17. oktoobri manifest

Allikas: Vikipeedia
Repin 17October.jpg

17. oktoobri manifest (ka: oktoobrimanifest; vene keeles Манифест "Об усовершенствовании государственного порядка") oli Venemaa Keisririigi keisri Nikolai II 1905. aasta rahvarahutuste tulemusena 17. oktoobril (ukj 30. oktoobril) 1905 vastuvõetud seadusandlik akt, mille alusel anti Venemaa Keisririigi elanikele demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; laiendati valimisõigust; anti kokkukutsutavale Riigiduumale seaduslikud õigused.

Manifesti elluviimise pidi tagama esmakordselt moodustatud valitsus eesotsas peaminister Sergei Wittega.

Next.svg Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

Manifest.

(Ametlik.)

Jumala armust Meie,

Nikolai II,

Venemaa Keiser, Isevalitseja, Poolamaa Kuningas, Soomemaa Suurvürst jne.

Meie anname kõikidele oma truudele alamatele teada: Pealinnas ja mitmes kohas terves riigis lahtipeasenud liikumised ja segadused täidavad suure ja raske kurbtusega Meie südant. Vene Keisri hea käekäik on rahva hea käekäiguga lahutamata ühenduses ja rahva kurbtus – on ka Tema kurbtus. Ilmsiks tulnud liikumistest võib sügav korratus rahva seas tõusta, mis Meie riigi terveksjäämise ja ainuolekule kardetavaks võib saada. Keiserlikud teenistusekohused käsivad Meid kõige mõistuse ja võimuga püüda seda riigile nii väga hädaohtlikku segadust maha suruda.

Nõutavatele valitsustele käsku andes tarvilisi abinõuusid otsekoheste korratuste, häbemata tegude ja vägivalla mahasurumiseks ning nende rahuliste inimeste kaitsmiseks käsile võtta, kes rahuliselt nende peal olevaid kohusid püüavad täita, arvasime Meie nende sammude täidesaatmiseks, mis terve riigi-elu peale rahustavalt peavad mõjuma, vaja olema kõrgema valitsuse tegevust ühendada.

Meie teeme valitsuse kohuseks Meie kindlat tahtmist täide saata ja rahvale kodanliku vabaduse kõikumata alused täieliku isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosolekute- ja ühisuste-vabaduse näol anda, misjuures enne äramääratud riigivolikogu valimisi mitte seisma ei jäeta, vaid juba nüüd selle võimaluse järele, mis riigivolikogu kokkukutsumise lühikene tähtaeg lubab, need rahvaklassid osa lasta võtta, kes senini sootuks ilma valimiseõiguseta olivad, kusjuures edespidine üleüldine heale-õiguse edenemine kindlaks määratud seaduseandlisel teel korraldada tuleb.

Viimaks, kõikumata kindlaks teha, et ükski seadus ilma riigivolikogu heakskiitmiseta maksvaks ei saaks ja et rahva poolt valitud meestele tõeste võimalus kindlaks tehtaks selle järele valvata, kas Meie poolt seatud võimude tegevus seaduslik on.

Meie kutsume kõiki truuid Venemaa poegi üles oma kohust isamaa ees täitma ja abiks olema kuulmata mässu ära lõpetada aitama ja ühes Meiega kõike jõudu tarvitama, et rahu kodumaal jalale seada.

Antud Peterhofis oktobrikuu 17. päeval, Kristuse sündimisest 1905. aastal, Meie valitsuse üheteistkümnendal aastal. Alguskirjale on Keisri Majesteet Oma käega alla kirjutanud

„Nikolai”[1]

Manifesti tulemusena tekkisid Venemaal tekkis hulgaliselt eri suunaga parteisid. Näiteks

  • konservatiivne oktobristide partei (suurkodanlus, mõisnikud) pooldas tugevat tsaarivõimu ja mõisnike maaomandi säilimist (neis tekitas manifest nördimust);
  • liberaalne kadettide partei (keskkodanlus, intelligents) seadis eesmärgiks parlamentaarse riigikorra ja kodanikuõigused (võtsid manifesti vastu juubeldades);
  • vasakäärmuslikud jõud, nn sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid Venemaal mitmed
  • marurahvuslikud organisatsioonid, kutsudes endid “mustasajaks,” riisudes, tappes ja põletades lausa võimude heakskiidul.

Vaatamata 1905. aasta detsembris avaldatud valimisseaduse põhjal toimunud 1906. aasta märtsis-aprillis Riigiduuma valimistele, võeti peagi vastu uusi seadusi, et takistada Riigiduuma (Venemaa Keisririik) muutumist Asutavaks Koguks. Riigiduuma, parlamendi alamkoda, valiti piiratud valimisõigusega rahva poolt. Ülemkoda ehk Riiginõukogu koosnes tsaari nimetatud liikmetest ning kohalike omavalitsuste, aadlikogude, kiriku, ülikoolide jms asutuste valitud esindajatest. Mõlemad kojad pidid seaduseelnõude arutamisel jõudma ühisele seisukohale, kuid lõpliku kinnituse andis tsaar. Tsaarile jäi ka õigus seadusi välja anda, minnes seejuures Riigiduumast mööda ning vajaduse korral duuma hoopis laiali saata. Veel muidki piiranguid oli duuma suhtes jõus. Niisiis oli tsaarile jäetud ka piiramatu isevalitsejalik võim, mida ta teostas ministrite kaudu. Neid nimetas ta ise ametisse ja vajaduse korral vallandas. Välispoliitilised küsimused nagu sõja ja rahu küsimus, lepingute sõlmimine välisriikidega jms. kuulus samuti tsaari kompetentsi. Tsaar oli ka sõjavägede ülemjuhataja.

Eestimaal tekkinud poliitilised liikumised[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust – kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Teataja, 18. (31.) oktoober 1905, nr. 226, lk. 1.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]