkusohtlikkus peale esimest aastat väheneb).

Süüfilise haigustekitajad levivad:

Kuna süüfilis võib kahjustada kogu organismi, eriti suu limaskesta, siis arvatakse, et süüfilise tekitaja võib erituda igalt poolt kus esineb süfiliitilisi haavandeid ja siseneda igasse tervesse organismi kasvõi mikroskoopilise kattekoe vigastuse kaudu.[13]

Süüfilise edasiandmist germinatiivsel teel, nakatatud munaraku ja nakatatud seemneraku kaudu on küll eksperimentaalselt tõestatud aga peetakse praktikas tähtsusetuks.

Lisaks platsentaarsele edasiandmisviisile on nakatumine võimlaik ka sünnituse ajal.[14]

Suguühte ajal süfiliitikuga võivad süüfilisenakkuse saada ligi 30% inimestest.[15]

Võimalikud süfiliitikud (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasematest aegadest (sajandite tagused) naha ning suguelundite sümptomite kirjeldusi on püütud tuua, kindlate tõendusmaterjalideta (tekitaja organismi tuvastamine jt), tänasesse päeva ja pidada süüfiliseks, seetõttu arvatakse, et haigust võisid põdeda ka Henry VII, Barbara Radziwiłłówna, Henry VIII[16], François I, Ivan Julm, Giovanni Giacomo Casanova, Franz Schubert, Friedrich Nietzsche[17], Benvenuto Cellini[18],Guy de Maupassant, Heinrich Heine, Niccolò Paganini, Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Arthur Rimbaud, Édouard Manet, lord Randolph Churchill, Gaetano Donizetti, Harry Nelson Pillsbury, Charles Baudelaire[19], Gerhard Armauer Hansen, Henri de Toulouse-Lautrec[20], Howard Hughes, Vladimir Lenin, Al Capone, Pál Ábrahám, Michális Oikonómou, Idi Amin[21] Benito Mussolini[22] jpt.[23]

Sümptomaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inkubatsiooniperiood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise inkubatsiooniperioodi pikkuseks on sümptomitega süüfilisehaigetel 10 päeva kuni kolm kuud (keskmiselt kolm nädalat) enne esmashaavandi (ulcus durum ehk šanker) teket.

Primaarse süüfilise esmashaavandiga kaasneb regionaalne lümfadenopaatia (tursunud lokaalsed lümfisõlmed), süüfilise proov võib osutuda negatiivseks. Nn sekundaarne süüfilis tekib 6 kuni 8 nädalat peale nakatumist, mil süüfilise spiroheedid on tekitanud üldinfektsiooni.[24]

Kliinilised staadiumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1800-ndate aastate paiku loeti gonorröad ja süüfilist ühe haiguse erinevateks vormideks. Philippe Ricord kirjeldas süüfilise staadiume, esmast, teisest ja kolmandast, esmakordselt 1837. aastal.[25]

Tänapäeval eristatakse süüfilisel kliiniliselt 4 staadiumi (nakkuse ajaraamistik ja lühiiseloomustus).

I. staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise esimest staadiumi iseloomustab ümmargune või ovaalne valutu esmashaavandi (ulcus durum ehk šanker) teke, kas genitaalidel või suus[26]. Meestel esineb haavand genitaalide piirkonnas, näiteks sugutil, naistel välissuguelunditel, või tupes, emakas (emakakaelal).

Atüüpilisteks peetakse nakatunutel haavandi esinemist pärakus (32 kuni 36% homoseksuaalsetel meestel esineb esmaseid haavandeid pärakus, canalis analises ja suus. Atüüpiliselt esineb haavandeid ka huultel, suus, rinnanibudel ja sõrmedel.

Haavandid on tuvastatavad 3 kuni 6 nädalat.[27] Esmashaavandis esinevad mononuclear leukocytic infiltration, makrofaagid ja lümfotsüüdid, ning see paraneb spontaanselt[28].

Paljudel patsientidel esmashaavandeid ei esine. Primaarse süüfilise esmashaavand võib Staphylococcus 'e ja Streptococcus 'e nakkuste korral haavandi valulikkuse esile kutsuda.

Enne nelja nädala möödumist on süüfilise RPR ja VDRL testid harva positiivsed.

Nakkustekitajad liiguvad verest üsna kiiresti elunditesse.

II. staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

II staadiumis on süfiliitik nakkusohtlik, nahal ja/või limaskestadel võivad esineda, 2 kuni 8 ndalat peale esmashaavandi teket, harilikult mittesügelevad makulaarsed, papulaarsed või pustulaarsed lööbed (süfiliidid) peopesadel ja jalataldadel, lümfisõlmede suurenemine, condylomata lata, limaskestalööve, süüfiliitiline angiin, harvem ka koldeline alopeetsia, eesmine uveiit, meningiit, kraniaalnärvide paralüüs, hepatiit, splenomegaalia, periostiit, glomerulonefriit.

Lööve paraneb 2 kuu möödudes, esineda võivad naha pigmentatsioonihäired.

Teisesele süüfilisele omane nahasümptom - süfiliid (lööve) peopesadel

II staadiumi kestvus ja sümptomid on indviiditi erinevad. See staadium läheb mõne nädala kuni 12 kuu jooksul üle latentse nakkuse staadiumi, mis kestab mitmest nädalast mitme aastani.

Selles staadiumis on nakkustekitaja pääsenud enamikesse elunditesse ja kehavedelikesse.

Närvisüsteemi kahjustuse ehk neurosüüfilise nähud (eeskätt süfiliitiline meningiit) võivad ilmuda teisese ja latentse süüfilise staadiumis.

II staadium on latentse süüfilise staadium - see jagatakse vahel varaseks ja hiliseks latentseks süüfiliseks. Selle staadiumi hinnanguline kestvus on varieeruv, osade autorite arvates algab latentne süüfilis aasta pärast ravimata süüfilise nakkust.

Varane latentne süüfilis - kuni 4 aasta jooksul süüfilise algusest haigussümptomeid ei esine, seroloogilised testid on postiivsed ja patsient on nakkusohtlik.

Hiline latentne süüfilis - varasele latentsele süüfilisele järgnev sümptoomitu periood, mil süüfilisehaige ei ole küll nakkusohtlik, kuid haigustekitajate ülekandumine annetatud vere ja/või platsenta kaudu on võimalik.

Enamik hilise latentse süüfilisega emade vastsündinud ei ole nakatunud.

Teisese süüfilise korral kogu kehal paiknevad punakad sõlmed ja sõlmekesed

II staadiumi süüfilis võib latentses staadiumis anda mitmeid taasesinemisi (relapse) - inimene kes on läbi põdenud II faasi ja kellel ei esine sümptomeid ilmnevad taas II staadiumi süptomid ja nii võib see olla mitmeid kordi.[29] Selle täpseid meehanisme ei tunta, kuna süüfilise taasteket on tuvastatud osadel süfiliitlikutel ka penitsilliiniravi järgselt.

Kui latente süüfilis hakkab sümptomeid andma siis loetakse see juba uude III staadiumisse üle läinuks (va II staadiumi relapse), see võib toimuda olenevalt süüfilise vormist kas 3 kuni 15 aastat (ka hiljem) peale esmase süüfilise põdemist.

Kolmandase (ka teisese) süüfilise staadium võib tuleneda lümfoid(-immuun)süsteemi võimetusest nakkustekitajate elimineerimisega toime tulla, näiteks CD4 T-rakkude võimetusest makrofaage aktiveerida.

III. staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmandale staadiumile (ka latentne süüfilis, terstsiaarne süüfilis) on omased mitmete siseelundite haiguslike seisundite esinemine nagu hepatiit, aordianeurüsm, syphilitische mesoaortitis[30], orhiit ja granuloomide esinemine.

Sellesse staadiumisse võib jõuda ligi kolmandik ravimata süüfilisejuhtumitest.

Sagedamini on kahjustatud nii aju, süda, luud kui maks. Iseloomulikud on gummatoossed süüfilised sõlmed, naastud või haavandid nahal.[31]

Osad autorid liigitavad hilise süüfilise kolme vormi: gummatoosne süüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal esines seda vormi, 2 kuni 40 aastat peale nakkust, ligi 16% ravimata süüfilise juhtudest), kardiovaskulaarne süüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal 10%-l) ja neurosüüfilis (antibiootikumide-eelsel ajal 6,5%-l).[32]

Neurosüüfilis võib olla ka sümptoomitu.[33][34]

IV. staadium[muuda | redigeeri lähteteksti]

IV staadium - progresseeruv halvatus, seljaajukuive (tabes dorsalis), aordikahjustus ja gumma (süfiloom).

Erinev käsitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malve (2010) kirjeldab ravita süüfilisel nelja arenguetappi: esmane (syphilis primaria), teisene (syphilis secundaria), latentene (syphilis secundaria latens) ning kolmandane süüfilis (syphilis tertiaria).[35]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

'Bilze De Nieuwe Natuurgeneeswijze' (F.E. Bilz, 1923)

Mitmel pool maailmas ei piisa tänapäeval süüfilise haigusjuhu määramiseks enam arsti tunnistusest, haigusjuht ja vastav diagnoos tuleb kinnitada laboratoorse diagnostika meetoditega.

Dr Airi Põderi sõnul on süüfilis hetkel väga raskesti diagnoositav ja selle kliiniline avastamine keerukas.

Süüfilis, harilikult suguhaiguseks peetav nakkushaigus, ei pruugi avalduda mitte ainult genitaalidel, vaid ka näiteks kurgus (parem neelus või kõris ehk mõlemat) ja/või pärakus.

Võib juhtuda, et haiguse jälile saadakse alles siis, kui see on juba edasi arenenud või vastsündinule (loote vereringe kaudu) kaasa antud.[36]

Süüfilisehaige raseda naise platsentalt lootele levib süüfilis paaegu 100%. Kolmandik nakkuse saanuist sünnib surnuna, teisel kolmandikul on kliiniliselt väljendunud süüfilis ning ülejäänuil võivad süüfilise sümptomid avalduda hilisemas eas.[37]

Süüfilis
Klassifikatsioon ja välisallikad
Treponema pallidum.jpg
Süüfilise tekitaja Treponema pallidum pallidum.
Ladinakeelne nimi Syphilis, lues, Syphilis[38][39][40][41]

Symphilís[39]
Siphilis[38]
Syphilismus[42]
Lues[41]
Lues Venerea[38][39][41]
Morbus Gallicus[38][39][42][43][40]
[41]
Morbus Italicus[42]
Morbus Neapolitanus[42]
Morbus Aphrodisius[42]
Morbus herculeus[43]
Morbus sancti Benno[43]
Morbus sancti Columbae[43]
Morbus sancti Rochii[43]
Malum Venereum[42]
Pudendagra[39][42]
Cacochymia Venerea'[39][42]

RHK-10 kood A50-A53.
RHK-9 kood 090-097
MedlinePlus 001327
eMedicine 2224  emerg/563 derm/413
MeSH D013587

RHK-9[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9. versioonis tähistatakse süüfilist vastavate koodidega.

