Tallinna Kaubamaja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kaubanduskeskusest; ettevõtte kohta vaata Tallinna Kaubamaja Grupp.

Kaubamaja AS (Tallinna Kaubamaja) on kaubanduskeskus Tallinnas Südalinna asumis aadressil Gonsiori 2.

Tallinna Kaubamajja on võimalik siseneda põhjaküljelt Gonsiori tänavalt, idast Ants Laikmaa tänavalt, lõunast Rävala puiesteelt, läänest Kaubamaja tänavalt, ning Viru keskuse kaudu.


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1955 – valmis Tallinna Kaubamaja hoone projekt
  • 1958/59 – ehitati valmis Tallinna Kaubamaja A-hoone korpus
  • 1960, 21. juuli – avati Tallinna Kaubamaja
  • 1965 – alustas Tallinna kaubamaja iseteenindusele üleminekuga
  • 1965 – loodi Tallinna Kaubamajja Baltika osakond
  • 1966, 20. detsember – avati Tartu Kaubamaja
  • 1973 – avati Tallinna Kaubamaja B-korpus
  • 1994 – Tallinna Kaubamaja erastati, muudeti aktsiaseltsiks, enamus aktsiaid müüdi E-Investeeringu grupile
  • 1995 – avati Tallinnas esimene Selver, Punasel tänaval
  • 1996 – Tallinna Kaubamaja aktsiad noteeriti Tallinna Väärtpaberibörsil
  • 1996 – Tallinna Kaubamaja AS omandas 57% AS Tartu Kaubamaja aktsiatest
  • 1999, jaanuar – asutati Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS
  • 2000, oktoober – Kaubamaja võeti ülemaailmse organisatsiooni IGDS (Informing & Connecting Department Stores around the world) liikmeks
  • 2001 – Tartu Kaubamaja kuulub nüüd sajaprotsendiliselt Tallinna Kaubamaja AS-ile
  • 2002 – anti välja esimene Hooaja ajakirja number
  • 2002 – toodi turule Partnerkaardi nimeline püsikliendikaart
  • 2003 – Kaubamaja saab uue logo, täieliku sisekujunduse muutmise ja uue teeninduskonseptsiooni
  • 2004, 15. aprill – avati Tallinna Kaubamaja laiendus Viru Keskuses
  • 2005, 12. oktoober – avati uus Tartu Kaubamaja
  • 2007 – loodi Kaubamaja turvateenistus
  • 2008 – osteti Suurtüki Naha- ja Kingaärid ning AS ABC King
  • 2009 – avati esimene I.L.U. kauplus Pärnu Keskuses
  • 2009 – avati Tallinna kaubamajas Naiste Kingamaailm
  • 2010 – toodi turule kingakaupluskett Shu
  • 2012 – Avati Tallinna Kaubamajas uus Naiste- ja Lastemaailm ning Tartu Kaubamajas Naiste Kingamaailm
  • 2013 – Avati Tartu Kaubamajas uus Laste- ja Kodumaailm
  • 2016 – Avati Kaubamaja e-pood
  • 2017 – Tallinna Kaubamaja uue hoone arhitektivõistluse võitis võistlustöö nimega „CITY BREAK“

Kaubamaja ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tolleaegsele Stalini väljakule kerkinud Tallinna Kaubamaja sünd oli suhteliselt vaevarikas. Viiekorruselise Tallinna Kaubamaja hoone projekt koostati Leningradis üleliidulise projekteerimisasutuse Sojuzgiprotorg Leningradi filiaalis arhitektide D. Spraizer ja V. Kutuzovi poolt. Projektiga tegeldi ligikaudu aasta ning see sai valmis 1955. Hoonet ehitati viis aastat ning kuigi 1958. või 1959. aastaks saadi hoone korpus püsti, ei jätkatud sisetöödega koheselt ning see püsis veel ligikaudu aasta aega tühjana. Kohati oli ka Kaubamaja ehituskvaliteet küsitav, sest oli ka perioode, kus ehitajatena töötasid töö teadmisteta vangid või käidi ehitusplatsil individuaalmajade ehitamiseks tsementi varastamas.

