Mine sisu juurde

Oleviste kirik

Allikas: Vikipeedia
Oleviste kirik
Vaade kirikule Kohtuotsa vaateplatsilt
Riik Eesti
Asukoht Lai tänav 50, Tallinn
Esmamainimine 1267
Koordinaadid 59° 26′ 29,1″ N, 24° 44′ 52,1″ E
Kaart
Tallinna Oleviste kiriku torni muna ja rist. Torni tipus paikneva kullatud muna läbimõõt on 114 cm

Oleviste kirik on kirik Tallinna vanalinnas aadressil Lai 50. See on Eesti kõrgeim kirikuhoone – 123,7 meetrit maapinnast, kiriku tornis 60 meetri kõrgusel on vaateplatvorm.

Kirik on nimetatud Norra kuninga Olav II Haraldssoni järgi, kes juhtis Norra ristiusustamist 11. sajandil ning langes lahingus 1030. aastal selle käigus. Katoliku kirik kuulutas Olav II Haraldssoni seejärel pühakuks (püha Olav).

Kirikut kasutab tänapäeval Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu EEKBKL Oleviste kogudus.

Oleviste kiriku hoone on säilinud 15. ja 16. sajandi alguse ümberehituste ajast, kirikut ehitati ümber ka pärast 1625. ja 1820. aastal pikselöögist tekkinud tulekahju, mille tagajärjel kirik kaotas tornikiivri. 1820. aasta põlengus hävinud tornikiiver taastati 1840. aastal ning samal ajal valmis ka kiriku uusgooti stiilis sisustus.

Kiriku altari valmistasid Friedrich von Maydell ja Johann Exner 1835. aastal, altarimaali Wilhelm von Kügelgen 1834. aastal.

Oleviste kiriku välisvaade kagust. Vasakul lõunakabel, paremal Maarja kabel (2024)
Oleviste Maarja kabel (2024)
Oleviste kiriku interjöör 2012. aastal

Kirikus asuvad Püha Maarja (Breemeni) kabel, mis valmis 1521. aastal, autorid Bernt Wolf, Gert Koningk, kabel asub koori lõunaküljel Pika tänava pool ning kabeli välisseinas asub kaupmees Hans Pawelsi kenotaaf.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esimest korda on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud Skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

14. sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364. aastal valmis kellatorn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses ehitati uus kooriruum. Pärast 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus aastatel 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ja kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Eesti kõrgeim) ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.

Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiivriga oli kirik 115–125 meetri kõrgune.[1] Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523. Olgugi et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika arhitektuuri näiteid Tallinnas.

15. septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud. Reformatsioonini oli Tallinna peakirik Niguliste kirik, reformatsiooni järel sai peakirikuks Oleviste kirik. 1552. aastal olevat asutatud Oleviste raamatukogu[2].

Üks maailma kõrgemaid kirikuid

[muuda | muuda lähteteksti]

Väidetavalt oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Seda arvu ei tõesta ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiviosa ebaproportsionaalselt madal.[3]

1602. aastal ehitati Maarja kabeli ühele piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.

Aastal 1625 Peeter-Pauli päeva öösel (29. juuni, 9. juuli ukj.) lõi välk Oleviste kiriku torni ja süütas selle ja nagu kohe peab märkima, läks tuli kiiresti käest ära ning torn ja vasega ja tinaga kaetud katus ..., kooripealne ja kiriku pingid põlesid vägevas tules lühikese ajaga ära. /Rickers, 1820/[4]

Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti, ning jumalateenistusi hakati pidama kolme aasta pärast. Uus kellatorn valmis 1651. aastal, see ehitati 135 meetri kõrgune.

1656.–1658. aasta Vene-Rootsi sõja ajal evakueerusid Tallinnasse Tartu ülikooli (Academia Gustaviana) professorid[5] ja õppe- ja teadustööks taastati ning ühendati Oleviste raamatukogu ehk Bibliotheca Revaliensis ad D. Olai[6], kus tegutsesid bibliotekaarid 1658–1667 Heinrich Bröcker[7][8] ja 1668–1684[9] Jacobus Felssberg alias[10] Petrus Montanus. Raamatukogu liideti 1831. aastal Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukoguga, 1968. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukoguga (praegu Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu)[11].

Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719, 1736 ja 1757 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.

