Island

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib riigist; saare kohta vaata artiklit Islandi saar

Islandi Vabariik
islandi Lýðveldið Ísland
Islandi lipp Islandi vapp
Islandi lipp Islandi vapp
Islandi asendikaart
Riigihümn Lofsöngur
Pealinn Reykjavík
Pindala 103 001 km²
Riigikeel(ed) islandi
Rahvaarv 332 529 (1.01.2016)[1]
President Guðni Thorlacius Jóhannesson
Peaminister Bjarni Benediktsson
Iseseisvus 17. juunil 1944
Rahaühik kroon (ISK)
Ajavöönd maailmaaeg
Tippdomeen .is
ROK-i kood ISL
Telefonikood 354
Islandi kaart.svg
Lääne-Islandi maastik

Islandi Vabariik on saareriik Atlandi ookeani põhjaosas Gröönimaa, Šotimaa ja Norra vahel. Riigi pealinn on Reykjavík.

Peaaegu kogu territoorium paikneb Islandi saarel, mis asub Atlandi ookeani keskahelikul ja on vulkaaniliselt aktiivne. Suurt osa Islandist katavad laavaväljad, millest omakorda osa on kaetud liustikega. Inimasustus paikneb suuresti ainult rannikul ja selle läheduses.

Esimesed inimesed jõudsid Islandile 9. sajandil. 13. sajandil läks Island Norra võimu alla ja aastal 1380 koos Norraga Taani võimu alla. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Island asub põhjapolaarjoone lähedal 63. ja 66. põhjalaiuse vahel kõrvalisel saarel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared. Norra rannikuni on sealt 1000 km ja Šotimaani 800 km. Teisel pool on Kanada asustatud alad umbes 2000 km kaugusel. Island asub otse lühimal õhuteel Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika idaranniku vahel.

Islandi lõunapoolseim punkt asub Surtsey saarel.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Geoloogiline ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt ülejäänud Põhjalast on Islandi loodusmaistu geoloogiliselt noor. Island on vulkaaniline saar ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piiril. Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanipursked osutusid sellel mäestikulõigul nii aktiivseteks, et lõpuks kerkisid ookeani kohale laava- ja tuhamassid, millest tekkis saar. Aktiivsuse põhjuseks on see, et Island ei asetse mitte üksnes ookeani keskahelikul, vaid ka kuuma täpi alal.

Islandi saar koosneb 400–600 m kõrgusest laavaplatoost, kuigi seal leidub ka kihtvulkaane. Platoo on algusest peale täis lõhesid, mis jagavad selle osadeks.

Vulkaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguse aja aktiivsetest vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, milles on umbes 25 km pikkune lõhe, kust võimsa purske ajal enam kui sajast punktist laavat voolab ja tuhka õhku lendub.

Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga Hvannadalshnjúkur (Öræfi, Öræfajökull; 2119 m).

Pisikesi purskeid on saarel peaaegu pidevalt, ohtlikke esineb iga 5–6 aasta tagant. 2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse põhjustas Euroopas lennuliikluse seiskumise.

Tihti esineb Islandil ka nõrku maavärinaid.

Mandrijäätumine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast jääaja lõppu ei sulanud mandrijää Islandil tervikuna, vaid säilis kihtvulkaanide otsas jäämütsidena, mida islandi keeles nimetatakse jökull'ideks. Praegugi katavad need 12% kogu saarest. Kõige suurem on Vatnajökull, mille pindala on umbes 8300 km².

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Islandi kliimat mõjutavad asend lähispolaarsetel laiuskraadidel, sooja Põhja-Atlandi hoovuse haru edelarannikul ja külma Ida-Grööni hoovuse harud põhja- ning idarannikul, samuti saare absoluutsed kõrgused. Asendi tõttu saab Island päikeselt vähe sooja isegi suvel. Rannikulgi on suvi lühike ja vilu. Laavaplatoodel on suvi märksa jahedam, jäämütside otsas seda aga polegi. Talv on Põhja-Atlandi hoovuse mõjul siiski suhteliselt pehme. Sademeid toovad Islandile peamiselt lõunast ja edelast saabuvad soojemad õhumassid.

