Kadrioru loss

Allikas: Vikipeedia
Kadrioru lossi peafassaad

Kadrioru loss on Tallinna kesklinnas, Kadrioru asumis Kadrioru pargis asuv barokkstiilis loss. Selle lasi 18. sajandi alguspoolel rajada Vene tsaar Peeter I oma suveresidentsiks.

Praegu tegutseb seal Kadrioru kunstimuuseum, mis on Eesti Kunstimuuseumi filiaal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru loss u 1910. aastal.

1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik.

22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul.

1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 17201721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal.

Kadrioru loss talvel

Kahjuks ei jõudnud ehitusisand ise lossi valmiskujul näha - lossi rajada lasknud keiser Peeter I suri juba 1725. aasta 8. veebruaril, mil lossi ehitamine oli alles pooleli. Tema surma järgselt rakendatud kokkuhoiupoliitika tõttu jäid ehitustööd soiku.[1]

Nimi Katharinenthal (Kadriorg) võeti senise Fonnenthali asemel kasutusse alles 1740. aastatel.

1754. aastal sai peahoone ülakorrus tulekahjus kannatada ning taastamistööde käigus asendati varasem kivikatus plekiga.[2]

1773. aastal toimus küll lossis ulatuslik remont, kuid ülakorruse lagede stukkdekoori taastamisest loobuti.[2] Keisrinna Anna Ivanovna lasi raidkujud ja purskkaevud viia lossipargist Peterhofi palee parki ning Kadrioru loss jäi edaspidi kasutamata ja hooletusse.

Kadrioru lossi paremad päevad saabusid pärast keiser Aleksander I külaskäiku Tallinna 1804. aastal. Selle järel anti korraldus Eestimaa kubernerile korrastada loss ja ehitati praeguse Koidula tänava äärde lossi ülevaataja elumaja, kus tänapäeval asub Eduard Vilde Muuseum. Aja jooksul jäi loss aga jälle keisriperekonna tähelepanuta.

1827. aasta ümberehituste käigus kaotas lossi peosaal glasuurkividest põranda ning paljud ruumid oma stukkdekoori ja kaminad.[2]

1837. aastal külastas Tallinna uus Vene keiser Nikolai I, kes andis korralduse loss korrastada ning andis lossi Eestimaa kuberneri suveresidentsiks.

20. sajand
Lossi Lilleaed

1917. aasta kaksikvõimu ajal Eestis asus Kadrioru lossis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

1921. aastast asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928. aastal Eesti Kunstimuuseumiks.

1929. aastal võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 19331934 ja 1938. aastal valmis tema juurde Alar Kotli projekti järgi ehitatud Kadrioru administratiivhoone. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde ülemise aia terrassile banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.

Kadrioru lossi komandant oli Vahipataljoni 1. kompanii ülem [3]

Alates 1946. aastast on loss jälle Eesti Kunstimuuseumi käsutuses.

22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Kadrioru kunstimuuseum.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru lossi peafassaad

Välisfassaad[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru loss kuulub laiemas plaanis Peterburi arhitektuurikoolkonda ning samad välismaised ja vene arhitektid ning meistrid olid kaasatud ka Peterburis, Kroonlinnas, Peterhofis, Strelnas ja mujal tsaari losside ehitamises.[4]

Kadrioru lossi tagafassaad

Peahoone koosneb keskosast ja kahest tiibhoonest, mis on omavahel terrassidega ühendatud. Ehitustöid alustati tiibhoonetest. Lossi põhiplaan on sümmeetriline ning jälgib üldkujult Itaalia casino-tüüpi villade eeskuju. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning lossi esikülg on kolmekorruseline, tagafassaad kahekorruseline, lossi madalamad tiibhooned on aga ühekorruselised.[2]

Fassaadil on kasutatud pea- ja ülakorrust ühendava kolossaalpilastri motiivi. Pilastreid jätkavad soklikorrusel kuldsete orvanditega kaunistatud liseenid. Lossi eenduvad tiivad ning auhoov on prantsusepärased.[5][2]

