Tallinna Niguliste kirik
Niguliste kirik | |
---|---|
![]() | |
Riik | Eesti |
Asukoht | Tallinn, Harju maakond |
Ehituse lõpp | 1230 |
Koordinaadid | 59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E |
![]() |
Tallinna Niguliste kirik on basilikaalne gooti kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele.
Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina (Niguliste muuseum), kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täielikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist sai Nigulistest tavaline kogudusekirik.
Arvatavasti valmis esmalt neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas.
13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel.
14.–16. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem Püha Matteuse kabel, põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on põhjalööviga ühendatult säilinud tänini.
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini.
1486–1493 ehitati Matteuse kabel ümber Antoniuse kabeliks. Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus neljavõlvikuliseks profileeritud kesksambaga ruumiks. Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga. Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel nelja väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.
Reformatsiooniaegne rüüstamine[muuda | muuda lähteteksti]
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
17.–19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid põhiliselt kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katus on varustatud laternaga. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks, ta sai sammastega kaunistatud portaali ning voluutviilu, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorn rekonstrueeriti 1682–1696, mil selle avariiolukorras olevat kiviosa parandati ning ehitati seejärel ühe korruse võrra kõrgemaks, samuti rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ja kellakappidega alumine osa.
1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
1926. aastal eemaldati kirikust seoses keskkütte ehitamisega 30 tünnitäit luukeresid.[1]
Märtsipommitamine 1944[muuda | muuda lähteteksti]
Kirik sai tõsiselt kannatada 9. märtsil 1944 märtsipommitamises. Tules hävisid katused ja tornikiiver. Maha põles ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Hävines ka kirikust lõunasuunas asunud Niguliste kiriku pastoraat.
Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kiirele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti
- barokiaegsed epitaafid (17.–18. sajand);
- renessanss- ja barokklühtrite kogu (16.–18. sajand);
- Püha Matteuse (hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvad hauaplaadid (14.–17. sajand);
- Püha Antoniuse altar;
- Lübecki meistri Hermen Rode valmistatud suur peaaltar (1481);
- Bernt Notke "Surmatantsu" algusosa (15. sajandi lõpp);
- Von Roseni kabeli ehisseina mõned detailid (1655);
- seitsmeharuline kandelaaber (1519).
Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710. aastal enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.
Tulekahjus hävisid orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel, nikerdseinad ning 1556–1558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.
Restaureerimine[muuda | muuda lähteteksti]
1940ndate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsusutati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Selle aja jooksul tehti olulisi uurimisi, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950ndatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960. aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ja Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aastal, kuid on restaureeritud.
1983. aastal taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ja 1898 parandatud kiivri vorme ning on 105 m kõrgune.
Kiriku altar[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Niguliste kiriku peaaltar
Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peakappaltar valmistati aastatel 1478–1481 Lübecki meistri Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval.
Kabelid kirikus[muuda | muuda lähteteksti]
- Antoniuse kabel, ehitatud 1493. aastal (algselt Püha Matteuse kabel u 1350);
- Niguliste kiriku Bogislaus von Roseni hauakabel, ehitatud 1651. aastal;
- Niguliste kiriku Püha Jüri kabel, peaportaali ees 14. sajandist;
- maanõunik Gustav Adolf von Clodti hauakabel, ehitatud 1678. aastal;
- Peter August von Holstein-Becki kabel kiriku põhjaküljel, ehitatud 1773. aastal.
Kiriku kõrval oli ka oma kalmistu (Niguliste kalmistu), mida kasutati 1772. aastani. Pärast seda keelati kiriku kõrvale inimeste matmine ning uus kiriku kalmistu rajati 1773 Koplisse (Kopli kalmistu).
Tallinna Niguliste kiriku kogudus[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tallinna Niguliste kogudus, Tallinna Niguliste koguduse vaimulikud
Tallinna Niguliste kiriku kogudus oli traditsiooniliselt saksakeelne. Pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) asutamist 1917. aastal rajati mõned aastad hiljem üks rootsi ja üks Saksa praostkond. Tallinnas kuulusid Saksa praostkonda 1939. aastal teiste hulgas ka Oleviste, Niguliste ja Toomkogudus.
Niguliste koguduse õpetajaid[muuda | muuda lähteteksti]
- Konrad von zur Mühlen, 1909–1939, Tallinna Niguliste koguduse õpetaja ja 1921–1939 Saksa praostkonna praost,
- Adolf Oskar Undritz, 1896–1932, Tallinna Niguliste koguduse II pihtkonna pastor.
Niguliste muuseum-kontserdisaal[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Niguliste muuseum
Hoone rekonstrueeriti muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid rajati hoone põhjatiiva ette maa alla.
Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.