Süüfilise rahvusvaheline klassifikatsiooni kohandused ICD-9 alamjaotistena

Alamjaotised Nimetus
090.0 early congenital syphilis symptomatic
090.1 early congenital syphilis latent
090.2 early congenital syphilis unspecified
090.3 syphilitic interstitial keratitis
090.40 juvenile neurosyphilis unspecified
090.41 congenital syphilitic encephalitis
090.42 congenital syphilitic meningitis
090.49 other juvenile neurosyphilis
090.5 other late congenital syphilis sypmtomatic
090.6 late congenital syphilis latent
090.7 late congenital syphilis unspecified
090.9 congenital syphilis unspecified
091.0 genital syphilis (primary)
091.1 primary anal syphilis
091.2 other primary syphilis
091.3 secondary syphilis of skin or mucous membranes
091.4 adenopathy due to secondary syphilis
091.50 syphilitic uveitis unspecified
091.51 syphilitic chorioretinitis (secondary)
091.52 syphilitic iridocyclitis (secondary)
091.61 secondary syphilitic periostitis
091.62 secondary syphilitic hepatitis
091.69 secondary syphilitic of other viscera
091.7 secondary syphilis relapse
091.81 acute syphilitic meningitis (secondary)
091.82 syphilitic alopecia
091.89 other forms of secondary syphilis
091.9 unspecified secondary syphilis
092.0 early syphilis latent serological relapse after treatment
092.9 early syphilis latent unspecified
093.0 aneurysm of aorta specified as syphilitic
093.1 syphilitic aortitis
093.20 syphilitic endocarditis of valve unspecified
093.21 syphilitic endocarditis of mitral valve
093.22 syphilitic endocarditis of aortic valve
093.23 syphilitic endocarditis of tricuspid valve
093.24 syphilitic endocarditis of pulmonary valve
093.81 syphilitic pericarditis
093.82 syphilitic myocarditis
093.89 other specified cardiovascular syphilis
093.9 cardiovascular syphilis unspecified
094.0 tabes dorsalis
094.1 general paresis
094.2 syphilitic meningitis
094.3 asymptomatic neurosyphilis
094.81 syphilitic encephalitis
094.82 syphilitic parkinsonism
094.83 syphilitic disseminated retinochoroiditis
094.84 syphilitic optic atrophy
094.85 syphilitic retrobulbar neuritis
094.86 syphilitic acoustic neuritis
094.87 syphilitic ruptured cerebral aneurysm
094.89 other specified neurosyphilis
094.9 neurosyphilis unspecified
095.0 syphilitic episcleritis
095.1 syphilis of lung
095.2 syphilic peritonitis
095.3 syphilis of liver
095.4 syphilis of kidney
095.5 syphilis of bone
095.6 syphilis of muscle
095.7 syphilis of synovium tendon and bursa
095.8 other specified forms of late symptomatic syphilis
095.9 late symptomatic syphilis unspecified
096 late syphilis latent
097.0 late syphilis unspecified
097.1 latent syphilis unspecified
097.9 syphilis unspecified

[44]

RHK-10[muuda | redigeeri lähteteksti]

RHK-10-s liigitatakse haigus peamiselt suguliselt levivate nakkushaiguste koosseisu.

Kaasasündinud süüfilis[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Kaasasündinud süüfilis

Kaasasündinud süüfilist (syphilis congenita) [A50] on 2007 aasta seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhendi alusel esinenud 3 kuni 5 juhtu aastas.

Kaasasündinud süüfilise kliiniline pilt lastel (1957)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmandik emaüsas kaasasündinud nakkuse saanuist sünnib surnuna, teisel kolmandikul on kliiniliselt väljendunud süüfilis ning ülejäänuil võivad süüfilise sümptomid avalduda hilisemas eas.[45]

  • süfiliitiine nohu (rhinitis syphilitica) võib ilmneda juba päevi peale sündi ja avaldub ninahingamise raskenemises, omapärases nohisemis, kleepuva-mädase sekreedi eritumises koos ninaavade infiltratsiooniga, ninavaheseina ja ninakarbikute haavandumises ja naha lõhenemises.[46]
  • villiline süüfilis (pemphigus syphilitucus) võib esineda vastsündinul kohe peale sündi või ilnneda esimese nädala jooksul. Villid võivad olla täidetus kas seroos-häguse või hemorraagilise sisaldisega, milles tuvastatakse spirohheete. Ville ümbritseb põletikuline piirkond ja need paiknevad peopesadel, jalataldadel, käte ja jalgade painutuskülgedel, harvemini kerel ja näol.
  • naha difuusne rakuline infiltratsioon on iseloomulik ja põhjustab naha paksenemist nina, suu ja silmalaugude ümbruses on täheldatud põletikulise punetuse taustal lõhesid, armikesi ja hiljem koorikulist ekseemitaolist löövet. Nahk on pruunikaskahvatu värvusega. Infiltratsiooni levides juustega kaetud peaosale võib ilmuda alopeetsia, mis avaldub juuste korrapäratute laikudena väljalangemise ka kulmukarvade ja ripsmete väljalangemisena. Põskedel ning kõva ja pehme suulae limaskestadel võib esineda pindmisi haavandeid. Päraku piirkonnas esineb märguvaid paapuleid. Tuharail esineb erüteem, laialdane infiltratsioon ja pindmised erosioonid, sealt levib protsess ka munandikotile ja tüdrukutel häbememokkadele.[47]

Kõikidel süüfilisehaigetel lastel ei esine ühesugused sümptomid, paljud lapsed olid näiteks nahanähtudeta.

Lastel on sagedased ja iseloomulikud luude kahjustused, märgata on nina deformatsiooni, nösi- või sadulnina ja olümpialaup caput natiforme) mille põhjustavad koljuluude deformatsioon ja koljuveenide tugev laienemine. Väga sagedasti esineb süfiliitilist osteokondriiti (77%-l), vähem periostiite ja ostiite. Kahjustuvad peamiselt küünar- ja õlavarreluu ning sääreluu. Luude kahjustustele lisaks kahjustuvad ka siseelundid- suureneb ja tiheneb põrn, maks ja esineb difuusne hepatiit, armistusprotsesside puhul või sapiteede gummoosse põletiku korral areneb itkerus. Tihti esineb ka neerude kahjustusi. Hingamiselundite poolt esineb pneumonia albatt, bronhide laienemist, kõri haavandumist. Südames esineb kahinaid ja müokardi interstitsiaalset põletikku. Meelelunditega seostatakse iriite, võrkkestapõletikku, koriodiiti, nägemisnärvi atroofiat, kurtust. Närvisüsteem aga annab rahutust, mööduvaid krampe, vesipead, psüühilise arengu aeglustumist, vahel meningeaalseid ja meningo-entsefaliitilisi krampe, sageli kahjustub vegetatiivne närvisüsteem ja endokriinne aparaat (kilpnääre, neerupealised). Veres esineb aneemiat.

Süüfilise retsidiivide korral, mis kujutavad endast olnud nahanähtude kordumist, on sagedamini esinenud vormiks naha kondüloomid - märguvad papuloossed vohandid päraku ja suguelundite ümbruses aga ka ninaõõne, suu, kurgu ja kõri limaskestal, harvem gummoossed nähud - luude gummad, gummoosne osteomüeliit, maksa, neerude, soole ja munandite ja nahaaluse koe gummad.[48]

Klassifikatsioon (2007)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasaündinud süüfilisel eristatakse:

  • varast kaasasünidnud süüfilist, mis avaldub esimese kahe eluaasta jooksul;
  • hilist kaasasündinud süüfilist, avaldub peale teist eluaastat.

Varase kaasasündinud süüfilise kiinilised tunnused vastavad tinglikult omandatud teisesele süüfilisele:

Hiline kaasasündinud süüfilis avaldub ligikaudu 80%-l ravimata süüfilisega nakatunud lastest, enamasti vanuses 5 kuni 16 eluaastat. Hilise kaasasündinud süüfilise kliiniline pilt on tinglikult võrreldav hilise omandatud süüfilisega.

Tänapäeval ei täheldata sageli nn klassikalist patoloogist Hutchinsoni triaadi: keratiit, kuulmise langus kuni kurtuseni, ülemiste lõikehammaste düstroofia.

Hilise kaasasündinud süüfilise põletikulisteks tunnusteks on:

Omandatud süüfilisest eristamisel on oluliseks peetud mitmesuguste kaasasündinud süüfilisele viitavate stigmade tunnistamine:

  • ülemiste lõikehammaste düstroofia: hambad on koonilised ja alumine serv poolkuukujuline;
  • ülalõualuu lühike;
  • alalõualuu etteulatuv;
  • suulagi kõrge, meenutab Gooti võlvi
  • nn Mulberry molaarid: hambad on keskel ringikujuliste köbrukestega ja kuplikujulised;
  • muutus kolju kujus: otsmiku köbrud on suured ja ette võlvunud;
  • sadulnina (esineb 10 kuni 30%-l);
  • suu ümber radiaalsed armid;
  • rangluu mediaalse kolmandiku paksenemine (Higoumenakise sümptom)
  • abaluu mediaasele konkaavne.[50]
Kaassündinud süüfilise diagnoos RHK-10es[muuda | redigeeri lähteteksti]
  • [A50.0] Varane sümptomitega kaasasündinud süüfilis
  • [A50.1] Varane kaasasündinud latentne e peitsüüfilis
  • [A50.2] Varane kaasasündinud täpsustamata süüfilis
  • [A50.3] Kaasasündinud hiline süfiliitiline okulopaatia
  • [A50.4] Kaasasündinud hiline neurosüüfilis [juveniilne neurosüüfilis]
  • [A50.5] Muu kaasasündinud hiline sümptomitega süüfilis
  • [A50.6] Kaasasündinud hiline latentne süüfilis
  • [A50.7] Kaasasündinud hiline täpsustamata süüfilis
  • [A50.9] Kaasasündinud täpsustamata süüfilis
Kaassündinud süüfilise testide tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka vastsündinutele tuleb teha süüfilise seroloogilised testid (analüüs mitte nabaväädist, kus veri on segunenud) ja soovitavalt ühes ja samas laboratooriumis. Uuringute tulemuste alusel jaotatakse vastsündinud nelja rühma:

A. rühma jaotatutel on kas kaasasündinud süüfilise diagnoos kinnitatud või on nad tõenäoliselt haigestunud ja neil on:

  • kaasasündinud süüfilist kinnitavad kliinilised tunnused,
  • seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on 4 korda kõrgem kui emal või on pimevälja uuring positiivne. Neil võidakse täiendavate uuringutena teostada pikkade toruluude ja rindkere radiograafiline uuring, maksa funktsiooni proovid, aju ultraheliuuring jm.

B. rühma jaotatud vastsündinutel kas puudub kaasasündinud süüfilisele iseloomulik kliiniline pilt või on seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste analüüside tiiter vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema on kas ravimata, mitteadekvaatselt ravitud, tema ravi kohta puudub dokumentatsioon, või on teda ravitud erütromütsiiniga või müne muu mittepenitsilliiniga ja kui ravi toimus vähem kui 4 nädalat enne sünnitust. B.rühma vastsündinule võidakse määrata täiendavaid uuringuid kuid kui talle määratakse 10päevane penitsilliiniravi siis pole tema täielik uuring nõutav.