Nõukogude Liidus oli tavaks anda ehitusobjekte üle tähtpäevade puhul. Seega otsustati Tallinna Kaubamaja avada ENSV 20. aastapäeval, mida oli plaanis suurelt tähistada 1960. aasta suvel. Tähtaja lähenedes hakkas tempo üha tõusma – kuuaega enne Kaubamaja avamist ei töötanud veel liftid ja keldrites asuvad laod olid veel vett täis, mille tõttu tuli kiiresti põrandad kõrgemaks valada.

Tallinna Kaubamaja avamispäevaks oli kuulutatud 20. juuli kell 11. Tolle päeva hommikuks kogunes uste taha tuhandeid inimesi ja kohal käisid isegi miilitsad, kellega koos juhtkond leidis, et rüseluste ja võimalike kahjude ärahoidmiseks tuleks avamispäev edasi lükata. Jaagup Joost kommenteeris edasilükkamist järgnevalt: „Seda tehti suure saladuskatte all – töötajad pidid 21. juulil juba kell 7 tööl olema, kuid ei tohtinud sellest kellelegi rääkida. Mina olin naiste valmisriiete sektsiooni juhataja ning pidin koos teiste sektsioonide ja osakondade juhatajatega tulema juba 20. juuli õhtul Kaubamajja tagasi – kaupu valvama. Nii me siis tukkusime öösel Kaubamajas, suhteliselt kitsastel aknalaudadel. “ 

Kui Kaubamaja lõpuks 21. juulil kell 7:30 avati, ei olnud külastajaid kusagil näha – mõned üksikud juhuslikud üllatunud möödakäijaid vaid põikasid sisse. Muidugi läksid koheselt ka jutud uuest ilusast Kaubamajast käima ning paar järgnevat päeva oli Kaubamaja külastajaid puupüsti täis.

Nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubamajal puudus nimi kuni peaaegu selle avamiseni. Tähtsate peade ringkonnas oldi arvamusel, et nimi peaks olema kas Tallinna Universaalkaubamaja või Tallinna Universaalkauplus, mis pärinesid venekeelsetest vastetest Universalnõi Magazin ja Univermag.  Harry Tutti (Kaubamaja pikaajalise töötaja) ja tema kaaslaste arust ei saanud seda aga lugeda õnnestunuks ning nad hakkasid omapoolseid pakkumisi tegema. Otsides erinevaid analoogiad, jõuti lõpuks Tallinna Kaubamajani. Nende ettepanek võeti vastu. Kaubamaja nime panemisel oli peamiseks ristiisaks Edgar Parmet, kes oli Tallinna Kaubamaja direktori Elmar Metssoo asetäitja ning ka hilisem direktor.


Tallinna Kaubamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Uues Tallinna Kaubamajas oli ostjaid teenindamas 205 müüjat, kusjuures enamus neist juba suurte kogemustega. Kaubamajaga ühe katuse all asus ka uhiuus 250 kohaga restoran „Kevade“. Uuel Kaubamajal oli 27 osakonda, mis olid jaotatud kolme korruse peale. 23. juuli Õhtulehes veel kuulutati: „Esimesel päeval müüdi kaupu 1 650 000 rubla väärtuses.“

B-korpus[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1961. aastal valmis juurdeehituse projekt. See küll mitmetel põhjustel edasi ei liikunud, kuid juba 1964 telliti Eesti Projektilt uus projetkülesanne, mis lõpuks kuulutati vastuvõetuks. Juurdeehituse ehk B-korpuse rajamisega alustati 1969. aastal. Taaskord tööd venisid ning korpus valmis alles 1. veebruaril 1973. Kusjuures, samuti 1969. aastal hakati soome ehitajate poolt ehitama Viru Hotelli, mis valmis kiiresti 1972. aasta kevadeks. B-korpuse valmides muudeti ka kaupade paigutust – need grupeeriti nüüd müügisaalidesse tarbimiskomplekside põhimõttel: A-korpuse esimesel korrusel asusid majapidamis- ja kultuurikaubad, teisel kingitused, kangad, juveelikaubad, keraamika ja klaas ning kolmandal meestekaubad, B-korpuse esimesel korrusel asusid lastekaubad ning teisel naistekaubad.

