Voldemar Vöölmann

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Voldemar Vöölmann

Voldemar Vöölmann (1887 Tallinn14. juuni 1937 NSV Liit) oli Eesti kommunistlik poliitik, Tallinna linnavalitsuse esimees (septembrist 1917 kuni märtsini 1918).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Voldemar Vöölmann oli 1904. aastast VSDTP liige. Aastatel 1906–1907 VSDTP Tallinna komitee juht, aastatel 1907–1913 vangis ja 1913–1917 asumisel.

Vene Ajutise Valitsuse poolt 15. aprillil 1917 antud uue linnaseaduse põhjal 6. augustil 1917 toimunud Tallinna Linnavolikogu valimistel, said Tallinna linnavolikogus enamuse sotsiaaldemokraadid-enamlased (31 kohta). Ta valiti Tallinna linnavolikokku, linnavolikogu liikmeks oli ka Jaan Anvelt[1]. Voldemar Vöölmann valiti linnavalitsuse esimeheks (tänapäeva mõistes Tallinna linnapeaks). 1917. aastal oli Voldemar Vöölmann Tallinna Nõukogu Täitevkomitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimehe asetäitja, VSDT(b)P Eestimaa büroo liige ja Tallinna Linnavalitsuse esimees.

Tallinna okupeerimise järel Saksa vägede poolt, Voldemar Vöölmann ei lahkunud linnast, nagu tegid tema enamlastest VSDTP parteikaaslased. 24. veebruaril 1918 enne Tallinna langemist Saksa vägede kätte põgenesid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmed koos Balti laevastikuga Soome kaudu Nõukogude Venemaale (vt Balti laevastiku Jääretk). Voldemar Vöölmann püüdis linnavalitsust töös hoida, kuni Saksa okupatsioonivõimud temalt 4. märtsil linna asjaajamise üle võtsid[2]. Talle järgnes ametisse pandud Tallinna ülembürgermeistina Erhard Arnold Julius Dehio.

Vene NSFV-s oli ta aastast 1918 Moskvas juhtiv majandustöötaja, 1923–1925 Kasahstani ASSR-i Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja Majandusnõukogu esimees, 1925–1928 Vene NFSV RKN juures asunud Plaanikomisjoni esimehe asetäitja ning 1928–1930 Vene NFSV Ehituskomitee esimees, aastast 1930 Vene NFSV RKN erivolinik kapitaalehituse alal. Ta hukati 14. juunil 1937, suure puhastuse ajal. [3]

Fontannikute, Palvadre-Vöölmanni eesti bolševike fraktsiooni liige Vöölmann kritiseeris,[4] Anvelti pärast ebaõnnestunud ülestõusu 1924. aastal, hoolimata sellest, et mõlemad olid varem Tallinna linnavolikogu koosseisus olnud. [5]. Kommunistliku Internatsionaali Rahvusvaheline Kontrollkomisjoni otsustas[6]: kuulutada sm. Vöölmannile noomituse ja hoiatada teda, et vähemagi katse juures uuesti alustada sklokalist võitlust, ta paneb end väljaspoole parteid[7].

Hiljem kujutas teda Sulev Luik filmis Kaks päeva Viktor Kingissepa elust (1981). [8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Täna ajaloos 19.08: asutati üks Eesti olulisemaid teatreid". Heureka. 
  2. Tiit Rosenberg, 1877. aasta linnaomavalitsuse reform ja Tallinna baltisaksa linnapead 1878–1918, lk 30
  3. Suurkask, Heiki. "Hea kommunist on surnud kommunist". Eesti Päevaleht. 
  4. GRUPILIKKUSE VASTU RAHVUSVAHELISE KONTROLLKOMISJONI OTSUSE PUHUL, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  5. Ruben, Aarne. "THE POWER OF NOSTALGIA: EESSAARE AADU – DEPICTING A SPECIAL STATE OF MIND". Tallinn Art Hall. 
  6. Rahvusvahelise Kontrollkomisjoni otsus Eesti küsimuse kohta, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  7. Vöölmann, Voldemar, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  8. "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust I jagu (1981)". Eesti filmi andmebaas. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Olaf Kuuli, Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919-1938. Tallinn, 2010, ISBN: 9789949213627, 111 lk

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Gavriil Beljagin
linnapea kohusetäitja
Tallinna Linnavalitsuse esimees
1918
Järgnev:
Erhard Arnold Julius Dehio
Tallinna ülembürgermeister