C. rühma jaotatud vastsündinutel kel puuduvad kaasasündinud süüfilise kliinilised tunnused, seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on sama või või vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema oli raseduse ajal ravitud, ravi oli adekvaatne ning toimus rohkem kui 4 nädalat enne sünnitust ja emal pole olnud reinfektsiooni ega haiguse retsidiivi. C.rühma vastsündinu täielik uuring ei ole nõutav.

D. rühma jaotatud vastsündinutel puuduvad kaasasündinud süüfilise kliinilised tunnused ja nende seerumi mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter on sama või või vähem kui 4 korda kõrgem kui emal ja ema mittetreponemaalsete seroloogiliste testide tiiter jäi madalaks ja stabiilseks nii enne rasedust kui raseduse ja sünnituse ajal. D.rühma vastsündinu täielik uuring ei ole nõutav.[51]

Omandatud süüfilis[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Omandatud süüfilis

Omandatud süüfilise (ehk veneeriline süüfilis) all võidakse Eestis silmas pidada A51, A52 ja A53-e:

  • [A51] Varane süüfilis (syphilis recens)
      • [A51.0] Primaarne genitaalsüüfilis
      • [A51.1] Primaarne anaalsüüfilis
      • [A51.2] Muude paikmete primaarne süüfilis
      • [A51.3] Naha ja limaskestade sekundaarne süüfilis
      • [A51.4] Muu sekundaarne süüfilis
      • [A51.5] Varane peitsüüfilis
      • [A51.9] Varane täpsustamata süüfilis
  • [A52] Hiline süüfilis (syphilis tarda)
      • [A52.0] Kardiovaskulaarne süüfilis
      • [A52.1] Sümptomitega neurosüüfilis
      • [A52.2] Sümptomiteta neurosüüfilis
      • [A52.3] Täpsustamata neurosüüfilis
      • [A52.7] Muu sümptomitega hiline süüfilis
      • [A52.8] Hiline peitsüüfilis
      • [A52.9] Täpsustamata hiline süüfilis
  • [A53] Muu ja täpsustamata süüfilis.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise kliiniline hinnang on ebausaldav.

Eestis vastutab konkreetse haige diagnostika ja ravi eest raviarst.

Eristamaks süüfilist teistest haigustest tuleks viia läbi eristusdiagnoos - siin võidakse kaaluda ohatist huulel. Ka mitmed teised peamiselt suguliselt levivad nakkushaigused võivad põhjustada suguelundite haavandumist, nagu näiteks genitaalherpes, chancroid (RHK-10 A57), kubemegranuloom (A58), (veneeriline) klamüüdialümfogranuloom (A55).

Suguelundite haavandumist võivad põhjustada ka mittesugulisel teel levivad haigused nagu lame lihhen, Crohni tõbi, Behçeti haigus (M35.2)[52].

Süüfilise diagnoosimisel tuleks välistada ka psoriaas ja süsteemne erütematoosne luupus.[53]

Järgmiste seisundite korral võib alernatiivdiagnoosiks olla süüfilis- depressioon, leišmaniaas, leepra, Marfani sündroom, hulgiskleroos, taastuv polükondriit, sarkoidoos, Sutton disease 2, tupevähk jt.[54]

Neurosüüfilis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neurosüüfilis

Neurosüüfilis on krooniline kesknärvisüsteemi haigus, mis põhjustab degeneratiivseid ja vaskuliitseid muutusi. Neurosüüfilist tekitab sama bakter mis süüfilist ja spirohheet siseneb kesknärvisüsteemi 3.–18. kuul pärast nakatumist.

Neurosüüfilise esinemissageduse kasvu soodustab süüfilise varaste vormide diagnoosimata jäämine või ebapiisav süüfiliseravi.

Neurosüüfilise sümptomid võivad olla neuroloogilised või psühhiaatrilised, sarnanedes teiste haigustega nagu meningiit, transitoorne ajuisheemia, ajuinfarkt, Alzheimeri tõbi jt.

Neurosüüfilis areneb ligi 10%-l süüfilisse nakatunutest.

Kõik neurosüüfilise vormid algavad meningiidina, esineb peavalu, kuklakangestus, võib esineda teadvushäire, kraniaalnärvide halvatused (põhiliselt teine kraniaalnärv, kolmas kraniaalnärv, kuues kraniaalnärv ja kaheksas kraniaalnärv[55]) jm.

  • Varane neurosüüfilis - võib esineda asümptomaatilise meningiidina ja võib hiljem areneda neurosüüfilise teisteks vormideks;
  • Meningovaskulaarne süüfilis - ilmneb sagedamini (4) 6–7 a pärast haigestumist ja on neurosüüfilise kõige sagedamini esinev vorm (kuni 35% juhtudest). Meningovaskulaarne süüfilisega esineb väikeste ja keskmiste arterite kahjustus (Heubneri arteriit), sagedamini on kahjustatud keskmine ajuarter.
  • Neurosüüfilise entsefaliitne vorm - tekib 15–20 a (3–30 a) pärast nakatumist spiroheetide invasiooni tõttu ajukoorde. Arvatakse, et vorm esineb juhul, kui haigus jääb ravimata. Esmasümptom on demnetsus ja kulgeb progresseeruva dementsusena. Dementsusega kaasnevad kognitiivsed häired, käitumis- ja psüühikahäired ning isiksusemuutused. Dementsust põdeval patsiendil kahaneb intellekt, halveneb mälu, tekivad kõne- ja kirjutamisraskused. Haiguse progresseerudes süvenevad afaasia, agnoosia ja apraksia. Esinevad ka motoorikahäired: kõndimis- ja tasakaaluhäire, düsartria, keele ja jäsemete treemor, Argyll Robertsoni pupill. Ravita sureb haige 4 aasta jooksul.
  • Tabeetiline neurosüüfilis (tabes dorsalis) areneb

15–20 a pärast nakatumist. Taabese korral tekib põletiku tõttu seljaaju tagaväätide degeneratsioon, enamasti lumbosakraalses osas ja selle sümptomiteks on põletavad valud, ataksia ja uriinipidamatus. Seljaaju sakraalse osa düsfunktsioon põhjustab kõhukinnisust, megakoolonit ja impotentsust;

  • Süfiliitiline meningomüeliit;
  • Spinaalne meningovaskulaarne süüfilis.[56]

Laboratoorne diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1905. aastal tuvastati süüfilis positiivse Wassermanni reaktsiooniga.[57]

Alates 1930-ndatest kasutati Ameerikas ka Hintoni süüfilisetesti, milles antigeenina kasutati glütserooli, kolesterooli ja veise südamelihase ekstrakti[58].

Süüfilise laboratoorse tehnikate all peetakse silmas haigustekitaja või tema osiste otsimist ja/või leidmist patsiendi analüüsidest, kas:

  • seroloogilisi teste;
  • mikroskopeerimisel pimeväljameetodil;
  • otsesel fluorestseeruvate antikehade meetodil (DFA-TP);
  • polümeraasi ahelreaktsiooniga (PCR) jmt.

Süüfilise diagnoosimine on Eesti Haigekassas kindlustatud isikutele riikliku süsteemi meditsiiniasutustes tasuta.

Seroloogilised testid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise seroloogiliste testide all peetakse silmas mõnede kehavedelike analüüside testimist: a) mittetreponemaalsete ehk reagiintestidega:

  • Süüfilise RPR test - plasmareagiini kiirtest (Eesti Haigekassa kood 66540, maksumus Keskhaigla laboriuuringute hinnakirja järgi 6,17 eurot, kestus 1 päev);
  • VDRL t (veneral disease research laboratory test) standardtest süüfilise diagnoosimiseks, testi kirjeldasid 1946. Harris, Rosenberg ja Riedel).

b) treponemaalsete ehk spetsiifiliste testidega püütakse avastada süüfilist väga varaste vormide korral, aga ka kaasündinud süüfilise tuvastamiseks ja reinfektsiooni välistamiseks:

  • Treponema pallidum i hemaglutinatsioonitest (TPHA) (Treponea pallidum hemagglutination assay) – IgG ja IgM koos;
  • TPPA (T. pallidum particle agglutination ehk IdPAGIA) – IgG ja IgM koos;
  • EIA (immunoensüümimeetod) – IgG ja IgM koos või eraldi IgG ja IgM;
  • T. pallidum immunoblot (Western blot - ei tee vahet kas antikehad on süüfilise, framböösia või pinta tekitajatele) – eraldi IgG ja IgM.

Keskhaigla laboriuuringute hinnakiri (2014):

  • Treponema pallidum i vastase IgM kinnitav test kood 66714 20,89 (1 päev)
  • Treponema pallidum i vastase IgG kinnitav test kood 66714 20,89 (1 päev).[59]
Seroloogiliste testide tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mittetreponemaalsed testid võivad anda väärpositiivse tulemuse kui uuritaval esineb hepatiit, viiruslik kopsupõletik, leetrid, malaaria, nakkuslik mononukleoos, tuulerõuged ja mõned teised viirusnakkused, vaktsineerimise järel, teatud ravimite kasutamise järel, labori või tehnilise vea tõttu, ka autoimmuunhaiguste, immunoglobuliinide kõrvalekallete, narkootiliste ainete sõltuvuste, vananemise ja leepra korral.[60]

Pimeväljameetodil mikroskopeerimisel leitud Treponema pallidum 'i või positiivse DFA-TP (otsene fluorestseeruva anitkeha analüüs Treponema pallidum i antigeeniga) testi korral loetakse kinnitatuks varase süüfilise diagnoos.

Positiivsed testid tuleb kinnitada teist tüüpi treponemaalse testiga.

Väärpositiivse tulemuse (inglise false positive result), mil terve tunnistatakse haigeks, võivad anda autoimmuunhaigused, borrelioos ja maksahaigused aga ka rasedus, vanemaealisus ja HIV-infektsiooni olemasolu patsientidel.

Esineda võib ka väärnegatiivseid süüfilisetestide tulemusi (inglise false negative result), mille korral laboratoorse(te) testi(de) tulem on valenegatiivne ja haige tunnistatakse terveks.

AIDSiga seotud immunosupressiooni tõttu on süüfilise esinemise seroloogiline skriining komplitseeritud, kuna serokonversiooni ei toimu.

Autopsia[muuda | redigeeri lähteteksti]

H. Alexander Heggtveiti avaldatud autopsia-uurimuse kohaselt olid 15 kuni 30 % aortic syphilis 'e patsientidel seroloogilised testid negatiivsed. 27 korral tehti ka lumbaalpunktsioon, seroloogilised analüüsid olid positiivsed 2 korral - mõlemad patsiendid olid põdenud neurosüüfilist.[61]

Skeletil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toeseni võib treponematoos jõuda 1 kuni 20%-l nakatunuist.[62]

Treponematoosid (va pinta) kahjustavad kõva kude ja haiguskolded skeletil on veneerilise, endeemilise süüfilise ja framböösia puhul niivõrd sarnased, et neid on praktiliselt võimatu omavahel eristada. (Martin Malve 201:24–25).[63]

Luustikel võidakse määrata süüfilise esinemine DNA-analüüside põhjal, näiteks tuvastati süüfilis Lihavõttesaare luustiku näidisel RHO235-[64].

