Tallinna Niguliste kirik

Niguliste kirik
Riik	Eesti
Asukoht	Tallinn, Harju maakond
Ehituse lõpp	1230
Koordinaadid	59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E

Tallinna Niguliste kirik on basilikaalne gooti kirik Tallinnas aadressil Niguliste tänav 3. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.

Niguliste kirik oli keskajal linna uhkemaid pühakodasid. Niguliste oli enne reformatsiooni Tallinna peakirik, reformatsiooni järel sai peakirikuks Oleviste kirik. 16. sajandi alguses oli seal üle kahekümne kõrvalaltari. Osa museaalidena eksponeeritud kunagistest kultuslikest kunstiteostest on tellitud Euroopa suurtest kunstikeskustest. Omal ajal maksid need teosed suuri summasid. See annab kaudset tunnistust Tallinna Hansa-aegsete kaupmeeste jõukusest. Tuntumaid teoseid on Lübecki hiliskeskaegsete meistrite Bernt Notke "Surmatants" ja Hermen Rode töökojas valminud peaaltari retaabel, mis on kirikus siiani alles. Eksponeeritud on ka 16. sajandi algul kirikule annetatud ligi nelja meetri kõrgune seitsmeharuline seisulühter.

1984. aastast on kirik tegutsenud Eesti Kunstimuuseumi filiaali Niguliste muuseum-kontserdisaalina. Eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kogu ning korraldatakse korrapäraseid orelikontserte. Muuseumi kogus on Eesti kesk- ja varauusaegse kirikukunsti silmapaistvaim ja väärtuslikem osa.

Ajalugu

Kiriku sisevaade (2006)

Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud kirik (saksa k. St. Nikolai-Kirche zu Reval) on rajatud arvatavasti 13. sajandi keskel.

On oletatud, et kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. See oletus on ümber lükatud.

Niguliste kirik

13. sajandil ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud. Niguliste oli oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi kaitsekirik. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist sai Nigulistest tavaline kogudusekirik.

Oletatavasti valmis esialgu neljatahuline väike ruudukujuline kooriruum, mille müürid asuvad praeguse kooriosa keskkoha all.

13. sajandi lõpuks lisandus kirikule kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.

13. sajandi lõpuks valmis ka käärkamber koori põhjaküljel.

Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.

Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960. aastatel.

14.–16. sajand

14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel. Torni lõunaküljele püstitati Püha Matteuse kabel, põhjaküljele (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga ühendatult säilinud tänini.

Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb üheksast võlvikust. Neist kaks idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati siiani säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks.

1486–1493 ehitati täielikult ümber Matteuse kabel (alates 17. sajandist nimetatud Antoniuse kabeliks). Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus avaraks neljavõlvikuliseks keskpiilariga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga.

Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel nelja väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.

15.–16. sajand

1520. aastate alguses jõudsid Tallinnasse esimesed evangeelsed jutlustajad. Martin Lutheri algatatud reformatsiooniliikumine sai varakult siinsete linnavõimude toetuse ning alustati kirikuelu ümberkorraldamist.

Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.

Kirikutorni muna, tuulelipp ja rist

Niguliste kirikust sai luterlik kogudusekirik. 16. sajandi keskel sai Niguliste luterliku pildiprogrammiga renessanss-stiilis kogudusepingid, millel kujutati Vana ja Uue Testamendi tegelasi. 17. sajandi keskpaigas telliti kirikule koguduserõdud. 1624. aastal annetas Bogislaus von Rosen Kristuse elu kujutavate stseenidega kantsli. Kirikusse maetud jõukate linnakodanike, aadlike ja pastorite auks püstitati seintele epitaafe ja vappepitaafe.

