Balti raudtee

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laiarööpmelise raudteest; aastail 1963–1992 Balti liiduvabariike ja Kaliningradi oblastit teenindanud raudtee haldusüksuse kohta vaata artiklit Oktoobrirevolutsiooni ordeniga Balti raudtee
Balti raudtee
Балтийская железная дорога
Иллюстрация к статье «Балтийская линия». Военная энциклопедия Сытина (Санкт-Петербург, 1911-1915).jpg
Laiarööpmeline Balti raudtee ja kitsarööpmelised raudteed Eestis 20. sajandi alguses
Asutatud 1870
Tegevuse lõpetanud 1907
Peakorter Peterburi
Tegevuspiirkond Eestimaa ja Peterburi kubermang

Balti raudtee (vene Балтийская железная дорога) oli laiarööpmeline raudtee, mis ühendas Balti kubermange ja Venemaa keisririigi pealinna ning Venemaa sisekubermange.

Algselt Balti Raudtee Seltsile kuulunud laiarööpmeline raudtee ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga Peterburi kubermangus Nikolai raudteel[1]. Veidi enne 45. versta lõppes peatee Tallinnas Balti jaamas, jätkudes Peterburi suunal juba uue teena.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Reval Põhja-õhtu- (Balti) raudtee waksal 1910

Tee avati ametlikult 5. novembril (vkj 24. oktoober) 1870 Narvas.[3]

Raudtee kaubavedude maht jäi kavandatust väiksemaks, sest raudteel puudus otseühendus Peterburiga. Ümberlaadimine Gattšinas muutis raudtee kaupade veoks liiga aeglaseks. Aastal 1872 ostis Balti Raudtee Selts probleemi lahendamiseks ära Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee. Seltsi osaks sai ka läbi Ligovo ja Krasnoje Selo kulgenud haruraudtee, mis võimaldas Balti raudteele paremat ühendust Peterburiga. Samal ajal kolis Balti raudtee peakorter ümber Balti jaamast Peterhofi raudteejaama, mis nimetati ümber Balti vaksaliks.[4] Raudtee inseneride peakorteriks jäi siiski Tallinn.[5]

1876. aastal valmis Tapa–Tartu laiarööpmeline raudteeharu, kuigi regulaarseks rongiliikluseks avati see alles järgmisel aastal.[6] Seltsil oli kavas seda haru edasi Riiani pikendada, ent kui 1889. aastal valmis Pihkva–Riia raudtee, hülgas selts selle plaani.[7]

Aastail 1870–1893 oli 1868. aastal asutatud Balti Raudtee Seltsi raudtee erakapitalil põhinev raudtee. 1893. aastal Eestimaa kubermangu Balti raudtee ja Liivimaa kubermangu Pihkva–Riia raudtee aga riigistati Balti ja Pihkva–Riia raudteeks (Балтийская и Псково-Рижская железная дорога) peakorteriga Peterburis, millele kuulusid järgmised raudteeliinid:

1907. aastal moodustati Balti ja Pihkva–Riia raudtee ja Peterburi–Varssavi raudtee ühendamisel Looderaudtee (vene Северо-Западные железные дороги)[8][9]. Eestis asunud raudteelõigu kohta kasutati ka 20. sajandi alguses ka nimetust Põhja-õhtu raudtee[10]

Raudteetaristu Venemaa keisririigi Euroopa osas 1880. aastal
Euroopa ja Venemaa keisririigi raudteed 1891. aastal
Raudteed Baltikumis 1902. aastal

Raudteejaamad ja peatused raudteeliinil[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Venemaa keisririigi raudtee-ehituse normatiividele jaotati raudteejaamad tähtsuse ja raudteeliikluse tiheduse järgi viide klassi. Eri tähtsusega raudteejaamade hierarhia maastikul lahendati põhimõttel, et kõrgema järgu vaksalite vahele jääva teelõigu keskel asuks III klassi raudteejaam ja nende vahelõikudel omakorda 1–2 IV klassi raudteejaama. Vajadusel lisati täienduseks V klassi vahejaamu ja raudteepeatusi. Venemaa keisririigis oli tavaks rajada II klassi vaksal raudtee iga 70–100 versta tagant, madalama klassi täisjaamade vahekaugus jäi 20–30 versta piiresse.

