Rüütelkond

Allikas: Vikipeedia

Rüütelkond on mitmetähenduslik sõna, mille all tavaliselt mõistetakse teatud piirkonna aadelkonna seisuslikku ühendust.

Keskajal tähistati selle mõistega üldiselt Püha Rooma riigi teatud territooriumi aadlike ehk vasallide koondist, kuhu tavaliselt kuulusid kõik selle ala aadlikud. Lisaks eksisteeris ka riigirüütelkonna (Reichsritterschaft) mõiste, mille alla kuulusid riigirüütlid, kes ei kuulunud otseselt ühegi territooriumi vasallkonna hulka, vaid olid vahetult keisri vasallideks.

Rüütelkonnad Baltikumis[muuda | muuda lähteteksti]

Ka Vana-Liivimaal nimetati rüütelkondadeks sealsete territooriumite (orduvaldused ja piiskopkonnad) vasallide koondisi. Rüütelkondade esindajad võisid osaleda Liivimaa maapäeval, kus nad moodustasid vasallide kuuria. See polnud siiski ühtne, vaid iga piirkonna rüütelkonna esindajad jäid enamasti üksmeelele oma maaisandaga. Erandiks oli seejuures siiski Harju-Viru vasallkond, kellel oli tugev ühtekuuluvustunne ja suured privileegid ning kes hiljem moodustasid Eestimaa rüütelkonna. Pärast Liivi sõda moodustus endise Vana-Liivimaa alal mitu rüütelkonda (Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa), mille roll kohaliku ala valitsemisel oli tunduvalt oluliseem kui keskaegsetel vasallide ühendusetel. Eriti paistis siinjuures silma 1584. aastal ametlikult asutatud Eestimaa rüütelkond, mis säilitas oma laialdased privileegid nii Rootsi kui ka Vene impeeriumi ajal. Liivimaa rüütelkond, mis moodustati Poola kuninga Zygmunt II Augusti käsul 1561. aastal ja sai Rootsi riigi poolt ametliku tunnustuse alles 1630. aastatel, omas tunduvalt kitsamaid võimupiire, sest rootslased pidasid Liivimaa ala mõõgaga võidetuks. Seetõttu oli Liivimaa aadli roll kohalikus omavalitsuses tunduvalt väiksem kui Eestimaal. Liivimaa rüütelkonnaga umbkaudu sarnaseid võimupiire omas ka Saaremaa rüütelkond.

Venemaa keisririigi ajal kujunesid Baltikumi rüütelkondadest rüütlimõisate omanikest koosnevad avalik-õiguslikud korporatsioonid, mis tegutsesid 1710. aasta kapitulatsioonides saavutatud privileegide toel, 1845. aastal kodifitseeriti provintsiaalseadustiku esimene ja teine jagu. Rüütelkonna kõrgeimaks valitsusorganiks oli maapäev, mis käis koos tavaliselt iga kolme aasta tagant. Seal valiti rüütelkonna juhtivad ametnikud, kinnitati kohalikud maksud, võeti ette samme oma privileegide kaitseks ja koostati seaduseelnõusid, mida nad võisid esitada otse keisrile. 19. sajandi lõpul rüütelkondade tähtsus vähenes, kui keiser Aleksander III nende privileegid kinnitamata jättis ning venestuspoliitikaga alustas. Siiski jäid rüütelkonnad mõjukateks kohaliku poliitika suunajateks kuni 1917. aastani, mil Vene impeerium kokku varises. Saksa okupatsiooni ajal Eestis ja Lätis (1918) saavutasid rüütelkonnad taas olulise positsiooni, kuid kui see lõppes, muutus nende poliitiline mõju sisuliselt nulliks. Eestimaa rüütelkond likvideeriti 1920. aastal vastavalt seisuste kaotamise seadusele ja Liivimaa rüütelkond Läti Seimi otsusega 1923. aastal.