Mõõgavendade ordu

Allikas: Vikipeedia

Mõõgavendade ordu
Kristuse Sõjateenistuse Vennad
(ladina keeles) Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi (Mõõgakandjad).


Zakon Kawalerów Mieczowych COA.svg

Cesis, Latvia (7368054264).jpg
Võnnu ordulinnuse varemed 2012. aastal
Asutatud 1202
Laiali saadetud 1237
Peakorter Riia linn
Piirkond Vana-Liivimaa
Juhtkond ordumeister
Peaorgan Rooma-katoliku kirik

Mõõgavendade ordu (ametlik nimi Kristuse Sõjateenistuse Vennad, ladina keeles Fratres Militiae Christi ehk Ensiferi, Mõõgakandjad; algselt Kristuse sõdalasvennad[1]) oli kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 12021237.

1202. aastal moodustas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi ametlikult selleks, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaa alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ja ordu allutati piiskop Albertile.[2] Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest.[3] Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

Ordu liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjõu arvelt ning ordu ridadesse ei võetud kohalike Vana-Liivimaa vasallisuguvõsade ega linnakodanike poegi[4].

Saksa ordu valdused Preisimaal ja pärast Liivi ordu liitumist 1237. aastal ordu valdused Kuramaal ja Vana-Liivimaal. Joonisel on märgitud viirutatult 1260. aastal vastupanupiirkonnad Preisimaal ja Žemaitijas

1207. aasta paiku kuulus ordusse maksimaalselt 80–100 võitlejat[5], 1235. aastal oli ordus 110–180 rüütlit, 30–45 preestervenda, kuni 500 teenervenda, umbes 700 palgasulast. Orduvendade tähtsaima osa moodustasid rüütelvennad, elukutselised sõjamehed, kelle vormirõivaks oli valge mantel punase risti ja mõõgamärgiga.

Mõõgavendade ordu Liivimaa vallutamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda, Võnnu ordulinnus

Mõõgavendade ordu Eestimaa vallutamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpul, aastal 1226, kuulus ordule Sakala, Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. aastal saadi Taanilt juurde Revala, Harju-, Järva- ja Virumaa; 1233. aastal Riia piiskopilt ja linnalt osa Saaremaad. Ordu valduste kaitseks ehitati mitut tüüpi kindlustusi ja 6 suurt konvendilinnust: Aizkraukle, Võnnu, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi. Ordu valdused jagati komtuur- ja foogtkondadeks.

Mõõgavendade ordu sõjad vene vürstiriikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Pärast Liivimaa vallutamist said Mõõgavendade ordu maavalduste piiriks idas Ingerimaa, Peipsi järv ning Pihkva ja Novgorodi vürstiriigid.

Esimene konflikt ordu ning Novgorodi ja Pihkva vahel võis tekkida 1212. aastal, mil pihkvalased ajasid ära oma saksasõbraliku vürsti Vladimir Mstislavitši. Sellega võib seotud olla samal aastal Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitši poolt Eestimaale korraldatud sõjakäik. See lõppes küll harjulaste Varbola linnuse piiramisega, aga kuna Henriku Liivimaa kroonika kohaselt algatati see reaktsioonina Riia piiskopi ja ordu sõjaretkele Järvamaale ning Harjusse suunduti pärast seda, kui sakslasi eest ei leitud, siis on võimalikuks peetud, et algselt oli kavas piiskopi ja ordu väe ründamine. Mstislavi retkega on mõnikord samastatud Vene kroonikates kirjeldatud sõjakäiku, kus osalesid lisaks novgorodlastele ka Pihkvas pärast Vladimirit võimule saanud vürst Vsevolod Mstislavitš ja Toropetsi vürst David Mstislavitš. Vene kroonikad mainivad Varbola piiramist ja mereni välja tungimist.[6][7][8]