17.–19. sajand

Niguliste kirik Tallinnas (1850). Theodor Gehlhaar

Vaade Niguliste kirikule ja ümbrusele, 1880. aastad

17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid eelkõige kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. Kiriku põhjaküljele ehitati hauakabelid, nende seas Bogislaus von Roseni (1651), Gustav Adolf Clodti (1673) ja Peter August von Holstein-Becki kabel (1773). 1673. aastal ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katusel on latern. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks. Sinna ehitati sammastega kaunistatud portaal ning voluutviil, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorni rekonstrueeriti 1682–1696. Avariiolukorras olnud torni kiviosa parandati ja ehitati ühe korruse võrra kõrgemaks ning rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ja kellakappidega alumine osa.

Aastatel 1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.

20. sajand

1926. aastal eemaldati kirikust keskkütte ehitamisel 30 tünnitäit luukeresid.

Märtsipommitamine 1944

Niguliste kirku pastoraat ja hoov

Varemetes Harju ja Niguliste tänava nurk mai 1948

Taastamistööd Harju Rüütli tänaval (1948)

1943. aastal alustati kiriku kunstivarade evakueerimist. Sõjapakku jõuti viia vaid osa teostest. 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai kirik pommitabamuse. Hävisid katused ja tornikiiver, ning peaaegu kõik kirikusse jäänud esemed, hävisid ka kantsel ning mitmed uhked epitaafid, orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, nikerdseinad ning 1556–1558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.

Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Hävines ka kirikust lõunasuunas asunud Niguliste kiriku pastoraat.

Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kiirele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti

• barokiaegsed epitaafid (17.–18. sajand);
• renessanss- ja barokklühtrite kogu (16.–18. sajand);
• Püha Matteuse (hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvad hauaplaadid (14.–17. sajand);
• Püha Antoniuse altar;
• Lübecki meistri Hermen Rode valmistatud suur peaaltar (1481);
• Bernt Notke "Surmatantsu" algusosa (15. sajandi lõpp);
• Von Roseni kabeli ehisseina mõned detailid (1655);
• seitsmeharuline kandelaaber (1519).

Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710. aastal enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja asub nüüdisajal Peterburis Ermitaažis.

Niguliste kirik pärast tulekahju (1982)

Restaureerimine

Tornikiivri taastamine 1984. aastal

1940. aastate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsustati siiski restaureerida.

Restaureerimine kestis aastatel 1953–1984. Siis tehti ka olulisi uuringuid, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.

1950. aastatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.

1960. aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ja Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.

Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aasta. ööl vastu 13. oktoobrit, kuid on restaureeritud.

1983. aastal taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ja 1898 parandatud kiivri vorme ning on 105 m kõrgune.

Taasavamine

1984. aastal sügisel avati muuseum-kontserdisaaliks kohandatud hoone Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. See on üks väheseid Põhja-Euroopa muuseume, mis paikneb endises sakraalhoones, võimaldades keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Muuseumis on hoiul Eesti kõige väärtuslikum ja suurem kirikukunstikogu.

Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel

 Pikemalt artiklis Niguliste kiriku peaaltar

Niguliste kiriku altar

Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peaaltari retaabel valmistati aastatel 1478–1481 Lübecki meistri ja maalija Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. See on üks uhkemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid ja üks 15. sajandi hansalinnade suurimaid. Teosel on kujutatud rohkem kui 40 pühakut ja piiblitegelast. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval. Tüübilt on tegemist predellale toetuva kahe tiivapaariga kappaltariga. Kappaltari põhirahastajateks peetakse Niguliste koguduse kõrval Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonda, sest nende embleeme on kujutatud retaabli suletud ja poolavatud asendis.

Roseni kabeli ehissein

Kabelid kirikus

Holstein-Becki hauakabel Niguliste kiriku kõrval Rüütli tänava ääres

• Barbara kabel
• Väike kabel
• Antoniuse kabel, ehitatud 1493. aastal (algselt Püha Matteuse kabel u 1350);
• Niguliste kiriku Bogislaus von Roseni hauakabel, ehitatud 1651. aastal;
• Niguliste kiriku Püha Jüri kabel, peaportaali ees 14. sajandist;
• maanõunik Gustav Adolf von Clodti hauakabel, ehitatud 1678. aastal;
• Peter August von Holstein-Becki kabel kiriku põhjaküljel, ehitatud 1773. aastal.