Meri ja siseveed[muuda | muuda lähteteksti]

Leirhnjúkuri kuumaveeallikas.

Meri Islandi ümber ei jäätu, kuid põhja- ja idarannikule kannab Ida-Grööni hoovus vahel talviti triivjääd. Karmidel talvedel võib see fjordid ummistada ja laevaliikluse katkestada.

Laevaliikluseks on parimad tingimused läänerannikul.

Jõed[muuda | muuda lähteteksti]

Rannikualadel leidub tihedalt väikeseid ojasid. Suuremad jõed lähtuvad liustikest ja voolavad laavaplatoo lõhede kohale tekkinud orge pidi. Suvel, kui liustikuääred sulavad, on jõed veerohked, vesi aga on moreenist ja liivast sogane. Talvel jäävad need veevaeseks ja vesi selgineb.

Seal, kus jõed laskuvad alla platoo pangastelt või laavavooludelt, paiknevad kärestikud või maalilised joad. 44 meetri kõrgune Dettifoss on kõige veerikkam juga Euroopas.

Järved[muuda | muuda lähteteksti]

Järvi on Islandil vähe. Üle 5 km² pindalaga järvi on 27. Suurim järv on Þórisvatn (88 km²), suurim looduslik järv on Þingvallavatn (84 km²).

Taimed[muuda | muuda lähteteksti]

Taimed katavad vaid väikest osa saarest. Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Põhja- ja idarannikut katab enamasti tundrataimestik, märjas ja soojemas edelaosas levivad soostunud niidud turbamuldadel. Õiget metsa pole Islandil kunagi laialdaselt kasvanud. Vähesedki suuremad puud raiusid viikingid pärast saare asustamist maha.

Loomad[muuda | muuda lähteteksti]

Islandi hobune on Islandilt pärit hobusetõug.

Islandit ümbritsevates vetes on esindatud 17 vaalaliiki ja mitu hülgeliiki.

Maismaaimetajatest elas saarel enne inimasustuse teket vaid polaarrebane.

Suhteliselt vaeses maismaaelustikus on olulisel kohal linnud. Islandil on kohatud 369 linnuliiki (2006).

Roomajad ja kahepaiksed puuduvad.

Saart ümbritsev meri on kalarikas. Sisevetes elavad näiteks lõhilased.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Þingvellir, paik, kus asutati Alþingi.

Maa asustamine ja vaba riigi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Islandi ajaloolase Ari Þorgilssoni teose "Íslendingabók" ehk "Islandlaste raamat" (kirjutatud ajavahemikus 11221134) andmetel oli esimene Islandile ümberasuja Ingólfr Arnarson, kes rajas aastal 874 talu Reykjavíki. Enne teda, 9. sajandi keskpaigas olevat saarel käinud teisedki Norra meresõitjad, kes küll ei üritanud saart asustada (nt teel Norrast Fääri saartele sinna eksinud Naddoddur, keda peetakse saare avastajaks). Ingólfri ja teiste skandinaavlaste tulles olevat saarelt lahkunud seal varem elanud iiri mungad. Arheoloogilisi jälgi ei ole skandinaavlaste-eelsest asustusest siiski leitud.

Sisserändajad asustasid maa elamiskõlblikud piirkonnad umbes 60 aastaga. Peamiselt tuldi Islandile Norrast, aga ka viikingite asundustest Iirimaal, Šotimaal ja mujal Briti saartel. Nad tõid Islandile kaasa oma keldi päritolu naised, teenijad ja orjad. Paremad maad hõivati kiiresti ja nagu praegugi, paiknes asustus peamiselt rannikul, saare lõunaosa tasandikel ja maa teiste osade orgudes. Saare asustamisest räägib "Landnámabók" ehk "Maa asustamise raamat", kus on kirjas umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. "Maa asustamise raamat" on kirjutatud 12. sajandil ja peegeldab tõenäoliselt tolleaegset maaomandi jaotust. Islandilt on leitud üle 300 paganliku viikingite kalme. Paljud neist pärinevad 9. sajandi lõpust ja 10. sajandi algusest.