Balti raudtee algsel Paldiski–Tallinn–Gatšina liinil I klassi raudteejaama nõuetele üksnes Tallinna Balti vaksal. II klassi kuulusid samal liinil esialgu kolm jaama (Gatšina, Narva, Rakvere), III klassi viis, IV klassi kümme ja V klassi kaks vaksalit. Raudteejaamad kavandati õhiste nõuete alusel ja jaamaehitiste kavandamisel oli eeskujuks Lipetski ja Tomski kandis 1869. aastal avatud Grjazi–Borissoglebski raudtee rajatised. II klassi raudteejaamad olid varieeruva suurusega, ent ühtlase kujundusega puidust, kuid kivist keskosaga tüüphooned. Vaksalitele oli klasside kaupa kehtestatud nõuded ruumiprogrammi ja sisustuse kohta. Raudteejaama tüüphoone põhikorrusel olid oote- ja ametiruumid (sh telegraafiruum ja jaamaülema kabinet), teisel korrusel jaamatöötajate eluruumid. Kahte ootesaali lahutas hoone keskteljel asetsev avar vestibüül, kus sai osta pileteid ja vormistada pagasidokumente[11].

Põhitrass[muuda | muuda lähteteksti]

Tiesenhauseni raudteepeatus

Tapa-Tartu[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi–Peterhofi–Oranienbaumi raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

Gattšina-Ligovo harutee[muuda | muuda lähteteksti]

Jaamad ja peatused on seisuga 1891.

Paldiski–Tosno raudtee ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Balti raudtee rajati aastatel 1869–1870 Eestimaa rüütelkonna peamehe ja Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von der Pahleni (1819–1895) eestvedamisel. Ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee Paldiskist Peterburi-lähedase Tosnoni jaotatud 5 jaoskonnaks ja 40 ehituspunktiks.

I jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Sinna kuulus teelõik Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta). Jaoskonna keskus oli Tallinn[15]. Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 4711 oli Venemaalt värvatud tööjõud.[16]

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Paldiski – Keila (Kegel) – Tallinna Balti vaksal – Raasiku (Rasik) – aastast 1876 Kehra (Kedder) – Aegviidu (Charlottenhof).

II jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Jaoskond hõlmas ehitustöid Aegviidust Jõhvini (umbes 103 versta). Jaoskonna keskus oli Rakvere[15].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Aegviidu (Charlottenhof) – Tapa (Taps) – Kadrina (Catharinen) – Rakvere (Wesenberg) – Kabala (Kappel) – aastast 1890 Sonda – Püssi (Isenhof) – Kohtel – Jõhvi (Jewe). [17]

III jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd toimusid Jõhvist kuni Volossovo lähisteni (umbes 97 versta). Jaoskonna keskus oli Narva[15].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Jõhvi (Jewe) – Vaivara (Waivara) – Narva (Narva raudteesild) – (Sala pooljaam) – Jamburg – Weimarn – Moloskovitsõ (Moloskowitzi) – Volossovo (Wolosowo).

IV jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Jaoskond hõlmas ehitustöid Volossovost Gattšinani (umbes 45 versta)[15].

Raudteelõigul asusid järgmised raudteejaamad: Volossovo – Jelizavetino – Voiskovtsõ – Gattšina.

V jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd toimusid Gattšinast Tosnoni (umbes 43 versta)[15].

Balti Raudtee Peatehased[muuda | muuda lähteteksti]

1870. aastatel ehitati Balti raudtee taristu teenindusettevõte Balti Raudtee Peatehased, mille peamaja asus Tallinnas Kopli ja Telliskivi tänava nurgal. Raudteede peatehases asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti Raudtee Peatehased

Tallinnas elasid raudteetehaste töölised peamiselt Kalamajas ja Uues Maailmas. Raudteejaamade teenindamisega olid seotud Kitseküla ja Tallinn-Väikse asumi elanikud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
  2. ↑ Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Grigorjevna Gussarova, Otto Karma, Georgi Fedulovitš Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk. 30–31
  3. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 32
  4. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 13-16.
  5. ↑ Vene raudteede teejuht aastal 1877
  6. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 16.
  7. ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 18.
  8. ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. [köide], A-dyn. Tallinn, 1968. Lk. 288
  9. ↑ ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 1. köide, A-cent. Tallinn, 1985. Lk. 455–456
  10. ↑ Tallinn: põhja-õhtu (Balti-) raudtee waksal = Reval: Nord-West (Baltischer-) Bahnhof, www.digar.ee
  11. ↑ Leele Välja, 20. sajandi Eesti raudteejaamad, register.muinas.ee, Tallinn 2012.
  12. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Царская охота (Мариенбург)
  13. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Тайцы
  14. ↑ Н. Перевезенцева, По Балтийской железной дороге от Петербурга до Гатчины, Дудергоф
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Sada aastat Eesti raudteed. Lk. 28
  16. ↑ Tallinnast. / Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  17. ↑ Baltische Eisenbahn. Fahrplan., Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja, nr. 106, 3. oktoober 1872 lk. 292

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Balti_raudtee&oldid=6203214"