Otsene sõjategevus ordu ja Vene vürstide vahel algas pärast ugalaste alistumist Riia piiskopi ja ordu võimule 1216. aastal. Ugandit oma mõjusfääri kuuluvaks lugenud Vene vürstides tekitas see sündmus pahameelt. Esimese vastukäiguna hõivas taas Pihkvas vürstiks saanud Vladimir Mstislavitš mõneks ajaks Otepää linnuse ja rüüstas maakonnas. Ordu liitlaste Tālava latgalite juurde saadeti maksukogujad, kes algselt ordu poolt vangistati, kuid peagi vabastati ja "auga" tagasi saadeti. 1217. aasta jaanuaris tegi ordu, piiskopi ja ugalaste vägi rüüsteretke Novgorodi maadele. Veebruaris-märtsis alistasid novgorodlased ja pihkvalased koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega end Otepää linnuses kindlustanud orduvennad, piiskopimehed ja ugalased.[9]

1218. aastal tungisid Novgorodi väed uuesti Liivimaale, pidasid Väikese Emajõe lähistel piiskopi ja ordu vägedega lahingu ning piirasid edutult Võnnu linnust, mida võndlaste kõrval kaitsesid ka orduväed.[10]

1221. aastal tungisid Novgorodi ja Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Juri II Vsevolodovitši väed koos 600 leedulasega jällegi Liivimaale, kuid ühtegi linnust vallutada ei suudetud ja piirduti rüüstamisega. Ordu koos oma liitlaste ja alamatega vastas sellele mitmete rüüsteretkedega Novgorodi aladele.[11]

1223. aasta alguses tõusid ugalased ja sakalased ordu võimu vastu üles ning kutsusid oma linnustesse Novgorodi ja Pihkva abiväed. Augustis alistas ordu ja piiskopi sõjavägi Viljandi ja Leole linnused ning taaskehtestas Sakalas oma ülemvõimu. Sügisel kavandas Pihkva ja Novgorodi 20 000-meheline vägi vürst Jaroslav Vsesolodi (Suzdali vürsti vend) juhtimisel sõjakäiku Liivimaale. Saarlaste soovitusel otsustati koos eestlastega rünnata aga hoopis Taani tugipunkti Tallinnas, kuid Toompea linnust vallutada ei suudetud. Sõjakäiku mainib ka Novgorodi letopiss, mis kujutab seda aga tšuudide ründamisena. Selle andmetel Tallinnat alistada ei suudetud, aga "vallutati kogu tšuudide maa" («повоевало всю землю Чюдскую»).[12]

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine Koknese vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. 1224. aasta augustis vallutasid Tartu ordu ja piiskopi väed ning Ugandi territooriumist moodustati Tartu piiskopkond.[13]

Piiskopkonna rajamisel kujunes välja piir Pihkva vürstiriigi ja piiskopkonna vahel, mis asus 30 km. kaugusel Pihkva linnast.

1228 asus Rooma paavst Gregorius IX vähendama Novgorodi ja vene vürstiriikide võimsust majandussanktsioonidega, keelates oma bullaga Lübecki, Riia, Gotlandi ja Dünamünde ning ka Rootsi Linköpingi linnal Venemaaga kaubanduse. Vaatamata paavsti keelule säilitasid Riia ja Gotland siiski kaubanduslepingud Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitšiga.

1232. aastal Pihkvas ja Novgorodis toimunud võimuvõitluse tulemusena põgenesid Vladmiri vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vastased koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas. Osa põgenikke suundus Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse.

1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud koos orduvägedega tagasi ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi. Jaroslav Vladimirovitš vangistati ja saadeti Perejaslavli, kust ta aga varsti ordu juurde tagasi põgenes.

1234. aastal tegi Vladmiri ja Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš koos 14-aastase poja Aleksandr Jaroslavitši, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigu Dorpatu piirkonda. Emajõe lähedal toimunud lahingus orduväed alistati ja sõlmiti rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse järgi tekkis selle rahulepingu järgi Tartul kohustus maksta Novgorodile tribuuti.