Aastal 930 asutati Reykjavíkist natuke ida pool Þingvelliris saare parlament Althing, millel vabad mehed tervet saart puudutavaid otsuseid vastu võtsid ja tüliküsimusi lahendasid. Althing kogunes kaheks nädalaks igal kesksuvel. Maa jagati hiljem neljandikeks, igaühel neist oli oma kohalik ting. Igas neljandikus oli goodkondi, mille juhtideks olid goodid (goði), kohalike ülikusuguvõsade esindajad.

Nagu Põhja- ja Lääne-Norras, kust enamik uusasukaid saabus, tegeleti ka Islandil peamiselt karjakasvatusega. Põllumajandus oli vähetähtis. Tegeleti ka kalapüügi ja kaubandusega. Välja müüdi villaseid kangaid, jahipistrikke, pärast Gröönimaa avastamist 10. sajandi lõpus ka sealt toodud kaupa. Islandi skaldid olid Skandinaavia kuningate õukondades väga hinnatud. Sidemed teiste maadega, eriti Norra ja Briti saartega, olid väga tihedad.

Aastal 1000 (või 999) võeti Islandil Althingi otsusega vastu ristiusk, põhjuseks tugev surve Norra kuninga Olav Tryggvasoni poolt. Althing otsustas saart tülides mitte lõhestada ja uus usk vastu võtta, säilitades vana usu pooldajatele õiguse oma kodus vanu jumalaid edasi teenida. Norra kuningas Olav II Haraldsson (Püha) saatis Islandile misjonipiiskoppe. Esimene piiskopiks saanud islandlane, Ísleifr, pühitseti ametisse 1056. 11. sajandi lõpus asutati esimene Islandi piiskopitool maa lõunaosas Skálholtis, 1106 ka teine piiskopitool põhjaosas Hólaris.

Saagad ja "Eddad"[muuda | muuda lähteteksti]

Möðruvallabók, käsikiri, milles on teiste seas jäädvustatud Njálli saaga. Umbes 1350.

13. sajand oli Islandil arvukate sisetülide tõttu väga rahutu ja vägivaldne. Just sel ajal kirjutati aga põhiosa Islandi saagadest. Tuntuim saagažanr on islandlaste saagad, mis käsitlevad peamiselt maa asustamise aega ja uusasukate esimesi põlvkondi. Sageli algab tegevus juba Norras, kirjeldades ümberasujate esiisade elukäiku. 13. sajandil tegutses ka võimsa Sturlungite suguvõsa liige Snorri Sturluson, kes lisaks poliitikale tegeles ka oma maa ajalooga. Snorri on kirjutanud luulekunsti käsiraamatu "Noorem Edda", Norra kuningate ajaloo "Heimskringla" ja arvatavasti ka mõne saaga, nt "Egill Skallagrímssoni saaga". 13. ja 14. sajandi käsikirjades säilinud anonüümne "Vanem Edda" sisaldab viikingi- ja keskajast pärinevaid laule paganlikest jumalatest ning lugusid germaani rahvaste minevikukangelastest.

Norra aeg[muuda | muuda lähteteksti]

13. sajandil oli väheste juhtivate suguvõsade võim kasvanud väga suureks ja esialgsest aristokraatlikust demokraatiast ei olnud enam palju järele jäänud. Kasvas ka Norra kuninga huvi saareriigi vastu, mida võimsamad Islandi ülikud üritasid oma kohapealsete konkurentide vastu ära kasutada. Kuna ükski ülikusuguvõsa ei suutnud võimu tervel saarel enda kätte haarata, olid islandlased 12621264 sunnitud tunnistama Norra kuninga formaalset ülemvõimu. Seega muutusid nad tema maksukohuslasteks ja vaba riigi aeg oli lõppenud.