Üleminek iseteenindusele[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal alustas Tallinna Kaubamaja üleminekut iseteenindusele. Sellist müügivormi oldi nähtud Soome televisioonis, mis oli Põhja-Eesti elanikele nähtav. Nõukogude Liidus oli selline asi täiesti revolutsiooniline ning tõenäosus, et Tallinna Kaubamaja oli esimene selveteenuse kasutusele võtja, on väga suur.

Letimüügiajastul tuli müüjalt paluda soovitud kaup oma kätte ulatada ning selle meeldimise korral kirjutas müüja välja tšeki, millega pidi minema maksma kassas ning seejärel naasma letijuurde kust kassatšeki ettenäitamisel anti lõpuks kaup kätte.

Esimene sektsioon, kus kasutati iseteeninduslikku müügivormi, oli peakatete sektsioon 12. aprillil aastal 1965.

Moedemonstratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Kaubamaja oli esimene Eesti kaubandusettevõte, mis hakkas esitlema müügil olevaid kaupu müügisaalis moeetendustel. Eelkõige näidati nendel kaupu, mida müügil oli palju ning mis ei olnud nii huvitavad. Importkaupu ei näidatud üldse, sest neid osteti niigi. Mannekeenidena asusid lavale Kaubamaja oma töötajad, jättes selleks ajaks kõrvale oma töö leti taga ning riietudes demonstratsiooniks kiirelt tagaruumides ümber. Selliseid moedemostratsioone hakati korraldama juba pool aastat peale Kaubamaja avamist ning need toimusid korra nädalas naiste valmisriiete sektsioonis. Demonstratsioonide algusaegadel oli 4-5 mannekeeni, kellest üks oli meesterahvas – meesteosakonna müüja.

Tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes praegust Tallinna Kaubamaja tema algusaastatega on palju muutunud. Näiteks on 27-st osakonnast järgi jäänud viis (Naiste-, Meeste-, Laste-, Kinga- ja Mänguasja maailm) ning kolme korruse asemel kasutatakse viite.  Samuti kui enne 2000ndaid aastaid oli kaupade müügisuhe 30% brändikaup ja 70% brändimata kaup on see nüüdseks muutunud vastupidiseks. Muidugi saab näitajaks tuua ka töötajate arvu – kui 21. juuliks 1961 töötas Kaubamajas 333 inimest, on 31. märtsi 2019 töötajaid 761.


Tartu Kaubamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidus käis küll elu plaanimajanduse järgi, kuid selleaegsete planeerijate tegevust ei saanud just kuigi täpseks lugeda – sama viga, mis tehti Tallinna Kaubamaja planeerides, tehti ka Tartus. Nimelt projekteeriti Tartu Tarbijate Kooperatiivi kaubamaja projekteeriti, arvestades 8 miljoni rublast aastakäivet, kuid juba kümne aasta pärast ületas aastakäive 20 miljonit ja peale selle andis tunda ka ruumipuudus.

Tartu Tarbijate Kooperatiivi pidulik avamine 20. detsembril 1966. aastal leevendas ajutiselt fakti, et Tartus oli liiga vähe kaubandusettevõtteid. Õnnelikud ostjad said jõulukuu lõpuks enda käsutusse kahekorruselise kaubamaja kuue osakonna ja veidi üle 2000 ruutmeetrise müügipinnaga. Tartu Kaubamaja sai vabariigi suuruselt teiseks kaupluseks.

Kaubamaja avamiseks oli seal tööl 170 töötajat, kellest üle poole olid müüjad. Peale Kaubamaja avamist sulges kooperatiiv oma muud universaalkauplused, kust paljud töötajad suundusid ümber uude Kaubamajja.

Renoveerimised[muuda | muuda lähteteksti]

1990ndad aastad tõid endaga kaasa Tartu Kaubamajale kiired ja tormilised ümberehitused: kõik korrused ja müügisaalid renoveeriti, uuendati ka sisustus ja müügitehnoloogia. 1994. aasta mais avati ka uhiuue sisustusega kolmas korrus, millest sai garderoobikaupade müügiosakond. Esialgu müüdi seal naistejalatseid, kuid hiljem tehti selles ruumis leiupood, mis oli esimene selletaoline Eestis. 1995. aastal alustati kogu ülejäänud põhimaja ümberehitamisega ning kõigest kolme kuuga renoveeriti Kaubamaja kaks ülejäänud korrust.

