Hansa Liit

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on liidust; Eesti ettevõttest vaata Hansa (ettevõte)

Hansa Liit (hanse tähistas vanasaksa keeles meeste salka) oli 13.17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.

Liidu juhtlinnaks oli Lübeck. Eri aegadel on liitu kuulunud ligikaudu 160 linna, üheaegselt aga umbes sadakond. Hansa Liit kontrollis oma hiilgeajal enamikku Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest.

Liidu tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Die Hanse nimetuse all tunti võõral maal tegutsevat linnade ja kaupmeeste ühendust, mis tegeles ühiselt oma vara turvamisega. Sellised hanse'd arendasid oma liikmete huvide kaitseks suhteid teiste linnade kaupmeeste ühendustega. Olulisimaks linnaks sai Lübeck kui sõlmpunkt Põhja- ja Läänemere vahel.

Hansa Liidu algust ei ole võimalik täpselt dateerida, see tekkis järk-järgult. Hilikeskajal purjetasid Põhja-Saksa kaupmehed kaubanduskeskustesse, kus nad lõid omad organisatsioonid kaubandusõiguste kaitsmiseks. Vastutasuks võisid kohalikud kaupmehed oma kaupu Põhja-Saksa linnades müüa, kus see teistele keelatud oli. See polnud siiski ainult Põhja-Saksa kaupmeeste leiutis, selliseid lepingud üritasid kõik rändkaupmehed sõlmida. Sageli reisiti grupiti, millest ka liidu nimi "hansa", mis, nagu öeldud, tähendas jõuku, seltskonda, salka.

Gdańsk - üks mõjukaimaid linnu Läänemerel läbi sajandite

Teine tähtis asjaolu Hansa Liidu arengus oli sakslaste tungimine itta. 12. sajandi keskpaigas hakati Läänemere lõunakaldal elavaid slaavlasi välja suruma, või assimileerusid viimased sakslaste hulka, kes olid rajanud mitmeid linnu ja toonud neisse uusasukaid. 1143. aastal sai Lüübekist esimene saksa linn Läänemere kaldal. Sakslased asustasid ka teisi linnu (nt. Tallinn), kuhu kolis arvukalt saksa kaupmehi, kes oma kaubanduse edendamiseks lõid suhteid ja sõlmisid lepinguid teiste linnade kaupmeestega - see viiski Hansa Liidu tekkimiseni.

13. sajandil toimus kommertsrevolutsioon, mis tõi kaasa muudatused väliskaubanduse struktuuris. Kaupmehed ei läinud enam ise merereisidele, vaid jäid linnadesse ja saatsid teele oma esindajad. Asjaolu, et kaupmehed resideerusid linnades püsivalt, tõi endaga kaasa kaubakäibe kasvu ja majanduse väljakujunemise, mis põhines rahal, millega maksti kaupade eest. Kaubateed kontsentreerusid ainult mõnda suuremasse linna ja Lübeck muutus peamiseks kaubasadamaks Läänemerel.

13. sajandil Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisri keskvõim nõrgenes, jättes järele võimuvaakumi, kus linnad hakkasid moodustama liite. Nende eesmärgiks oli kindlustada oma kaupmeestele väliskaubandusprivileegid igas linnas. Lübeck oli selle arengutendentsi esireas. Pärast esimest Lübeckis toimunud hansapäeva 1356. aastal võib juba täie õigusega rääkida Hansa Liidust kui kindla struktuuri, juhtimise ja eesmärkidega kaubandus-poliitilisest ühendusest.

Hansa Liidu tegevus jagatakse kolme perioodi:

  1. Kaupmeeste Hansa kuni u 1350. aastani
  2. Hansalinnade arengu kõrgpunkt 14.-15. sajandil
  3. Langus 15.-17. sajand

Liidu korraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

kaubaringid

Liidu juhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hansa Liidu eesmärgiks oli ühendada liikmeslinnade jõud Lääne- ja Põhjamere piirkonna kaubanduse ühiseks korrastamiseks ja kaitseks.

Enamuse oma eksisteerimise ajast oli Hansa Liit jagatud piirkondadesse: Vendi linnad (on piirkond Holsteinist Mecklenburgini, linnad: Bremen, Lübeck, Rostock), Saksimaa, Pommeri ja Brandenburg koos Lübecki kui oma esindajaga; Vestfaal, Preisimaa ja Reini jõe äärne ala koos Kölni ja hiljem Dortmundiga; Läti, Gotlandi ja Rootsi ala koos Visby ja hiljem Riia kui selle ala keskusega. Omavahel kauplemiseks pidid hansalinnad leidma suhtlemisviisi. Alguses suheldi kirja teel või kohtuti üksteisega kaubakontorites, pärast 1356. aastat aga Hansapäeval, mis toimis Hansa Liidu kõrgeima seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimuna.