Next.svg Pikemalt artiklis Emajõe lahing (1234)

Maaisandate omavahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Mõõgavendade ordu ja Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, ei järgitud seda siiski reaalselt ja võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuninga nõrkust, hõivasid sakslased 1225. aastal kuninga vasallidelt Virumaa ja Järvamaa. Samal aastal oli Lübecki linn tülis tülis Taaniga ja pöördus kirja teel abipalvega saarlaste poole. “Kirja kasutamine iseloomustab saarlaste diplomaatilise suhtlemise taset. Saarlastel pidi olema mingi võimukeskus, millega välisriik sai suhelda. Ja see keskus pidi olema üleeuroopalisel kultuuritasemel, suhtlemisvõimeline: tundma kirja ja rahvusvahelise suhtlemise keeli,” (ajaloolane Enn Tarvel)[14]

Taani kuninga vasallide ja sakslaste vahelise järgmise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese.

1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ja kohe alustasid pealetungi Taani kuninga aladele ka Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Seejärel määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel ka Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat
Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitsat

Mõõgavendade ordu haldusorganisatsioon Vana-Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Mõõgavendade ordu rüütelvennad kunstniku silme läbi

Mõõgavendade ordu liikmeskond koosnes vendadest – fratres. Peale tavaliste vendade olid ordul veel vaimulikud vennad – preestrid. Ordu kõrgem esindaja ja juht oli ordumeister. Tähtsamate küsimuste otsustajaks oli ordu kapiitel, millest võtsid osa ka kõik orduvennad. Hiljem kogunesid otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli.

1228. aastal sai ordu enda valdusse Põhja-Eesti alad. Maa-alad jaotati foogtkondadesse, mille eesotsas oli advocatus ordinis, foogt. Foogti asukohaks oli tavaliselt senised linnad, mida hiljem hakati ümber ehitama kivilossideks.

Liivi ordul asus Eesti alal 9 foogtkonda:

Eesti ala ordufoogtidest oli tähtsaim Järva foogt, kes kuulus ka Liivi ordu määratud maaisandaordumeistri lähimasse nõukokku.

Hiljem moodustati komtuurkonnad, mille juhtideks olid komtuurid.

Mõõgavendade ordu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saule lahing

1236. aastal kaotasid orduväed Saule lahingu. Lahingus leedulastega langes palju orduvendasid (võimalik, et pooled) sh ordumeister Wolquin. 1237. aasta märtsis pidas ordu veel viimase lahingu magister Bruno juhtimisel Galiitsia vürsti Daniil Romanovitšiga, mille orduväed samuti kaotasid.

Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. 1237. aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Teutooni ehk Saksa orduga ning Mõõgavendade ordu nimeks sai Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu, mis oli Saksa ordu kohalik haru. Selle juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.

Mõõgavendade ordul oli ajaloo jooksul kaks ordumeistrit:

  • Venno (Vinno) (1204–1209)
  • Wolquin (Volquin, Folkvin, Volkewin, Wolguinus, Wolgulin, Volkwinn) (1209–1236)

Samuti oli neil kaks maamarssalit:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Kello. Kaheksasada aastat tagasi öeldi kaks Eestile olulist lauset. Õpetajate Leht, 19. detsember 2015. http://arvamus.postimees.ee/3441173/kaheksasada-aastat-tagasi-oeldi-kaks-eestile-olulist-lauset
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk VI (4)
  3. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI (3)
  4. Priit Raudkivi, SAKSA MIGRATSIOONIST LIIVIMAALE KESKAJAL KRIITILISI MÄRKMEID, Acta Historica Tallinnensia, 2011, Vol. 17/1
  5. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XI peatükk, kommentaar 7
  6. Henriku Liivimaa kroonika, XV 8, kommentaar 41, lk 128–129
  7. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 89
  8. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk XV, kommentaar 48
  9. Vahtre, lk 114–119
  10. Vahtre, lk 131–133
  11. Vahtre, lk 151–153
  12. Vahtre, lk 156–161
  13. Vahtre, lk 162–166
  14. Pekka Erelt: "Ümera lahing koolitunnis eile, täna ja homme" Eesti Ekspress, 8. veebruar 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]