Tallinna piiskopkond

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib katoliku kiriku piiskopkonnast; EAÕK Tallinna peapiiskopkonna kohta vaata artiklit EAÕK Tallinna peapiiskopkond; MPEÕK Tallinna piiskopkonna kohta vaata artiklit MPEÕK Tallinna piiskopkond

Tallinna piiskopkond (alamsaksa: Bisdom Reval, ladina: Episcopatus Revaliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond Eestis Taani Eestimaal aastatel 12191346 ja Saksa ordu Liivimaa ordu aladel aastatel 13461561.

Tallinna piiskopkonna diötsees (heleroheline ja sinakasroheline). Sinakasrohelisega on tähistatud Järvamaa, mis kuulus Saksa ordule alates 1237. aastast. Piiskopkonda mitte kuulunud ordualad on tähistatud valgega.

Piiskopkonna asutasid Taani kuningas Valdemar II ja Lundi peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal pärast Tallinna vallutamist, paavst Honorius III loal. Esialgu kuulusid piiskopkonna diötseesi Rävala ja Harjumaa muinasmaakonnad, Virumaa ja Järvamaa kuulusid Virumaa piiskopkonda. Seejärel kui Mõõgavendade ordu 1227. aastal Põhja-Eesti vallutas, lakkas piiskopkond sisuliselt eksisteerimast. Piiskopkond taasasutati 1240. aastal, siis liideti sellega ka Virumaa piiskopkonna endised valdused. 1249. aastal doteeris Erik IV Adraraha Tallinna toomkirikule kokku 40 adramaad, 1254. aastal kuulus juba kogu Saintake (ehk Sagentake) piirkond Tallinna piiskopile, st kokku 43 adramaad[1].

1219. aastal on esmamainitud toomkirikut Toompeal. Praegust Tallinna toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku.

Tallinna toomkirik 2005. aastal

Toomkiriku juures tegutses Tallinna piiskopkonna Tallinna toomkapiitel, mis juhtis ja korraldas piiskopkonna kirikuelu. Üks toomkapiitli liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ja juhatama toomkirikute juures töötavaid koole. 13. sajandil olid toomskolastikud ka sageli ainsad õpetajad, hiljem aga olid nad peamiselt vaimuliku elukutseks valmistuvate kooli vanemate õpilaste – toomskolaaride – õpetajad. Õpetajaamet eraldus Eesti toomkoolides vaimulikukutsest arvatavasti 14. sajandil. Kuni 16. sajandini, s.o Liivi sõjani, oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Katoliiklikud toomkoolid säilisid Tallinnas ja Tartus 16. sajandi teisel veerandini. Toompeal tegutses vaheaegadega tõenäoliselt 13. sajandist kuni 1939. aastani Tallinna Toomkool. Kuni 1560. aastani oli Tallinna toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid.

Erinevalt teistest Vana-Liivimaa piiskopkondadest, ei allunud Taani valdustes asunud piiskopkond Riia peapiiskopkonnale. Ka Taani Põhja-Eesti valduste müügi järel Saksa Ordule (1346) jäi Tallinna piiskopkond Lundi peapiiskopkonna koosseisu. Ametlikult oli ta seda kuni Liivimaa sõjani, isegi pärast seda, kui Lundi peapiiskopkond oli reformatsiooni käigus Taanis likvideeritud (1536).[2]

Erinevalt teistest Vana-Liivimaa Riia peapiiskopkonnale allunud piiskoppidest, ei olnud Tallinna piiskopil Liivi ordu aladel ilmalikku võimu ehk stifti, talle kuulusid mõned väikesed maavaldused ja olulisimad Kiviloo (Fegefeuer) ja Porkuni (Borkholm) piiskopilinnused. Tallinna piiskopi kaal jäi kohalikus ja ka rahvusvahelises elus väikeseks[3]. Teisalt ei olnud Tallinna piiskopkond (erinevalt Kuramaa piiskopkonnast ja Riia peapiiskopkonnast) kunagi inkorporeeritud Saksa ordusse ehk selle toomhärrad ja piiskopid ei pidanud olema Saksa ordu liikmed. Siiski oli Põhja-Eesti isandal (esialgu Taani kuningal, hiljem Saksa ordul) piiskoppide nimetamise üle suur mõjuvõim ning aastail 13521456 kuulusid kõik piiskopid Saksa ordusse.[4]

1246. aastal ehitas dominiiklaste ordu Püha Katariina kloostri Tallinna vanalinna all-linnas.