Hansapäev – linnade esindajate koosolek - ei toimunud regulaarselt, vaid kutsuti kokku ainult juhul, kui oli vajadus arutada mõnda konkreetset küsimust. Iga linn saatis Hansapäevadele oma delegatsiooni, mis esindas linna huve. Esindajad võisid aga hääletada ainult nendes küsimustes, milleks neile voli oli antud. Väiksemaid linnu võis esindada üks ühine delegaat, suurematel linnadel oli aga kõigil oma esindaja. Lisaks tavaliikmetele võtsid Hansapäevadest osa ka Saksa Ordu ja nelja Hansakontori esindajad. Tähtsamate otsuste vastuvõtmiseks pidid kõik esindajad poolt hääletama, vähemtähtsad küsimused lahendati proportsionaalse häälteenamuse alusel. Hansapäevadest osavõtt ei olnud kohustuslik.

Hansa Liidu pealinn oli vaieldamatult Lübeck, milleks ta nimetati ametlikult aastal 1418. Seal toimus ka enamik Hansapäevi. Linn hoolitses arhiivide ja kirjavahetuse eest, kuid juriidilises mõttes ei olnud Lübeck pealinn, nagu ka Hansa Liit ei allunud ühisele seadusandlusele - igal hansalinnal olid oma seadused.

Liikmeslinnad ja kaubakontorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hansa Liidu liikmeteks olid kõik Põhja-Saksa linnad, kes otseselt või kaudselt osalesid väliskaubanduses Lääne- ja Põhjamerel. Kriteeriumid, millele linnad vastama pidi, et saada teistega võrdseks täisliikmeks, olid vaba tahe täita teatud kohustusi ja kinnitus, et linn ei tõmba Hansa Liitu mingitesse konfliktidesse.

Välismaal olid liidu tugipunktideks kaubakontorid, millest olulisemad asusid Novgorodis (Hansa Liidu Novgorodi kaubakontor)[1], Londonis, Brugges ja Bergenis. Samal ajal polnud ükski nendest linnadest ise Hansa Liidu liige. Hulganisti oli ka väiksemaid kontoreid, nt Hansa Liidu Pihkva kaubakontor Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja koguni Venezias.

Mõningatel juhtudel võis linna Hansa Liidust ajutiselt välja arvata, seda juhul, kui linn keeldus Hansa Liitu mõnes küsimuses toetamast. Iga linn hoolitses üldjuhul enda huvide eest, see aga ei tähendanud liidust väljaheitmist. Ka kõigist Hansa Liidu peetud sõdadest ei võtnud kõik liikmeslinnad osa. Hansa Liitu võib vaadelda kui teatud liiki koalitsiooni, mis esindas kaupmeeste ja kaubalinnade huve ja mis astus tegevusse siis, kui mingit konkreetset valdkonda tuli kaitsta.

Hansa Liidu täisliikmetel olid võrdsed õigused, kuid mõnedele liikmetele või piirkondadele anti ka eriõigusi. Täisliikme õigusi võisid kasutada vabad saksa kodanikud. Kaupmees, kes tegeles väliskaubandusega, võis omandada hansalinna kodaniku õigused pärast seda, kui ta oli töötanud seitse aastat Hansa Liidu kodanikuna ja elanud seitse aastat mõnes hansalinnas.

Hansalinnad moodustasid juriidilise institutsiooni, mis keskajal oli erakordselt haruldane nähtus. Ametlikult kontrollis linnu valitsev aadel, kuid tegelikkuses oli neil vähe sõnaõigust või tunnistasid nad ise Hansa Liidu sõltumatust ja privileege. 13. sajandil oli ka keisrivõim tänapäeva Saksamaa aladel üsna nõrk ja tänu sellele suutis Hansa Liit oma poliitilist ja majanduslikku võimu säilitada. Hansa Liit oli nii sõltumatu ja iseseisev, et Saksa keiser ei teinud mingeid katseidki liidu tegevust keelata, kuid ta ka ei toetanud seda mitte mingil moel. 1356. aasta Kuldbulla keelustas kõik eraldiseisvad liidud Saksamaal, kuid Hansa Liitu see keeld ei puudutanud. Saksa Orduga olid liidul aga head suhted, nii et esimene pakkus vajaduse korral Hansa Liidule isegi sõjalist abi.