Kiriku kõrval oli ka oma kalmistu (Niguliste kalmistu), mida kasutati 1772. aastani. Pärast seda keelati kiriku kõrvale inimeste matmine ning uus kiriku kalmistu rajati 1773 Koplisse (Kopli kalmistu).

Tallinna Niguliste kiriku kogudus

 Pikemalt artiklis Tallinna Niguliste kogudus, Tallinna Niguliste koguduse vaimulikud

Tallinna Niguliste kiriku kogudus oli eelkõige saksakeelne. Pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) asutamist 1917. aastal rajati mõned aastad hiljem üks rootsi ja üks Saksa praostkond. Tallinnas kuulusid Saksa praostkonda 1939. aastal teiste hulgas ka Oleviste, Niguliste ja Toomkogudus.

Tallinna Niguliste kirikut kasutas ka jumalateenistuseks 1934. aastal moodustatud Tallinna Emmause kogudus, mille õpetaja oli Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja mitme kooli usuõpetaja Paul Kuusik. Baltisakslaste lahkumise järel Eestist, moodustati Tallinnas uus Niguliste kogudus. Selleks ühinesid Tallinna Jaani koguduse III pihtkond ja õhtukogudus Emmaus (1. märtsil 1941). Esimene jumalateenistus peeti Niguliste kirikus 1. septembril 1940. Pärast Niguliste kiriku põlengut 1944. aastal liideti uus Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega.

Niguliste koguduse õpetajaid

• Konrad von zur Mühlen, 1909–1939, Tallinna Niguliste koguduse õpetaja ja 1921–1939 Saksa praostkonna praost
• Adolf Oskar Undritz, 1896–1932, Tallinna Niguliste koguduse II pihtkonna pastor

Niguliste muuseum-kontserdisaal

 Pikemalt artiklis Niguliste muuseum

Bernt Notke "Surmatants"

Hoone on ehitatud ümber muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid on rajatud hoone põhjatiiva ette maa alla.

Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.

Antoniuse kabel

Antoniuse kabelis asub säilinud osa Lübeckist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand). Antoniuse kabelis paiknevad Harju-Risti koguduse võidukaaregrupp, puitskulptuurid, mis viidi 1959. aastal Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt kirikust kunstimuuseumi ajutisele restaureerimisele. Vaatamata riigikorra vahetumisele pole kogudusel õnnestunud kujusid tagasi saada ning need asuvad siiani Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Hõbedakamber

Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.

Vaatamisväärsused

• Hermen Rode ja Johannes Stenrat. Niguliste kiriku peaaltar. 1478–1481
• Püha Lucia legendi meister. Maarja altar (nn Mustpeade altar). Umbes 1495
• Adriaen Isenbrandt, Michel Sittow. Passiooni altar (nn Antoniuse altar). 1510. aastad
• Bernt Notke "Surmatants". 15. sajandi lõpp
• Kolgata grupp. Umbes 1360–1380
• Lichtensteini lossi meister. Kristuse esitamine templis. 1430. aastad
• Clawes van der Sittow. Püha Anna altar. Umbes 1460
• Tundmatu Brüsseli meister. Püha hõimkonna altar. Umbes 1490
• Püha Birgitta või Püha Anna. Umbes 1500
• Püha Dorothea. Umbes 1510; Neitsi Maarja, apostlid Peetrus ja Paulus. Umbes 1500
• Henning van der Heide. Püha Nikolaus, neitsi Maarja, evangelist Johannes. 1510. aastad
• Michel Sittow. Püha Jüri lohega. Umbes 1520
• Andreas Bornemann. Püha Kanut. Umbes 1540
• Tobias Heintze. Püha Kristoforus. 1624

