Tallinna piiramine (1221)

Allikas: Vikipeedia
Tallinna piiramine (1221)
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1221
Toimumiskoht Tallinn, Revala, tänane Eesti
Tulemus Eestlased taandusid
Osalised
Saarlased
Revalased
Harjulased
Virulased
Taani
Väejuhid või liidrid
 ? Anders Sunesen

Tallinna piiramine toimus 1221. aastal, mil saarlased ning nendega liitunud revalased, harjulased ja virulased tegid katse alistada end Toompea linnuses kaitsvat Taani väge. Merele ilmunud kogesid nähes, mida peeti saabuvaks Taani sõjaväeks, piiramine lõpetati ja lahkuti. Karistusaktsioonina poosid taanlased saarlasi aidanud Revala, Harju ja Viru vanemad üles ning tõstsid ülejäänute makse. Piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast, lisaks on seda mainitud ühes Taani kroonikas.[1]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia piiskopi Alberti kutsel, kes kartis, et ta ei suuda oma jõududega tema vastu sõjalise liidu sõlminud eestlastest ja Vene vürstidest jagu saada[2], sekkus 1219. aastal Liivimaa ristisõtta Taani kuningas Valdemar II. Tema laevastik maabus Revalas ning võitis Lindanise lahingus kohalikke revalasi ja harjulasi. Toompeale rajati oma tugipunkt ja aasta lõpuks vallutati kogu maakond.[3] Peagi allutati Taani võimule ka Harju-, Järva-, Viru- ja Läänemaa[4] ning piiskop Albert andis kuningale üle, ehkki formaalselt, kogu Eesti- ja Liivimaa.[5]

Taani näol oli tegemist pikaajalise saarlaste vaenlasega. Saarlased olid korraldanud rüüsteretki Taani rannikualadele, Valdemar II omakorda tegi 1206. aastal ebaõnnestunud katse Saaremaad vallutada. Nüüd olid taanlased end sisse seadnud otseselt saarlaste mõjusfääri kuuluvas piirkonnas, võttes sh oma kontrolli alla ida poole viiva kaubatee olulise sadama tänase Tallinna kohal.[6] Juba 1220. aasta märtsis kaalusid saarlased Revalas kanda kinnitanud taanlaste ründamist, kuid liisuheitmise teel otsustati siiski Järvamaa rüüstamise kasuks.[7] Võimalik, et sõjakäik Toompea linnuse vastu oleks toimunud hiljem samal aastal, kuid Rootsi kuninga Johan I sõjajõudude tungimine Läänemaale, saarlaste lähimasse naabermaakonda, sundis prioriteete ümber hindama ja rootslaste-vastaseks võitluseks keskenduma. Neil läkski korda Rootsi vägi Lihula lahingus purustada, mis andis arvatavasti lisaindu ka taanlaste ründamiseks.[8]

Lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1221. aasta lihavõtteid (11. aprilli) maabus saarlaste laevastik Tallinna all ja piiras Toompea linnuse sisse. Nendega liitus ka Taani võimu all olnud revalasi, harjulasi ja virulasi. Palju tulesid süüdates püüdsid nad linnust põlema panna, taanlased vastasid sellele mitu korda linnusest välja tungimisega. Linnust tulega aga hävitada ei suudetud ja samamoodi lõid piirajad tagasi kõik taanlaste väljasööstud, sundides nad jälle linnusesse taanduma. Pärast 14-päevast piiramist nähti merel lähenevat nelja koget, mida saarlased pidasid saabuvaks Taani kuninga väeks. Nad otsustasid piiramise lõpetada, asusid oma laevadele ja pöördusid Saaremaale tagasi.[8][9]

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiramisest pääsenud Taani väed asusid karistama Revala, Harju ja Viru ülikuid. Kõik, kes olid liitunud saarlaste väega või muul moel neid aidanud, poodi üles, ülejäänutele määrati varasemaga võrreldes mitmekordne maksukoormus ja nõuti sisse suuri hüvitisi. Sellest kasvas aga eestlaste viha taanlaste vastu suuremaks ja hakati pidama plaane nende väljaajamiseks.[9]

Piiramise üle elanud Tallinna asehaldur Anders Sunesen leidis, et Taani võim Eestimaal pole veel piisavalt kindel ja otsustas seepärast parandada suhteid oma rivaalidega Riiast. Ta kutsus enda juurde Riia piiskopi Alberti ja Mõõgavendade ordu meistri Volquini ning lubas neile tagastada kogu Liivimaa, et edaspidi üheskoos "paganate ja venelaste" vastu võidelda. Samuti loovitas ta ordule ja piiskopile Ugandi ja Sakala.[10] Anders Suneseni otsust kinnitas hiljem ka kuningas Valdemar.[11]

Saarlaste rünnakule vastamiseks ja nende poolt lähtuva ohu likvideerimiseks võttis Taani kuningas eesmärgiks Saaremaa vallutamise. Sõjakäik Saaremaale sai teoks järgmisel aastal.[12][13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ābrams Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ēvalds Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XXIV, kommentaar 49
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXII 1, lk 185
  3. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 2, lk 193–195
  4. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 2, lk 213–215, XXV 5, lk 227
  5. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 4, lk 217
  6. Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen.
  7. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 9, lk 207
  8. 8,0 8,1 Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 150
  9. 9,0 9,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 7, lk 219–221
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XXV 1, lk 221
  11. Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2, lk 231
  12. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 51.
  13. Mägi, lk 334