Renoveeritud Kaubamaja põhimaja avati uuesti pidulikult 1. aprillil 1995. aastal ning kahe varasema korruse asemel kaubeldi nüüd kolmel. Täielikult iseteeninduslikuks muutus Tartu Kaubamaja alles pärast selle uuesti avamist.

Kuulumine Tallinna Kaubamaja kontserni[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Kaubamaja liikumine Tallinna Kaubamaja kontserni sai alguse 1996. aastal, kui Tallinna Kaubamaja ostis Tartu Tarbijate Kooperatiivilt ära 57% Tartu Kaubamaja aktsiatest. Esialgne pealinlaste plaan oli saada kogu kaubamaja enda valdusesse juba paari järgneva aasta vältel. Tegelikkuses venis protsess pikale ning alles 2001. aastal sai Tallinna Kaubamaja end kuulutada Tartu Kaubamaja sajaprotsendiliseks omanikuks.

Uus Tartu Kaubamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubamaja uue omanikuga kaasnesid ka laienemisplaanid. Nimelt oli Tallinna Kaubamaja Kinnisvara ostnud 2000. aasta detsembris Tartu Hansakvartalisse kolm krunti, et rajada sinna uus kaubandushoone. 2003. aastal toimunud ärikeskuse arhitektuurikonkursil valiti võitjaks Raivo Puusepa ideelahendus ning uus ärikeskus avati 12. oktoobril aastal 2005. Uues majas läks Tartu Kaubamaja käsutusse 8173 ruutmeetrit ehk ligi pool keskuse müügipinnast.

Tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevaks on Tartu Kaubamajast saanud Lõuna-Eesti juhtiv moe- ja ilukeskus enam kui kuuekümne kauplusega. 2016. aastal viidi keskuses läbi renoveerimine, mille käigus uuendati maja sise- ja välisilmet, parklat ning täiendati ka kaubamärkide nimistut.[1]


Ajakiri Hooaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubamaja on üks vähestest kaubamajadest maailmas, millel on oma ajakiri. Hooaja esimene number ilmus aastal 2002 ning ilmub siiani edukalt neli korda aastas. See on Eestis kõige loetavam ajakiri – lugejaid on keskmiselt 120 000 ning ajakirja tiraaž on 85 000.

Hooaeg sündis vajadusest suhelda kvaliteetsemalt Kaubamaja suure hulga püsiklientidega.  Kõige suurema panuse on ajakirja andnud loovjuht Kristina Herodes ja turundusspetsialist Lenno Vaitovski, kuid aastate jooksul on ajakirjas rakendatud muidugi ka teiste Kaubamajas töötavate inimeste ideid, mis sõelutakse välja kogu Kaubamaja meeskonda kaasavatel ühistel avatud ideekoosolekutel. Peale Kaubamaja töötajate aitab ajakirja tegemisele kaasa ka Eesti ajakirjamaastiku koorekiht. Hooajas jagatakse asjalike nõuandeid moe-, ilu- ja koduteemadel ning räägitakse hetkel olulistest moetrendidest.

Ajakirja edukuse aluseks on emotsionaalne seotus ja suur usaldus lugejaskonna poolt. Näiteks 2010. aasta kevadnumbris kirjutas jumestaja Reet Härmat artikli tutvustades meigi alustooteid ning niipea kui artikkel oli ilmunud olid parimad kreemid Kaubamajast paari päevaga ära ostetud. Reet Härmati kommentaar juhtunule oli järgmine: „Võib-olla tavaline reklaam tänapäeval enam inimesele ei mõju, aga kui keegi, keda sa usaldad, annab arusaadavalt head nõu, siis see mõjub küll. Inimesed loevad, mõtlevad kaasa ja jätavad lausa pisiasjad meelde – järelikult hea ajakiri!“

Reklaamidest[muuda | muuda lähteteksti]

Reklaam omab väga olulist osa inimese tarbimiskäitumisel. Tallinna Kaubamaja oli 1970.-1980. aastatel suurim kaupade reklaamija Eestis ning neil leidus isegi selline üksus nagu reklaamiosakond.

Olulised reklaamikanalid[muuda | muuda lähteteksti]

Reklaamtekste edastati mitmetel eri viisidel. Kasutati Kaubamaja raadiosõlme, kinnitati reklaame vaateakendele, tehti väljapanekuid müügisaalides, kujundati erinevaid plakateid. Seoses 1973. aasta Kaubamaja laienemisega tekkis märgatavalt juurde ka välisvitriine.

