Linnakodanik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Linnakodanik (ka pürjel, bürger, saksa keeles Stadtbürger) oli feodalismiajal linnakogukonna liige, kes oli täieõiguslik ja isiklikult vaba[1].

Linnakodanikke hõlmav seisus (linnakodanikuseisus) tekkis Lääne-Euroopas 10.12. sajandil[1].

Linnakodanikuseisuse juures eristati mitut alarühma, nt rae liikmed, kaupmehed ja käsitöölised[1]. Linnakodaniku õigused ja kohustused sõltusid tema elukutsest ja varanduslikust seisust[2].

Linnakodanikuks saadi kas linnakodaniku perre sündides või rae otsuse põhjal. Rae otsusele järgnes kodanikuvande andmine ja värske kodaniku kandmine kodanikuraamatusse.[2]

Linnakodanikel tekkis feodaalidega vastuolusid peamiselt põgenenud talupoegade pärast. Linnakodanikud toetasid põhimõtet "Linnaõhk teeb vabaks", sest tahtsid odavat tööjõudu, ega andnud põgenikke meelsasti välja.[2]

Linnakodanikuseisus kadus 18.-19. sajandil, kui kaotati seisuslik ühiskonnakorraldus. Kapitalismi süvenedes muutusid linnakodanikud kodanlasteks või proletaarlasteks[1]. Lõplikult kaotati linnakodanikuseisus linnareformiga, mis toimus Venemaa sisekubermangudes 1870 ja Balti kubermangudes 1877[2].

Eesti linnakodanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti linnades oli enamik linnakodanikke baltisakslased[1].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 581.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 296.