Keskaegne elanikkond oli jagatud kolme klassi: ülem-, kesk- ja alamklass. Hansalinnades oli klasside vaheline tasakaal vähem ekstreemne kui teistes linnades. Näiteks Lübeckis kuulus ülemklassi 22% elanikkonnast, alamklassi u 40%, samal ajal kui Ausburgis kuulus ülemklassi vaid 8% elanikkonnast ja alamklasi tervelt 86%. Kõrgklassi kulusid peamiselt väliskaubandusega tegelevad kaupmehed või rikkad, kes omasid varandusi või kellel oli oma sissetulek. Keskklassi kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnaametnikud. Alamklassis olid tõeliselt vaesed, näiteks vanurid, kes ei suutnud ennast ise elatada ja kel puudus perekond, ning lihttöölised. Kõikidesse klassidesse kuuluvatel naistel puudus igasugune õigus osaleda poliitilises elus, aga nad ei püüelnudki eriti selle poole. Samas on juba 13. sajandist andmeid hansalinnade naistest, kes töötasid erinevates gildides. Need ei olnud ainult kaupmeeste lesed, kes pärast mehe surma äriga jätkasid, vaid ka omal algatusel kaupmeesteks hakanud naised.

1294. aasta Lübecki linnaharta väljendas sõnaselgelt meeste ja naiste võrdõiguslikkust kaubandustegevuses: mitte ükski vallaline, abielus naine või lesk ei või müüa, loovutada või laenuks anda oma varandust, kui ta ei ole selle ettevõtte omanik, kusjuures otsuse tegemisel on ta niisama sõltumatu kui mees. Teiste sõnadega väljendades kauplev naine võis käituda oma varadega nii, kuidas ta soovis, kuid ta pidi kandma ka vastutust oma varade eest. Tekstiilitööstus oli naiste jaoks üheks tähtsaks töörakenduse allikaks ja paljudel ametikohtadel võisid naised saada käsitöömeistri staatuse võrdselt meestega. Kölnis olid isegi ainult naisi ühendavad gildid, näiteks puuvilla- ja siiditöötlemiseks.

Kaubavahetus ja kaubateed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised kaubateed

Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil NovgorodTallinnVisbyLübeckHamburgBruggeLondon.

Idast veeti läände karusnahku, vaha, mett, teravilja, lina, kanepit, puitu ja loomanahku.

Läänest veeti itta kalevit, soola, heeringat, vürtse, veini ja metalle.

Hansa Liit ja Skandinaavia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skandinaavias olid Hansa Liidul tähtsad keskused Skånes ja Bergenis. On andmeid, et hansakaupmehed suhtlesid Bergeniga juba 13. sajandil. Norra peamine ekspordiartikkel oli kuivatatud tursk, mis oli eriti nõutud kaup paastuajal. Samas kasvatati Norras äärmiselt vähe teravilja. Hansa Liit kasutas seda olukorda ära ning haaras kaubavahetuse oma kätte, müües Norrale teravilja ja saades kuivatatud kala vastu. 1284. aastal kehtestas Norra kuningas hansakaupmeestele piirangud, see aga ei meeldinud Hansa Liidule ja viimane otsustas Norra suhtes erinevad kaubandussanktsioonid sisse viia. See tõi oodatud tulemusi ning hansakaupmeestele kehtestati kuninga poolt laiaulatuslikud kaubandusõigused, mis andsid neile monopoolse seisundi kogu Norraga peetavas väliskaubanduses.

Umbes 1350. aastal avati Bergenis Hansa Liidu kontor, mille tulemusena kolis linna ligi 2000 saksa kaupmeest. Samal ajal elas kogu Bergenis umbes 10 000 inimest. Uusasunikud, kellest enamus olid mehed - ja mitte ainult kaupmehed, vaid ka meremehed ja töölised, lõid Bergenis oma linnaosa - Bryggen. Linnaossa ehitatud maju kutsuti taludeks. Igas talus oli teatud arv tube, igaüks neist omaette eraettevõte. Talus võis olla kuni 15 tuba.

Bergenisse oli püsivalt elama asunud väike vähemusgrupp, kellel oli oma kohtusüsteem, mida Norra kuningas ametlikult ei tunnustanud. Ühest küljest olid kokkupõrked hansakontori meesteseltskonna ja kohaliku rahva vahel üsna sagedased, teisest küljest suutis aga Hansa Liit garanteerida Norrale stabiilse impordi ja Norra kaupade stabiilse ekspordi. 16. sajandil lõpetas Islandi kala, millega kauplesid inglise kaupmehed, Hansa Liidu kuivatatud kala monopoli ja hansakontori tähtsus hakkas aegamööda langema.