Teatamiskohustus ja teave seksuaalpartnerite kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on käesoleval ajal nõutav süüfilisehaigete (diagnoosikoodid A50 kuni A53) registreerimine ja teatise saatmine (koos isikut tuvastavate andmetega) kohalikku Terviskaitse Inspektsiooni.

Eesti seaduste järgi puudub süfiliitikul kohustus anda arstile/meditsiiniasutusele teavet oma seksuaalpartnerite kohta aga ta võib seda teha vabatahlikult.[65]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süfiliitilised haavandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süfiliitilised haavandid

Süfiliitilisi haavadeid eristatakse vähilesioonidest vedeliku esinemise tõttu, süfiliitlistes haavandites on mäda ja puudub vedelik.[66]

Haavanditest võetud biopsiaproovides on tuvastatud plasmarakke ja histiotsüüte.

Tüümuseabstsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuseabstsess

20. sajandi esimesel poolel seosati kaasasündinud süüfilisega tüümuseabstsesse, neid kirjeldas esmakordselt Dubois 1850. Erinevad autorid on hiljem vaielnud nende kollete tekkemehhanismide üle, need olla tekkinud kas Hassalli kehade infiltratsiooni või tüümuse säsi nekroosi tulemusel, mille tulemusel sai häiritud veresoonte areng nimetatud üksuses ja moodustus tüümuse tsüst.[67][68]

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfoid(-immuun)süsteemi komponentide vastused organismile pole käesoleval ajal selged.

Pole selge, kas immuunvastused on rakulised, milles osalevad CD8+ T-rakud ja loomulikud tappurrakud. Organism on küll rakuväline patogeen kuid nende membraanil on vähe valke ja seetõttu arvatakse, et need jäävad immuunsüsteemile pea märkamatuks.

Varastes süfiliitilistes nahalesioonides asenduvad neutrofiilid T-rakkudega (Th1 tsütokiinide profiil)

Võimalike mehhanismidena võivad kõne alla tulla hilistüüpi ülitundlikkus reaktsioon (DTH), kus CD4 T-rakud, tsütokiinid ja aktiveeritud makrofaagid hävitavad organismi (analoogselt tuberkuloosi tekitajatega) või granulomatoossed reaktsioonid - kus vastusena organismi rakuseina antigeenidele moodustatakse granuloom (nagu leepra ja tuberkuloosi korral) - gumma.

Granulomatous secondary syphilis 'e marrasknaha basaalkiht sisaldab Langerhansi rakke.

Teisese süüfilise nahalesioonides on tuvastatud T-rakke, monotsüüte/makrofaage, ja dendriitrakke, dermal infiltrates sisaldasid väga vähe plasmarakke ja hulgaliselt granulotsüüte.[69]

Immunosupressiooniga patsientide organismis esineb patofüsioloogilise modifikatsioone, neil võib patogeene küll leiduda rohkelt siselundites kuid tuvastatav ei ole põletiku esinemine.

Neuropatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilisetekitaja pääseb närvisüsteemi üsna nakkuse algstaadiumeis, kuid neurosüüfilise staadiumisse jõuab ligi 10% süüfilise juhtumeist. Suurajukoore hõive patogeenide poolt võib põhjustada progresseeruvat meningoentsefaliiti mis ravita on surmlõppega.

Tugi- ja liikumiselundknna patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skeletiuuringute baasil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuringute põhjal oletatakse, et luud nakatuvad süüfilisega nii lümfisüsteemi (toruluude puhul, kuna nende juures asuvad lümfisõlmed) kui vereringe kaudu (koljul) - kahe süsteemi koosmõjul. Rohkelt haigustunnuseid esineb just lümfisoonte või -sõlmede ja luude ühenduskohtades, näiteks reieluude, sääreluude, pindluude, rangluude, küünarvarreluude, õlavarre - ja kodarluude distaalsete otste juures.

Ligi 90%-l haigestunutest ei esine nakkuse tunnuseid skeletil.[70]

Gummad koljul ja luudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolju destruktsioon algab peaaegu kõikidel juhtudel kolju välispinnalt, kus vereringe kaudu levib põletik pehmest koest luusse. Enamasti toimuvad esimesed muutused otsmikuluus, kus põletikust tulenevate muutuste käigus hakkab toimuma ulatuslik luu lahustumine. Kolju erosioonis toimub korraga kaks vastandlikku protsessi - esmalt tekitab destruktsioon koljusse lohu, mis ulatub kuni luu käsnolluseni ja samal ajal tekib põletikukolde ümber ringjoon, kus toimub luu taastamine – ladestub uus luu, mis muutub väga sklerootiliseks. Gumma aine lahustamise järgselt tekib sellele kohale süüfilisele omane tähekujuline haiguskolle (caries sicca).[71]

Haiguskolde degeneratiivsete muutuste tulemusel võib tekkida amorfne mass, mida nimetatakse gummaks. Gummad luudel moodustuvad luud verega varustavate soonte tromboseerumisel ja mürgiste jääkide tekitamisel treponeema bakteri poolt. Gumma suurus on varieeruv, see võib olla kas väike ja eraldiseisev või ühineda ja moodustada suure massi, mis täitab kogu luuüdikanali. Luuümbrise gummad on väiksemad ja neid on vähem kui luuüdikanalis. Paranemisprotsessis võib gumma ka imenduda ja nekrootilistele kohtadele võib tekkida uus luu.[72]

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on registreeritud ja avaldatud süüfilisejuhtumite esinemine (erinevad staadiumid) järgmistes riikides (ka territooriumidel ja aladel) : Afganistan, Albaania, Alžeeria, Ameerika Samoa, Andorra, Angola, Anguilla, Antigua ja Barbuda, Argentina, Armeenia, Aruba, Austraalia, Austria, Aserbaidžaan, Assoorid, Bahama, Bahrein, Belgia, Bermuda, Bhutan, Boliivia, Brasiilia, Briti Neitsisaared, Bulgaaria, Burkina Faso, Burundi, Colombia, Cooki saared, Costa Rica, Djibouti, Eesti, Fidži, Gabon, Gambia, Grenada, Gruusia, Gröönimaa, Guadeloupe, Guam, Guatemala, Guinea-Bissau, Guyana, Hispaania, Honduras, Iirimaa, Iisrael, Indoneesia,Inglismaa, Iraan, Itaalia, Jamaica, Kaimanisaared, Kanada, Kanaari saared, Kamerun, Kasahstan, Keenia, Kesk-Aafrika Vabariik, Kiribati, Komoorid, Kõrgõzstan, Küpros, Laos, Leedu, Liibanon, Luksemburg, Läti, Macau, Makedoonia, Madagaskar, Malawi, Maldiivid, Mali, Malta, Montserrat, Nigeeria, Prantsuse Polüneesia, Soome, Šotimaa, Taani, Tokelau, Ungari, Uus-Meremaa jm.[73][74] [75]

Ameerika Ühendriikides[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA-s esines Teise maailmasõja ajal süüfilisenakkust 500 000 juhtu/aastas.[76]

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis ei loeta süüfilist (A50-53) tänapäeval oluliseks terviseprobleemiks. Terviseameti statistika andmetel on aastatel 1999 kuni 2005 teavitatud süüfilise haigusjuhtusid järgmiselt:

  • 1999 - 841 süüfilise haigusjuhtu
  • 2000 - 605
  • 2001 - 408
  • 2002 - 184
  • 2003 - 234
  • 2004 - 184
  • 2005 - 111 süüfilise haigusjuhtu.[77]

Soomes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval avastatakse Soomes süüfilise nakkusi aastas 100 kuni 200 korral, enamik neist on saadud Venemaalt või Baltimaadest.[78]

Süüfiliseeksperimendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joseph Alexandre Auzias-Turenne (1812–1870) - ahvide inokulatsioon süüfilistekitajatega 1844 - syphilization või süüfilise vastu vaktsineerimine, tema kasuta selleks haavandist omastatud mäda ja kasutas seda vaktsiinina. HIljem proovis ta inimvaktsineerimisteks pääseda ligi haiglas olevatele patsientidele ja Saint Lazares kinnipeetavatele prostituutidele, kuid tulutult.

'Ravivat' süüfilisse nakatamist kasutasid Sperino ja Boeck - Sperino oli Torino Syphilicome (Itaalia) peaarst, Carl Wilhelm Boeck aga inokuleeris ajavahemikus oktoober 1852 kuni juuli 1865 465 patsienti süüfilisega.

Charles-Paul Diday (1812 – 1894), kes töötas Antiquaille's, Lyonis peakirurgina, kasutas 1848 süüfilise vastast vaktsineerimist - võttes kolmanda staadiumiga süfiliitikutelt verd ja kandes üle esimese staadiumiga süfiliitkutele.

Ilja Metšnikov, töötades Pariisis nakatas ahvid süüfilisse.[79]

Albert Neisseri uuring[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albert Neisser avaldas 1898. töö, mille tarbeks uuriti meditsiiniliste inimuuringute käigus seerumteraapia efektiivsust süüfilise korral. Selleks süstiti raviasutusse pöördunud tervisehädadega (mitte süüfilis) patsientidele (enamikus prostituudid), loomulikult neid katsest enne informeerimata ega luba küsimata, süüfilisehaigete rakuvaba vereseerumit. 'Vaktsineerimise' tulemusel haigusesse nakatunute kohta leidus seletus - „vaktsiin“ ei töötanud.[80]

Oslo ravimata süüfilise uuring (1891–1910)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise elavhõbeda ravi osutus ebaefektiivseks. Oslo ülikooli veneroloogia ja dermatoloogia professor Caesar Boeck keelas kasutada seda süfiliitikute ravis, kuna elavhõbe häirivat keha enda kaitsemehhanisme. Aastatel 1891–1910 raviti tema ettekirjutustele vastavalt ligi 2000 varase süüfilise haigusjuhtu, ka temale järgenud (1925-27) E. Bruusgaard toimis sarnaselt.[81]

Hinnanguliselt 60 kuni 70 patsienti 100-st lähevad varase süüfilise ravita läbi elu minimaalsete ebamugavustega.[82]

Selle uurimuse tulemusi nimetatakse Oslo uurimuseks.

Guatemala süüfiliseeksperiment (1946 kuni 1948)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1946-1948. aastatel viidi Guatemalas läbi süüfilise plaaanikohased uuringud. Susan M. Reverby uuringu kohaselt nakatati eksperimendi käigus ligi 700 Guatemala inimest (katsealust) kahte haigusesse süüfilisse ja gonorröasse. Alguses maksti seroposiitivsetele prostituutidele, et nad astuksid vangidega vahekorda. Aga toimiti ka teisiti, prostituudid nakatati nimetatud haigustesse ning seejärel astusid nad meestega kaitsmata vahekorda. Sellisel teel aga nakatusid uuringu kohaselt väga vähesed ning otustati neid hoopis otse nakatada.

Katsealusteks olid suuresti kohalikud vangid, vaimupuudega inimesed, orvudekodu lapsed ning sõdurid.[83]

USA presidendi bioeetika komisjoni raporti kohaselt osales kõikides uurimustes, mis leidsid aset aastatel 1946-1948, umbes 5500 guatemalalast. Tahtlikult nakatati süüfilise, gonorröa ja pehme šankriga neist 1300 vangi, psühhiaatriapatsienti ja prostituuti.