Hoone keskosa rõhutavad keskrisaliidi ette paigutatud toskaana orderis kujundatud sammasrõdu, kolm erikujulise valgmikuga vestibüüliust ning rikkalik krohvdekoor. Uste kohal asuvate inimnäoga maskaroonide autoriks peetakse lossikujur Salomon Zeltrechti.[6]

Lossi külgfassaad

Voolitud lehtkaunistustega on raamistatud ovaalakna alaosa. rõduukse valgmik on samuti dekoreeritud filigraanse puitehisega. Teise korruse akende ülaosas paiknevad lehtedest ümbritsetud naistenäod, mille kohal asuvad segmentkaared. Keskrisaliiti toob samuti esile fassaadi ülaosas asuv raidkiviga pealistatud murdviil, mis kaunistatud lehtedega - sarnast dekoori on kasutatud ka Strelna lossi külgfassaadide kujundamisel, nagu ka ülakorruse akende laiendnurkadega raamistust.[1]

Kuna lossi kambrid ehitati hubaselt madalad, on eri korruste põrandate ja lagede vahele jäetud tühja õhuruumi, et lossi fassaad liiga madal ei jääks ja oma imposantsuse säilitaks. Algselt oli nii lossil kui selle tiibhoonetel punane kivikatus.[7]

Lossi külgmised fassaadid jätkavad küll peafassaadi motiivistikku, kuid on kujundatud tagasihoidlikumalt, muuhulgas on kasutatud arvukalt petikaknaid.

Peahoone soklikorrusel asusid vestibüül, garderoob, köök. Beletaaž oli mõeldud tsaarile ja tema abikaasale, ülakorrusele rajati laste ja lähikondlaste magamistoad.[1] Paraadmagamistuba keisrile paiknes vasakus, merepoolses tiivas.[8] Tiibhoonetesse planeeriti toad õukondlastele. Paraku nägidki Peeter I ja Katariina valmiskujul vaid tiibhooneid, mis ainsana jõuti 1721. aasta kevadeks viimistetud. Kui 1723. a suvel Peeter I viimast korda Tallinnat külastas, oli alles alustatud peasaali stukkdekoori tegemist.[9]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru lossi peasaal on üks väheseid säilinud Peeter I aegseid barokkinterjööre, kuna Peterburi, Peterhofi ja Strelna losside omaaegne välimus on sõjakahjustuste tõttu või hilisemate ümberehituste käigus oma algse kuju kaotanud.[10]

Peasaal[muuda | muuda lähteteksti]

Peasaali laemaal

Peasaali dekoori valmistamine algas 1721. aasta septembris. Krohvi- ja figuuritöid juhtis Riiast pärit Matthias Seidtinger, kelle tehtud on ka saali neli allegoorilist antiikmütoloogial põhinevat tondot: "Ganymedese röövimine," "Justitia", "Poseidon" ja "Danae".[11] Tema on ka peakorruse akende kohal olevate naisepeade modelleerija.[12]

1725. aastal Seidtinger vallandati, kuna ta ei suutnud vanaduse tõttu enam tööülesannetega sammu pidada. Nii jäi peasaali võlvlagede dekoreerimine kauaegselt tsaari teenistuses olnud itaallase Antonio Quadri hooleks.[12] Peasaali kaunistavad orvandiribad, akantustahvlid ja naisenägudega lagi ning seinte ülaosas paiknevad keiserlikud kotkad ja kroonid, nagu ka teokarpidega pilastrid on kõik tema modelleeritud ning valmisid üheainsa aasta jooksul.[13]

Tiivulised kuulsuse geeniused valmistas 1723. aastal rootslane Salomon Zeltrecht, tema eestvedamisel ehitati peasaali dekoratiivsed kaminad, aga ka saali alumine seinavöönd: seinu liigendavad 12 korintose kapiteelidega pilastrit. Kaminat kroonivad naistebüstid, millest üks kujutab idealiseeritult Katariina I-st.[14]

