Härjapea jõgi

Allikas: Vikipeedia
Vana-Kaarli kalmistule viiv sild üle Härjapea jõe, taamal Vana-Kaarli kalmistu kabel
Härjapea jõe kunagine säng tänapäevasel kaardil.
Härjapea jõgi 1910. aasta linna kaardil

Härjapea jõgi on endine jõgi Tallinna Kesklinnas.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Härjapea jõgi oli keskaegse Tallinna veerikkaim jõgi algas Ülemiste järvest ja voolas mööda Siselinna kalmistu linnapoolset piiri ning pöördus kalmistu Apostelliku õigeusu väravate lähedusest kaarega Juhkentali tänava poole, moodustades selle äärde Tiigiveski paistiigi (praeguse Tiigiveski pargi piirkonnas). Juhkentali tänava piirkonnast kulges jõgi rööbiti Veski tänavaga Lennuki tänavani ja sealt üle Liivalaia tänava tänapäeva Maakri tänava kohal (praeguse Stockmanni kaubamaja tagant) ja Kivisilla tänava kaudu (uuest SEB Panga hoonest mööda), edasi Tartu maantee algusest diagoonalselt üle Gonsiori tänava Narva maantee ja Pronksi tänava ristumiskohani, kust suundus mööda Jõe tänavat. Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt suundus jõgi järsult paremale ning vähem kui 100 meetrit teisel pool Uus-Sadama tänavat suubus Tallinna lahte.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Uus-Sadama Tänaval enne lahte suubumist ületas "tõtakat jõge" kivisild, mille kaudu jõuti linnasüdamesse. Härjapea jõel oli mitmeid lisajõgesid, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja mis tänapäeval on samuti suletud allmaakollektorisse.

Härjapea jõel tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitmed vesiveskid, millest nii mõnestki kujunes hiljem suurem tööstus. Praegusel Juhkentali tänaval, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonnas oli paisutagune Tiigiveski/Liivaoru veski paistiik[1], mille veevarudel töötas veski. Tiigiveski rajati juba 13. sajandil ja kuulus algselt Mihkli nunnakloostrile. Veski juures mülkaks muutunud tiik aeti täis 1910-1911 Estonia teatri alt kaevatud mullaga. [2]

Alates 1345. aastast toitis jõe vesi spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka linna lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea jõgi vuliseb maa all praegugi: sellest annavad märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.

Härjapea jõgi oli kasutusel juutide palvetuskohana, kuna Tallinnas ei olnud teist vooluveekogu[3].

Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks vägagi reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), kaeti ta 1914. aastal plaatidega ja suunati lõplikult kanalisatsioonitorusse 1937. aastal. Hinnanguliselt oleks Härjapea vesi Kalaranna muutnud täiesti haisvaks 50 aasta pärast, millise aja jooksul loodeti ehitada kollektorisse filter ja kasutada orgaaniline sete väetiseks[4]. Eeslinnade elanikud tarvitasid jõe vett kuni 1880. aastateni.

Tõenäoliselt on Härjapea jõgi saanud nime muistse Härjapea (Härjänpää) nime kandnud neeme järgi, mis 15.–16. sajandil hakkas kandma Toompea nime. [viide?]1867. aasta kevadel toimus Tallinnas suur üleujutus, kui tormi tekitatud lained murdsid läbi muldtõkke, mis oli rajatud kaitseks Ülemiste järve üleujutuste eest. Ülemiste mäel oli lahtine linna suubuv magistraaltoru, kust Härjapea jõgi voolas Tartu maantee kohalt paesse raiutud kanalit mööda mäest alla. Jõe vesi täitis ääreni veskitiigi Juhkentalis (praegu asub sel kohal Tiigiveski park ja Kalevi spordihall), mis peagi üle ajas, ujutades üle Tartu maantee ja Maakri tänava lähikonna. Tartu maantee oli Mõigust kuni seegini järvelaadseks veekoguks muutunud, Narva maanteed mööda voolas suur jõgi. Lühikese ajaga oli Tartu maantee kuni Kivisillani vee all. Pärast üleujutustest rikutud Tartu maantee parandamist ja veemagistraali kraavi katmist paigaldati 1867. aastal Tartu maanteele 10 kilomeetri pikkune malmtorustik. [5] [6]

Härjapea jõgi varustas veega Tallinna äärelinnade inimesi ja keskajal Tallinna vallikraave, kuid sinna voolasid kokku ka kõikvõimalikud heitveed, mistõttu 20. sajandi alguses oli ta liiga haisev koht, et selle pervel lihtsalt jalutamas käia. Haisu tõttu otsustatigi ta 1936. aastal torudega maa sisse suunata.[2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 9
  2. 2,0 2,1 "Kunagine Härjapea jõgi - kas sa ikka tead, mis su jalge all voolab" Delfi. Heiki Suurkask. 15.12.2013
  3. Palvetajad Härjapea jõe ääres. Rahvaleht, 25. september 1930, nr. 113, lk. 1.
  4. Härjapea jõe viimsed päevad. Rahvaleht, 23. juuli 1932, nr. 86, lk. 1.
  5. Robert Nerman "Torupilli piirkond sai omale nime sealkandis asunud kõrtsilt", 16.02.2007.
  6. Heiki Suurkask "Kui Ülemiste vanake viimati vihastas: Suur Tallinna uputus 1867. aastal", Delfi. 13.04.2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]