Norra kuninga võimu all kaotati Islandil endine goodkondade süsteem ja Islandi ülikutest said Norra kuninga ametnikud. Althing jätkas kohtuna. Kuningas kehtestas kaubandusmonopoli, piirates saarerahva võimalust teiste maadega otse kaubelda, mistõttu Islandi majandus nõrgenes.

Taani aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1380 läks Island koos Norraga Taani võimu alla. Taani kuningas huvitus islandlaste heaolust veel vähem kui Norra kuningas. 13.–14. sajandil alanud kliima jahenemine mõjus samuti Islandi majandusele halvasti. 17. ja 18. sajandil rüüstasid Islandit korduvalt piraadid. 1627 laastasid Alžiirist pärit muslimi piraadid talusid idafjordides, viies orjadeks kaasa Islandi saarelt 110 ja Vestmannaeyjarilt 242 inimest. Ainult 27 neist nägid veel oma saart, kui Taani kuningas Christian IV nad vabaks ostis.[2] Pääsenutest tuntuim on Guðríður Símonardóttir.

Epideemiate, näljahädade ja vulkaanipurskete (eriti Laki purske 17831784 ja järgnenud näljahäda) tõttu suri viiendik kuni veerand elanikest. 1602 Kopenhaagenis loodud kaubanduskompanii sai endale ainuõiguse saarega kauplemisel. See mõjus saare majandusele hävitavalt. Kaubandusmonopol kestis aastani 1786, edasi lubati Islandiga kaubelda kõigil Taani ja Norra kaupmeestel. Välismaalased said õiguse Islandiga kaubelda alles 1854. Aastal 1800 saatis Taani kuningas Althingi laiali.

Iseseisvumine ja uuem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi teisel poolel hakkasid islandlased aktiivselt taotlema õigust saare asju ise korraldada ja 1874 loodi Islandi omavalitsus. 1904 loodi Taanis Islandi Ministeerium, mille juhiks oli islandlane. 1918 võeti vastu liidulepingu seadus (Forbundsloven), millega Taani tunnistas Islandit kui iseseisvat Islandi Kuningriiki, mis oli Taaniga personaalunioonis ning mille monarh oli Taani kuningas Christian X. 17. juunil 1944 kuulutati Þingvelliril välja Islandi Vabariik.

Teise maailmasõja päevil kuulutas Island koos Taaniga neutraalsust. 1940. aasta kevadel okupeeris Saksamaa Taani. Kuu aega hiljem okupeerisid Islandi Suurbritannia väed. 1941. aastal asendus Briti okupatsioon Ameerika Ühendriikide omaga. Liitlasväed kontrollisid Islandit sõja lõpuni ja rajasid Islandile lennuväebaasi, mida USA pommitajad kasutasid vahepeatusena teel Euroopasse. Okupatsiooniväed lahkusid 1946. aastal.

1949. aastal asutati NATO, Island kuulus asutajaliikmete hulka, kuigi seda sammu saatsid kodused rahutused. 1951. aastal sõlmitud leppe alusel naasid Ameerika väed Islandile, kasutades sealset lennuväebaasi 2006. aastani. 2016. aasta 2. aprillil saatis USA NATO õhuluuremissioonide toetamiseks Islandisse hävitajaid F-15C Eagle.[3]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Regions of Iceland.png

Island on jaotatud kaheksaks piirkonnaks (landsvæði) (sulgudes halduskeskus):

  1. Höfuðborgarsvæði (Reykjavík)
  2. Suðurnes (varem Reykjanes) (Keflavík)
  3. Vesturland (Borgarnes)
  4. Vestfirðir (Ísafjörður)

5. Norðurland vestra (Sauðárkrókur)
6. Norðurland eystra (Akureyri)
7. Austurland (Egilsstaðir)
8. Suðurland (Selfoss)

Piirkonnad on omakorda jaotatud 23 maakonnaks (sýslur):

Lisaks maakondadele on 14 maakonnaõigustega linna (kaupstaðir):

Vaata ka: Islandi valdade loend.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Demograafilised näitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmine oodatav eluiga on naistel 81,3 aastat ja meestel 76,4, mis kuuluvad maailma kõrgemate hulka.

