Porkuni piiskopilinnus

Porkuni piiskopilinnus (saksa keeles Schloß Borkholm) oli Tallinna piiskopile kuulunud linnus Virumaal. Nüüdisajal jäävad piiskopilinnuse varemed Tapa valla territooriumile.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus rajati Porkuni järve kaldal asuvale künkale aastail 1477–1479 Tallinna piiskopi Simon von der Borchi valitsusajal, Tallinna piiskoppidele antud lauamõisa alale. von der Borchi järgi sai koht ka oma nime (Borchholm-Borchi saar).

Ebakorrapärase nelinurgaga moodustanud laagerkastell-linnuse nurkades asusid suurtükitornid.

Tõenäoliselt pole linnust piiranud ringmüüri ja torne rajatud kogu nende kõrguses siiski üheaegselt, vaid pikema perioodi vältel. Väravatorni kaunistasid algselt mälestuskivi Tallinna piiskopkonna ja von der Borchi perekonna vappidega. Kindluses oli kinnitatud seinale ka Tallinna piiskopi Johann Blankenfeldi (1514–1524) vapp.

Linnuse kabeli koori ehituse osadeks olevad ümarkaarsed apsiidid (eendehitused) on iseloomulikud romaani perioodile. Torni tippu ehtiv mašikuliifriis pärineb aga hoopis hilisemast ajast, nagu kinnitab 17. ja 19. sajandil Porkuni linnusest loodud gravüüride võrdlus.

Linnus sai raskelt kannatada 1558. aastal Liivi sõjas: 1558. aasta juulis piirasid lossi Moskva tsaaririigi väed ja vallutasid selle, 1558. aasta oktoobris piirasid Liivi orduväed kindlust, kuid edutult ja 1558. aasta novembris enne kindluse mahajätmist põletasid vene väed kindluse, kuid pärast sõjakäiku Rakverele asusid taas seal laagrisse. 1561. aasta 31. mail ja 30. septembril proovis kindlust vallutada Holsteini hertsog Magnus, kuna pidas seda Tallinna piiskopi pärandusena endale kuuluvaks, kuid Rootsi väeülem Klas Horn võitis selle oma kuningale.

Sõja järel kaotas oma sõjalise tähtsuse ja hakkas lagunema. Linnust on mainitud 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui Moskva tsaaririik loobus muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. 17. sajandil kindlust Rootsi maarevisjoniraamatustes ei nimetata. Piirkond ise kuulus Tiesenhausenitele, kellelt see mõisate reduktsiooni ajal riigistati Rootsi riigi kasuks, kuid kellele see Venemaa keisririigi ajal uuesti tagastati. Praeguseks on linnusest alles vaid vundament ja üks väravatorn, kus töötab paemuuseum.

Linnuse asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Carl Faehlmann
Porkuni linnuse varemed. Vaade lõunast 19. sajandil.
Autor: Carl Faehlmann

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Porkuni mõis

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Armin Tuulse. "Die Burgen in Estland und Lettland". Dorpat 1942. Lk 302-304; 317
Kalvi Aluve. "Eesti keskaegsed linnused". Tallinn 1993. Lk 53-54
Kadri Tael. "Porkuni vapikivi lugu". - Muinsuskaitse aastaraamat 2013. Tallinn 2014. Lk 123

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]