Balti raudtee

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laiarööpmelise raudteest; aastail 1963–1992 Balti liiduvabariike ja Kaliningradi oblastit teenindanud raudtee haldusüksuse kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni ordeniga Balti raudtee
Balti raudtee
Балтийская железная дорога
Иллюстрация к статье «Балтийская линия». Военная энциклопедия Сытина (Санкт-Петербург, 1911-1915).jpg
Laiarööpmeline Balti raudtee ja kitsarööpmelised raudteed Eestis 20. sajandi alguses
Asutatud 1870
Tegevuse lõpetanud 1907
Peakorter Peterburi

Balti raudtee (vene Балтийская железная дорога) oli Balti kubermange ja Venemaa keisririigi pealinna ning Venemaa sisekubermange ühendav laiarööpmeline raudtee.

Algselt Balti Raudtee Seltsile kuulunud laiarööpmeline raudtee ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga Peterburi kubermangus Nikolai raudteel[1]. Veidi enne 45. versta lõppes peatee Tallinnas Balti jaamas, jätkudes Peterburi suunal juba uue teena.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tee ametlik avamine toimus 5. novembril (vkj 24. oktoober) 1870 Narvas.[3]

Raudtee kaubavedude maht jäi kavandatust väiksemaks, kuna raudteel puudus otseühendus Peterburiga ja ümberlaadimine Gattšinas muutis selle kaubavedude jaoks liialt aeglaseks. Aastal 1872 ostis Balti Raudtee Selts probleemi lahendamiseks ära Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee, ühtlasi sai Balti raudtee osaks ka läbi Ligovo ja Krasnoje Selo kulgenud haruraudtee, mis võimaldas Balti raudteele paremat ühendust Peterburiga. Ühtlasi kolis Balti raudtee peakorter ümber Balti jaamast Peterhofi raudteejaama, mis nimetati ümber Balti vaksaliks.[4] Raudtee inseneride peakorteriks jäi siiski Tallinn.[5]

1876. aastal ehitati valmis Tapa–Tartu laiarööpmeline raudteeharu, kuigi regulaarseks rongiliikluseks avati see alles järgmisel aastal.[6] Seltsil oli kavas seda haru edasi Riiani pikendada, ent kui 1889. aastal valmis Pihkva–Riia raudtee, hülgas selts selle plaani.[7]

Aastatel 1870–1893 oli 1868. aastal asutatud Balti Raudtee Seltsi raudtee erakapitalil põhinev raudtee. 1893. aastal Eestimaa kubermangu Balti raudtee ja Liivimaa kubermangu Pihkva–Riia raudtee aga riigistati Balti ja Pihkva–Riia raudteeks (Балтийская и Псково-Рижская железная дорога) peakorteriga Peterburis, millele kuulusid järgmised raudteeliinid:

1907. aastal moodustati Balti ja Pihkva–Riia raudtee ja Peterburi–Varssavi raudtee ühendamisel Looderaudtee (vene Северо-Западные железные дороги)[8][9].

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas, 1880. aastal
Euroopa ja Venemaa keisririigi raudteed, 1891. aastal
Raudteed Baltikumis 1902. aastal

Raudteejaamad ja peatused raudteeliinil[muuda | muuda lähteteksti]

Põhitrass[muuda | muuda lähteteksti]

Tiesenhauseni raudteepeatus

Tapa-Tartu[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

Gattšina-Ligovo harutee[muuda | muuda lähteteksti]

Jaamad ja peatused on seisuga 1891.

Paldiski–Tosno raudtee ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Balti raudtee rajati aastatel 1869–1870 Eestimaa rüütelkonna peamehe ja Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von der Pahleni (1819–1895) eestvedamisel. Ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee Paldiskist Peterburi-lähedase Tosnoni jaotatud 5 jaoskonnaks ja 40 ehituspunktiks.

I jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Sinna kuulus teelõik Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta). Jaoskonna keskus oli Tallinn[13]. Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 4711 oli Venemaalt värvatud tööjõud.[14]

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Paldiski – Keila (Kegel) – Tallinna Balti vaksal – Raasiku (Rasik) – aastast 1876 Kehra (Kedder) – Aegviidu (Charlottenhof).

II jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Jaoskond hõlmas ehitustöid Aegviidust Jõhvini (umbes 103 versta). Jaoskonna keskus oli Rakvere[13].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Aegviidu (Charlottenhof) – Tapa (Taps) – Kadrina (Catharinen) – Rakvere (Wesenberg) – Kabala (Kappel) – aastast 1890 Sonda – Püssi (Isenhof) – Kohtel – Jõhvi (Jewe). [15]

III jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd toimusid Jõhvist kuni Volossovo lähisteni (umbes 97 versta). Jaoskonna keskus oli Narva[13].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Jõhvi (Jewe) – Vaivara (Waivara) – Narva (Narva raudteesild) – (Sala pooljaam) – Jamburg – Weimarn – Moloskovitsõ (Moloskowitzi) – Volossovo (Wolosowo).

IV jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Jaoskond hõlmas ehitustöid Volossovost Gattšinani (umbes 45 versta)[13].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Volossovo – Jelizavetino – Voiskovtsõ – Gattšina.

V jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd toimusid Gattšinast Tosnoni (umbes 43 versta)[13].

Balti Raudtee Peatehased[muuda | muuda lähteteksti]

1870. aastatel ehitati Balti raudtee taristu teenindusettevõte Balti Raudtee Peatehased, asukohaga Tallinnas Kopli ja Telliskivi tänava nurgal. Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti Raudtee Peatehased

Tallinnas raudteetehaste töölised elasid peamiselt Kalamajas ja Uue-Maailmas. Raudteejaamade teenindamisega olid seotud Kitseküla ja Tallinn-Väikse asumite elanikud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
  2. ↑ Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Grigorjevna Gussarova, Otto Karma, Georgi Fedulovitš Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk. 30–31
  3. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 32
  4. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 13-16.
  5. ↑ Vene raudteede teejuht aastal 1877
  6. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 16.
  7. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 18.
  8. ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. [köide], A-dyn. Tallinn, 1968. Lk. 288
  9. ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. köide, A-cent. Tallinn, 1985. Lk. 455–456
  10. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Царская охота (Мариенбург)
  11. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Тайцы
  12. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Дудергоф
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 28
  14. ↑ Tallinnast. / Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  15. ↑ Baltische Eisenbahn. Fahrplan., Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja, nr. 106, 3. oktoober 1872 lk. 292

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balti_raudtee&oldid=5855503"