Johann Christoph Brotze

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johann Christoph Brotze
Johann Christoph Brotze
Eestlaste rõivastus Pärnu ümbruses

Johann Christoph Brotze (12./23. september 1742 Görlitz, Saksimaa – 4./16. august 1823 Riia) oli Liivimaa pedagoog, etnoloog ja kodu-uurija. Brotze on oluline Liivimaa ja Eestimaa muinsustekoguja ning uurija 18.-19. sajandil, esindades siinset valgustusajastu kultuuri. Tema kogude põhjal on võimalik ette kujutada Baltikumi alade linna- ja maaelu olulisi jooni, sh nii materiaalset kultuuri kui ka inimtegevust.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Christoph Brotze sündis magistraadi soolakaaluja peres ja omandas juba noorelt joonistamistehnika. Ta õppis usu- ja keeleteadust Görlitzis ja Leipzigis ning sai filosoofiadoktori kraadi Wittenbergi ülikoolis.[1] Sarnaselt paljude teiste saksa intellektuaalidega (sh ka Krause) emigreerus ka Brotze Balti aladele, et saada endale paremaid karjääri võimalusi. Alates 1768. aastast tegutses Brotze 46 aastat Liivimaal, kus ta töötas Riia lütseumis nii pedagoogi kui ka kaasrektorina.[2] Lisaks pedagoogi tööle kogus ja uuris Brotze entusiastlikult ajaloolisi materjale, joonistades üles pea kõike, lisades sealjuures joonistele ka kommentaare.[3]

Ta kogus üle kogu Liivimaa rahvalaule, kirjeldas kombeid ning joonistas üles inimeste eluolu, rahvariideid, muinas- ja kultuurimälestisi. Tema rikkalikku materjalikogu säilitatakse Läti Akadeemilises Raamatukogus. Brotze kogutud materjal aitab tänapäeval mõista 18. sajandi lõpu Liivimaa eluolu, rahvakombeid ja -kultuuri. Lisaks muudele tegevustele kogus Brotze ka münte ja pitsateid.


Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Brotze kollektsioonil on kõrge kultuuriline väärtus – oma teostel kujutab ta nii Läti kui Eesti ala ainest 12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. Brotze huvi Baltikumi ajaloo vastu oli väga laiahaardeline: ta on üles joonistanud enamiku Eest-, Liivi- ja Kuramaa linnade vaateid, koostanud ajaloolisi ülevaateid, teinud jooniseid müntidest, vappidest, hauamonumentidest jne. Piltide detailsus võimaldab saada ülevaate Balti alade elanikest, nende kommetest, riietest, tarbeesemetest ja muust ainelisest kultuurist. Brotze kollektsiooni kuuluvad Eesti alalt nii Tallinna, Tartu, Pärnu, Kuressaare kui ka teiste väiksemate linnade vaated, sisaldades nii profaan- kui ka sakraalhooneid. Brotze pildid annavad ülevaate maa- ja linnaühiskonna erinevate sotsiaalsete kihtide elamutest, riietest ja töökultuurist, sõiduvahenditest ning muust ainelisest kultuurist. Brotze kogu kujutab endast Läti ja Eesti ala põhjalikku regionaalajaloolist ikonograafiat, tänu millele saab mõista siinset valgustusajastu kultuuri.[4] Brotze loodud pildid on vaade sellest, kuidas avaldus eluolu omal ajal saksa päritolu haritud valgustusajastu mehele.[5]

"Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc.

Brotze tähtsaim teos on kümne osaline köide "Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc" („Liivimaa mitmesuguste mälestiste kogu“), mis valmis aastatel 1771–1818. Teoses on tuššijooniseid, akvarelle ning kirjeldusi rohkem kui 4600 objektist – kõik kokku 3130 leheküljel.[6] Selles on kujutatud Läti ja Eesti ala eluolu alates muinsusest, linnaplaanidest, hoonetest (nii küla, mõisa kui ka linna hooned) kuni müntide, vappide ja hauakivideni välja.[7] Lisaks on selles sisalduv materjal loodusteaduste, antropoloogia ja etnograafia alaseks dokumentatsiooniks (erinevad inimesed eri klassidest, tööd, tehnikad ja tavad jne).[8] Teoses olevad Brotze enda esimesed joonised pärinevad 1770. aastatest. Tema viljakaim periood oli 1790. aastate keskpaik, tol ajal suhtles ta ka tihedalt Johann Wilhelm Krause ja Carl Gotthard Grass’iga, kes võtsid ette mitmeid joonistusretki Liivimaa aladel. Brotze enda pikemad joonistusretked toimusid 1796. a mööda Daugava jõge ja 1797. a Latgale aladel.[9]


Brotze koostöö kaasaegsetega[muuda | muuda lähteteksti]

Brotze kümneosaline toes sisaldab peale Brotze originaalloomingu ka mitmete teiste autorite jooniseid. Kogude täiendamise ja põhjalikkuse nimel tegi ta koostööd oma kaasaegsetega, nii kolleegide kui ka kubermanguvalitsustega, kellega ta vahetas pilte, jooniseid jms. Näiteks on mitmed Krause ja Grassi poolt joonistatud motiivid 1790. aastatest Brotze kollektsioonis – seda nii kopeeritult kui ka originaalidena. Veel on kaastöölisteks mitmed humanistlike ja valgustusajastu ideedega pastorid.[10] Eestimaal oli tema tähtsaim kolleeg Võnnu baltisakslasest kirikuõpetaja Eduard Philipp Körber (1770–1850). Samuti oli heaks kaastööliseks publitsist, kodu-uurija, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737–1819), kellele saatis Brotze hulgaliselt kaastööd.[11] Näiteks oli Brotze Hupeli kogumiku "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. I-III" (1774–1789) aktiivne kaastööline, tema tehtud on enamik seal sisalduvaid illustratsioone.