Epitaafid

• Arent Passer. Antonius von der Buschi perekonna epitaaf. Umbes 1608
• Dietrich Mölleri epitaaf. 1614

Vappepitaafid

• Adolf Eberschildti vappepitaaf. 1670. aastate algus
• Friedrich Wartmanni vappepitaaf. 1679
• Heinrich von Knorringi vappepitaaf. 1679
• Anton Philipp von Saltza vappepitaaf. 1686–1687
• Alexander Gustav von Esseni (surnud 1689) vappepitaaf. 17. sajandi lõpp, 18. sajandi algus
• Gotthard Wilhelm von Esseni vappepitaaf. 1693–1694 (vt ka Eesti vappepitaafide loend)
• Gustav Bergi vappepitaaf. 1697
• Wolter von Delwigi vappepitaaf. 1698
• Christian ja David Lilienringi vappepitaaf. 1697–1698
• Üxkülli perekonnaliikme vappepitaaf. Umbes 1700
• Tuw von Saltza vappepitaaf. 1702–1703
• Gottfried Wilhelm Helffreichi vappepitaaf. Umbes 1771
• Magnus Reinhold von Nasackini vappepitaaf. Umbes 1775
• Eva Louisa von Schulmanni vappepitaaf. Umbes 1775

 Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend

Hauakivid

• Johannes Ballivi hauaplaat. 1520
• Jost Dunte hauaplaat. 1624
• Adam Schrapferi ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1630. aastad
• Hermann von Nierothi (surnud 1641) ja tema abikaasa Gertrudi hauaplaat. Umbes 1642
• Alexander von Esseni ja tema abikaasa hauaplaat. 1653
• Heinrich von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1654
• Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat. 1677
• Hans von Paykülli hauaplaat. 1679

Muu kirikusisustus

• Maarja lühter, nn seitsmeharuline põrandalühter. Umbes 1519
• Christian Ackermann. Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku ristimiskamber. Umbes 1680

Pilte

• 
  Vaade Niguliste kirikule Harju tänavalt
• 
  Niguliste kiriku vaade. Paremal all paistab Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku katus
• 
  Maarja lühter
• 
  Adam Johann von Schrapferi hauaplaat
• 
  Alexander von Esseni hauaplaat
• 
  Hermann von Nierothi hauaplaat
• 
  Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat
• 
  Hans von Paykülli hauaplaat
• 
  Johannes Ballivi hauaplaat
• 
  Johann Hobbingi epitaaf
• 
  Dietrich Mölleri epitaaf
• 
  Isaac Svenonis Hasselblatti epitaaf
• 
  Antonius von der Buschi epitaaf
• 
  Anton Philipp von Saltza vappepitaaf
• 
  Heinrich von Knorringi vappepitaaf
• 
  Alexander von Esseni vappepitaaf
• 
  Adolf Eberschildti epitaaf
• 
  Tuw von Saltzai epitaaf
• 
  Magnus Reinhold von Nasackini epitaaf
• 
  Eva Louisa von Schulmanni epitaaf
• 
  Uexkülli suguvõsa liikme epitaaf
• 
  Gustav von Bergi epitaaf
• 
  Gotthard Wilhelm von Helffreichi epitaaf
• 
  Jürgen von Esseni epitaaf
• 
  Gotthard Reinhold von Esseni epitaaf
• 
  Friedrich von Wartmanni epitaaf
• 
  Wolter von Delwigi epitaaf
• 
• 
• 

Välislingid

• Tallinna Niguliste kirik kultuurimälestiste registris
• Niguliste muuseumi püsiekspositsioon.
• Peaaltari retaabel
• Hille Tänavsuu. "Vaidlus Niguliste üle võib lõppeda kohtus" Tallinna Postimees, 14. november 2008
• Epitaafid Nigulistele, Sirp ja Vasar, nr. 51, 24 detsember 1982