Bakterid süstiti silmadesse, kesknärvisüsteemi ja meeste genitaalidesse.[84]

Süüfiliseravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüfiliseravi

Ulrich von Hutten (21. aprill 1488 – 29. august 1523), kes olevat süüfilisse nakatunud[85] Leipzigis 1508. aastal[86], kirjutas taime hariliku guajakipuu ravitoime kohta 'prantsuse haigusele' teoses "De Guaiaci Medicina et morbo gallicus liber unus" (avaldatud 1519).

Paracelsus (1493-1541) pooldas elavhõbedaravi. Elavhõbedaravi hakkas taanduma vismuti eest 1884.[87]

1596. aastal Tallinnas viibinud rändarst, songalõikaja Peter Kölnist, olevat lubanud, et ravib süüfilise välja 12. päevaga. Selleks hõõruti haige nahka elavhõbedaga, vannitati ja manustati aaloest, guajakipuust, sarsaparillist (Regeli smiilaks) ja kivirikust valmistatud ravimit.[88]

The British Homoeopathic Review (1856) kohaselt on kohalikud kasutanud süüfilise ravis Acalypha indica taimesaadusi.[89]

31. augustil 1909. aastal katsetas Nobeli auhinna laureaat immunoloog Paul Ehrlich esimest korda keemiaravi[90] - ta võttis ravimina kasutusele süüfilise tekitajatevastase preparaadi 606 ehk salvarsaani.[91][92]

20. sajandi algusaastatel hakati kolmandase süüfilise ravis kasutama tahtlikku malaariasse nakatamist (malariotherapy, terapeutiline malaaria), et kutsuda esile palavikku. 1917. aastal hakkas Austria psühhiaater Julius Wagner-Jauregg (Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind 1927) neurosüüfilist ravima indutseeritud Plasmodium vivax-malaariaga, nakkus lõpetati quinine 'ga.

1940-ndatel hakati süüfilise raviks penitsilliini kasutama.

Kaasasündinud süüfilise ravi (1957)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varem tarvitati nii laste kui täiskasvanute ravimisel elavhõbedat ja salvarsaani. Novarsenooli veeni süstitavaks annuseks arvestati kehakaalu kilogrammi kohta imikule 0,02, lastele 2 kuni 4 aasta vanuses 0,01 kuni 0,015 ja vanemaealistele lastele 0,015. Otstarbekohasem oleks olnud ka imikul alustada süstimisi annusega 0,01 kuni 0,015 kehakaalu kilogrammi kohta ja nõrkadele lastele tulnuks esimest annust vähendada 0,005 kuni 0,01-ni kehakaalu kilogrammi kohta. Heaks preparaadiks lihasesse süstimiseks peeti müarsenooli (annused samad kui novarsenoolilgi). Uuemaks preparaadiks tol ajal (1957) oli sovarseen mida anti lastele kuni 1 vanuseni 0,0025 kuni 0,005, 1 kuni 3 aasta vanuses 0,005 kuni 0,025 ja 3 kuni 10 aasta vanuses 0,01 kuni 0,03. Elavhõbedat süstiti 3–5%-lise kalomeli või 1%-lise elavhõbeoksütsüaniidi suspensioonina lastele kuni 1 aasta vanuses 0,3 kuni 0,5, 2 kuni 5 aasta vanuses 0,5 kuni 1,0 ja vanemaealistele lastele 1,0 kuni 1,5. Harvem tarvitati raviks sublimaati (hydrargyri sublimati corrosivi 0,1, natrii chlorati 0,2, ag. destill. 10,0, korraa 0,1 kuni 0,2 ml). Kui laps ei talunud elavhõbedaga süstimisi hästi siis võidi need asendada halli elavhõbedasalvi sissehõõrumisega annuses 0,1 kehakaalu kilogrammi kohta.[93] Kalomeli süstimine võidi asendada vismutiraviga - nõukogude preparaadi bijohinooliga, arvestusega 0,5 kuni 2,0 ml olenevalt east, süstiti ülepäeviti (ravikuur imikuile 8 kuni 10 ml ja vanematele lastele 15 kuni 25 ml). Imikute kaasasündinud süüfilise raviks hakati kasutama edukalt ka penitsilliini - 200 000 kuni 300 000 ühikut kehakaalu kilogrammi kohta kogu ravikuuriks, manustamine toimus 5 korda ööpäevas 9000 kuni 20 000 ühikut ja esimestel päevadel mitte üle 30 000 ühiku, järgnevatel päevadel suurendati annust 30 000 võrra iga ööpäev viies annuse 120 000 ühikuni. Ravikuur kestis 10 kuni 15 päeva ja vaja läks 1,5 miljonit ühikut. Peale 2-nädalast vaheaega viidi läbi veel 2 penitsilliiniravi kuuri ja pärast neid peale 3-nädalast vaheaega, 2 kuni 3 kombineeritud ravi kuuri (Horošin, Raitz).[94]

Eesti ravijuhend 2007[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Süüfiliseravi ja ravimid ning kestus varieeruvad ja olenevad nii süüfilise vormidest kui süüfilist põdevast patsiendist. Valikravimiks Eesti 2007 aasta vastava ravijuhendi kohaselt on parenteraalselt manustatav penitsilliin G (bensüülpenitsilliin) või selle depoovorm bensatiinpenitsilliin.[95]

Süüfilise ravis kasutatavate ravimite eest tuleb Eestis käesoleval ajal tasuda patiendil endal vastavalt soodusravimite väljastamise eeskirjadele (HIV-infektsiooni korral on ravi tasuta).

Anafülaktilise reaktsiooni korral penitsilliinile ei tohi süüfilise raviks manustada tsefalosporiine, sh tseftriaksooni. Samuti tuleks patsiente enne ravimikuuri alustamiset Jarischi-Herxheimeri reaktsiooni tekkimise võimalusest.

Eesti 2007 aasta ravijuhend toob ära võimalikud süüfiliseravi komponendid süüfilise vormide lõikes.

Esmase ja teisese süüfilise valikravimit bensatiinbensüülpenitsilliini 2,4 mln TÜ lahustatuna lidokaiinilahuses ja süstituna i/m 1,2 mln TÜ ühekordselt mõlemasse tuharasse. Penitsilliiniallergia korral: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 14 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 14 päeva; ceftriaxonum 1 gramm päevas i/m vi i/v 10 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga.

Latentse süüfilise ravi jagatakse kaheks varase latentse süüfilise ravi ja hilise latentse süüfilise ravi mille juurde liigitatakse ka täpsustamata kestusega süüfilis.

Laste esamase, teisese ja varase latentse süüfilise ravis kasutatakse aga Benzathini benzylpenicillinumi 50 000 TÜ/kg ühekordselt süstituna i/m mõlemasse tuharasse maksimaalselt 1,2 mln TÜ.

Esmase, teisese ja varase latentse süüfilisega haigete diagnoosile eelneva 90 päeva seksuaalpartnereid ravitakse meil võimlausel ka siis kui seroloogilised testid on negatiivsed ja süüfilise sümptomeid ei esine.

Varase latentse süüfilise valikravi on bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ ühekordselt mõlemasse tuharasse. Penitsilliiniallergia korral kasutada süüfiliseraviks: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 14 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 14 päeva; ceftriaxonum 1 gramm päevas i/m vi i/v 10 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga. Hilise latentse süüfilise ja täpsustamata kestusega süüfilise valikravi: bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1., 8. ja 15. päeval. Alternatiivne ravi nimetatud süüfilise vormide korral: procaini benzylpenicillinum 1,2 mln TÜ 1 kord päevas i/m 17 kuni 21 päeva; benzylpenicillinum-natrium 1 mln TÜ 4 korda päevas i/m 21 päeva. Penitsilliiniallergia korral ravi: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 28 päeva; tetratsükliini 500 mg 4 korda päevas p/o 28 päeva.

Laste hilise latentse süüfilise ja täpsustamata kesusega süüfilise ravis kasutatakse Benzathini benzylpenicillinumi 50 000 TÜ/kg süstituna i/m mõlemasse tuharasse maksimaalselt 1,2 mln TÜ kolmel korral nädalaste intervallidega, kuuri maksimumdoosiks 7,2 mln TÜ.

Kolmandase gummatoosse ja kardiovaskulaarse süüfilise valikravi: bensatiinbensüülpenitsilliin 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1., 8. ja 15. päeval. Penitsilliiniallergia korral ravi: doxycyclinum 100 mg 2 korda päevas p/o 28 päeva; tetracyclinum 500 mg 4 korda päevas p/o 28 päeva.

Mõned spetsialistid aga on soovitanud ravida kardiovaskulaarset süüfilist neurosüüfilise raviskeemide järgi.

Neurosüüfilise ja süfiliitiliste silmakahjustuste valikravi: Benzylpenicillinum-natriumi 18 kuni 24 mln TÜ päevas (3 kuni 4 mln TÜ iga tunni järel) i/v 14 päeva, millele lisaks soovitavad paljud spetsialistid Benzathini benzylpenicillinumi 2,4 mln TÜ süstituna i/m 1,2 mln TÜ mõlemasse tuharasse 1 kord nädalas 3 nädala jooksul bensüülpenitsilliinravi järel. Kui esineb penitsilliiniallergia: cefriaxonum 2 grammi päevas i/m või i/v 14 päeva või desensibiliseerida patsient ja ravida penitsilliiniga.

Kaasasündinud süüfilise ravi vastsündinutel (Eesti, 2007)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaassündinud süüfilise testide alusel on vastsünindute ravi järgmine:

  • A. rühm
    • penitslliin G (bensüülpenitslliin) 100 000 kuni 150 000 TÜ/kg päevas manustatuna 50 000 TÜ/kg/i/v esimesel 7 elupäeval iga 12 tunni järel, edasi iga 8 tunni järel, kokku 10 päeva või
    • prokaiinpenitsilliin G 50 000 TÜ/kg doosiks i/m üks kord päevas 10 päeva.

Kui ravis jääb vahele rohkem kui 1 päev tuleb ravi uuesti alustada.

  • B. rühm
    • penitslliin g (bensüülpenitsilliin) 100 000 kuni 150 000 TÜ/kg päevas manustatuna 50 000 TÜ/kg/i/v esimesel 7 elupäeval iga 12 tunni järel, edasi iga 8 tunni järel, kokku 10 päva või
    • prokaiinpenitsilliin G 50 000 TÜ/kg doosiks i/m üks kord päevas 10 päeva või
    • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m üks kord.
  • C. rühm
    • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m ühekordse annusena.
  • D. rühm
    • bensatiinbensüülpenitsilliin G 50 000 TÜ/ kg i/m ühekordse annusena.[96]

Ravi raseduse ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise tekitaja põhjustab raseduse katkemist, enneaegset sünnitust, madalat loote sünnikaalu, surnult sündi, perinataalset surma ja kaasasündinud süüfilist.

Ravi toimub vastavalt haiguse staadiumitele.

Varase staadiumi (esmane, teisene ja varane latentne) korral on valikravim bensatiinbensüülpenitsilliin 1,2 milj, TÜ i.m. 1 kord päevas mõlemasse tuharasse 1. ja 8. päeval või bensüülpenitsilliin 1 milj. TÜ i.m. 4 korda päevas 10 kuni 14 päeva. Penitsilliiniallergia korral erütromütsiin 500 mg 4 korda p.o. 14 päeva.