Antoniuse kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Antoniuse kabelis asub säilinud osa Lübeckist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand). Antoniuse kabelis paiknevad Harju-Risti koguduse võidukaaregrupp, puitskulptuurid, mis viidi 1959. aastal Eesti NSV kultuuriministeeriumi poolt kirikust kunstimuuseumi ajutisele restaureerimisele. Vaatamata riigikorra vahetumisele pole kogudusel õnnestunud kujusid tagasi saada ning need asuvad siiani Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.
Hõbedakamber[muuda | muuda lähteteksti]
Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.
Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]
- Bernt Notke "Surmatants". 15. sajandi lõpp
- Kolgata grupp. Umbes 1360–1380
- Johannes Ballivi hauaplaat. 1520
- Arent Passer. Antonius von der Buschi perekonna epitaaf. Umbes 1608
- Dietrich Mölleri epitaaf. 1614
- Gotthard Wilhelm von Esseni vappepitaaf. 1693–1694
- Wolter von Delwigi vappepitaaf. 1698
- Gustav Bergi vappepitaaf. 1697
- Püha Lucia legendi meister. Maarja altar (nn Mustpeade altar). Umbes 1495
- Christian ja David Lilienringi vappepitaaf. 1697–1698
- Tuw von Saltza vappepitaaf. 1702–1703
- Hermen Rode ja Johannes Stenrat. Niguliste kiriku peaaltar. 1478–1481
- Adriaen Isenbrandt, Michel Sittow. Passiooni altar (nn Antoniuse altar). 1510. aastad
- Alexander Gustav von Esseni (surnud 1689) vappepitaaf. 17. sajandi lõpp, 18. sajandi algus
- Liechtensteini lossi meister. Kristuse esitamine templis. 1430. aastad
- Henning van der Heide. Püha Nikolaus, neitsi Maarja, evangelist Johannes. 1510. aastad
- Michel Sittow. Püha Jüri lohega. Umbes 1520
- Andreas Bornemann. Püha Kanut. Umbes 1540
- Clawes van der Sittow. Püha Anna altar. Umbes 1460
- Püha Dorothea. Umbes 1510; Neitsi Maarja, apostlid Peetrus ja Paulus. Umbes 1500
- Tundmatu Brüsseli meister. Püha hõimkonna altar. Umbes 1490
- Tobias Heintze. Püha Kristoforus. 1624
- Püha Birgitta või Püha Anna. Umbes 1500
- Friedrich Wartmanni vappepitaaf. 1679
- Gottfried Wilhelm Helffreichi vappepitaaf. Umbes 1771
- Magnus Reinhold von Nasackini vappepitaaf. Umbes 1775
- Eva Louisa von Schulmanni vappepitaaf. Umbes 1775
- Christian Ackermann. Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku ristimiskamber. Umbes 1680
- Üxkülli perekonnaliikme vappepitaaf. Umbes 1700
- Anton Philipp von Saltza vappepitaaf. 1686–1687
- Heinrich von Knorringi vappepitaaf. 1679
- Adolf Eberschildti vappepitaaf. 1670. aastate algus
- Maarja lühter, nn seitsmeharuline põrandalühter. Umbes 1519
- Hermann von Nierothi ja tema abikaasa Gertrudi hauaplaat. Umbes 1642
- Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat. 1677
- Hans von Paykülli hauaplaat. 1679
- Adam Schrapferi ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1630. aastad
- Alexander von Esseni ja tema abikaasa hauaplaat. 1653
- Heinrich von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1654
- Jost Dunte hauaplaat. 1624
Pilte[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade Niguliste kirikule Harju tänavalt
Niguliste kiriku vaade. Paremal all paistab Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku katus
Adam Johann von Schrapferi hauaplaat
Alexander von Esseni hauaplaat
Hermann von Nierothi hauaplaat
Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat
Hans von Paykülli hauaplaat
Johannes Ballivi hauaplaat
Johann Hobbingi epitaaf
Dietrich Mölleri epitaaf
Isaac Svenonis Hasselblatti epitaaf
Antonius von der Buschi epitaaf
Anton Philipp von Saltza vappepitaaf
Heinrich von Knorringi vappepitaaf
Alexander von Esseni vappepitaaf
Adolf Eberschildti epitaaf
Tuw von Saltzai epitaaf
Magnus Reinhold von Nasackini epitaaf
Uexkülli suguvõsa liikme epitaaf
Gustav von Bergi epitaaf
Gotthard Wilhelm von Helffreichi epitaaf
Jürgen von Esseni epitaaf
Gotthard Reinhold von Esseni epitaaf
Friedrich von Wartmanni epitaaf
Wolter von Delwigi epitaaf
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 30 tünni surnuluid. Esmaspäev, 26. juuli 1926, nr. 30, lk. 1
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tallinna Niguliste kirik |
- Tallinna Niguliste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
- Hille Tänavsuu. "Vaidlus Niguliste üle võib lõppeda kohtus" Tallinna Postimees, 14. november 2008