Hansa Liit domineeris Bergenis 400 aastat, saksa kontor pandi kinni alles aastal 1754 ja selle asemel avati norra kontor, mis tegelikult ei muutnud midagi - kaubeldi samadel põhimõtetel edasi ja räägiti endiselt saksa keelt. Norra kontor pandi kinni aastal 1899.

Hansa Liidu mõju Rootsis algas 1250ndatel aastatel peamiselt tänu Rootsi rauakaevanduste rajamisele. 1361. aastal sai Hansa Liit ulatuslikud privileegid, mis avaldasid mõju ka Rootsi linnade elanikkonnale. Näiteks olid 1470ndate aastateni pooled Stockholmi ja Visby magistraadi liikmetest sakslased. Sakslaste osakaal Stockholmis oli 14. sajandil lausa nii suur, et võeti vastu seadus takistamaks sakslastel linnas ülekaalu saavutamist. Hansa Liidu mõju oli kõige väiksem Taanis, kus hansakaupmeeste huvi koondus peamiselt heeringapüügile, mille keskused olid Skanør ja Falsterbo.

Hansa Liidul oli Skandinaavias suur mõjuvõim ning käivad spekulatsioonid selle üle, kas Kalmari unioon ei olnud mitte vasturünnak saksa poliitilise tähtsuse kasvule Skandinaavias.

Liidu lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandil hakkas Hansa Liidu mõjuvõim vähenema. Selle põhjustas uute sotsiaalsete ja riiklike struktuuride väljakujunemine. Hansa Liidul ei olnud uues olukorras enam kohta. 15. sajandil puhkes mitu katkuepideemiat, mille tagajärjel suur osa elanikkonnast suri. See tõi kaasa teravilja kasvatamise languse ja see mõjutas suurel määral Hansa Liidu teraviljakaubandust. Pärast Kolumbuse jõudmist Ameerikasse elavnes majandussuhete areng selles piirkonnas ning Läänemerepiirkond langes perifeeriasse ja kaotas oma tähtsuse. Ka Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika jätkuv tugevnemine - eriti Novgorodi hõivamine Moskva poolt 15. sajandi lõpul. Liivi sõda (1558-1583) tõmbas aga idapoolsele hansakaubandusele lõplikult kriipsu peale. Hansa Liit jätkas siiski tegevust ja teda pole iial laiali saadetud. Bremenit, Lübeckit ja Hamburgi nimetatakse ametlikult hansalinnadeks siiani.

Ka aadlikkonna surve linnadele kasvas ning aadli mõju aina suurenes. Mitmed linnad olid sunnitud Hansa Liidust lahkuma või tegid nad seda oma vabal tahtel, et luua sidemeid uute kaubandusliitudega. Hansakaubandus keskendus siis pigem siseriiklikule kaubandusele ja linnadel oli vähe omatooteid, mida eksportida. Samuti kasvas riigi võim reas Euroopa riikides ning manufaktuuritööstus sai oma alguse.

Oma rolli mängisid ka organisatsiooni ülalpidamiseks vajaminevad kulutused, mis ei õigustanud ennast enam. Hansalinnad lahkusid üksteise järel liidust, hansapäevade toimumine harvenes liikmeslinnade vähesuse tõttu ja viimased hansapäevad peeti 1669. aastal.

Hansa Liit ja Vana-Liivimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänemeräärsed Saksa Hansalinnad ja Saksa Ordu valdu valdused

Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Muidu kaubanduslikult soodsa asukohaga Narvat takistas liitumast konkurentsi kartva Tallinna vastuseis.

Vana-Liivimaa hansalinnad

Hansa Liidu tähtsus kohalikule elule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheks liidu esmaseks kohustuseks oli kindlustada ohutus maal ja merel. Seetõttu oli Hansa Liidu ülesandeks kaitsta neutraalset navigatsiooni ja võidelda piraatidega, süvendada veeteid, ehitada valgustatud meremärke, säilitada teid maismaal jne. Kaudselt oli Hansa Liidul ka majanduslik ja kultuuriline mõjujõud. Liit aitas kaasa kaunite kunstide arengule (arhitektuur, maalikunst), käsitööoskuste levikule (samuti ka vastava terminoloogia levikule) Skandinaavia ja Liivimaa linnades, soodustas reformatsiooni, mõjutas kirjakeelte arengut ja lõi Rostock'i ülikooli.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merevaigutee, ajalooline kaubatee enne Hansaliitu

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]