Aktiivselt tehti reklaami 1970.-1980. aastatel ka väljaspool maja – igal aastal telliti Eesti Reklaamifilmilt 6-7 reklaamifilmi, reklaame ilmus ka trukiajakirjanduses ning raadio- ja telesaadetes. Samuti olid oluliseks reklaamitegijaks ka Kaubamajas läbiviidavad moedemonstratsioonid.  Peale nende viidi läbi ka tehnikakaupade demonstratsioone.

Tütarettevõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Selveri logo

Selver[muuda | muuda lähteteksti]

Selver on 53 kauplusega hüper- ja supermarketikett. Neist esimene pood avati aastal 1995 Tallinnas, Punasel tänaval. Selle projekti käivitajaks oli Maldar Mäesalu. Toidupoeketi nimi tulenes sellest, et tol ajal oli saanud selverist üldnimetus ning polnud ebatavaline kuulda kedagi ütlemas: „Need on selverid.“ Samuti on nimi ka kergesti meeldejääv. Alates 2000. aastast toimus Selverite kiire areng – kahe uue Selveri avamine aastas muutus normaalsuseks. 2001. aastal loodi eraldiseisev Selveri keskus.


Kingakauplused[muuda | muuda lähteteksti]

2008. aastal laienes Kaubamajja kingapoodide kett, sest Tallinna Kaubamaja oli ära ostnud Suurtüki Naha- ja Kingaäri ning ABC Kinga kauplused. ABC King tegutseb jalatsite ja aksessuaaride müügiettevõttena juba aastast 1993. Tänaseks on nad kasvanud kingapoodide ketiks kauplustega kõigis suuremates kaubanduskeskustes Tallinnas, Tartus ja Pärnus.[2] Kingad on nüüdseks ühendatud nime alla TKM King ning on Kaubamajast eraldi. Praeguse hetkega on ABC kinga poode 7, Shu poode 15 ja outlet´e 2.


I.L.U.[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene I.L.U. kauplus avati 2009. aastal Pärnu Keskuses. Ettevõte arendati nullist ise üles. Idee laieneda väiksemate ketipoodide kaudu tulenes tahtest Kaubamaja laiendada kuid võimalikult väikeste riskide ja tagasilöökidega. Pareli sõnul tundusid ilutooted kõige loogilisema valikuna – hästi töötavad Ilumaailmad olid rajatud nii Tallinna (2004. aastal) kui ka Tartusse (2005. aastal). Nüüd on I.L.U. uue nimega TKM Beauty ning on Kaubamajast eraldi. Praeguse seisuga on I.L.U. poode kokku 6.

Majandustulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Kaubamaja ajaloo kirjeldamiseks on kasutatud omadussõnu „suurim“, „silmapaistev“, jms. Nende kirjelduste hulgast ei ole välja jäetud ka Kaubamaja majandustulemusi.

Nõukogude ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude ajal oli Tallinna Kaubamaja Eesti suurim jaekaubandus ettevõte. Kaubamaja majanduslikku edu nimetati silmapaistvaks – kaubakäive kasvas kõigil viisaastakutel kuni 1980ndate aastate teise pooleni ning samuti kosus iga aastaga kasum. Esimese kaheteist tööaastaga kasvas Kaubamaja käive veidi üle kahe korra. Selline oskuslik majandamine tõi kaasa tunnustust nii vabariiklikul kui ka üleliidulisel tasemel – 1985. aastaks oli Tallinna Kaubamaja saanud 56 korral vabariiklikul sotsialistlikul võistlustel esikoha, seitsmel korral jõuti teisele kohale ning muidugi saadi ka mujalt erinevaid tunnustusi ja auhindu.

Erastamine: kiire areng ja laienemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1994. aastal toimunud erastamist algas Kaubamaja kiire areng ja laienemine. Taaskord saab välja tuua 1995. aastal aluse panemise Selveri ketile ja 1996. aastal Tallinna Kaubamaja laienemise Tartusse.