Vaid peasaalis on nähtav ka lossi algne rikkalik stukkdekoor - teistes lossi eluruumides on Zeltrechti-aegsed stukklaed asendatud ümberehituste käigus lihtsamatega. Erandiks on merepoolse tiiva kolmanda korruse üks stukklagi, mis on säilitanud oma polükroomse viimistluse.[13]

Peasaali laemaalide tegemiseni jõuti alles 1746. aastal seoses keisrinna Jelizaveta peatse külaskäiguga. Laemaalingu ja seda ümbritsevad väikesed plafoonid tegi Tallinna meister Londicer noorem. Laemaaling kujutab Ovidiuse "Metamorfoosidest" tuntud lugu jumalanna Dianast ja jahimees Aktaionist, kes kümblevale jumalannale peale sattumise tõttu hirveks moondati ja omaenda jahikoerte poolt tapeti. Maal sümboliseerib Peeter I võitu Karl XII üle Põhjasõjas.[15]

Peasaali lage kaunistavad ka neli sümboolset plafooni koos ladinakeelsete lausungitega. Viljavihk kui suve ja viljakuse, aga ka ühtsuse sümbol, kannab kirja "VITAE MELIORIS IN USUM" ("parema elu jaoks"), punane roos kirjaga "JUNCTA ARMA DECORI" ("iluga ühendatud relvad") kujutab endast kevade tunnust või komplimenti Katariina I-le. Lilleaiapoolses lae osas paiknev liilia sõnumiga "CANDORE OMNIA VINCIT" ("puhtusega on kõik võidetav") on traditsiooniline Neitsi Maarja sümbol, ilmalikus kontekstis aga ka kuninglikkuse ning suve tähis. Neljandal plafoonil on kujutatud pääsukest kui kevadekuulutajat koos lubadusega "ET TEMPORA LAETA REDUCIT" ("ja toob tagasi paremaid aegu").[16]

Peasaali algne põrand oli laotud glasuurkividest mustvalgeruudulisena, hilisemate ümberehituste käigus see aga asendati puitpõrandaga.[2]

Teised ruumid[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru lossi banketisaal

Tiibhoonete viiest laemaalist on ainsana säilinud üks, kuigi selle maalingud on hilisemate ümberehituste tõttu tugevasti kahjustunud.[17]

Lossi peasaaliga külgnev banketisaal pärineb 1930ndate aastate ulatuslikest ümberehitustest ning püstitati arhitekt Aleksandr Vladovski kavandite järgi algse tagafassaadi ette.[2]

Omaette kunstiteost kujutavad endast ka lossi arvukad kahhelahjud. Kahlid toodeti Strelna manufaktuuris lähtudes Hollandi sinimaalinguliste seinaplaatide eeskujust. Lossi peakorrusele mõeldud 8-st ahjust on säilinud 4 ning ülemisele korrusele ette nähtud 8-st 5 ahju. Uhkemad ahjukahlid kujutavad erinevaid maastikuvaateid, loomi ja linde, aga ka Bütsantsi-Vene kahepäist kotkast. Ahjude dekoratsioon on erinev, osadel leidub korintose kapiteelidega nurgasambaid ning karniisil erikujulisi nurgavaase.[18]

Kadrioru lossi fuajees asub vanakreeka marmorkuju Milo Veenuse koopia, mille valmistas 1858. aastal Itaalia marmorist Euroopas väga kõrgelt hinnatud neoklassitsistlik skulptor Antonio Canova.

Lossipark[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kadrioru park

Kadrioru lossipark rajati erinevatel tasanditel paiknevaks mitmeosaliseks regulaarpargiks.[19] Kasutatud on Prantsuse-Hollandi pargikujundusvõtteid: kanalid, purskkaevud, alumine ja ülemine aed, võrepaviljonid ja galeriid. Kanaliga telgkompositsioon on prantsusepärane.[5]

Ülemine lossiaed

Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Alumine ja ülemine lossiaed kujundati ranges Prantsuse stiilis, lossist mereni ulatuv pargi osa aga Inglise stiilis.