1772. aastal keelas Venemaa keisrinna Katariina II ukaasiga kogu riigis matmise nii kirikutesse kui ka kirikute ümber. Niguliste ja Oleviste kiriku kogudusele eraldati Koplis praeguse Maleva tänava alguses asunud Kopli mõisa juurest kalurikülla suunduva tee äärde 2–3 ha suurune maatükk, kuhu rajati Kopli kalmistu.

Vaade Oleviste kirikule (1818)
Oleviste kiriku varemed pärast põlengut

Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aasta ööl vastu 16. juunit (vkj), mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskonna maju evakueerida, ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.

Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid uusgooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses 123,7 m ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.

20. ja 21. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

1925. aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule.[12]

Oleviste kiriku torn tellingutes pärast piksetabamust (1931)

27. juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal).[13] 17. septembril 1950 kogunesid Oleviste kirikusse kaheksa kogudust, kellelt Nõukogude okupatsioonivõimud oli võõrandanud koguduse omandid, pakkudes neile vastu vaid üht ühist kokkutuleku paika Oleviste kirikus. Kaheksa kogudust olid: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (kogudusevanem Johannes Laks), Eelimi Nelipühikogudus (Voldemar Nurk), Allika Baptistikogudus (Osvald Tärk), Saaroni Baptistikogudus (Albert Sergo), Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Oskar Olvik), Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Artur Tuisk), Priikogudus (Joosep Leisberg), Iru Betaania Baptisti Kogudus.[14] 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.

Kiriku restaureerimist alustati Tallinna kirikurenessanssi programmi raames 2002. aastal. Alustati läänetorni konstruktsioonide tugevdamisega ning 2003. aastal restaureeriti torni kiviosa ja läänefassaad, 2004.–2009. aastal restaureeriti katused, 2006. aastal lõunafassaad. 2009. aastal peatus kiriku restaureerimine ligi kümneks aastaks seoses majanduskriisiga, kuid jätkus 2018. aastal. Aastatel 2018–2020 restaureeriti lõunakabelit ja taas läänetorni ja läänefassaade.

Hilisminevikus on levinud linnalegend, et kui Tallinna ehitatakse juurde uusi kõrghooneid, siis Tallinna Linnavalitsus olevat juba ette määrustanud, et need ei tohi olla kõrgemad kui Oleviste kiriku praegune kõrgus – 123,7 meetrit maapinnast. Tegelikult sellist määrust Tallinna linnaplaneerimise ametis ei leidu.[15]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ants Hein (2012). "Oleviste pole kunagi olnud maailma kõrgeim ehitis". Imeline Ajalugu. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2013. Vaadatud 17. novembril 2012.
  2. ↑ Kyra Robert, Tallinna linna Oleviste raamatukogu ajaloost. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 4, lk 229-230
  3. ↑ Kas Oleviste kirik ikka oli kunagi maailma kõrgeim ehitis? Vaadatud 22.06.2014
  4. ↑ {{raamatuviide}}: tühi viide (juhend)
  5. ↑ Johannes Saar, Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?, Sirp, 21.10.2022
  6. ↑ Lea Kõiv, Mare Luuk, Tiiu Reimo. Bibliotheca Revaliensis ad. d. Olai. Tallinna Oleviste raamatukogu. Tallinn, 2002, Väljaandja: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, Tallinna Linnaarhiiv, 192 lk
  7. ↑ Bröcker, Heinrich, erba.tlulib.ee
  8. ↑ Bröcker, Heinrich[alaline kõdulink], TLÜAR rahvusbibliograafia isikud
  9. ↑ Kaspar Kolk, „Vana Tallinna raamatukogu“ kolm allikat: komplekteerimisest 16. sajandil. Tuna 3/2017
  10. ↑ Kyra Robert, Tallinna linna Oleviste raamatukogu ajaloost. Keel ja Kirjandus, 1979, nr 4, lk 232
  11. ↑ Eesti vanim avalik raamatukogu 470, www.tlulib.ee
  12. ↑ Nende kolmas puhkepaik. Rahvaleht, 24. november 1925, nr 110, lk 3.
  13. ↑ "Võhik" jutustab kirikukantslis. Esmaspäev, 22. veebruar 1932, nr 8, lk 4.
  14. ↑ "Oleviste kogudus 56 – tagasivaade käidud teele". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2021. Vaadatud 15. märtsil 2021.
  15. ↑ Eesti kultuuriloo õppematerjal. Vaadatud 22.06.2014

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oleviste_kirik&oldid=7053468"