Nikolai Janson

Nikolai Janson

Sünniaeg	24. november 1882
Sünnikoht	Peterburi
Surmaaeg	20. juuni 1938
Erakond	VSDTP/VK(b)P/ÜK(b)P
Amet	Tallinna Nõukogu esimees (1905) Tallinna linnavalitsuse esimehe asetäitja (1917) ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni sekretär NSV Liidu Rahvakontrolli RK rahvakomissari asetäitja (1925–1928) Vene kohtu rahvakomissar (1928–1931) Vene SFNV prokurör (1928–1930) Vene SFNV RKN esimehe asetäitja (1930–1931) NSV Liidu Veetranspordi RK rahvakomissar

Nikolai Janson (vene keeles Николай Михайлович Янсон; 24. november 1882 Peterburi – 20. juuni 1938 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane.

Noorus

Nikolai Jansoni Saaremaal sündinud isa Mihkel Janson (surnud 1921) oli puutööline. Nikolai Janson lõpetas Kroonlinna sadamakooli ning alustas 14-aastaselt tööd Kroonlinna sadamas. Hiljem töötas lukksepana Peterburis Neeva laevaehitustehases.

Nikolai Janson astus VSDTP-sse 1905. aastal, poliitilist tegevust alustas Peterburis ning jätkas Tallinnas (Volta tehases), Narvas ja ka Poolas. Töötas Volta tehases lukksepana. 1905. aasta rahutuste ajal oli Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu esimees. Arreteeriti 1906. aastal ja saadeti asumisele Tobolski kubermangu, põgenes ning sõitis Ameerikasse, kus elas aastail 1907–1917. Oli Eesti Tööliste Sotsialistliku Föderatsiooni sekretär Philadelphias. 1909. aastal asutas koos Hans Pöögelmanniga ajalehe Uus Ilm.

Tegevus Eestis

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel naasis Eestisse ja Märtsirevolutsiooni ajal valiti VSDT(b)P Tallinna linnakomitee, VSDT(b)P Põhja-Balti büroo liikmeks. Ta oli ka Tallinna linnavalitsuse esimehe asetäitja (товарищ председателя городской управы в Ревеле). 1918. aastal vahistati Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Eestist välja Nõukogude Venemaale.

Tegevus NSV Liidus

1918. aastal asus ta Samarasse ja aastail 1918–1921 oli Janson NSV Liidus Samara torutehase direktor, pärast seda Samara kubermangu ametiühingu nõukogu esimeesja VK(b)P Samara kubermangukomitee esimehe asetäitja.

Aastail 1921–1923 oli ta Moskva metallitööliste keskkomitee rajooniosakonna esimees ja keskkomitee sekretär; 1923. aastast ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni sekretär ja aastail 1927–1928 ÜK(b)P Parteikontrolli Komisjoni parteikolleegiumi sekretär, samaaegselt aastail 1925–1928 ka NSV Liidu Rahvakontrolli rahvakomissari asetäitja.

Aastail 1928–1931 Vene SFNV Kohtu rahvakomissar, aastail 1928–1930 Vene SFNV prokurör ja aastail 1930–1931 Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.

Nikolai Janson kohtu rahvakomissariks oleku ajal hakati NSV Liidus kasutama vabaduskaotuslike karistuste kõrval ka ühiskondlikke kohtupidamismeetodeid: rahvakohtuid ja seltsimehelikke kohtuid töökohtades, samas aga pooldas ta pikemaajalisi vabaduskaotuslikke karistusi lühiajaliste asemel.

Samuti vastutas N. Janson seadusandliku võimu esindajana koos täidesaatva võimu esindajate Nikolai Ježovi ja Genrih Jagodaga 1920.–1930. aastatel toimunud massilistele represseerimistele juriidilise legitiimsuse andmise eest. Vastavuses ÜK(b)P nõudmiste otsustega majanduse arendamiseks ning riigile vajaliku odava tööjõuga varustamiseks valmistati kevadel 1929 N. Jansoni juhendatava erikomisjoni poolt ette ja 7. aprillil 1930 võeti vastu "Paranduslike tööde laagrite arenguplaan". Selle alusel kasutati GULAG-is kinnipeetavate odavat või tasuta tööjõudu NSV Liidu muutmiseks mahajäänud agraarriigist tööstusriigiks. Tööjõu saamiseks alustati kollektiviseerimist ning "kulakute", opositsiooniliste parteide liikmete, endiste valgekaartlaste, tsaariohvitseride ja nepmanite sundasumisele saatmist arendatavatesse tööstuspiirkondadesse.

„«Minu arvates on ükskõik, kui inimene sureb, — kas ta teeb seda seaduse järgi või mitte. Me arvame, et meie seaduslikkus peab olema üles ehitatud nii, et ta oleks vahetult ja otseselt seotud elu ja eluliste vajadustega»“

– VK(b)P XV Kongress: Stenogrammm. Moskva 1928. lk. 475

Esindusorganites

Nikolai Janson valiti VK(b)P XII kongressist kuni VK(b)P XVI kongressini iga kord ÜK(b)P Parteikontrolli Komisjoni ja ÜK(b)P Parteikontrolli Komisjoni Presiidiumi liikmeks (aastail 1923–1934). Ta oli VK(b)P IX, XII–XVI kongresside saadik.

VK(b)P XVII kongressil valiti Janson ÜK(b)P Keskrevisjonikomisjoni liikmeks, kellena tegutses aastail 1934–1937.

Nikolai Janson oli ka NSV Liidu Kesktäitevkomitee liige aastail 1927–1937 ja Kesktäitevkomitee kandidaat aastail 1924–1927.

Veetranspordi rahvakomissariaadis

Jaanuarist kuni märtsini 1934 oli Janson NSV Liidu veetranspordi rahvakomissar, märtsist 1934 kuni juulini 1935 NSV Liidu veetranspordi rahvakomissari asetäitja, oktoobrist 1935 kuni detsembrini 1937 Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Põhja Mereteede Peavalitsuse ülema asetäitja. Põhja mereteede põhiline ülesanne oli kinnipeetute transport Vladivostokist Põhja-Jäämere äärde, Magadani ja Kolõmale GULAGi Dalstroi vangilaagritesse ning sunnitööliste poolt kaevandatud maavarade, sealhulgas kulla transport.

Vahistamine ja surm

Nikolai Janson arreteeriti 6. detsembril 1937 ja mõisteti 20. juunil 1938 Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58–6, 58–7, 58–8, 58–11 alusel süüdi "spionaažis ja osalemises kontrrevolutsioonilises organisatsioonis" ning lasti maha. Ta rehabiliteeriti 1955. aastal.

Välislingid

• Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991, Янсон Николай Михайлович
• Eesti biograafiline andmebaas ISIK. Janson, Nikolai
• ОТ «КРАСНОГО ДИРЕКТОРА» ДО НАРКОМА. Прокурор республики НИКОЛАЙ МИХАЙЛОВИЧ ЯНСОН