Üksjalg

Allikas: Vikipeedia

Üksjalad (ka: ainasjalad, saksa keeles Einfüsslinge) oli talupoegade sotsiaalne grupp kesk- ja varauusaegsel Liivimaal.

Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima. Nende arv vähenes aja jooksul, eriti 16. sajandist alates. Saaremaal leidus neid veel ka 18. sajandil. Nende maksukohustused olid väiksemad kui adratalupoegadel.

Enn Tarvel on arvanud, et nende talude põllumaad olid ühes tükis, mitte põlluribadena nagu adratalupoegadel. Tavaliselt olid üksjalgade talud kehvematel põllumaadel, eriti palju oli neid Lääne-Eestis. On ka arvatud, et üksjalad olid Saaremaa orjade ehk träälide järeltulijad, kuid tõenäolisel on see arvamus vale. Üldiselt peetakse õigemaks seda, et nad olid adratalupoegade nooremad pojad, kes isatalust ära läksid ja endale uued talud rajasid. Nad on seotud ka talumaade mõisastamisega, sest kui adratalude maad mõisastati, pidid nendest lahkunud talupojad kõigepealt rajama asuniku- ehk üksjalatalu, mis jalad alla saanuna muutus taas adrataluks. Seega oli üksjala staatus talupoja puhul pigem ajutine.

Üksjalgade eriskummaline nimetus tuli sellest, et 15. sajandi I poolel, kui üksjalad allikaisse ilmusid, olid nende talud väikesed ja peamisteks koormisteks oli üks jalapäev nädalas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti talurahva ajalugu. Tallinn, 1992.