Naarits

Allikas: Vikipeedia
Naarits
Europäischer Nerz.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Kärplased Mustelidae
Perekond: Kärp Mustela
Liik: Euroopa naarits
Ladinakeelne nimetus
Mustela lutreola
Linnaeus, 1761
European Mink area.png

Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri-Euroopas Põhja-Hispaaniast läänes kuni Uuraliteni idas. Levila hakkas kahanema aktiivse küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Tänapäeval on ta pea kõikjalt taandunud Põhja-Ameerikast sisse toodud võõrliigi mingi ees. Ta on säilinud väikeste asurkondadena Baskimaal, Rumeenias (Doonau delta) ja Venemaal. Saksamaal nähti naaritsat viimati looduses 1925., Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni (viimane 1996. aastal), et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses alla 100 isendi. 2014. aastast alates on Hiiumaalt leitud ka esimesi looduses sündinud isendeid. Naaritsa paljundamisega loodusesse taasasustamiseks tegeleb Tallinna loomaaed.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm, kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingiga. Naaritsal on valged nii alalõug kui ka mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Pesa rajab puuõõnsusse, mille väljapääs võib viia vee alla. Naaritsad elavad üksi ja on öise eluviisiga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad. Naarits ei eemaldu veest kunagi kaugemale kui 100 meetrit. Ühe looma territoorium on 26–32 hektarit.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Naaritsad söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Maksimaalne eluiga küündib neil vangistuses üle 10 aasta, looduses ei ela nad tavaliselt üle 4 aasta.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Jooksuaeg on naaritsatel märtsis ja aprillis. Pojad sünnivad peale 40–43 päeva kestvat tiinust mai lõpus või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 3–4 (maksimaalselt 7) poega. Pojad on sündides abitud, pimedad ja paljad. Nägema hakkavad pojad umbes kuu aja vanuselt, emapiimast toitumise lõpetavad 10-nädalaselt. Noored loomad on sügiseks juba iseseisvad ja järgmisel kevadel hakkavad nad juba ise sigima.

Euroopa naarits võib anda hübriide tuhkruga.

Mink – euroopa naaritsa paljunemiskonkurent?[muuda | muuda lähteteksti]

Tehistingimustes on proovitud ristata ka euroopa naaritsat ja minki, kuid järglasi ei saadud, sest looted hukkusid (embrüod resorbeerusid)[2]. Sellest tulenevalt oletati, et euroopa naaritsa üheks väljasuremise põhjuseks on sigimiskonkurents ameerika naaritsaga (nn Ternovski hüpotees). Sealt pärineb ka praegu laialt levinud väärarvamus, et see on põhiline põhjus, miks mink euroopa naaritsa välja tõrjub. Looduses sellist ristumist siiski täheldatud pole. Pigem on mingi - Euroopa naaritsa suhted agressiivsed sõltumata kummagi osapoole soost ning lõpevad euroopa naaritsa põgenemisega [3][4]. Seda kinnitavad ka tehistingimustes tehtud käitumisuuringud[5]

Ternovski hüpoteesile räägib vastu ka fakt, et Valgevenes paljunemisperioodi lõpul (mais) püütud ja lahatud üheksa emaslooma looted olid kõik normaalselt arenenud, kuigi nende elupaigas oli minkide asustus juba üsna tihe.[6]

Uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tegeleb naaritsa uurimisega Tiit Maran, kes on kaitsnud doktoriväitekirja "Euroopa naarits, Mustela lutreola (Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: Liigi väljasuremine ja selle põhjused".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.iucnredlist.org/details/14018/0
  2. Терновский, Д.В; Терновская Ю.Г (1994). Экология куницеобразных. Lk 122,123. 
  3. Sidorovich V 2000: The on-going decline of riparian mustelids (European mink, Mustela lutreola, polecat, Mustela putorius, and stoat, Mustela erminea) in eastern Europe: a review of the results to date and an hypothesis. In: Griffiths HI (ed.), Mustelids in a Modern World. Management and Conservation Aspects of Small Carnivore: Human Interactions. Backhuys Publishers, Leiden, pp. 295–319.
  4. Sidorovich V 2006: The European Mink (Mustela Lutreola in Belarus: Past and Present, the Population Decline, Urgent Questions, Conservation Initiatives and Problems. International Conference on Conservation of European Mink, 5–8, 2003, Logron˜o Spain, Proceedings Book. Gobierno de la Rioja, pp. 231–252
  5. Maran, T., MacDonald, D. W., Kruuk, H., Sidorovich, V. & V.V. Rozhnov 1998. The continuing decline of the European mink, Mustela lutreola: evidence for the intra-guild aggression hypothesis. Behaviour and Ecology of Riparian Mammals. Symposia of the Zoological Society of London, Cambridge, 71: 297–32 Conservation Biology of the European Mink, Mustela Lutreola (Linnaeus 1761): Decline and Causes of Extinction (PDF Download Available). Available from: https://www.researchgate.net/publication/237011401_Conservation_Biology_of_the_European_Mink_Mustela_Lutreola_Linnaeus_1761_Decline_and_Causes_of_Extinction [accessed May 12, 2017].
  6. SIDOROVICH V., 2001. Study on the decline in the European mink Mustela lutreola population in connection with the American mink M. vison expansion in Belarus: story of the study, review of the results and research priorities. In: Säugetierkundliche Informationen, 2001, 5(25): 133–154

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]