Tallinna piiskop
Tallinna piiskop on Rooma Katoliku Kiriku Tallinna piiskopkonna pea.
Ajalooliselt eksisteeris piiskopi ametikoht aastatel 1219–1561. Ameti ja piiskopkonna taastas 26. septembril 2024 paavst Franciscus Eesti Apostelliku Administratuuri põhjal.
Praegune Tallinna piiskop on alates 3. novembrist 2024 Philippe Jourdan.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt Vana-Liivimaa teistest vaimulikest isandatest (Riia peapiiskop, Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Kuramaa piiskop) ei olnud Tallinna piiskopil ilmalikku võimu ning ta kuulus Lundi, mitte Riia peapiiskopkonna alla.
Tallinna piiskopi ametikoht loodi pärast Tallinna vallutamist Taani poolt 1219. aastal. Esialgu haaras see ilmselt vaid Revala muinasmaakonna ala, sest ametis oli ka eraldi Virumaa piiskop. Rooma paavst Honorius III kinnitas 1220. aasta 19. märtsil Revala piiskopiks (1219/1220–1227) (episcopus Revaliensi), Taani kuninga Valdemar II kaplani Wesselini. Kuigi tema ametinimetust võib tõlkida ka Tallinna piiskopina, osutas see tiitel Enn Tarveli hinnangul sel ajal pigem Revala maakonnale.[2] Kersti Markuse arvates mõeldi selle all tõenäoliselt kogu Põhja-Eestit.[3] Aastatel 1227–1238 Tallinna piiskop puudus, kuna siis oli tema vaimulik valdus esialgu Mõõgavendade, hiljem Liivi ordu valduses.
Koos Taani võimu taastamisega taastus 1240. aastal, ka Tallinna piiskopi ametikoht. Piiskopkond taasasutati ja siis liideti sellega ka Virumaa piiskopkonna endised valdused[4]. 1. augustil 1240 andis kuningas Valdemar II korralduse kõigil (Eestimaa hertsogkonna) rüütlitel, linnakodanikel, vasallidel, läänivaldajatel Eestimaal, Virumaal, Järvamaal, maksta kirikukümnist Tallinna (Revali) piiskopile[5] Edaspidi oli Tallinna piiskop kogu Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna ehk Harju-Viru) katoliku kiriku juht, kuid kuningas Valdemar II õigust endale ja oma järglastele Revali piiskoppide valimiseks ja kasutades oma kauges valduses oma suuremat vabadust kiriku autonoomia piiramiseks.
1346. aastal läks Põhja-Eesti Saksa ordu valdusse. Sellest peale püüdis ordu piiskoppi ametisse määrata. Hoolimata sellest, et mitmed piiskopid olidki edaspidi orduvennad, ei saavutanud ordu aga ametlikku piiskopi ametisse nimetamise õigust ning 15. sajandi teisel poolel keeldusid Tallinna piiskopid ordusse astumast. Samuti jäid nad kuni Tallinna piiskopkonna lõpuni Lundi peapiiskopi võimu alla.
Hoolimata sellest, et Tallinna piiskopil puudus ulatuslikum ilmalik võim, piiskopi residents oli Tallinnas, Toompeal Tallinna toomkirik, talle kuulusid siiski mõningad valdused Põhja-Eestis, millest olulisimad olid Kiviloo (Fegefeuer) ja Porkuni (Borkholm) piiskopilinnused. On ka teada, et vähemalt 16. sajandil omasid Tallinna piiskopid ka ilmalikke vasalle.
Tallinna piiskopi valis tavaliselt Tallinna toomkapiitel. Mõnikord määras piiskopi ametisse ka ainuisikuliselt paavst. Esimesed piiskopid määras ametisse Taani kuningas. Ordu, nagu öeldud, ei suutnud aga piiskoppide üle sarnast võimu rakendada.
Viimaseks Tallinna piiskopiks oli hertsog Magnus, kes oli ametis aastatel 1560–1561, kui oli piiskopkonna oma eelkäijalt Mauritius von Wrangelilt ostnud. Kui Põhja-Eestis kehtestus Rootsi võim, likvideeriti ka sealsed katoliiklikud struktuurid ning Tallinna piiskopi asemel hakati ametisse määrama Eestimaa superintendente ja Rootsi ajal oli Eestimaal oli kuni 1710. aastani ametis Eestimaa ja Tallinna piiskop[6]
Pikemalt artiklis Evangeelne luterlik kirik Eestis#Rootsi territoriaalkirik
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Anne Raiste (3. november 2024). "Tallinna piiskop Philippe Jourdan seati ametisse". ERR. Vaadatud 3. november 2024.
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII, kommentaar 13, lk 195
- ↑ Kersti Markus (2019). Taanlaste tugipunktid ja kaubateed. Peatükk raamatus: "Taanlaste ristisõda Eestis", autorid Marika Mägi, Carsten Selch Jensen, Kersti Markus, Janus Møller Jensen, kirjastus Argo. Lk 127
- ↑ Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu, Tülikas legaat – Albert Suerbeeri konflikt Lundi peapiiskopi Uffega, Tallinna Linnamuuseumi ajaveeb (vaadatud 29.04.2024)
- ↑ Danmarks Riges Breve : 1. række 7. bind : 1238-1249, af Herluf Nielsen (f. 1922), Niels Skyum-Nielsen et al. (1990), lk 32
- ↑ Eestimaa ülemsuperintendent, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1188