Tähtsus Eesti ja Liivimaa kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Brotze koos oma kaasaegsete A. W. Hupeli ja E. P. Körberiga olid esimesed, kes huvitusid Baltikumi piirkondlikust ajaloost. Nad uurisid ümbritsevat loodust, muistiseid ja ka rahvariideid. Nad olid esimesed, kes süstemaatiliselt dokumenteerisid siinset empiirilist materjali. Nende tööd Baltikumi ala kohta olid esmased uurimused ajaloo, arheoloogia ja etnograafia vallas siinsetel aladel. Teksti osaga võrreldes moodustas suurema mahu Brotze ja tema kaasaegsete puhul hoolikad ja täpsed visuaalsed materjalid.[12]


Brotze joonistelt saab ettekujutuse tolleaegsest talupoja rõivastusest (tänapäevani pole säilinud sellest ajast rahvarõivaid). Joonistelt näha olevad talunaise ehted kinnitavad arvamust, et 18. sajandi teiseks pooleks oli eesti naise musterehteks välja kujunenud suur kuhiksõlg. Joonistelt on ka näha, et naised kandsid hõbehelmestest keesid ning mehed kinnitasid särgi kurgu alt väikese sõlega.[13]


Brotze jooniste väärtuslikkus, tuleneb ka sellest, et paljud tema kujutatud hooned on tänaseks oma senise ilme kaotanud või täitsa hävinud. Nende hulgas on nii keskaegsed hooned, mis on ajaga lagunenud kui ka inimtegevuse käigus hävinud ehitised, nt Pärnu Nikolai kirik, mis 1944. aasta septembri pommirünnakus muutus varemeiks ja lammutati lõplikult 1954. aastal. Joonised Tartu toomkiriku varemetest annavad pildi kirikust enne Johann Wilhelm Krause projekteeritud ümberehitusi 19. sajandi algul ja informatsiooni millised muutused on toimunud kiriku ümber ehitamata osas 18. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Informatiivsed on ka jooniste juurde lisatud kommentaarid, mis sisaldavad tänaseks loetamatut informatsiooni (nt kivisse raiutud nimed, mis tänaseks on loetamatuks kulunud).[14]

Brotze kajastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt publitseeriti Brotze pilte Gustav von Bergmanni Liivimaa ajaloos. Brotze tööde publitseerimine jätkus ka edaspidi tema eluajal, nt on tema pilte kaasaegse August Wilhelm Hupeli tuntud topograafias. Brotze kogusse kuuluvad materjalid on tänapäevani säilinud üsna hästi.[15]

Läti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut ja Läti Akadeemiline Raamatukogu on välja andnud Johann Christoph Brotze pärandist neli mahukat köidet. Sisuliselt kuulub ka sarja 2006. aastal Eestis iseseisvalt välja antud „Johann Christoph Brotze Estonica“ (peatoimetaja Raimo Pullat). Mahukas, 619 leheküljeline väljaanne sisaldab 287 eesti-ainelist joonistust koos kommentaaridega ning kõik eestikeelsed kommentaarid on tõlgitud ka saksa keelde. „Estonica“ väärtus seisneb nii värvilistel kvaliteetsetel illustratsioonidel kui ka Brotze kommentaaridel, mis võivad vahepeal olla väga detailsed ning sisaldada andmeid möödunud aegade kohta, mis teatmeteostes puuduvad, eriti puudutab see Brotze kaasaega, 18. saj II poolt.[16]

2007. aasta jaanuaris pälvisid Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat ja Ants Viires selle raamatu koostamise eest Eesti riikliku kultuuripreemia. [17]

2006 ilmus kirjastuses Estopol (peatoimetaja Raimo Pullat) raamat "Estonica" (ka "Johann Christoph Brotze. Estonica"), mis sisaldab 287 Brotze Eesti-ainelist joonistust. See teos äratas tähelepanu Saksamaalgi. Raamat on 619 lehekülge paks ja selle jaehind jäi 1000 Eesti krooni kanti. [18]

"Estonica" valiti 25 Eesti 2006. aasta kauneima raamatu hulka. Raamatu kujundas Andres Tali. [19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ants Hein; Ivar Leimus; Raimo Pullat; Ants Viires (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica. Tallinn: Estopol.
  2. Kadi Polli (2015). The Role of Pictures in the Late Baltic Enlightenment. Žurnāls Mākslas Vēsture un Teorija / Art History and Theory, nr 18, lk 18−33.
  3. Ants Hein jt (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica.
  4. Samas.
  5. Kadi Polli (2015). The Role of Pictures in the Late Baltic Enlightenment.
  6. Ants Hein jt (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica.
  7. Kaarel Tarand (2006). Soolakaaluja poja kaalukas soolo. Sirp nr 37, lk 24.
  8. Kadi Polli (2015). The Role of Pictures in the Late Baltic Enlightenment.
  9. Samas.
  10. Samas.
  11. Ants Hein jt (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica.
  12. Kristina Jõekalda (2015). Art History in Nineteenth-Century Estonia? Scholarly Endeavours in the Context of an Emerging Discipline. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture, nr 24 (3, 4), lk 115−143.
  13. Kaalu Kirme (2007). Brotze ja ajastu hõng. Akadeemia, nr 3, lk 649-655.
  14. Samas.
  15. Ants Hein jt (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica.
  16. Kaarel Tarand (2006). Soolakaaluja poja kaalukas soolo.
  17. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 352. Seal nimetatakse Brotzet elukutselt antikvaariks.
  18. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 351-352
  19. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 353


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]