Hilise latentse või täpsustamata kestusega süüfilise korral kasutada bensatiinbensüülpenitsilliini 2,4 milj. TÜ i.m. 1 kord päevas mõlemasse tuharasse 1., ja 8. ja 15. päeval või bensüülpenitsilliini 1 milj. TÜ i.m. 4 korda päevas 21 päeva. Penitsilliiniallergia korral erütromütsiin 500 mg 4 korda 28 päeva.[97]

Ravi ebaõnnestumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravi võib ebaõnnestuda, selle põhjused pole selged arvatakse, et kas toimunud on uuesti nakatumine ja/või pole ravimite toime olnud piisav ning süüfilisehiage on endiselt nakkusohtlik. Aga taasesinemist esineb ka neil keda pole ravitud.

Süüfilis surmapõhjusena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise levikuga Euroopas 16. sajandil kaasnes sellega haigestunute suur suremus, mis võis ulatuda 20 kuni 40%.

Süüfilist on surmapõhjuseks nende rasedate arenevale lootele, kelle rasedus süüfilisnakkuse tõttu katkeb iseeneslikult või sünnib laps surnult.[98]

Süüfilisesse nakatunud noorte ja/või täiskasvanute puhul ei ole süüfilis tänapäeval surmapõhjustaja per se.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustas süüfilis 2000. aastal 197 000 inimese surma.[99]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüfilise ajalugu

2008. aastal koostatud uurimus süüfilisebakteri DNA kohta viitas bakteri pärinemisele Ameerikast mitu tuhat aastat tagasi.

Üks uurimus on asetanud bakteri kujunemise aja Uues Maailmas kuskile vahemikku 16 000 kuni 5000 aastat tagasi.[100]

Inglise teadlaste poolt Inglismaal, Rivenhalli surnuaialt leitud 25- kuni 50-aastane naise luude, kes suri ilmselt aastate 1296 ja 1445 vahel, uurimisel tuvastatud haigusjäljed naise skeletil, indikeerivad et ta nakatus tõppe tõenäoliselt sugulisel teel.[101]

Süüfilise planeetide seisu teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nürnbergi linnaarsti Theodoricus Ulseniuse kommentaar Düreri süüfilisega meest kujutaval teosel, võib viidata sellele, et tol ajal valitses seal arusaam haiguse astroloogiliste põhjuste[102] kohta.

Süüfilise Kolumbuse-eelne teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia arstid Niccolò Leoniceno (1428–1524) ja Niccolò Massa (1485–1569) arvasid leidnud olevat tõendusmaterjali omandatud veneerilise süüfilise leviku kohta Vana Maailma inimeste seas ka enne Kolumbust.

Süüfilise Fracastro- teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Girolamo Fracastro (1484–1553), kes avaldas 1546. aastal teose „Nakkusest“ ("De Contagione"), uskus, et haigust kannavad edasi „seemned“ (seminaria contagionum).[103]

Süüfilise viiruse teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpuaastatel arvati, et süüfilise tekitajaks olevat viirus.[104]

Süüfilise Broussais'i teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse arst François-Joseph-Victor Broussais (1772 – 1838) teeoria kohaselt (1815) ei olnud süüfilis mitte haigus vaid teatud laadi ärritus, mis avaldub kehal ja selle raviks on aadrilaskmine või ka kaaniravi[105].

Süüfilise Kolumbuse-teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA Emory ülikooli antropoloogide Euroopast pärit skelettide uuringute alusel tõi süüfilise Uuest Maailmast Vanasse Maailma ilmselt siiski 1492. aasta rännakult Santa Maria jt laevadega Kolumbus[106][107] oma meeskonnaga.

Süüfilis Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

15.-16. sajandil levinud süüfilis oli eriti virulentne.

Aastal 1494 kasutas Prantsusmaa kuningas Charles VIII (14701498) ära Milano hertsogkonna hertsogi Francesco Sforza abipalvet ning viis oma armee Itaaliasse (Itaalia sõda (1494–1498)), et prantslastele tagasi vallutada Napoli kuningriik. Prantsuse sõdurid, kes tulid tagasi võidukalt sõjakäigult Itaaliasse, hakkasid 1495 surema seni tundmatusse[108], sugulisel teel levinud haigusesse - «Napoli tõbi» oli jõudnud Euroopasse.

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu ülikooli arheoloogia doktorandi Martin Malve sõnul pärinevad Rootsi ajast, 17. sajandi lõpust teated selle kohta, et Tartus ja selle ümbruses on nähtud palju ninadeta inimesi ehk süfiliitikuid. Maarja kalmistul kaevates aga tuli 750 luustikust välja ainult üks süüfilisehaige – mis tema sõnul aga ei tähenda, et neid üldse ei olnud, pigem surid nad lihtsalt enne ära, kui haigus väga kaugele jõudis areneda.[109]

Põhjasõja ajal (1700–1721) olevat Rootsi garnison süüfilise ravimiseks Tallinnas kaks haiglat avanud.[110]

Süüfilise epideemiad (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1495. aasta Napoli tõve epideemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsuse sõdurid, kes tulid tagasi võidukalt sõjakäigult Itaaliasse, hakkasid 1495 surema seni tundmatusse[111], sugulisel teel levinud haigusesse.

1495. aasta lõpuks oli epideemia laienenud Prantsusmaale, Šveitsi ja Saksamaale, Inglismaale ja Šotimaale jõudis süüfilis 1497. 1500. jõudis süüfilis Skandinaavia maadesse Britain, Ungarisse, Kreekasse, Poola ja Venemaale. Eurooplased liigutasid haiguse edasi Kolkatasse 1498, ja 1520 jõudis see inimestega Aafrikasse, Lähis-Idasse, Hiinasse, Jaapanisse ja Okeaaniasse.[112]

1495.-1496. aasta Tallinna süüfilise epideemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

1495.–1496. aastal oli Tallinnas süüfilise epideemia, sellega seoses sulgesid linnavõimud ühiskondlikud kümbluskohad. Järgmised epideemiad vallandusid 1519.–1520. ja 1539. aastal.[113]

1496. aasta Nürnbergi süüfilise epideemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise epideemia algas Nürnbergis 1496 ja vaibus 1498. aastaks.[114]

Süüfilis Jaapanis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilis jõudis Jaapanisse 1505.

18. sajandi lõpus võis mitmes Jaapani piirkonnas olla süüfilisesse nakatunud ligi pool elanikkonnast.[115]

Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugulisel teel levivate haiguste epideemia ajal Venemaal (1994 - 2004) nakatus süüfilisse rohkem kui 2,7 miljonit inimest.[116]

Kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanimaks süüfilist esitavaks asjaks loetakse 4. sajandi keraamilist nõud Peruust.

Albrecht Dürer (1471-1528) Syphilitic Man, 1496.

Albrecht Dürer (1496) süüfilise mees - usuti astroloogilistesse põhjustesse

Sebastian Brandti puulõige "Saint Mary and the Holy Child punishing the sufferers of syphilis", 1496 kujutab ka süfiliitikuid.[117]

Gerard de Lairesse (1641-1711) autoportreed ja Rembrandt van Rijni maalitud portree toovad esile kaasasündinud süüfilise erilised tunnusmärgid.[118]

Rembrandt van Rijni maalitud Gerard de Lairesse portree, ca. 1665–67, De Lairesse põdes kaasasündinud süüfilist, mille tulemusel moondus tema nägu ja kadus silmanägemine.[119]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeseks süüfilist kirjeldavaks raamatuks oli Konrad Schellingu "In Pustulis Malas Morbum quem Malum de Francia vulgus appellat, que sunt de genere Formicarum" (The Disease of Bad Pustules, also Popularly Called the French Malady, which is Formicarum), mis anti välja 1495 kuni 1496.

Samast perioodil anti välja ka Hans Widmani: "De Pustulis et Morbo qui Vulgo Mal de Franzos appellatur" (Of Pustules and Other Disease which is Commonly Called the French Malady) 1496 kuni 1497 ja Juan de Fogueda "De Pustulis quae Asphati nominatur" (Of Pustules which are called Asphati).

Joseph Grunpecks kirjeldas oma teoses "Tractatus de Pestilentia Scorra" (Tractate on the Scorra Pestilence, 1498) päris täpselt esmase ja teisese süüfilise staadiume ja inkubatsiooniperioode.

Gabriele Falloppio elustas esmase süfiliitlise haavandi kirjelduse oma raamatus "De Morbo Gallico" (The French Disease) .

1738. avaldas Jean Astruc teose süüfilise ja veneeriliste haiguste ajaloo kohta "De Morbis Venereais" (On Venereal Disease).[120]

Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erasmus Rotterdamist (1520) kirjutas

If I were asked which is the most destructive of all diseases I should unhesitatingly reply, it is that which for some years has been raging with impunity … What contagion does thus invade the whole body, so much resist medical art, becomes inoculated so readily, and so cruelly tortures the patient ?

[121]

William Shakespeare'i teostes on kirjeldatud süüfilisega seonduvat.

Voltaire kirjutas

On their flippant way through Italy, the French carelessly picked up Genoa, Naples and syphilis. Then they were thrown out and deprived of Naples and Genoa. But they did not lose everything – syphilis went with them.

[122]

The physician who knows syphilis knows medicine.

[123]

Termin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise nimi on saadud Girolamo Francastro poeemis "Syphilis Sive Morbus Gallicus" («Syphilis ehk prantsuse haigus») esineva karjuse Syphilyse (kreeka k συς — 'siga', φίλος — 'armas'[124]) järgi, kes tegi King Alcithous ' ele altari ja kummardas teda Jumala sarnaselt[125] see aga olevat solvanud vanakreeka Jumalat Apollonit ja karistuseks oli haigus.[126]

Haigus, mille kohta võidakse arvata, et tegemist on tänapäevases mõttes süüfilisega, võis kanda alguses rõugete nime (great pox)[127].

16. sajandil võttis prantslane Jean François Fernel kasutusele termini ‘lues venera’.

Inglise meditsiinikirjanduses mainis süüfilist esmakordselt inglise kirurg-dermatoloog Daniel Turner (1667-1741).[128]

Süüfilise nimi juurdus alles 18. sajandi lõpus[129].

Itaallased nimetasid haigust 'prantsuse haiguseks' ka ‘Gallic disease’, ‘morbus Gallicus’, või ‘French pox’, hollandlastel oli see flemish ja portugallastel 'hispaania' või “the Castillian sickness”, sakslastel ‘French evil’, venelastel 'poola', poolakatel 'saksa', prantslastel Napoli tõbi või 'hispaania' haigus, hiljem 'grande verole', šotlastel ‘grandgore‘ ja jaapanlastel “the Canton rash” või “the Chinese ulcer” ja tahiitilastel "briti haigus"[130][131], pärslastel 'türgi' ja türklastel ‘Christian disease’.[132]

Ladinakeelne nimetus lues võib tähendada 'katku' või nakkavat haigust.

