Mihhail Gorbatšov

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitikust; Eesti kurjategija kohta loe artiklit Mihhail Gorbatšov (Eesti).

Mihhail Gorbatšov
Mikhail Gorbachev 1987.jpg
Mihhail Gorbatšov, 1987. aastal
Sünniaeg 2. märtsil 1931
Sünnikoht Stavropol, NSV Liit
Erakond NLKP
Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Partei
Amet NLKP KK peasekretär (1985–1991)
NSVL Ülemnõukogu esimees (1988–1990)
Nõukogude Liidu president (1990–1991)

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (vene keeles Михаил Сергеевич Горбачёв; sündinud 2. märtsil 1931 Stavropolis, NSV Liidus) oli Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 19801991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP KK peasekretär, 19881990 NSVL Ülemnõukogu esimees ja Nõukogude Liidu president.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Kaukaasias Stavropolis vene-ukraina segaperekonda sündinud Gorbatšov õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1955[1]) ja astus 1952 NLKP-sse. 19551962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, seejärel parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 19701978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati.

Juba enne Leonid Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov 1980. aastal[1] NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 19841985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.

Tegevus NLKP peasekretärina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast NLKP peasekretäri Konstantin Tšernenko surma valiti Gorbatšov 1985. aastal uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud Nõukogude Liidus. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelmiste juhtide ajal oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon süvenenud.

Nii otsustas Gorbatšov alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Reformi kui terviku nimeks sai uutmine (vene keeles perestroika, "ümberehitus"). Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust (ehkki hiljem on ta väitnud, et karskusliikumise taga oli NLKP KK ideoloogiasekretär Jegor Ligatšov[1]) ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid Gorbatšov ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (sh avalikustamine, vene keeles glasnost, "selgus") ning pani ette kehtestada mitmeparteiline demokraatia, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.

Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan

Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui ka radikaalidelt, kuid ta ei distantseerunud parteist. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule demokratiseerumise toetuseks tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.

Hiljem on Gorbatšov oma intervjuudes öelnud, et kui Nõukogude Liit oleks kasutanud Berliini müüri langemisele eelnenud demonstratsioonide vastu 1989. aastal sõjaväge, võinuks see viia Kolmanda maailmasõjani. Tema eesmärk oli ent selline stsenaarium ära hoida: "Minu poliitika oli avatud ja siiras, poliitika, mille eesmärk oli demokraatia vahendite kasutamine, mitte verevalamine. Aga see läks mulle väga kalliks maksma, uskuge mind."[2]

Tegevus Nõukogude Liidu presidendina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid. Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid (augustiputš). Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Venemaa Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.

Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide taasiseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile.

Mihhail Gorbatšov 15. mail 2007 Berliinis

Hilisem elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gorbatšov 2012. aastal

Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.

2009. aastal avaldas Gorbatšov piiratud tiraažiga plaadi "Laulud Raissale" romanssidega oma abikaasa mälestuseks, kes suri 1999. aastal leukeemiasse. 6. juunil 2009 koostöös Raissa Gorbatšova-nimelise fondi ja Marie Curie-nimelise fondiga Londonis korraldatud heategevuslikul oksjonil tõi plaat 1,7 miljonit naelsterlingi tulu, mis annetati leukeemiahaigeid lapsi abistavatele organisatsioonidele.[3]

Leedu prokuratuur on pöördunud Venemaa poole õigusabipalvega, et küsitleda Mihhail Gorbatšovi tunnistajana sündmuste kohta 1991. aasta 13. jaanuaril, mil Nõukogude armee rünnakus Vilniuse teletornile hukkus 14 ja sai vigastada tuhatkond tsiviilisikut. [4]

Süüdistused Leedult kompensatsiooni nõudmises[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. märtsil 1990. aastal kirjutas tollal Leningradis Rootsi peakonsulina töötanud Dag Sebastian Ahlander Stockholmi läkitatud memos, et Gorbatšov olevat nõustunud Leedu iseseisvumisega, kuid nõudnud kohtumisel Leedu juhi Algirdas Brazauskasega 21 miljardit rubla kompensatsiooniks tööstusettevõtete eest. Samuti olevat ta tahtnud, et Klaipeda linn, kus elas kõige rohkem sisse sõitnud venelasi, loovutataks Kaliningradi oblasti koosseisu vastavalt 1939. aasta oktoobris sõlmitud baaside lepingus määratletud piirile.[5]

Gorbatšov lükkas memo avalikustamise järel 2011. aastal meedias levitatud väited ümber, kinnitades, et läbirääkimistel lähtus ta vaid poliitilisest realismist: "Ma arvan praegugi, et kui Leedu oleks nõustunud suveräänsete riikide liidu lepingule alla kirjutama, oleks tal olnud piisavalt võimalusi iseseisvuseks ning seejuures märksa rohkem plusse vastastikku kasulikuks koostööks teiste liidulepingu osalistega."[5]

Gorbatšov ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Gorbatšov külastas Eestit 1987. aastal 19.-21. veebruarini[6] ning kohtus "parteiveteranidega", käis tootmiskoondises "Marat", Paide rajooni "9. Mai kolhoosis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. M. Gorbatšov on korduvalt andnud intervjuusid Eesti ajakirjandusele. Eesti keeles on temast ilmunud mitu raamatut, samuti on ilmunud raamat Raissa Gorbatšovast.

Nõukogude Liidu ja NLKP juhina oli Gorbatšovil oluline roll Eesti taasiseseisvumises. Ehkki ta ise Balti riikide iseseisvuse taastamist ei pooldanud, päästis ta valla protsessid, mille tulemusena sai Baltimaade iseseisvuse taastamine võimalikuks.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli Raissa Gorbatšova (5. jaanuar 193220. september 1999) ja neil on tütar Irina Virganskaja (1956).

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Enn Anupõld, "Mihhail Gorbatšov: Kas küllakutse tulla Eestit vaatama on jätkuvalt jõus?" Maaleht, 8. oktoober 2009
  2. "Gorbatšov: 1989 oleks võinud alata III maailmasõda" Delfi, 4. november 2009 (vaadatud 6. augustil 2011)
  3. "Mihhail Gorbatšov üllitas plaadi oma lauludega" Delfi, 16. juuni 2009
  4. "Leedu prokuratuur tahab Gorbatšovi küsitleda" Delfi, 11. mai 2011 (vaadatud 6. augustil 2011)
  5. 5,0 5,1 "Gorbatšov eitab Leedult iseseisvuse eest raha nõudmist" Delfi, 24. veebruar 2011 (vaadatud 6. augustil 2011)
  6. Arvo Sarapuu "Nädala juubilar Endel Lieberg 80" Kesknädal, 29. august 2007

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Konstantin Tšernenko
NLKP KK peasekretär
19851991
Järgnev:
Vladimir Ivaško
Eelnev:
Andrei Gromõko
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19881989
Järgnev:
puudub
Eelnev:
puudub
NLKP Ülemnõukogu esimees
19891990
Järgnev:
puudub
Eelnev:
puudub
NSV Liidu president
19901991
Järgnev:
puudub