1249. aastal hakati ehitama Taani kuninga Erik IV Adraraha soovil Tallinna Püha Miikaeli kloostrit, tsistertslaste nunnaklooster Tallinnas tegutses aastatel 12491629, klooster omas patronaadiõigust Oleviste kiriku üle. Kloostrile kuulusid ka Kuimetsa ja Nabala mõis ning mitu Tallinna ümbruse küla. 1250. aasta paiku ehitas Dünamünde klooster Padisele varagooti stiilis paekabeli. Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa ja 1317. aastal rajasid tsistertslased Tallinna piiskopkonnas Padise kloostri.

Rooma paavst Johannes XXII lubas bullaga 1324. aastal frantsisklaste kloostri rajamist Tallinna, 1466. aastal lubas paavst Paulus II ordumeister Johannes Mengede palvel kolme frantsisklaste konvendi rajamist Liivimaale ja veel 1490. aastal kutsus Riia peapiiskop Tallinnaraadi ja piiskoppi üles frantsisklaste konventi rajama, kuid ükski neist katsetest Tallinna diötseesis ei teostunud. Alles 1502. aastal asutati frantsisklaste konvent Rakverre ja ehitati Rakvere Püha Mihkli klooster.

1407. aastal asutati kolme Tallinna kaupmehe eestvedamisel Birgitiinide ordu Pirita klooster. Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Viimaseks Tallinna piiskopiks oli hertsog Magnus, kes oli ametis aastatel 15601561, kui oli piiskopkonna oma eelkäijalt Mauritius von Wrangelilt ostnud. Piiskopkond likvideeriti pärast seda, kui Tallinn oli 1561. aastal läinud Rootsi võimu alla, likvideeriti ka reformatsiooni käigus vormiliselt katoliiklikuks jäänud Tallinna piiskopkond, seejärel läks selle ala luterliku Rootsi territoriaalkiriku võimu alla (vt Eestimaa piiskopkond territoriaalkirikuna).

Piiskopkonna haldus[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopkonna juht oli Tallinna piiskop, kelle residents asus Tallinnas Toompeal Tallinna toomkiriku juures.

Tallinna katoliiklikud piiskopid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Tallinna piiskoppide loend

Toomkapiitel[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopi kõrval tegutses piiskopkonna peakiriku ehk Tallinna Toomkiriku juures toomkapiitel – kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust. Tallinna toomkapiitlis oli esialgu aga arvatavasti 6 liiget. Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Kapiitli liikmed määras osalt Tallinna piiskop, osalt oli kapiitli liikmetel koopteerimisõigus. Toomkapiitli ülalpidamiseks oli algselt määratud osa ühisvalduses olnud piiskopkonna maadest. Hiljem anti toomhärradele kasutamiseks isiklikud maavaldused.

Toomkapiitli üks liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ning tarbe korral juhatama Tallinna Toomkiriku juures töötavat Tallinna Toomkooli. Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust.

Kirikukihelkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopkonna halduses olevad maa-alad olid jaotatud kirikukihelkondadeks, mis moodustasid kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid.

Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid: Liivimaa ordu komtuurkonnad ja foogtkonnad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006
  2. Richard Hasselblatt. "Die Metropolitanverbindung Revals mit Lund". – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 1890, Bd. 14, lk 461–466.
  3. Tiina Kala, Põhja-Eesti kirikuelu arengujooni 13.–14. sajandil, Kunstiteaduslikke Uurimusi 4 (2007), lk 41
  4. Klaus Neitmann. "Der Deutsche Orden und die Revaler Bischofserhebungen im 14. und 15. Jahrhundert". – Reval. Handel und Wandel vom 13. bis zum 20. Jahrhundert. Toim. Norbert Angermann, Wilhelm Lenz. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 8.) Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1997, lk 43–86.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Richard Hasselblatt. "Die Metropolitanverbindung Revals mit Lund". – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 1890, Bd. 14, lk 461–466.
  • Klaus Neitmann. "Bistum Reval (ecclesia Revaliensis, Kirchenprovinz Lund)". – Die Bistümer des Heiligen Römischen Reiches von ihren Anfängen bis zur Säkularisation. Toim. Erwin Gatz. Freiburg: Herder, 2003, lk 614–622.
  • Klaus Neitmann. "Der Deutsche Orden und die Revaler Bischofserhebungen im 14. und 15. Jahrhundert". – Reval. Handel und Wandel vom 13. bis zum 20. Jahrhundert. Toim. Norbert Angermann, Wilhelm Lenz. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 8.) Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1997, lk 43–86.