Kaks aastat enne millenniumi vahetust oli Tallinna Kaubamaja kontsern kasvanud nii suureks, et saavutas brutokäibega 1 miljardi krooni taseme. Kontserni laienedes loodi ka uus tütarettevõte: 1999. aastal asutati Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, eesmärgiga hallata paremini kontserni kinnisvara.

2002. aastal toodi turule ka uus Partnerkaardinimeline püsikliendikaart. 2006. aastal osteti ära Kia Auto AS.

Tallinna Kaubamaja juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Erkki Laugus, tegevdirektor ja juhatuse liige

Enel Kolk, turundusdirektor

Piret Mårtensson, teenindus- ja personalidirektor

Liina Mänama, arendus- ja haldusdirektor

Heli Viirand, kaubandusdirektor

Tallinna Kaubamaja Grupi nõukogu ja juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Käo, nõukogu esimees

Andres Järving, nõukogu liige

Enn Kunila, nõukogu liige

Meelis Milder, nõukogu liige

Gunnar Kraft, nõukogu liige

Juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Raul Puusepp, juhatuse liige ja juhatuse esimees alates 2002. aastast

Tallinna Kaubamaja Grupi juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Raul Puusepp, juhatuse liige

Marit Vooremäe, finantsdirektor

Reet Põldaas, pearaamatupidaja

Helen Tulve, peajurist

Andreas Leznevsky, IT direktor

Rene Paats, partnerkaardi arendusjuht

Kaubamaja direktorid läbi aegade[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Kaubamaja direktorid (kuni 31.03.2019)[muuda | muuda lähteteksti]

Elmar Metsoo 1960 – 1963

Edgar Parmet 1963 – 1965

Taivo Rückenberg 1965 – 1994

Peeter Tohver (Tallinna Kaubamaja kontserni peadirektor, juhatuse esimees) 1994 – 2000

Andrus Ossip (müügidirektor) 1997 – 2000

Andres Liinat 2000-2001

Kati Kusmin 2001 – 2004

Katrin Mühls (müügi- ja finantsdirektor) 2004 – 2005

Enn Parel (müügi- ja turundusdirektor) 2005 – 2011

Erkki Laugus alates 2011

Tartu Kaubamaja direktorid[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Lindre 1966 – 1971

Kalju Jädal 1971 – 1979 (varem asedirektor)

Ants Paabut 1979 – 1982

Vello Peedimaa 1982 – 1983

Urve Kade 1983 – 1985 (varem asedirektor 1979 – 1983)

Jaan Kallas 1985 – 2000 (varem asedirektor 1983 – 1985)

Raul Puusepp 2000 – 2011

Erkki Laugus alates 2011

Kuulsusi, kes on külastanud Tallinna Kaubamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Elisabeth Taylor – seitsmekümnendate aastate keskpaiku oli Elisabeth Taylor filmimas Venemaal ning kasutas võimalust ka Tallinnasse põigata.[3]

Leonid Iljitš Brežnev – NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees külastas Kaubamaja 1960. aasta lõpus. Ta kõndis mõõda müügisaale koos tolleaegse direktori Elmar Metssooga ilma kaaskonnata, sest ta tundis huvi Kaubamaja struktuuri ja töökorralduse vastu.

Iraani šahh – talle kingiti Muhu rahvariided.[4]

Kosmonaute – näiteks Aleksei Leonov ja Georgi Gretško

Heliloojaid – näiteks Aram Hatšhaturjan

Ja ka paljud teised.

Huvitavaid fakte[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2001. aastal tehti Hansakvartalis arheoloogilised väljakaevamised tulevase Tartu Kaubamaja asukohas, mille käigus leiti erinevate mustritega klaasist pudeleid
  • Nõukogude ajal Kaubamajas turvamehi ei olnud – neid hakati palkama alles 1995. aastast alates.
  • Kaubamaja esimene Osturalli kampaania korraldati aastal 1998.
  • Kaubamaja esimene lisateenus oli järelmaksuga müük, millega alustati 1960. aasta septembris.
  • 1980. aasta olümpiamängudeks tehti Tallinna Kaubamaja müügisaalidele uus sisekujundus.
  • Kuigi Tartu Kaubamaja sünnipäevaks loetakse 20. detsembrit 1966, oli selle vasaku tiiva ühekordses osas juba sama aasta veebruarist avatud elektrikaupade sektsioon.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (2010). "50 aastat Kaubamaja"