Rahumäe

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Tallinna asumist; Räpina valla küla kohta vaata artiklist "Rahumäe (Räpina)".

Rahumäe

Tallinn rahumae asum

Pindala: 1,62 [1] km²
Elanikke: 3092 (01.01.2017) [1]

Koordinaadid: 59° 23′ N, 24° 42′ Ekoordinaadid: 59° 23′ N, 24° 42′ E
Rahumäe kaart
Rahumäe kalmistu vaade

Rahumäe on asum Tallinnas Nõmme linnaosas. Asum piirneb Mustamäe, Järve, Liiva, Männiku ja Nõmme asumiga. Rahumäe asumi pindala on 1,62 km2.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmme raudteejam 20. sajandi alguses

Tallinna linnavolikogu otsustas 1899. aastal eraldada kalmistumaa Jaani, Kaarli, Püha Vaimu ja baptistide kogudustele. Selle kalmistu jaoks valiti välja paik praeguse Rahumäe asumi aladel. 1903. aastal valmis puidust kabel ja kellatorn, samal aastal toimus ka esimene matus sellel kalmistul.[2]

1913. aastal valmis Kaarli koguduse paekivist kabel, 1932. aastal sai valmis Püha Vaimu koguduse kabel. Täiesti eraldi asutati Rahumäele nn juudi kalmistu, mille kabel valmis 1911. aastal. Rahumäe kalmistu oli omapärane kalmistu, sest igale kogudusele kuulus eraldi osa, samuti asusid seal linnakalmistu ja tuletõrjekalmistu. Hiljem on kalmistu eri osade vaheline piir muutunud ähmasemaks.[2]

Vabadussõja ajal asus kalmistu lähedal, Mustamäe liivikul vangilaager, kus hoiti punaväelastest sõjavange ja inimesi, keda kahtlustati "punases" tegevuses. Hiljem hoiti seal ka Loodearmee sõdureid. Laagris surnud sõdurid maeti Rahumäe kalmistule – nende ühishauale püstitati 1937. aastal mälestusmärk.[2]

1914. aastal rajati asumisse puidust viadukt, 1927. aastal valmis raudbetoonist viadukt. Rahumäe tänavavõrgustik kujunes välja 1920ndate keskel. 1926. aastal avati Rahumäe raudteepeatus, mille jaamahoone valmis 1930. aastal.[2]

Rahumäel on tegutsenud ja tegutseb praegugi mitu hauakivide valmistamise töökoda. Neist tuntuim on Karl Teichmanni ettevõte, mis kolis 1920ndatel Haapsalust Rahumäele ning mille baasil toimub töö tänapäevalgi. Juba 20. sajandi alguses asus Rahumäel Georg Bölau trükikoda, kus 1918. aastal valmisid Eesti esimesed postmargid.[2]

Ärimees Martin Böckler rajas 1899. aastal silikaattelliste tootmisega tegeleva ettevõtte, mille asukoht jäi Rahumäe asumi praegustesse piiridesse. 1923. aastal sai ettevõte nime Silikat, nõukogude ajal kutsuti seda Silikaadiks. Praeguseks on ettevõte lõpetanud tegevuse ning tehase endises asukohas asub Järve Keskus.[2]

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Arvestuslik rahvaarv[3][4][1]
2017 3092
2016 3120
2015 3110
2014 3075
2013 3023
2012 3043
2011 2967

2016. aastal moodustasid 0–17aastased asumi elanikkonnast 18–22%, üle 68aastased moodustasid 10–19%. Samal aastal jäi eestlaste osakaal asumi elanike seas 80–100% vahele.[5]

Olulisemad objektid[muuda | muuda lähteteksti]

Rahumäel asub Rahumäe kalmistu. Asumi lõunaossa jääb Võidu puiestik.

Haridus ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Rahumäel asuvad Tallinna Rahumäe Põhikool ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond.

Rahumäe tunnel

Rahumäe asumi tänavad[muuda | muuda lähteteksti]

Rahumäe asumi tänavad: Kagu tänav, Nikolai von Glehni tänav, Haava tänav, Ilo tänav, Kaevu tänav, Kirde tänav, Kitsas tänav, Kivi tänav, Kurni põik, Kurni tänav, Kõrge tänav, Künka tänav, Liiva tänav, Lootuse puiestee, Muru tänav, Mängu tänav, Männiku tee, Näituse tänav, Palli tänav, Piiri tänav, Prii tänav, osa Pärnu maanteest, osa Rahumäe teest, Raudtee tänav, Risti tänav, Side tänav, Sihi tänav, Tallinna tänav, Tervise tänav, osa Vabaduse puiesteest, Vahe tänav, Vaigu tänav, Võidu tänav, Väike tänav, Väikese Illimari tänav, Õie põik, Voo tänav.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn. 
  3. Tallinn arvudes 2011, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2011, lk 153
  4. Tallinn arvudes 2012, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2012, lk 155
  5. Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016, lk 37-38

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]