Võõrkeelsed terminid: lues, harter Schanker', lues venerea, Maselsucht, maladie française, grande verole jpt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Juan C. Salazar, Adriana R. Cruz, Constance D. Pope, Liliana Valderrama, Rodolfo Trujillo, Nancy G. Saravia ja Justin D. Radolf, Treponema pallidum Elicits Innate and Adaptive Cellular Immune Responses in Skin and Blood during Secondary Syphilis: A Flow-Cytometric Analysis, J Infect Dis. (2007) 195 (6): 879-887., doi: 10.1086/511822, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  2. Petra Matějková, Michal Strouhal, David Šmajs, jt... George M Weinstock, Complete genome sequence of Treponema pallidum ssp. pallidum strain SS14 determined with oligonucleotide arrays, BMC Microbiology 2008, doi:10.1186/1471-2180-8-76, 15. mai 2008, veebiversioon (vaadatud 5.04.2015)(inglise keeles)
  3. Arthur C. Aufderheide, Conrado Rodriguez-Martin, Odin Langsjoen, "The Cambridge Encyclopedia of Human Paleopathology", lk 158, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(inglise keeles)
  4. GLOBAL HEALTH, Syphilis Control — A Continuing Challenge, Edward W. Hook, III, M.D., and Rosanna W. Peeling, Ph.D., N Engl J Med 2004; 351:122-124, 8. juuli 2004, DOI: 10.1056/NEJMp048126, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  5. Süüfilise tõi Euroopasse Kolumbus, SLÕL Online, 16. jaanuar 2008, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  6. SANDRA A. LARSEN, BRET M. STEINER, ja ANDREW H. RUDOLPH, Laboratory Diagnosis and Interpretation of Tests for Syphilis, lk 11, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 1995, lk 1–21, 8. väljaanne, nr 1, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  7. Rebecca E. LaFond ja Sheila A. Lukehart, Biological Basis for Syphilis, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 2006, lk 29–49, 19. väljaanne, nr 1, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  8. Paul Price, Kevin B. Frey, "Microbiology for Surgical Technologists", lk 230, 2003, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 15.04.2015)(inglise keeles)
  9. Samuel R. Haythorn ja George R. Lacy, Virulent Treponema Pallidum Recovered from a Stillborn Infant after Twenty-Six Hours, The Journal of Infectious Diseases, 29. väljaanne, nr 4, (oktoober 1921), lk 386-389, Oxford University Press, URL: http://www.jstor.org/stable/30082436, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  10. Gerd Gross, Stephen K. Tyring, "Sexually Transmitted Infections and Sexually Transmitted Diseases", lk 136, 2011, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.04.2015) (inglise keeles)
  11. J.Ernest Lane, F.R.C.S. ENG. (SENIOR SURGEON AND LECTURER ON CLINICAL SURGERY, ST. MARY'S HOSPITAL; SENIOR SURGEON, LONDON LOCK HOSPITAL.), SYPHILIS D'EMBLEE., The Lancet, 179. väljaanne, nr 4633, 15. juuni 1912, lk 1605–1607, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  12. Sunil K Gupta, Aarti Bhattacharya, RR Singh, ja Vivek K Agarwal, Syphilis D’ Emblee, Indian J Dermatol. 2012 Jul-Aug; 57(4): 296–298., doi: 10.4103/0019-5154.97676, PMCID: PMC3401849, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  13. Harri Jänes, Hubert-Viktor Kahn, Helle-Mai Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn, lk 485, 1970, trükiarv 40 000, hind rbl. 1.85
  14. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 404, 1957.
  15. SANDRA A. LARSEN, BRET M. STEINER, ja ANDREW H. RUDOLPH, Laboratory Diagnosis and Interpretation of Tests for Syphilis, lk 11, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 1995, lk 1–21, 8. väljaanne, nr 1, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  16. Henry VIII’s Succession Problem: Syphilis or Bad Luck?, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  17. Andrea Barthélémy, Die Lustseuche kehrt nach Deutschland zurück, Die Welt, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(saksa keeles)
  18. In the 16th century enemies of the sculptor Benvenuto Cellini attempted to murder him by poisoning his food. Instead, they ended up curing him of syphilis. What had they put in his food?, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  19. Stephen Dobyns, "Next Word, Better Word: The Craft of Writing Poetry", lk 194, 2011, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  20. JACKIE ROSENHEK, Picture imperfect, Tiny Henri de Toulouse-Lautrec’s talent — and troubles — were larger than life, oktoober 2009, veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(inglise keeles)
  21. Patrick Keatley, Idi Amin, The Guardian, 18. august 2003, veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(inglise keeles)
  22. Rory Carroll, Research hints at ill Duce's syphilis, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  23. John Parascandola, "Sex, Sin, and Science: A History of Syphilis in America", 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  24. tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 303, 2008, ISBN 978 9985 829 46 2
  25. Sheryl Persson, "Smallpox, Syphilis and Salvation: Medical Breakthroughs that Changed the World", lk 163, 2009, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  26. Syphilis: Etiology, Pathology, Signs and Symptoms, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  27. Stages of Syphilis, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  28. Syphilis infection, 20. veebruar 2015, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  29. Stages of Syphilis, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  30. Syphilitische Mesoaortitis, veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(saksa keeles)
  31. Syphilis, veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(saksa keeles)
  32. Sandra A. Larsen, Ph.D. and Robert E. Johnson, M.D., M.P.H. DIAGNOSTIC TESTS Chapter 1, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  33. JOSEPH EARLE MOORE, M.D.; H. HANFORD HOPKINS, M.D, ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS VI. THE PROGNOSIS OF EARLY AND LATE ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS, 29. november 1930, JAMA. 1930;95(22):1637-1641. doi:10.1001/jama.1930.02720220007003., veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  34. Neurosyphilis, The New York Times, 13.aprill 2015, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  35. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magitritöö, lk 25, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  36. Dr. Airi Põder: Eestis on suguhaiguste diagnostika ja ravi heal tasemel, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  37. tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 303, 2008, ISBN 978 9985 829 46 2
  38. 38,0 38,1 38,2 38,3 Castelli, B. & Bruno, J.P (1713). Lexicon medicum Graeco-Latinum. Leipzig: F. Thomas
  39. 39,0 39,1 39,2 39,3 39,4 39,5 Kraus, L.A. (1844). Kritisch-etymologisches medicinisches Lexikon (3. väljaanne). Göttingen: Verlag der Deuerlich- und Dieterichschen Buchhandlung.
  40. 40,0 40,1 Arnaudov, G.D. (1964). Terminologia medica polyglotta. Latinum-Bulgarski-Russkij-English-Français-Deutsch. Sofia: Editio medicina et physcultura.
  41. 41,0 41,1 41,2 41,3 Everdingen, J.J.E. van, Eerenbeemt, A.M.M. van den (2012). Pinkhof Geneeskundig woordenboek (12. trükk). Houten: Bohn Stafleu Van Loghum.
  42. 42,0 42,1 42,2 42,3 42,4 42,5 42,6 42,7 Siebenhaar, F.J. (1850). Terminologisches Wörterbuch der medicinischen Wissenschaften. (2. väljaanne). Leipzig: Arnoldische Buchhandlung.
  43. 43,0 43,1 43,2 43,3 43,4 Pinkhof, H. (1935). Vertalend en verklarend woordenboek van uitheemsche geneeskundige termen. (2. trükk). Haarlem: De Erven F. Bohn.
  44. ICD-9 Codes included in Range 090.0 - 099.9, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015) (inglise keeles)
  45. tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 303, 2008, ISBN 978 9985 829 46 2
  46. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 405, 1957.
  47. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 405, 1957.
  48. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 407, 1957.
  49. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm jt, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231−241, lk 232
  50. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm jt, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231−241, lk 232
  51. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm jt, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231−241, lk 233–234
  52. Jonathan M. Zenilman, Mohsen Shahmanesh, "Sexually Transmitted Infections: Diagnosis, Management, and Treatment", lk 77 –88, 2012, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  53. Shatley MJ, Walker BL, McMurray RW., Lues and lupus: syphilis mimicking systemic lupus erythematosus (SLE)., Lupus. 2001;10(4):299-303., veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  54. Misdiagnosis of Syphilis, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  55. Osama O. Zaidat, MD, Alan J. Lerner, eritoimetaja Ain-Elmar Kaasik, tõlkijad Janika Kõrv, Ülla Linnamägi Aive Liigant, Mai Roose, Tiiu Tomberg, Riina Vibo, "Neuroloogia taskuraamat", As Medicina, lk 345–346, 2004, ISBN 9985 829 52 2
  56. Maris Heinsoo, Andrus Kreis, Silja Kullamaa, Ande Lindmäe, Viiu-Marika Rand, Neurosüüfilis igapäevapraktikas – kas oskame sellele mõelda?, Eesti Arst 2005; 84 (3): 157-163
  57. Dr Ananya Mandal, MD, Syphilis History, veebversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  58. Hinton test, veebiversioon (vaadatud 17.04.2015)(inglise keeles)
  59. Laboriuuringute hinnakiri, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  60. Sandra A. Larsen, Ph.D. and Robert E. Johnson, M.D., M.P.H. DIAGNOSTIC TESTS Chapter 1, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  61. H. ALEXANDER HEGGTVEIT, M.D., Syphilitic Aortitis A Clinicopathologic Autopsy Study of 100 Cases, 1950 to 1960, veebiversioon (vaadatud 8.04.2015)(inglise keeles)
  62. Kristin N. Harper, Molly K. Zuckerman, Megan L. Harper, John D. Kingston, The Origin and Antiquity of Syphilis Revisited: An Appraisal of Old World Pre-Columbian Evidencefor Treponemal Infection, YEARBOOK OF PHYSICAL ANTHROPOLOGY 54:99–133 (2011), veebiversioon (vaadatud 22.04.2015)(inglise keeles)
  63. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magitritöö, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  64. Connie J. Kolman, Arturo Centurion-Lara, Sheila A. Lukehart, Douglas W. Owsley, Noreen Tuross, Identification of Treponema pallidum Subspecies pallidum in a 200-Year-Old, 12. november 1999, veebiversioon (vaadatud 12.04.2015)(inglise keeles)
  65. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm jt, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231−241, lk 237
  66. James George Beaney, "Syphilis: its nature & diffusion popularly considered", Melbourne, 1869, veebiversioon (vaadatud 12.04.2015)(inglise keeles)
  67. JEAN OLIVER, M.D., SYPHILITIC DISEASE OF THE THYMUS IN INFANTS AND THE MODE OF ORIGIN OF THE DUBOIS ABSCESSES, Am J Dis Child. 1917;13(2):158-166. doi:10.1001/archpedi.1917.01910020043005., veebruar 1917, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  68. L. BENJAMIN, M.D., DUBOIS' SEQUESTRA OF THE THYMUS GLAND OF NONSYPHILITIC ORIGIN, Am J Dis Child. 1930;39(3):586-590. doi:10.1001/archpedi.1930.01930150118013. märts 1930, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  69. Juan C. Salazar, Adriana R. Cruz, Constance D. Pope, Liliana Valderrama, Rodolfo Trujillo, Nancy G. Saravia ja Justin D. Radolf, Treponema pallidum Elicits Innate and Adaptive Cellular Immune Responses in Skin and Blood during Secondary Syphilis: A Flow-Cytometric Analysis, J Infect Dis. (2007) 195 (6): 879-887., doi: 10.1086/511822, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  70. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 33, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  71. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 26, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  72. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 29, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  73. GIDEON Informatics, Inc.,Dr. Stephen Berger, "Syphilis: Global Status", https://books.google.ee/books?id=2Ph9BwAAQBAJ&pg=PA16&dq=syphilis+in+Afghanistan&hl=et&sa=X&ei=1aU3VbvzOsWMsAHZpYHYDg&ved=0CCoQ6AEwAQ#v=onepage&q=syphilis%20in%20Afghanistan&f=false "Syphilis: Global Status"], 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.04.2015)(inglise keeles)
  74. GIDEON Informatics, Inc.,Dr. Stephen Berger, "Infectious Diseases of the United Kingdom", Google'´i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.04.2015)(inglise keeles)
  75. Märkus: osad andmed võivad sisaldada ka teiste Treponema pallidumi alaliikide poolt põhjustatud haigusjuhtumeid.
  76. Rebecca E. LaFond ja Sheila A. Lukehart, Biological Basis for Syphilis, CLINICAL MICROBIOLOGY REVIEWS, jaanuar 2006, lk 29–49, 19. väljaanne, nr 1, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  77. Communicable Diseases Notification in Estonia, 1999-2005, Terviseamet, veebiversioon (vaadatud 7.04.2015)(inglise keeles)
  78. tõlkinud Aivar Ehrenberg, Fred Kirss, Maike Parve, Anne Kirss, Olev Poolamets, "Sünnitusabi ja günekoloogia", AS Medicina, lk 303, 2008, ISBN 978 9985 829 46 2
  79. H. Bazin, "Vaccination: A History from Lady Montagu to Genetic Engineering", lk 135 – 144, 2011, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  80. Andres Soosaar, Tartu Ülikooli tervishoiu instituut, Biomeditsiiniliste inimuuringute eetilisest raamistikust, Eesti Arst 2006; 85 (9): 572–585, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  81. L. W. HARRISON, The Oslo Study of Untreated Syphilis Review and Commentary, Br J Vener Dis. juuni 1956 ; 32(2): 70–78., PMCID: PMC1054082, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  82. E.Gurney Clark, M.D., Dr. P.H., Niels Danbolt, M.D., The Oslo study of the natural history of untreated syphilis: An epidemiologic investigation based on a restudy of the Boeck-Bruusgaard material a review and appraisal, Journal of Chronic Diseases, 2. väljaanne, nr 3, september 1955, lk 311–344, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  83. Berit-Helena Lamp, USA vabandas võigaste eksperimentide pärast, 1. oktoober 2010, Postimees, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)
  84. Lauri Laugen, Guatemala komisjoni liige: USA inimkatsed meenutasid natside omi, 2. september 2011, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)
  85. Lewis Jillings, The Aggression of the Cured Syphilitic: Ulrich von Hutten's Projection of His Disease as Metaphor, The German Quarterly, 68. väljaanne, nr 1, (talv, 1995), lk 1-18, Wiley, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  86. Thomas Adam, "Germany and the Americas: O-Z", lk 534, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  87. J G O'Shea, 'Two minutes with venus, two years with mercury'--mercury as an antisyphilitic chemotherapeutic agent., J R Soc Med. juuni 1990;83. väljaane, juuni 1990, 83(6): 392–395. PMCID: PMC1292694, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  88. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 35, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  89. "The British Homoeopathic Review", 1. köide, lk 255, 1856, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.06.2015)(inglise keeles)
  90. 104 aasta eest katsetati esimest korda keemiaravi, Menu, 31. august 2013
  91. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 1975
  92. Vincent T. DeVita Jr., Edward Chu, A History of Cancer Chemotherapy, doi: 10.1158/0008-5472.CAN-07-6611, Cancer Res, 1. november 2008, 68;8643, veebiversioon (vaadatud 30.07.2013)
  93. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 407, 1957.
  94. M. S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 409–410, 1957.
  95. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm, Terje Kukk, Anneli Uusküla, Heli Rajangu, Tatjana Brilene, Kai Zilmer, Ivo Saarma, Helle Karro, Lee Tammemäe, Ferenc Szirko, Gennadi Timberg, Margus Punab, Riina Kallikorm, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, I. Omandatud süüfilis, Eesti Arst 2007; 86 (10): 770–777, veebiversioon (vaadatud 11.04.2015)
  96. Aime Kangur, Airi Põder, Matti Maimets, Helgi Silm jt, Seksuaalsel teel levivate infektsioonide Eesti ravijuhend 2007, Eesti Arst 2008; 87(3):231−241, lk 233–234
  97. Tatjana Brilene, Anu Hedman, Anne Kirss jt, "Rasedate farmakoteraapia", Kirjastus Medicina, 2007, lk 105 – 1+6 ISBN 978 9985 829 82 0
  98. Dara Potter, MBA, Robert L. Goldenberg, MD, Jennifer S. Read, MD, MPH jt, Correlates of Syphilis Seroreactivity Among Pregnant Women: The HIVNET 024 Trial in Malawi, Tanzania, and Zambia, Sex Transm Dis. 2006 Oct; 33(10): 604–609. doi: 10.1097/01.olq.0000216029.00424.ae, PMCID: PMC2743105, NIHMSID: NIHMS131688, veebiversioon (vaadatud 13.04.2015)(inglise keeles)
  99. Smallman-Raynor Matthew, Haggett Peter, Cliff Andrew, "World Atlas of Epidemic Diseases", lk 62, 2004, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)(inglise keeles)
  100. On vist ikkagi nii, et süüfilis tuli Kolumbuse meeskonnaga üle sinise mere, 12. detsember 2014, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  101. Evelyn Kaldoja, Süüfilis võis Euroopas levida enne Kolumbust, 9. juuni 2001, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  102. Darin Hayton, Astrology and Morbus Gallicus (aka Syphilis), 24. september 2012, veebiversioon (vaadatud 12.04.2015)(inglise keeles)
  103. Külli Kuusik, Tartu Ülikool, TERVISHOIU KORRALDUS NARVAS 1646-1666, bakalaureusetöö, Tartu, lk 15, 2014, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  104. James George Beaney, "Syphilis: its nature & diffusion popularly considered", Melbourne, 1869, veebiversioon (vaadatud 12.04.2015)(inglise keeles)
  105. Ever heard of a quack? What does malpractice mean to you?, veebiversioon (vaadatud 15.04.2015)(inglise keeles)
  106. Skeletons show Columbus likely brought syphilis, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  107. Süüfilis saabus Euroopasse siiski koos Kolumbusega, ERR teadusuudised 21. detsember 2011, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  108. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr. 4, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  109. Ave-Lii Idavain, 00 sekundi video: "mehed on madalalaubalised ja naised kantpead", 17.01.2015, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  110. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 33, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  111. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr. 4, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  112. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr 4. veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  113. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogiline analüüs: kaks juhtumiuuringut, Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Magistritöö, lk 33, 2010, veebiversioon (vaadatud 16.04.2015)
  114. Dr. Elizabeth A. Garner, Morality is a Venereal Disease -The Secret of the Coat of Arms with a Skull, 9. juuni 2013, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  115. Daniel Trambaiolo, “Mercury Therapies for Syphilis in Early-Modern Japan (1550–1850)”, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  116. Nesterenko VG, Akovbian VA, Semenova EN, Vavilova LM, Iudina TI., Syphilis as a chronic systemic infection, Zh Mikrobiol Epidemiol Immunobiol. 2006 juuli-august;(4):120-4., PMID: 16941889, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  117. R S Morton, Syphilis in art: an entertainment in four parts. Part 1, Genitourin Med 1990;66:33-40, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  118. M Tampa, I Sarbu, C Matei, V Benea, ja SR Georgescu, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3956094/ Brief History of Syphilis, J Med Life. 15. märts 2014 ; 7(1): 4–10. PMCID: PMC3956094, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  119. The Metropolitan Museum of Art Bulletin, suvi 2007, lk 55–56.
  120. Robert E. Baughn ja Daniel M. Musher, Secondary Syphilitic Lesions, Clin Microbiol Rev. jaanuar 2005 ; 18(1): 205–216.doi: 10.1128/CMR.18.1.205-216.2005, PMCID: PMC544174, veebiversioon (vaadatud 23.04.2015)(inglise keeles)
  121. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr 4. veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  122. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr 4. veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  123. Brian Euerle, MD, FACEP; Chief Editor: Michael Stuart Bronze, MD, Syphilis, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  124. φίλος
  125. Byron Lee Grigsby, "Pestilence in Medieval and Early Modern English Literature", lk 161, 2004, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)
  126. Science Diction: The Origin Of The Word "Syphilis", 27. mai 2011, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  127. Syphilis, Encyclopædia Britannica, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  128. Waugh M, Daniel Turner (1667-1741): syphillis and the condum., Int J STD AIDS. 2010 aug;21(8):546-8. doi: 10.1258/ijsa.2010.010149., veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  129. Külli Kuusik, Tartu Ülikool, TERVISHOIU KORRALDUS NARVAS 1646-1666, bakalaureusetöö, Tartu, lk 14, 2014, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)
  130. Morbus gallicus in the Roman Empire, veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)
  131. Bruce M. Rothschild, History of Syphilis, Clin Infect Dis. (2005) 40 (10): 1454-1463., doi: 10.1086/429626, veebiversioon (vaadatud 9.04.2015)(inglise keeles)
  132. John Frith, Syphilis – Its early history and Treatment until Penicillin and the Debate on its Origins, In History, 20. väljaanne, nr 4. veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)(inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüfilise ajalugu
Süüfiliseuuringud