Plaanitud pargikujundus teostati vaid osaliselt, ning algse plaani järgi pidid nii alumine kui ülemine lossiaed olema veel suurejoonelisemalt dekoreeritud. Ülemise ehk Lilleaia kõrgpunktiks pidi saama aia tagumist osa piirav treppide ja purskkaevudega kaunistatud kolme värvi marmorist nn Miraaži sein, mille keskel oleks asunud viieastmeline kaskaad. Seina ehtivale aiabalustraadile ja trepirinnatisele planeeriti 54 skulptuuri. Seintel paiknevatest reljeefsetest maskaroonidest pidi vesi langema 20-sse fontäänikaussi.[20] Seina äärde paigutamiseks lasti valmistada ka praegu Peeter I majamuuseumis asuvad büstid: Peeter I ja Katariina I portreed, antiikjumalad "Jupiter" ja "Neptunus" ning aastaaegade allegooriad "Flora" (Kevad), "Ceres" (Suvi) ja "Pomona" (Sügis), autoriks lossikujur Salomon Zeltrecht. Kuigi säilinud on vaid seitse figuuri, loodi neid algselt vähemalt 16.[21]

Kahjuks lihtsustati arhitekt Michetti kavandatud projekti märgatavalt ning osa plaanitust jäi kohalike materjalide poolt seatud piirangute tõttu rajamata.[22]

Samuti on lossi regulaarne park tänaseks täielikult kaotanud oma algse ilme. Alumine aed on nüüdseks muutunud metsapargiks.[2] Pargi keskosa oli plaanis taastada Itaalia-Prantsuse regulaarpargi kujul. Kuni 18. sajandi lõpuni pargisasuvaid puid pügati, kuid enam seda ei tehta.

18. sajandi eeskujude järgi on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne alumine aed.

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru lossi ülalpidamiseks omandas Peeter I Aruküla, Peningi, Kostivere mõisa ja teised ja kinkis need Jekaterinale apanaažiks. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale Kadrioru sloboda, pargist edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures lõunas (tänapäeva Weizenbergi tänav kohal) asus nn vahimaja, põhjas aga puhkemaja. Lossi majandushooned: köök, aidad ja jääkelder asusid lõunas, teisel pool tänapäeva Weizenbergi tänavat. Lossi tallid asusid kunagise Noortepargi alumise sissepääsu lähedal, sepikoda asus vahimaja taga (tänapäevaks hävinenud).

Arvukaist kõrvalhooneist säilinud on Peeter I maja, lustla, vahimajast ümber ehitatud külalistemaja, köögimaja ning jääkelder, samuti lossivalitseja elamu.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 57.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Raam, Villem (üldtoimetaja). Eesti arhitektuur, 1. köide: Tallinn. Tallinn: Valgus, 1993, lk 280.
  3. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700264038&img=era0031_002_0000925_00010_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=f7b3657e7cb58ec9b9e4022299dc2009
  4. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 27.
  5. 5,0 5,1 Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 30.
  6. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 58.
  7. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 59.
  8. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 62.
  9. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 57.
  10. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 64
  11. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 66.
  12. 12,0 12,1 Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 67.
  13. 13,0 13,1 Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 68.
  14. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 68.
  15. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 75.
  16. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 78-79.
  17. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 72.
  18. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 80.
  19. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 43.
  20. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 48.
  21. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 51.
  22. Kuuskemaa, Jüri (artikli autor). Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk 53.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kadrioru lossi ümbrus võtab uut ilmet. Vaba Maa, 4. juuli 1936, nr 148, lk 1
  • Kadriorg: Lossi lugu. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010. ISBN 9789985999981

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]