Linnakodanik
Linnakodanik (ka pürjel, bürger, saksa keeles Stadtbürger) oli feodalismiajal linnakogukonna liige, kes oli täieõiguslik ja isiklikult vaba.[1]
Linnakodanikke hõlmav seisus (linnakodanikuseisus) tekkis Lääne-Euroopas 10.–12. sajandil.[1]
Linnakodanikuseisuse juures eristati mitut alarühma, näiteks rae liikmed, kaupmehed ja käsitöölised.[1] Linnakodaniku õigused ja kohustused sõltusid tema elukutsest ja varanduslikust seisust.[2]
Linnakodanikuks saadi kas linnakodaniku perre sündides või rae otsuse põhjal. Rae otsusele järgnes kodanikuvande andmine ja värske kodaniku kandmine kodanikuraamatusse.[2]
Linnakodanikel tekkis feodaalidega vastuolusid peamiselt põgenenud talupoegade pärast. Linnakodanikud toetasid põhimõtet "Linnaõhk teeb vabaks", sest tahtsid odavat tööjõudu, ega andnud põgenikke meelsasti välja.[2]
Linnakodanikuseisus kadus 18.-19. sajandil, kui kaotati seisuslik ühiskonnakorraldus. Kapitalismi süvenedes muutusid linnakodanikud kodanlasteks või proletaarlasteks.[1]
Eesti linnakodanikud
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti linnades oli enamik keskaegsetest linnaelanikest linnakodanikke baltisakslased.[1]
Tallinna ajaloolise linnakogukonna moodustasid Tallinna linnakodanikud ja Tallinna linnaelanikud. Tallinna kodanikuks võis saada iga abielus täisealine majanduslikult iseseisev isik, kes oli linnas elanud kauem kui kolm kuud. Linnakodanikuks soovija pidi olema sündinud vabade vanemate seadusliku lapsena. Tallinna raad võis aga kodanikuõiguse andmisest ka keelduda. Kodanikuõiguse omandamiseks tuli anda kodanikuvanne ja tasuda kodanikumaks, misjärel kanti uue kodaniku nimi kodanikeraamatusse. Ainult linnakodanik tohtis tegutseda linnas kaupmehe või käsitöölisena (see kehtis küll "paremate" käsitööametite puhul). Kodanikustaatus andis linnakodanikule, koos aadlike ja literaatidega õiguse kinnisvara soetamiseks Tallinna linna piires. Sakslased moodustasid Tallinnas privilegeeritud ladviku. Tallinna linnakodanike nimekirjad on ka avaldatud.[3][4][5]
Venemaa keisririigi asehalduskorra ajal (1783–1796) 1785. aastal kehtestati Baltimaades uus Vene linnaseadus. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule. Lõplikult kaotati linnakodanikuseisus linnareformiga, mis toimus Venemaa sisekubermangudes 1870. aastal ja Balti kubermangudes 1877. aastal.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 581.
- 1 2 3 4 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 296.
- ↑ Greiffenhagen, Otto, Das Revaler Bürgerbuch 1409 - 1624 = Tallinna kodanikkuderaamat, Reval, 1932
- ↑ Georg Adelheim. „Das Revaler Bürgerbuch 1624- 1690 nebst Fortsetzung bis 1710" (ibid., 1933)
- ↑ DAS REVALER BÜRGERBUCH 1710 - 1786 HERAUSGEGEBEN VON GEORG ADELHEIM, Beiträge zur Kunde Estlands, Bd.19, Reval 1934