Keel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi keel.

Islandil kõneldakse islandi keelt, mida vajaduse puudumise tõttu ei ole ametlikuks keeleks kuulutatud. Islandi keel on kujunenud vanapõhja keelest ning on säilitanud palju arhailist. Islandlased oskavad veel praegugi lugeda oma keelemälestisi, mis on ligi tuhat aastat vanad. Seevastu on islandlastel ja teiste tänapäeva põhjagermaani keelte kõnelejatel teineteisest üsna raske aru saada. Islandi purismi tõttu kasutatakse võõrsõnade asemel enamasti neologismidest omasõnu.

Välisriikide kodanikud[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta 1. jaanuari seisuga elas Islandil alaliselt 24 294 välisriikide kodanikku, kes moodustasid 7,4% riigi elanikkonnast.[4]

Islandi nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi isikunimed.

Erinevalt teistest skandinaavlastest kasutavad islandlased jätkuvalt oma traditsioonilist nimesüsteemi, mis varem oli kasutusel kogu Skandinaavias. Islandi nimed erinevad enamikust läänemaailmas käibelolevatest perekonnanimesüsteemidest selle poolest, et kasutatakse patronüümi (vahetevahel matronüümi). Need põhinevad lapse isa (või ema) eesnimel. Islandi süsteemis ei kasutata perekonnanimesid.

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Riik toetab ja kaitseb luterlikku riigikirikut (Þjóðkirkjan 'Rahvuskirik' või 'Rahvakirik'; Islandi põhiseaduse artikkel 62), kuhu kuulub 84,08% elanikkonnast.

Vähemuskonfessioonide seas on:

Ainult 2,46% elanikkonnast ei kuulu mitte ühtegi usuühendusse.

Asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Pool rahvastikust elab pealinnas Reykjavíkis ja selle naabruses. Islandi sise-kõrgmaa on elamiskõlbmatu, mistõttu suurem osa asulatest paikneb rannikul ja selle läheduses.

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

"Þingvellir" (1900). Autoriks on Þórarinn Þorláksson, kes oli Islandi esimene kaasaegne kunstnik.

Islandi kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi kirjandus.

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi muusika.

Islandil on tugev rahvamuusika traditsioon. Selle kõrval on hakatud laialt viljelema ka popmuusikat. Tuntumate artistide hulka kuuluvad näiteks keskaegset muusikat mängiv Voces Thules, alternatiivrokki esitav The Sugarcubes, lauljad Björk ja Emiliana Torrini, postrokki viljelev Sigur Rós ning eksperimentaalne múm.

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi kunst.

Kujutav kunst on Islandil üsna uus nähtus. Seda on tugevalt mõjutanud Islandi maastikud ja mütoloogia.

Meediasüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islandi meedia.

Islandi meediasüsteemi iseloomustades tuleb meeles pidada, et sealne auditoorium on ülejäänud Euroopaga võrreldes väike. Islandlastele on omane suur trükiajakirjanduse tarbimine. Kaks suuremat rahvuslikku päevalehte on Fréttablaðið ja Morgunblaðið. Raadio- ja televisioonimaastik on tugevalt polariseerunud ning aastaid on hoidnud juhtpositsiooni rahvusringhäälingu kanalid. Aastal 2010 läks Island analoogtelevisioonilt üle digitelevisioonile. Enamik islandlasi kasutab aktiivselt internettiriigi statistikaameti 2009. aasta septembri küsitluse andmete põhjal kasutas vähemalt korra kolme kuu jooksul internetti 93% islandlasi[5].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]