17. oktoobri manifest

Allikas: Vikipeedia
Repin 17October.jpg

17. oktoobri manifest (ka: oktoobrimanifest; vene keeles Манифест "Об усовершенствовании государственного порядка") oli Venemaa Keisririigi keisri Nikolai II 1905. aasta rahvarahutuste tulemusena 17. oktoobril 1905 vastuvõetud seadusandlik akt, mille alusel anti Venemaa Keisririigi elanikele demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; laiendati valimisõigust; anti kokkukutsutavale Riigiduumale seaduslikud õigused.

Manifesti elluviimise pidi tagama esmakordselt moodustatud valitsus eesotsas peaminister Sergei Wittega.

Next.svg Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

„Kodanikeõiguste "annetamine"

Keiserlik manifest
17 oktoobril 1905. aastal.
Kõigekõrgem Manifest
JUMALA ARMUST MEIE, NIKOLAI TEINE, KOGU VENEMAA KEISER JA ISEVALITSEJA, POOLA TSAAR, SOOME SUURVÜRST jne, jne, jne.
Segadused ja rahutused pealinnades ja paljudes teistes Meie Keisririigi piirkondades on täitnud suure ja raske murekoormaga Meie südame.
Venemaa Valitseja heaolu on lahutamatu rahva heaolust ja rahva kurbus on ka Tema kurbus. Praegu tekkinud rahutustest võib sündida sügav korratus rahva seas ning oht Meie Riigi terviklikkusele ja ühtsusele.
Tsaariliku teenimise suur vanne käsib Meil kõige Meie mõistuse ja võimu jõuga püüda kiiresti lõpetada Riigile nii ohtlik segadus. Käskides pädevatel võimuasutustel tarvitusele võtta abinõud korratuse, sündsusetuse ja vägivalla otseste ilmingute kõrvaldamiseks, rahumeelsete inimeste kaitseks, kes püüavad rahulikult oma kohustusi täita. Me oleme Meie poolt kavandatud ühiste abinõude täitmiseks riigielu rahustamisel tunnistanud vajalikuks ühendada kõrgema valitsuse tegevuse.
Valitsuse kohustuseks paneme Me Meie vankumatu tahte täitmise. Anda elanikkonnale kodanikuvabaduste vankumatud alused tegeliku isikupuutumatuse, südametunnistuse, sõna, koosolekute ja ühingute vabaduse põhimõttel.
Peatamata kavandatud valimisi Riigiduumasse, kaasata kohe Riigiduuma tegevusse, võimaluse korral, võttes arvesse lühikest aega, mis on jäänud Riigiduuma kokkukutsumiseni, need elanikkonna klassid, kes on praegu täiesti ilma jäetud valimisõigustest, jättes seejärel üldise valimisõiguse põhimõtte edasise arengu vastkehtestatud seadusandlikule korrale.
Kehtestada vääramatu reeglina, et ükski seadus ei või jõustuda ilma Riigiduuma heakskiiduta ja et rahva poolt valitutel oleks tagatud võimalus tegelikult osaleda Meie poolt ametisse pandud võimude tegevuse seaduslikkuse järelevalves. Kutsume üles kõiki Venemaa ustavaid poegi tuletama meelde oma kohustust Kodumaa ees, aitama kaasa selle ennekuulmatu segaduse lõpetamisele ja koos Meiega pingutama kogu jõudu rahu ja vaikuse taastamiseks kodumaal.
Peterhofis 17. oktoobri päeval, tuhande üheksasaja viiendal aastal Jeesus Kristuse sünnist ja Meie valitsemise üheteistkümnendal aastal.
Originaalil on Tema Keiserliku Kõrguse isikliku käega alla kirjutatud:
NIKOLAI

[1]

Manifesti tulemusena tekkisid Venemaal tekkis hulgaliselt eri suunaga parteisid. Näiteks

  • konservatiivne oktobristide partei (suurkodanlus, mõisnikud) pooldas tugevat tsaarivõimu ja mõisnike maaomandi säilimist (neis tekitas manifest nördimust);
  • liberaalne kadettide partei (keskkodanlus, intelligents) seadis eesmärgiks parlamentaarse riigikorra ja kodanikuõigused (võtsid manifesti vastu juubeldades);
  • vasakäärmuslikud jõud, nn sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid Venemaal mitmed
  • marurahvuslikud organisatsioonid, kutsudes endid “mustasajaks,” riisudes, tappes ja põletades lausa võimude heakskiidul.

Vaatamata 1905. aasta detsembris avaldatud valimisseaduse põhjal toimunud 1906. aasta märtsis-aprillis Riigiduuma valimistele, võeti peagi vastu uusi seadusi, et takistada Riigiduuma (Venemaa Keisririik) muutumist Asutavaks Koguks. Riigiduuma, parlamendi alamkoda, valiti piiratud valimisõigusega rahva poolt. Ülemkoda ehk Riiginõukogu koosnes tsaari nimetatud liikmetest ning kohalike omavalitsuste, aadlikogude, kiriku, ülikoolide jms asutuste valitud esindajatest. Mõlemad kojad pidid seaduseelnõude arutamisel jõudma ühisele seisukohale, kuid lõpliku kinnituse andis tsaar. Tsaarile jäi ka õigus seadusi välja anda, minnes seejuures Riigiduumast mööda ning vajaduse korral duuma hoopis laiali saata. Veel muidki piiranguid oli duuma suhtes jõus. Niisiis oli tsaarile jäetud ka piiramatu isevalitsejalik võim, mida ta teostas ministrite kaudu. Neid nimetas ta ise ametisse ja vajaduse korral vallandas. Välispoliitilised küsimused nagu sõja ja rahu küsimus, lepingute sõlmimine välisriikidega jms. kuulus samuti tsaari kompetentsi. Tsaar oli ka sõjavägede ülemjuhataja.

Eestimaal tekkinud poliitilised liikumised[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust – kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]