Härjapea jõgi
Härjapea jõgi on endine jõgi Tallinna Kesklinnas.
Härjapea jõgi oli keskajal ja hiljemgi Tallinna tähtsaim vooluveekogu.[1]
Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Härjapea jõgi oli keskaegse Tallinna veerikkaim jõgi. See algas Ülemiste järvest ja voolas mööda Siselinna kalmistu linnapoolset piiri ning pöördus kalmistu apostliku õigeusu väravate lähedal kaarega Juhkentali tänava poole, moodustades selle äärde Tiigiveski paistiigi (praeguse Tiigiveski pargi piirkonnas). Juhkentali tänava piirkonnast kulges jõgi rööbiti Veski tänavaga Lennuki tänavani ja sealt üle Liivalaia tänava praeguse Maakri tänava kohal (Stockmanni kaubamaja tagant) ja Kivisilla tänava kaudu (uuest SEB Panga hoonest mööda), edasi Tartu maantee algusest diagonaalselt üle Gonsiori tänava Narva maantee ja Pronksi tänava ristumiskohani, kust jätkas mööda Jõe tänavat. Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt käänas jõgi järsult paremale ning vähem kui 100 meetrit teisel pool Uus-Sadama tänavat suubus Tallinna lahte. Pikkus järvest kuni laheni u. 4,5 kilomeetrit.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Uus-Sadama tänaval enne lahte suubumist ületas "tõtakat jõge" kivisild, mille kaudu jõuti linnasüdamesse. Härjapea jõel oli mitmeid lisajõgesid, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja mis tänapäeval on samuti suletud allmaakollektorisse.
Härjapea jõel tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitmed vesiveskid (sh Ülemiste veski, Jaaniveski, Tiigiveski), millest nii mõnestki kujunes hiljem suurem tööstus. 1300. aasta paiku oli Tallinnas 5–6 Härjapea jõe veejõul töötavat veskit. Tiigiveski rajati juba 13. sajandil ja kuulus algselt Mihkli nunnakloostrile. Veski töötas Tiigiveski/Liivaoru veski paistiik[2] veevarudel.
29. septembril 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV loa Tallinna raele ja Tallinna linna kodanikele õiguse juhtida vett Tallinna vallikraavidesse Härjapea jõest, ojadest ja allikatest ja samuti lubati rajada veskeid. Tingimuseks oli, et ei kannataks Ülemiste veski veerežiim[3].
Alates 1345. aastast toitis jõe vesi spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka Tallinna linnamüüri lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea jõgi vuliseb maa all praegugi: sellest annavad märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.
Härjapea jõgi oli kasutusel juutide palvetuskohana, kuna Tallinnas ei olnud teist vooluveekogu[4].
Härjapea jõe suudmealal asus 13. sajandist Jaani seegi leprosoorium.[5]
Tõenäoliselt on Härjapea jõgi saanud nime muistse Härjapea (Härjänpää) nime kandnud neeme järgi, mis 15.–16. sajandil hakkas kandma Toompea nime. [viide?]
1688. aasta Samuel Waxelbergi linnaplaanil on Härjapea jõel näidatud 8 vesiveskit. Lähtudes ülemjooksult: Juhkentali piirkonnas 1) Ülemiste veski; 2) Vase-Paberiveski; 3) Suru-seemisnahaveski; 4) Vaseveski; 5) Suru-Tiigiveski ja alamjooksul 6) Jaaniveski; 7) Suruveski; 8) Saeveski.