Yale J Biol Med. 1943 Mar; 15(4): 575–586., PMCID: PMC2601424, veebiversioon (vaadatud 12.04.2015)(inglise keeles)

Syphilograph 's (syphidologie)
Võimalikud süfiliitikud
Epidemioloogia
Eestikeelne kirjandus (veebipõhine)
Süüfilise diagnostika

doi: 10.4103/0019-5154.92666, PMCID: PMC3312652

Süüfilis ja silmad
Süüfiliseravi ajalugu
Eesti ravijuhendid
Teisene süüfilis
Kardiovaskulaarne süüfilis
Neurosüüfilis

PENICILLIN THERAPY OF ASYMPTOMATIC NEUROSYPHILIS The Spinal Fluid Cell Count as a Guide to Therapeutic Response and Re-treatment, AMA Arch Intern Med. 1951;88(2):235-242., doi:10.1001/archinte.1951.03810080103010.

Retsidiveeruv süüfilis
Eksperimentaalne süüfilis
  • Süüria hamster: O. BAGASRA, H. KUSHNERt & S. HASHEMI, Lymphocyte function in experimental endemic syphilis of Syrian hamsters, Immunology 1985, 56 9, 29. märts 1985
Patoloogia

PMCID: PMC1295133

Teostes
Voltaire'i teostes
  • W. BASTIAN KONKLE, M.D., VOLTAIRE ON SYPHILIS.
  • J. D. ROLLESTON M.D., VOLTAIRE ON SYPHILIS.*, DOI: 10.1111/j.1365-2133.1926.tb09976.x, British Journal of Dermatology, 38. väljaanne, nr 2, lk 64–67, veebruar 1926

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]