1867. aasta kevadel toimus Tallinnas suur üleujutus, kui tormi tekitatud lained murdsid läbi muldtõkke, mis oli rajatud kaitseks Ülemiste järve üleujutuste eest. Ülemiste mäel oli lahtine linna suubuv magistraaltoru, kust Härjapea jõgi voolas Suur-Tartu maantee kohalt paesse raiutud kanalit mööda mäest alla. Jõe vesi täitis ääreni veskitiigi Juhkentalis (praegu asub sel kohal Tiigiveski park ja Kalevi spordihall), mis peagi üle ajas, ujutades üle Tartu maantee ja Maakri tänava lähikonna. Tartu maantee oli Mõigust kuni seegini järvelaadseks veekoguks muutunud, Narva maanteed mööda voolas suur jõgi. Lühikese ajaga oli Tartu maantee kuni Kivisillani vee all. Pärast üleujutustest rikutud Tartu maantee parandamist ja veemagistraali kraavi katmist paigaldati 1867. aastal Tartu maanteele 10 kilomeetri pikkune malmtorustik.[6][7]
Praegusel Juhkentali tänaval, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonnas paisutagune mülkaks muutunud Tiigiveski/Liivaoru veski paistiik aeti täis 1910–1911 Estonia teatri alt kaevatud mullaga.[8] ja Tiigiveski tiigi kohale rajati Tiigiveski park.
Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks vägagi reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), kaeti ta 1914. aastal plaatidega ja suunati lõplikult kanalisatsioonitorusse 1937. aastal. Hinnanguliselt oleks Härjapea vesi Kalaranna muutnud täiesti haisvaks 50 aasta pärast, millise aja jooksul loodeti ehitada kollektorisse filter ja kasutada orgaaniline sete väetiseks[9]. Eeslinnade elanikud tarvitasid jõe vett kuni 1880. aastateni.
Härjapea jõgi varustas veega Tallinna äärelinnade inimesi ja keskajal Tallinna vallikraave, kuid sinna voolasid kokku ka kõikvõimalikud heitveed, mistõttu 20. sajandi alguses oli see liiga haisev koht, et selle pervel lihtsalt jalutamas käia. Haisu tõttu otsustatigi ta 1936. aastal torudega maa sisse suunata.[8]
Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]
24. juulil 2023 ilmus Pronksi tänava ja Narva maantee nurgal tee-ehituse käigus maa alt päevavalgele 18. sajandist[10] pärit kivist kaarsild, mis ületas kunagi läbi Tallinna jooksnud Härjapea jõge.[11].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Robert Nerman, Leho Lõhmus. Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn: Tallinna Linnaplaneerimise Amet 2013, lk 58.
- ↑ Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 9
- ↑ Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid. 550 aastat Tallinna veevarustust". Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1967
- ↑ Palvetajad Härjapea jõe ääres. Rahvaleht, 25. september 1930, nr. 113, lk. 1.
- ↑ Erki Russow (20. aprill 2019 10:30). "Tallinn 800: esimene kirjalik märge linnaasutusest". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2019.
- ↑ Robert Nerman "Torupilli piirkond sai omale nime sealkandis asunud kõrtsilt", 16.02.2007.
- ↑ Heiki Suurkask "Kui Ülemiste vanake viimati vihastas: Suur Tallinna uputus 1867. aastal", Delfi. 13.04.2014.
- ↑ 8,0 8,1 "Kunagine Härjapea jõgi – kas sa ikka tead, mis su jalge all voolab" Delfi. Heiki Suurkask. 15.12.2013
- ↑ Härjapea jõe viimsed päevad. Rahvaleht, 23. juuli 1932, nr. 86, lk. 1.
- ↑ Tallinn otsustas Härjapea jõe silla maa all säilitada, www.delfi.ee, 27.07.2023
- ↑ Eksponeerida, säilitada või lõhkuda? Härjapea silla leid tekitab Tallinnas vastakaid arvamusi, Eesti Päevaleht, 26. juuli 2023
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tallinna Härjapea. Vaba Maa, 11. juuli 1929, nr 157, lk 8.
- Härjapea jõe asemik. Vaba Maa, 24. märts 1934, nr 70, lk 7.
- Härjapea kollektor avati. Uus Eesti, 30. jaanuar 1936, nr 29, lk 3.
- Jüri Muttika. Jõgi Tallinna Kesklinnas?!?, Eesti Ekspress, 22. juuni 2004
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Härjapea jõgi |